kassid, koerad ja need, kes arvavad, et nad on inimesed või midagi

Eksperiment läbi. Kuna lapsed ikka päris telekavabalt ei saanud olla ja koos issiga nii poole silmaga mõnda saadet ikka vaatasid, eraldasin mõlemale 100 krooni asemel 75 krooni.
Ei olnudki nii hirmus. Lapsed said palju omavahel mängida. Lisaks lugesime natuke pikemalt unejutte, mina sain natuke rohkem kodutöid teha ja magada. Asjad, mida ma kangesti kibelesin vaatama, olid "Vanad torisejad", House, Kelgukoerad ja hommikused uudised. Krissu ja issi otsustasid reede õhtul kelgukaid vaadata, aga jäid mõlemad esimese reklaamipausi ajal magama.
Täna paistis soe päike, käisime pühap koolis ja riisusin oma uue Fiskarsi rehaga, mis riisub julm hästi!! Pühap kooli võtsime kaasa ka oma ajutise lapse J, kellest eespool kirjutanud olen. J laekus meile kell 11 hommikul ja lahkus kell pool 9 õhtul. Peletan endas taas kasvavat vastumeelsust J nähtamatute vanemate vastu, kes ei tunne vähimatki huvi, kus laps terve päeva on, on tal homseks õpitud, äkki tahab ta süüa või äkki on tal külm.
Mis siis, mis siis, äkki on lihtsalt hullult iseseisev laps?

Lausa vaenu tunnen ma Kiirustava Mehe vastu.
Kiirustav Mees saabus loomade varjupaiga hoovile reede hommikul 11 paiku. Reipa naeratusega selgitas ta, et on murekene. Nimelt läheb tema ema kohe-kohe vanadekodusse, koht ilusas moodsas majas juba olemas aga ema ei taha oma koera pärast sõna kuulata ja sinna minna. "No tal on mõistus juba natuke ära, vahepeal on valmis ilusti kodust ära tulema aga nii kui koera näeb, hakkab jälle jonn peale, et kuhu ma koera jätan," selgitas mees, kel too neljajalgne nüüd auto peal ja vaja varjupaika ära anda. Et ema mõistlik oleks. Veelgi enam, mees on nii suuremeelne, et pakub isegi raha, et probleem saaks lahendatud.
Varjuka neiu räägib, et asi pole rahas vaid vastutuses: koeral on peremees, kes peaks ikka ise uue omaniku leidma, varjukasse võetakse kodutuid loomi ja ka vabu kohti ei ole nii palju.
"Omanik on dementne," vaidleb mees, "ja mul ei ole aega penile uut kodu otsida, mul on emagagi pregu tegemist. Ma oleks võinud lihtsalt aiavärava lahti teha ja koera minema lasta aga ma tõin ta siia!"
No pange vähemalt lehte pildiga kuulutus, soovitab varjuka piiga, see ei võta ju palju aega.
"Mis kuradi kuulutus, mul ei ole aega hakata veel fotoaparaadiga siin ringi jooksma, saate aru!" vihastab mees.
Aga mõni sugulane, tuttav kes saaks koera eest hoolitseda- pakub neiu.
"Mul ei ole sugulasi," kärgib mees, "MUL EI OLE AEGA hakata mingi koerakauplemisega tegelema, ma võin autosid müüa mitte penisid."
Siinkohal viskas mul üle ja läksin välja aga Krissu ütles, et Kiirustav Mees oli veel tükk aega turtsunud, kuigi koer võeti lõpuks temalt siiski vastu. Küsiti, mis ema koera nimi on ja kas emane või isane. "Kust mina tean, mis ta nimi on ja ma ei hakka talle saba alla ka vaatama, et sugu kindlaks teha," oli mees kähvanud.
Isane koer oli, Jüri panime talle nimeks. Ma pole näinud armetumat olevust, kes pärast puuris seisis, üleni värisedes, täielikus segaduses ringi vaadates...
Te ei taha keegi üht murtud hingega sõbrakest?

S.. oli ka Kõrend poisiga, kes tõid nööri otsas kohale ilusa jack russelli terjeri sarnase kutsika, väites, et leidsid selle. Nende lahkudes nuttis kutsikas nii kõvasti, et isegi mittevarjuka inimene oleks aru saanud- leitud see koer küll polnud. Ähää, mm, ee, no ta oli kaks nädalat meil kah, ütles siis kõrend ja tegi käbelt minekut. Õhtul tuli molu tagasi! Kaasas Paks, kes väitis, et hoopis tema hoolitseb koera eest ja ei luba teda sugugi ära viia. No pika vaidluse ja kontrolliähvarduste peale anti neile loom tagasi. Aga...

No ja siis olid veel Kenad Naiivsed Inimesed, kes tahtsid magama panna oma bullterjeri, sest lapsed, kes koera tahtsid, on suured ja oma elu peal, pererahvas ise on palju kodust ära, koera jaoks enam aega ja kohta pole, lisaks kipub ta jalga laskma ja küla peal lõbutsev bullikas pole just kena asi. Kuna varjuka üks naine kuulis asjast, viisime koera varjupaika. "Oh, jah, kahju a mis teha," pühkis Kena Proua silmi. "Ta oli armsake, nii armsake..."
Armsakesest kutsikast kasvas - oh üllatust, hundikoera jõuga ja bullika temperamendiga koer, kes pole saanud päevagi koolitust ja kes teeb just seda, mida heaks arvab.
Te ei taha keegi viieaastast jõulist, nutikat ja reibast sõpra?

Aga prisket süsimusta kutsikat, veel hulkurielust rikkumata, leitud külast, kaelas sedelike tema sünniaja ja vanemate kirjeldusega?

Või lumivalget leebet hiiglaslikku õuekoera, keda peremees kord nädalas toitmas käis?
Ehk hoopis Leidat, tiinet väikest krantsi, asjalikku eakat koeraprouat?

Äkki on kellelgil kodus kassi ametikoht täitmata? Pakkuda on pikakarvaline kuninga kass, kolmevärviline kohev kasukas ja meelitav pilk. Või jõuline valge sinisilm, alles kohitsetud aga vaim alles murdumatu, tõeline endine hoovide kuningas.
Ehk eelistate Vene sinist? Samuti jõuline ja aristokraatliku hoiakuga.
Või number 13, süsimust kiitsakas lärmakas ja temperamentne uulitsapoiss, kes sekunditki puuris paigal ei püsi?
Ja nr 17, kah süsimust kolmekäpaline, rebasekasvatuse ohver? Rebane on käpa tervenisti ära hammustanud aga kutt kraabib liivakastis õlaga ja on üldse nii seltsiv ja tubli kass, et väärib väga oma kodu.

Nad kõik väärivad oma kodu.
Kahjuks väga paljud loomapidajad ei vääri oma looma. Ma olin juba ära unustanud, et paljude inimeste jaoks on loom umbes nagu mänguauto või uksekell. Mingi värk, millest võib natuke kasu olla aga tont, paraku süüa peab andma. Patareitoidet ei ole, see on halb. Seod 2meetrise nööriga kuudi külge, haugub ja ulub, sinder.
Või kassid. Las nad olla seal tühjas majas! Suvel nii ilusti löövad päikese käes nurru. Milleks neid kurjad loomapüüdjad kimbutavad? Kuulda on, et panevad puuri ja isegi kastreerivad!! Oh vaesekesed, mis rõõmu neil munadeta elust on... Mis siis, et nad aina paljunevad, talvel karjakaupa nälgivad, haigustesse ja haavadesse surevad.
Vabadus, see on ikka ülim!

Mis inimestel viga on? Kui sa ei suuda vastutada oma looma eest, hoolitseda oma lapse eest, panna prügi prügikasti - mida sa siis üldse suudad? Oma ema koera nime ei tea? Aga ema nime?
Eh, olen unine ja ei oska kirjutada. Aga mõte jääb samaks.
Huvitav, kas mõni kass suudaks meie lärmakas kodus vastu pidada? Kaks kassi ja koer ka veel, hullumeelsus..
see kolmekäpaline oli nii tore