Medal mulle

Püüan, hambad ristis, oma vaimset-hingelist tasakaalu säilitada.
Aga ma olen iseenda meelest medalit väärt, sest korraldasin kolme e-maili ja kahe Tartus veedetud tunniga ema haiglasse ära. Iseasi, kas tal sealolemisest ka midagi paremaks läheb aga vähemalt midagi on tehtud.
Olen kange eesti naine, jalad maas ja pea selge, pean olema! Ma ei saa endale lubada muredesse uppumist, paanikahoogu ega nädal aega joomist, kuna selgub, et peale kolme väikelapse sõltub minust siis nüüd veel kaks täiskasvanud inimest ... natuke nagu liiga vara, ma poleks osanud seda veel oodata.
Ma ei upu muredesse, kui tuleb meelde hingata. Kuigi eilne vanematekodus käik tekitas jälle uppumisetunde - aga ma olen sellegagi harjunud. Alkohooliku laps on harjunud, kui tema maailm aeg-ajalt kildudeks lendab. Küll saab jälle kokku liimitud. Järgmise korrani.

Üks hea valuvaigisti on Tartumaa loodus. Mul hakkab süda kohe kiiremini ja rõõmsamalt lööma, kui maastik pehmelt laineliseks muutub, lõputud põllud rohetavad või kollendavad vastavalt aastaajale, metsatukad on hiirekõrvus ja ojad-jõed kevadvetest üle ajavad. Lisaks kümnete kaupa toonekurgesid pesades ja põldudel askeldamas ning suuresilmne metskits otse maantee ääres viisakalt seismas, justnagu autosid-busse mööda laskmas. Õhtupäikeses kuldses kumas ujuvad väikelinnad ja maanteed rahustavad närve. Minul vähemalt.