***

Töö juures saan ja pean ma ikka arvutis olema.
Sestap mainin seda, et
esimene telekavaba päev polnudki nii lihtne, nagu ma arvasin, sest mees on ainuke, kes pole meie projektiga liitunud, sestap telekas majas ikkagi mängib.
Lastel oli üks poiss külas, sellega nad müdistasid terve õhtu. Polnud probleemi.
Ise tundsin puudust hommikutelevisiooni uudistest. Ja õhtune Reporteripooltund on ka harjumus. No triikisin pesu selle asemel, seljaga telku poole. Ja siis oli kell juba äkki 9 ja väsimus nii suur, et vaevalt püsti püsisin.
Ähh, hommikutelevisoonis on niikuinii see nädal see saatajuhtide paar, kes mulle suurt ei meeldi. Miks nad panevad Luhatsile mingid gei-riided alati selga?

Pean vist vaba päeva võtma ja Tartusse sõitma, ema haiglasse panema. Ta ise ei saa mindud ja isa ei saa teda toetatud ja kedagi rohkem ei olegi seal.
Ausalt öelda on juhe absoluutselt koos.
Tegemist on täiskasvanud teovõimelise inimesega, miks pean mina minema lapsehoidjat mängima? Peidetakse pead liiva alla- ohh, äkki läheb niisama üle, ahh, nagunii miski ei aita? Pisike pitsike aitab....
Mul ei ole lihtne oma majapidamise juurest ära käia, sest me ei ela ju samas linnas. Oleksin võinud juba nädal tagasi seda asja korraldama hakata aga ma ei teadnud, et kõik nii hulluks läheb. Lastel oli kool, ma pidin Pärnusse tagasi tulema.
Peaga vastu seina...
Ma olen nõrk, vaevalt saan oma probleemidegagi hakkama ja teiste hädade lahendamine nõuab hullult vaeva.
Aga ma pean minema.