Neetud kivid

Elu ei ole ikka veel õpetanud mind ühte asja taluma.
Haiguseid.
Mind lööb täiesti verest välja, kui keegi haigeks jääb.
Eriti abitu tunne on siis, kui su lähedane vaevleb ja keeldub isegi uuesti arsti juurde minemast, sest "nad annavad ju ainult valuvaigistit" ja eelistab kodus valusid nädal aega viinaga tappa (valuvaigistid ei aitavat ka enam), NÄDAL aega, no ma ei saa aru.
Selline täiesti tavaline asi nagu neerukivid peaks ju olema vähemalt mingil määral ravitav? Südant siirdatakse, enneaegsed beebid turgutatakse elule, liikuvad kunstkäed ja jalad pannakse külge ja paari pisikest kivi ei saa inimese seest kätte??
Eile kirjutasin raviarstile appihüüdva maili, mille peale too vastas, et ups, kahju küll, aga tema läheb kohe-kohe pealinna tööle. Nädal aega on veel haiglas valves ja saaks inimese siiski sisse võtta. Nüüd rakendan kogu energia sellele, et ravialust veenda kaineks saama ja end EMO kaudu haiglasse trügima.

Sest
ega ei võeta ju niisama haiglasse, kui eluohtlikku seisundit pole, siis jaluta perearsti juurde ja kui sa kahenädalase järjekorra saabudes veel elumärke annad, võid saada isegi retsepti - kangemale valuvaigistile...
Tundub, et kõige nadimas olukorras on just nn keskmised haiged, kes otseselt kokku kukkuma ei hakka aga halb on olla, vaja oleks uurida, proove teha, erinevaid variante katsetada, oleks vaja lihtsalt AEGA, et arst rahulikult vestleks, haigele olukorda selgitaks.
On uhked ja moodsad haiglad, peened aparaadid, on isegi natuke arste, kes veel pole Soome sõitnud, tuhanded inimesed maksavad ravikindlustust aga ikka, ikka ei saa alati abi. See on nii ELEMENTAARNE asi- inimene jääb haigeks, läheb arsti juurde, SAAB arsti juurde ja kui pole just mõni eriti hull tõbi, võiks nagu leevendust leidda. Miks see ei toimi nii siis?

Ma ei tea, kas peaksin end kohe lõppevalt puhkuselt veel edasi puhkusele edasi küsima ja jälle Tartusse sõitma... Kõnealune haige pole hetkel just väga võitluslikus meeleolus, mida arstile saamiseks vaja läheb.
Või suudan ma telefoni teel kuidagi midagi korraldada..
Kui ma Tartusse sõidan, kes tont siis mu lapsi kantseldab, kui mees ka tööl on?

Sellistel hetkedel tuleb must masendus peale, et olen pere ainus laps. Oleks mõni õde-vend, kasvõi lähedane sugulane, kes saaks vahel aidata: lapsi vaadata, vanematel silma peal hoida, kriitilisel hetkel raha laenata, talgutele tulla, moraalseks toekski olla..
Sõpru natuke õnneks on aga antud asjaoludel ei saa nemadki aidata.