Kokad, arstid, õpetajad

Miku on ikka täitsa kokkamise soone peal. Täna otsis jälle Poiste kokaraamatu välja ja tegi absoluutselt ise viineripirukaid (ma küll ei suutnud suud pidada ja andsin nõu). Head tulid, kuigi millegipärast veidi magusad. Kes segas tainasse salaja suhkrut? Teisel pildil on sünnipäevalaulu üürgamine sünnipäeval spordihallis, tort minu looming.
Vaatasin vanu pilte, 11 aasta jooksul on neid sünnipäevatorte ikka üksjagu tehtud, oot ma mõtlen.. 25 tükki! Pluss veel emade-, isade-, naiste- ja niisama päevade tordid. Miku ja Kati on otsustanud kokkadeks saada, ilmselt avame tulevikus pererestorani :)
Täna sain jälle vihastada. Kuna algkool saab läbi, otsustasime nii viie emaga, et kingime õpetajale selleks puhuks spaa kinkekaardi. Mina olin enda arust hakkaja, tegin kirjad ja saatsin Krisuga laiali, küsides kirjas 50 krontsi. Täna helistas lapsevanem, kes end ei esitlenud ja tänitas mu kallal 5 minutit: kas ma arvan, et inimestel on ministri palk vä, et nii suurt summat küsida? Neil töö juures korjatakse ülemuse juubeliks ka poole vähem raha! (Sitt ülemus siis, oli mul tahtmine vahele pista). Mida peavad mõtlema vaesed üksikemad enne palgapäeva sellist summat loovutades? Kuidas nad kuu lõpuni hakkama saavad?!
Ja miks üldse on õpetajale nii kallist kingitust vaja? Kas õpetaja on minister? Tema teada saab spaa kinkekaardi poole väiksema summa eest!! Ma ikka mõelgu järgmine kord hästi järele, kui sellist summat inimeste käest küsima hakkan, muidu võib pahandusi tulla. Haridusministeeriumi poolt.
Ma püüdsin selgitada, et see on ju vabatahtlik, tahad maksa, tahad ära maksa, tahad maksa poole vähem. Mis sellest tüli tõsta? Ma nagunii ei loodagi kõigilt 24 vanemalt seda raha saada.
Kurtidele kõrvadele.
Miks ma ikka veel ei saa aru, et pole kasulik aktiivne olla ja üritada midagi head ära teha? Mööda pead saab!
Hissand, mul ei tuleks küll pähe õiendama hakata, kui ma ise maksta ei jõua või ei taha. Las teised siis teevad, mida kisada? Minule isiklikult on Krissu õps väga sümpaatne ja väärt iga tema kingituse heaks kulutatud krooni.
Ehh..

Perearst helistas, Katil on põletik, hakkan antibiotsi andma.
Meie perearst on kullatükk. Alati kuulab ta ära mu hüpohondrilised nutulaulud, kirjutab porisemata analüüse ja kui tõesti kähku abi vaja, olen alati jutule saanud. Patsiendile otsa vaatab ja naeratab ta ka. Ega ilmaasjata pole ta meie linna kõige pikema patsiendinimistuga perearst.