Eesti matus

Minu tädi matused ei olnudki nii hullud, nagu ma kartsin.
Sugulastega kohtumine oli meeleolukas. Paljusid inimesi nägin esimest- ja ilmselt ka viimast korda elus. Paljusid inimesi nägin viimati 10 aastat tagasi. Kallistused ja õlalepatsutused. Tegelikult oli isegi hea olla. Tunda ennast osana suguvõsast, kuuluda kusagile. Kuigi veidi irdununa.
Mina ei tunne enam sugulaste klanni tuge. Ei mäleta, kelle abikaasa töötab välismaal, ei tea, kui vanad on kellegi lapsed ega sedagi, kuidas on mu täditütretütre tütre nimi. Need asjad on toimunud siis, kui mina oma kodu siin ehitasin. Aga hea on teada, et need inimesed on siiski kusagil olemas.
Jah, kõik oli nii, nagu peab.
Lugeja ei pannud piinlikkusest punastama, elegantne vanahärra kandis hoolikalt mõõdetud tempos ja kandvate pausidega ette kõik, mis pidi, alates kadunukese eluloost ja lõpetades tema kootud sokkide ja kinnastega, mida veel mitu järeltulevat põlve kanda saavad.. ning tõstis kaeblike lauludega oma hääle sellistesse värisevatesse kõrgustesse, kuhu ükski teine kaasalaulda üritaja ei suutnud.
Pasunakoor oli südantlõhestav: kaks kõhukat härrat ja verinoored nääpsuke neiu ja tulipunaste lokkidega noormees, "miks ta pidi selle orkestri küll tellima, nagu lõikas hinge", pühkis mu viimane allesjäänud tädi silmi
Peielaud oli ka selline, nagu olema peab ja "talle oleks meeldinud, et kõik kenasti oma kõhud täis saavad", ütles seesama viimane tädi
Mul oli kahju lesest ja pojast, nad pidid seisma kõigi kaastundlike pilkude all ja ebainimliku jõuga pisaraid neelama
ja kahju omaenda isast ja tädist, kes aina rääkisid, kuidas nemad on nüüd järgmised

Ma ei osanud kahju tunda kadunud tädist endast, sest ta elas pika ja hea elu. Jumal andis talle kiire ja kerge mineku, köögis perele hommikueinet sättides. Sealsamas köögis, kus minagi olen palju kordi muginud tema võrratut murakakompotti ja muna peekoniga, riiulitel vohavad lilled, laudadel ilutsevad kümned heegeldatud linakesed ja aknalaual tärkavad topsikutes selle kevade taimelapsed.

Sain koju siitkandi sugulastega, kes ei tundnud väga hästi teed, vähemalt tund aega sõitmist Võrumaa küngaste vahel, ma helistasin kolm korda oma isale, et ta telefonitsi teed juhataks, tund aega ekslemist, halloo, paps, me oleme jälle kuskil karu perses, ütle, kas me pidime enne Savernat Otepää poole keerama?
Võrumaa ei tahtnud meid lahti lasta. Nägime selle päeva jooksul kõik ilmad ära: vihm matuserongkäigus, päike kodutalus ja surnuaias, rahesegune valing ja natuke äikest koduteel, lumehanged metsade vahel.

Ilus päev oli.
Aga ma ärkasin öösel üles, silmad märjad.
Murdumiseks ei olnud palju vaja. Eileõhtust fotode lappamist ja paari, ainult paari hetke deja vu-d vanemate pool. Ja lõikas, kontideni välja.

Leidsin ennast musta augu äärelt, selline must auk, mis imeb endasse kogu rõõmu, armastuse, lootuse ja elutahte.
Ma ei olnud seal üksi, sinna olid kogunenud kõik meie suguvõsa needused, tülid ja ähvardused, haiged, kes ei paranenud, abielud, mis nurjusid juba enne nende sõlmimist, surnuksjoonud ja surnukskihutanud mehed, viinaga elule värvi või vastupidi- unustust püüda leidvad inimesed, lagunevad talud, võssakasvanud karjamaad, peretülid ja lapsed, kes sedakõike pealt vaatavad
ja lootust ei ole

Tõmbasin end kerra oma kulunud diivanil, ainsal mööbliesemel, mis kodus veel mind mäletab, mustvalged fotod pudenesid minevikku, uppusin abitusse, mina, peaaegu keskealine kolme lapse ema ja musta augu äärel irvitas hinge vaenlane: kas sa tõesti arvasid, et sa saad sellest kunagi lahti? Kas sa arvasid, et kui sa elad eestimaa teises otsas, trambid usinalt tööle ja koju, mätsid vildist ja savist oma mõttetuid ehteid, keedad suppi, helistad kord nädalas emale, käid kirikus, jalutad koera ja kantseldad lapsi
Kas sa tõesti arvad, et siis seda kõike pole enam olemas? Kas seda saab üldse miski olematuks teha?
Saab. Raisk, peab ju saama.

Pärast matust joonistasin mustast august hästi kaugele valge samba. Seal ümber istuvad lookas laudade taga nad kõik. Punapõsksed, roheliste silmade ja mustade juustega matsakad naised naeravad ülemeelikult, kannavad lauale salateid ja marineeritud seeni, laulavad ja tantsivad, kui nende mehed tõmbavad lõõtspilli lahti. Lapsed jooksevad ringi, neid on palju, suuremad tirivad väikeseid kukil või sõidutavad rattal, veel pisemad teevad esimesi samme ja kõige kõige pisemad on oma emade sees, ja mõned lapsed on alles käest kinni hoidva paari armunud pilkudes.

Ei, ma pole nõus lootust kaotama.
Ma ei suuda hommikut ära oodata, ma tahan nõusid pesta, katkiseid sokke parandada, mehele kohvi keeta ja lastele võileiba teha, ma ei oska muud ja minu kadunud tädi oskas seda kõike kümme korda minust paremini.
Pimeduse vastu saab võidelda ainult püüdes ise maailma valgust juurde teha.