Seriaal seriaaliks, lugudest meie ümber igatahes puudust ei tule.
Meie eelmise suve lapsehoidja, 14-15aastane habras piiga, ilus ja armas nagu printsess rääkis täna, et tema emal on vähk. Või noh, ehk ikka ei ole, see paistab peale operatsiooni kuu lõpus.
Tüdruku ema kasvatab oma kaht last üksi, aastaid rabelenud kahel töökohal, suvekski oli tal välja otsitud postijagaja koht ja tütar pidi teda aitama. Nüüd hakkab tüdruk ise seda tööd tegema, et kuidagi ära elada, sest vanavanemaid ei ole, isa on aga reaalis ei ole, lähemaid sugulasi ka mitte. Pank tahab ikka iga kuu oma 5000 krooni laenu ja makse kätte saada.
See mitte vanem kui 15aastane laps on valmis terve suve töötama, et oma väikest perekonda üleval pidada. Pärast operatsiooni ju hommepäev tööle ei lähe.
"Küll ma hakkama saan," kinnitas tüdruk säravate silmadega ja meelekindlalt. "Mul on ju nii palju sõpru, kes mind aitavad ja kogudus ka. Elektri lülitame suveks välja, vee ka, käime tuttavate juures pesemas. Ainuke probleem on, et postikotid kaaluvad 30 kilo ja mina oma sõbrannaga, kes mind aidata lubas, ei jaksa neid kanda. Meil on auto aga nüüd on veel juht tarvis leida. Küll me leiame!"
Ma ei kujuta ette, mida tunneb see üksikema, kes on ilmselt terve elu harjunud ise hakkama saama, kelleltki abi ootamata. Tahaksin talle öelda, et ta on tubli tütre üles kasvatanud.
Minu ema läks samasugusele operatsioonile, kui mina olin just keskkooli lõpetanud. Samaoodi ilmasammas, alati kõik ise jõudnud ära teha. Isa istus köögilaua taga, viinapudel ees ja pisarad tilkumas, mina lihtsalt olin, olin, päevad läksid tuimalt minust läbi, mina käisin ka tööl aga ei pidanud järsku terve pere eest vastutama... Ema taastus pool aastat ja vaimseks tervenemiseks umbes aasta. Ta võttis kalkunitibud, need andsid elule sisu tagasi.
Kuidas aidata? Anda raha? Osta midagi? Lihtasalt palvetada?
Kuidas küll inimesed jaksavad? Meie lasteaias on kasvataja, kes jäi mõni aasta tagasi leseks kahe väikese lapsega. Tema käib siiamaani kolme koha peal tööl. KOLME! Hommikul jagab posti, päeval on lasteaias ja õhtul koristab.
Kangelased elavad meie ümber.
Kangelased meie ümber
Sunday, May 18, 2008
Posted by ritsik at 9:30 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tervisehädad on ikka hullud :(
Ja ikka just selliste lugude pärast on ikka vahel piinlik omaenese virina pärast. No mis hädad need pisikesed igapäevahädad on siis mõne teise inimese kõrval... (aga selliste hädade puhuks peakski vist ka oma pangalaenu kindlustama, olen ju isegi pere ainsa palga teenija).
Ehk see tüdruk oleks selgi suvel lapsehoidjaks natuke? Võiks ju pakkuda ka soodsamat tunnitasu? :)
Lihtsalt raha pakkumine on paljudele inimestele ebamugav ja raske... kuigi eks millegi ostmine, mis vajalik, ei ole ka paha mõte. Ja head sõna ja toetust ei ole ka kunagi liiga vähe...
No ta ütles mulle juba enne ära, et veab posti ja lapsi hoida ei jõua, lunisin ühe teise neiu selleks suveks.
Üksikemadus, see selleks aga tähtis on vähemalt mingit toetusgruppi omada- vanemad, sugulased, sõbrad. Mu lastel on õnneks nii üht kui teist, lisaks veel ristivanemad, kes loodetavasti aitavad neist moraalselt kiiduväärseid kodanikke kasvatada, kui ma juhtun lusika nurka viskama.
Post a Comment