Tüdinesin eelmises postituses kirjeldatud põdemisest, ostsin kogunenud 230 krooni eest 200eeguse kinkekaardi ja lillevarre ning here you go!
Kingitused on tegelikult toredad. Mina ei jaga nende arvamust, kes ei salli sünnipäevi, õnnitlusi ja kinke. Võibolla on siis jama, kui sünnipäevalaps peab hommikust õhtuni pardiprae ja beseekookidega jändama aga tavaliselt ju nii enam ei tehta, vähemalt mitte noorema põlvkonna hulgas.
Kingitusi saada on alati vahva, teistele sobiva kingi leidmisega on muidugi raskem.
Lähedasemate inimeste puhul võib enam-vähem aimata, mis neile meeldiks saada ja mis neil juba kodus olemas on. Pooltuttavate ja kolleegide puhul võib kergesti mööda panna. Meil on töö juures tavaks kinkida lilli, magusat, alkoholi, tasse, vahel harva raamatuid ja aasta otsa kinkis üks tuba üllatuspilte, st raamitud foto sünnipäevalapsest mõnes eriti naljakas või kompromiteerivas situatsioonis. See oli lahe.. Aa, mu eelmine tuba kinkis loteriipileteid kah.
Kõige raskem on leida kingitust
a) ülemusele
ma ükskord kinkisin stressipalli, kus mudimisel tuled sees vilkusid..
b) õpetajatele ja kasvatajatele
kuna olen kergesti äraräägitav kollektiivi nimel tegusid tegema, olen piinelnud tundide viisi raamatupoes, kamminud läbi sisustuslette jne. Õnneks tänapäeval on hästi palju seda kinkekaardivarianti, mis teisest küljest on ka ääretult igav.
Samas... kaua sa ikka nuputad, kas seekord kinkida laste ja vanemate poolt kruusid, saumalinad või keraamilised kolakad. Las inimene ise valib.
Laste sünnipäevadel on eriti tobe, kui igaüks tuleb, rahakaardike näpus. Võiks ju eeldada, et peole on kutsutud laste sõbrad, kes teavad, kas sünnipäevalapsele meeldib puslesid panna, raamatuid lugeda või hoopis palli taguda.
Krissu sai viimati sünnipäevaks näiteks:
ripsmetushi, indiapärase seinapildi, õlakoti, kitarri, raamatuid
Aga kõige-kõige paremad on need kingitused, mille kinkija on tõesti sinu peale mõelnud, kulutanud oma aega ja fantaasiat. Isetehtud asjad on parimad. Või need värgid, mida sa ise poes aega viitmata korvi topiksid.
No mulle sobib kinkida alati:
shokolaadi või sidrunivõi purgikene, hea tee
veini- või teepiknik
ehted
lõhn
raamat
cd
massaaž
isetehtud misiganes, kasvõi omajoonistatud kaart
Aga ma naeratan pingutatult, kui mulle ulatatakse:
potilill, ma olen nimelt meister nende väljasuretamises
vaas või kipsist kass või mida iganes kapi peale tolmu kogumiseks
köögividin
laudlina
järjekordne kohvitass
sukkpüksid
koleda lõhnaga aroomiküünal
A mis teile meeldib kingiks saada?
Kingitustest
Friday, April 25, 2008
Posted by ritsik at 6:06 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Kui ma kunagi lapsena maal elasin, oli meil üks naabritädi, kes tegi ise mingit šokolaadikreemi väikeste purkide sisse. Vot see oli tõeliselt hea! Maitse on siiani suus, ise järele aga teha ei oska ja tädikest ka enam pole, et tema käest küsida...
Aga isetehtud kingitused on alati üle kõige ja teinekord pole kinki vajagi, piisab teadmisest, et oled teistel tähtpäeva ajal meeles. Ma vist ei unusta niipea (kui üldse kunagi), kuidas K. naistepäeval helistas ja terve vennakambaga telefoni laulis, hoolimata sellest, et lauluhäält pole neist kellelegi antud :)
Vot mul on kingitustega oma teema. Ma ei salli lihtsalt mõttetuid asju oma kodus.
Ma viskan silda näideks selle peale kui keegi toob mulle pudeli alkoholi või siis näiteks maitseainepurgid. See on elunummi kingitus muide.
Aga üldjuhul eelistan ma inimest. Mulle meeldib kui mul käiakse külas. Mitte suure kambaga aga just paari kaupa. Siis ma saan inimesega lobiseda.
Aga nendest kasvatajate ja muudest kinkidest ma parem ei räägi. Õnneks on mu laps haige ikka veel ja lasteaeda ei satu.
Maria
Éi alkohol on ikka jama kingitus :)
Aga see on õige, et inimene ise on kõige tähtsam, nii siis, kui ta sulle laulab, tantsib küpsetab või lihtsalt külla tuleb.
Post a Comment