loetud päevad koolivaheajani

Ja neid päevi loetakse hoolega!
Mihkel kuulutas juba, et tema mate aastahinne on viis ja oli väga rahul.
Ükspäev oli siin nende klassi kevadkontsert. Teadsin, et mängitakse näidendit ja Miku etendab Vanataati-tarka. Sestap olin suht muretu, kui ta ennast dressipükstesse ja mingisse hõlsti riietas. Küpsetas veel poetaignast algusest lõpuni ise saiu kaasa. KÕIK tegi ise!
Ja kooli saali saabudes oli mu ehmatus muidugi suur, kui selgus, et tegu on peale näidendi veel piduliku kontserdiga ja teised lapsed olid ülikondades ja hõljuvates kleitides!!! Aga kutt ise võttis asja stoilise rahuga ja tema rollisooritus "Vaeslapse käsikivis " või mis ta oligi, oli nii lahe, et tegelikult vist polnudki lottis dressidest ja tossudest probleemi.

Krissu on jälle õnnetu. Sai mates kaks märkust, sest kodutöö tegemata. Sõbranna, kelle poolehoidu ta millegipärast väga püüab, ei hooli temast jälle ja krisu jutu järgi mõnitab teda koos uue bestikaga (bestikas=parim sõber). Krissu endisel pinginaabril on uus sõber ja krissu on ka seal ilmselt üleliigne. Vaene laps...
Vaatasin klassipilti. Kõik on täpselt nagu endagi kooliajal. Mõned popid iludused, kes on ka poiste lemmikud ja üldse endaga rahul. Omad kambad, kuhu saada on raske.
Nohikud, kelle enesekindlusega pole just parimad lood. Poisstüdrukud, kes ei hooli meikidest, seelikutest ega toppidest ja asjatavad pigem poistega kaarte tagudes. Ja täielikud autsaiderid, kes on "inetud, lollid ja rumalad", nagu lapsed ise ehmatava avameelsusega ütlevad.
Õudne, kui raske see seltsielu ikka võib olla. Koolis sa ei saa ju neid tüüpe vältida, kellest täiskasvanuna kaarega mööda käid. Koolis istuvad nad sinust kaks rida tagapool ja sa pead päevast päeva kuulma, kui nõme SINA oled, kui nõmedad on su riided, kui nõmedad on raamatud, mida sa loed (haha, ta loeb vabatahtlikult raamatuid, haha!!!), kui nõmedad on su seisukohad, mõtted, hambad ja sa ise ülepeakaela.
Ma ise ei olnud koolis eriline popp kuju aga hirmus õnnetuna ja üksi ka end just tihti ei tundnud. 9 klassis oli aasta põrgut aga mul oli pinginaaber ja temaga koos sai kõigest kuidagi üle.
Õnneks on krissul kodus kaks väga truud sõpra. Tõeline sõber ei hooli ju väikesest kasvust, puseriti hammastest ja jaapani multikate hullusest.
Tõesti loodan, et Krissu eneseleidmine kulgeb kenasti ja laps poleks enam õnnetu.