you are enough

Segased tunded on täna.
Sama segased, kui tänane ilm: ere kevadpäike aga kõle tuul sunnib mantlihõlmu koomale vedama.
Olen mitu päeva mõtisklenud selle üle, mis annab või võtab inimese enesekindluse. Miks on nii, et kuitahes ilus, andekas ja sädelev inimene võib tihtipeale olla sisemiselt arg ja endassetõmbunud aga teine, kellel õigupoolest pole silma paista millegagi peale kõikide eelmainitud omaduste puudumisega, pakatab enesekindlusest?
Tõenäoliselt raske lapsepõlv? Ema vihahoos käratatud “saamatu käperdis” võib nullida ära oo kui suure osa inimese kujunemisest. Või parastav pedagoog, kes su töö üle terve klassi kuuldes irvitab. Lollaka klassivenna itsitamine tüdruku koleda hääle, kõverate jalgade või jämeda tagumiku üle seitsmendas klassis võivad naisehakatiselt võtta pikkadeks aastateks usu oma välimusesse. Vaid mõned sõnad – ja kui palju pisaraid, pettumust ja valu.. tempel mällu aastateks.
Kui pingevabad on iseenda suhtes väikelapsed! Millise uhkusega nad näitavad emale oma esimesi kriipsujukusid, jorutavad kõvasti ja valesti laulda, topivad oma pisikese punnkõhu ümber roosasid seelikuid ja on ikka kõige selle juures väikesed printsessid, kunstnikud, ISIKSUSED. Seni, kuni keskkond hakkab tiibu kärpima -klassivend irvitab või õpetaja nullib ära sinu meelest vaimustava pildi.
Ei loomulikult, adekvaatne enesehinnang on abiks ikka aga miks, miks on selleni jõudmine nii raske? Mõnel tuleb see lihtsamalt, mõni peab iga väikese solvangu või pettumuse järel seda taas varemetest üles ehitama hakkama.

Siin oli see 16-aastase minale elutarkuste ütlemise mäng. Ma ei ütleks endale siis midagi muud, kui ma korrutan endale praegu: sa oled see, kes oled ja kõikidele ei saa meeldida. Lollakad klassivennad, kel oli iga asja kohta ütlemist ja kellele ei läinud miski korda peale enese isikute upitamise ja heaolu… Need poisid on kasvanud suureks, võibolla on neist saanud vahvad inimesed aga võibolla armastavad nad Delfis kommenteerida, maksavad alluvatele mustalt palka ja veavad rämpsu metsa alla.
Pole vaja põdeda iga jõmmi ütlemiste peale! Ehk kuidas nad seal vabastavas hingamises korrutavadki:
You are enough, you do enough!

Tegelikult paneb see omaenda kõnepruuki vanematena kõvasti kontrollima. Mulle on laste suur ninnunännutamine stiilis “oh KUI ilus ja andekas sa ikka oled, apsaluutselt imeline” võõrastav aga kiitma peab lapsi küll palju ja asja eest. Ja kui ma ei kiida, küsivad nad seda ise: emme, kas me ei teinudki seda hästi?
Suur kunst on panna lapsi mõistma, et isendaga rahulolu ja lähedaste armastus ei sõltu tegelikult otseselt saavutustest. Ehk- sa oled väärtuslik ja kallis ka siis, kui saad kahe, jääd jooksuvõistlusel viimaseks või kui sul on kõverad jalad. (kuigi ilusad jalad ei ole ju saavutus?)

Saavutused on siiski meeldivad. Eile üllatas meie pesamuna mind emadepäeva lauluvõistlusel imeilusasti viisi pidades, keskmine kirjutas kirjandi emast ja suurim joonistas pesamuna diplomilt suurepäraselt pildi maha (ilma kopeerita). Ja mina üllatasin iseennast, olemata väsinud ja kuri hoolimata pikast päevast. Lugesin ilmatu pika jutu ette “Imeflöödist”, see rääkis … eee.. mh… millest küll?
Aa, Pärlipõsksest Ilonast, Neitsipõsksest Balintist ja suht äkilisest Veekuningast. Ilona löödi mättasse, siis muutus ta kuldussiks, kuldõunapuuks, kuldvoodiks, kuldroosiks… ikka raiuti ta vaeneke juppideks a lõpuks sai ikka tibiks tagasi :)