Eksperiment algas - nüüd!

Täna on imelik päev olnud.
Algas kell pool 10 hommikul hulkuma läinud koera otsingutega. Eluk oli seal, kus ikka- oma õde juures, tolle naabri aias külauudiseid vahetamas. Ainult jooksusoldud napi pooltunniga oli ta jõudnud mingis ilges olluses püherdada. Ei olnud just rõõmurikas järgnev pesupäev..
Kell 9. 30 ilmus meie juurde too poisike, kellest ma mõni kuu tagasi kirjutasin. Kes meile kirbud majja tõi... Õigupoolest käis ta meil juba eile, sest isa on välismaal ja poiss koos nelja vennaga ema juures. Küsisin otse- kas hüppavad tüübid läinud? Mhmh, kinnitas tema särasilmil, juba ammu.
Minu süda loomulikult sulas, sest ta on nii nunnu laps. Küsisin- oled sa täna juba hommikust söönud? ei, ütles tema. Kas siis ema magas, kui sa kodust ära läksid, küsisin mina. ei, ütles tema. Kuidas ta sind siis tühja kõhuga kodust ära lasi? ei tea, ütles tema koos Mikuga mannaputru helpides.

Koguduses oli täna teema "Mida sa teed oma ülejäänud eluga?"
Ja vestlusring piiridest ning reeglitest, mis on igaühe jaoks erinevad ning mis vastavalt kas aitavad kaasa või takistavad selleks saamist või olemist, mida sa tõeliselt igatsed. Minu jaoks ei olnud see just tujutõstev vestlus, sest olen ju süütundmises käpp.
Aga.
Mind puudutasid need prioriteetide teemad. Kui palju me pühendame aega ja tähelepanu sellele, millest me tõeliselt hoolime, kui palju raiskame aega mõttetuste peale. Suured kivid ikka enne purki ja siis muu, teadagi, eks.
Vabanege prügist oma elus, selle asemel, et ajapuuduse ja muu üle pidevalt põdeda.
Keskenduge tõelisele.
Ma olen terve päev käinud nagu udus ringi, otsides selgusehetke ja lahendusi mitmetele muredele. Ei ole leidnud. Tihe uduvihm on õues.
Aga otsustasin korraldada väikese katse iseendaga. Veeta nädal aega ilma teleka ja õhtuse arvutitiiruta. Ma tahaksin teada, mida ma selle ajaga võiksin olulist teha.
Võibolla magan. Võibolla mängin lastega. Küpsetan kooki. Loen. Mõtlen. Olen.
Justnagu selgeks vihjeks lappasin just mõni päev tagasi telekakava ja kurtsin mehele, et tahaks midagi HEAD vaadata, aga pole. Mõnda sellist filmi, et pärast poleks kaotatud ajast kahju. Näiteks. Midagi hingele. Igaõhtuse CSI doosi asemel.

Pakkusin lastele samas eksperimendis osalemist. Nädal aega arvuti ja telekata- saavad 100 krooni. EIII, karjatas Mihkel. No ok, nõustus Krissu. Võibolla, arvas Mihkel.
Mulle aitab nende teleka ette tardumise talumisest. Ok, täna õhtul veel ja siis..
Huvitav, mis asendustegevust ma neile suudan pakkuda? Aga kas nad pole mitte piisavalt suured, et ise endale seda otsida? Eile Kati üllatas mind, jutustades mulle pikal bussisõidul ümber mitu pikka ja keerulist, mitu kuud tagasi loetud muinasjuttu, mida ma ise üldse enam ei mäletanud.
Võibolla ei tasu lapsi alahinnata.

Nii et eksperiment algab NÜÜD.
Vahepeal võib mulle kommentaaridesse nende filmide soovitusi panna, mille vaatamisel kaotatud ajast kahju poleks.