viimne tulp..

Mina ei tea, kus ma olin, kui Vanajumal mõistust jagas. Keegi oleks võinud mulle öelda, et kuule, mine käi ära, lase endale ikka natuke panna midagi kõrvade vahele!
Miks keegi ei öelnud mulle???
Kui mul oleks mõistus, siis ei oleks ma oletanud, et on võimalik pidada suurt, ülemeelikut ja lolli koera üheskoos lillepeenraga.
Viimane tulp, saate aru, viimane tulp, imeilusa õrnpunase õiega vedeles eile maas peenra peal. Ja sealsamas ka kümmekond teist tulbihakatist, kes juba mitu nädalat olid üritanud endale õit kasvatada. Ja Kati poolt mulle emadepäevaks kingitud taim niisamuti, kuigi istutasin selle nii põõsa varju, kui sain. Lisaks oli kraater kraabitud verivärske murtudsüdame põõsa kõrvale, mõnus magamislohk õnneks veel hernesteta hernepeenrasse ja maasikavaod nii lössi tallatud, et kogu kastmisvesi voolab minema.
Ja see tohman, tolvan, tolgus, lontrus... see ei saa ju millestki aru, hüpleb ringi, pulk hambus ja naerab.
Nuuks nuuks nuuks

Eile ei olnud üldse mõnus õhtul õues olla. Vasakult naabrid istusid oma triibulises õlletelgis ja kuulasid mönuga Elmarit ja mingit tümpsuraadiot vaheldumisi. Lisaks on naabrinaisel umbes pooleteiseaastane laps, kes muidugi mõnuga igale poole ronib. Emal on viletsavõitu närvisüsteem ning kogu tekst, mida ma tema suust lapse suunas olen kuulnud, on :KUHU sa ronid, kas sa oled LOLLIKS läinud, MIDA sa teed, tule KOHE ära, LÕPETA, silmapilk tuppa.
No küll võib röökida ühe pisiinimese peale!
Üleaedsed tegid lõket ja põletasid mingit värki, mis täitis kogu rajooni jäledalt haisva tossuga.

Meie pere on muidugi naabritena kuldaväärt:)
Kelle kõrvu ei paitaks kolme- kuni seitsmehäälne lastekisakoor vaheldumisi koera haukumisega?
Veel kastsin eile aeda. Vanajumalal hakkas vist minust natuke hale ja ta kastis ka täna hommikul omalt poolt.

Imelikku und nägin. Ma pidin minema kiriklikule patukahetsusele või meeleparandusele. Ma ei mäleta miks, vist seep, et luusisin linna peal, kuigi ise lapsega haiguslehel ja meie sekretär nägi mind. Astusin sisse suure kiriku uksest, mis paiknes Tartus, Botaanikaaia vastas ja üks mu kolleeg viis mind kiriku keldrikorrusele, kaastundlikult õlale patsutades. Pidin t-särgi väele lahti riietuma, kolleeg julgustas mind, et valus ei ole ja pani ukse minu järel lukku.
Mul oli natuke kõhe.
Meeleparandusruum osutus sauna või basseinilaadseks asutuseks, ujumisriietes inimesi täis. Pidi läbi käima mitmest erinevast basseinist, suht kuuma ja külma veega. Siis tulid ruumid või boksid, kus pidi vastu astuma oma nõrkustele või pattudele. Nägin näiteks kasiinosõltlaste ruumi, kus keset vilkuvaid mänguautomaate pidi kiusatusega võitlema.
Ma kõndisin ringi ja juurdlesin, mis kiusatusele mina peaksin vastu astuma. Siinseal olid oma katsumused juba läbinud inimesed, mõnel mõõtsid arstid igaks juhuks pulssi.
Ei leidnudki üles, kus ja kuidas ma pidin oma patte lunastama.
Ärgates juurdlesin, kas ma tegelikult ka vajaksin patukahetsust. Eks ole elus nii mõndagi kahetsemisväärset juhtunud. Ja kui ma ka praegu üritan igati head elu elada, pole täiuslikkus ikkagi võimalik. Enese mahategemises on mul niigi kõrgem järk.
Kristluses on Jeesus kõik patud lunastanud ja võimalikud "juurdetehtud" patud on inimese ja Jumala enda vaheline asi.
Meeleparandus, see on teine asi. Ausate ja positiivsete mõtete mõtlemine peaks olema prioriteet nr üks, kõik muu põhineb sellel. Mis siis, et on kiusatused, tähtis on see, kuidas neile vastu astuda. Minu puhul on need tihti väikesed, pealtnäha vähetähtsad asjad. Kas järele anda soovile masendusse langeda, hirmul olla, mitte ennast ja Jumalat usaldada, vinguda, laste peale karjuda...
Või ma ei tea, äkki olen asjadest absoluutselt valesti aru saanud.
Mind ei olnud ju kohal, kui Vanajumal aru jagas, mäletatate?
Vähemalt ei läinud ma unenäos basseini sisse, muidu oleks haigeksjäämine suht tõenäoline. Kas ebausk on ka kiusatus?

Ma pole mitu päeva telekat vaadanud. Pole suurt midagi vaadata kah. Lapsed jäid üleeile isegi Kelgukoerte ette diivanile ühel häälel magama. Huvitav, miks keegi pole tulnud selle peale, et eesti noorte elust seriaali teha? Mitte sellist kodukesetlinna stiilis venimust vaid korraliku dramaturgiaga ja terase tekstiga.
Mulle meeldis üks sari, mille nime ma ei mäleta, seal olid ilus liider Brooke ja tema sõbranna pisike aga vapper keskkonnakaitsja Lily ja üks hästi paks poiss ja üks poiss, kel oli vahepeal vähk jne.
Ja muidugi on minu põlvkond Beverly Hillsi iganädalast doosi pikisilmi oodates üles kasvanud.
Vot. Huvitav, kuidas seriaali teksti kirjutatakse? Hakkaks ise tasapisi pihta? Claara ja Anniki aitavad, saame kuulsaks, rikkaks ja Kroonikasse:)