It takes a village to raise a child

Tere talv. Tõbi vist hakkab tulema.
Hoolimata päikeselisest kevadilmast hakkas juba eile meeletu väsimus, midagi teha ei taha, keha on hell ja kergelt valutav, lisaks tillukesed õelad külmavärinad.
Seda siis on need ebamäärased päike-soe-külm-tuul ilmad.
Milleks seda nüüd vaja oli... ebaaus... aprill ja mai on minu lemmikkuud, tahaks igast asju teha, hõlmad lahti käia ja hilisõhtuni aialõhnasid kopsu tõmmata.
Ebaaus, ma ütlen veelkord :(

Tegelt tahtsin kirjutada lastekasvatamisest.
Miku tõi eile empeka koju (mp3), mille sõber talle oli üheks päevaks laenanud. Külitas mu kõrval diivani, ise mänguväljakul ronimisest (kooliriietega loomulikult) tolmune ja higine aga jube õnnelik, ning toppis kõrvaklappe pähe nii mulle kui väikeõele, et tema muusikaelamust jagada võiksime. Kati jagas vaimustust, mina püüdsin võimalikult delikaatselt arvamust avaldada, et Niki ja Miki ei kuulu just minu lemmikute hulka.

Kui sinu enda ja su mehe valmis tehtud tilluke titt on just maailma saabunud, on selline olümpiavõitja tunne, et -oh, millise täiusliku väikese kodaniku me tegime ja milliseks imelapseks me ta veel kasvatame!! Aga siis hakkab peale.
- Selgub, et pampersi-reklaamist tuttav imeline imik võib otsustada kisada arvestatava osa ööpäevast, pane talle või seitse pampsi ümber.
- Hoolimata hoole ja armastusega maheköögiviljadest keedetud tervislikust lillakapsapüreest määrib ta selle sulle ja endale sõna otseses mõttes pähe aga säilitusineid tuubil Kostariika banaani mugib mõlema suupoolega.
- Ta vaatab positiivusest pakatavaid Teletupsude saateid ja naudib emme-issi regulaarseid kallistamisi ja nunnutamisi kuid üritab otsekoha lüüa oma tillukese jalaga, nähes ÜKS KORD Walkeris Chuck Norrist seda tegemas.
- Me käime gunstisaalis, võtame jõnglast kaasa külla, kontserdile, mere äärde aga kui ta on piisavalt vana, on tema jaoks kuu elamuseks ikkagi Stiina pidu.
- Me räägime heast ja halvast, arutame filme, raamatuid ja inimeste käitumist aga ikkagi on tema suurim soov panna oma pilt Ratesse üles, lugeda Klatshimoore, vaadata Cartooni, kuulata Vanilla Ninjat ja Avril Lavignet.
- Või hoolimata kooris laulmisest ja flöödiõppimisest vaimustub ikkagi Mikist("Vuntsidega mees" ja "Kummipea").
- või hoolimata vanemate pidevast teretamisest, tänan-palun-vabandage-st keeldub vastamast ainsalegi minu töökaaslaste terele...

Ma loen huviga, kuidas Karikate Emand kasvatab oma Väikest Tüdrukut ja mõtisklen, kas tal/neil õnnestub seda lillelapselikku olekut säilitada.
Näe meil T-ga pole vist väga õnnestunud. Me ei ole täiuslikud, maailm samuti mitte, miks siis lapsed peaksid seda olema? Jääb üle vaid loota, et oleme suutnud vähemalt mingisugusegi moraalse vundamendi luua.
Kui nüüd hästi meenutada, siis olen mina ka vaimustuses ujunud oma tuttuuest kassetikast "Modern Talkingut" kuulates. Ja norinud klassiõe kallal, kes oli maalt ja nii erinev. Mitte sekkunud, kui poisid kiusasid kahte teist klassiõde. Mitte koristanud tuba ja kuulanud koolitööde tegemise asemel tundide viisi muusikat.
Teinepool jällegi on jõlkunud ringi katkutud punkaririietes ja põõsa taga õlut libistanud.
Ma loodan, et läbi kogu selle lapseea tralli, noorukiea segaduste ja keskea kriiside jääb inimeses siiski püsima see miski ilus ja hea, jumalik alge, kui soovite, täiesti eripärane ja väärtuslik, mis peegeldub tillukese vastsündinud lapse tõsises põhjatus pilgus.
Loomulikult võib vigu teha, ainult et teatud punktist alates ei ole need enam okei. Kasvatuslik miinimum võiks olla... ma ei tea... et ma ei peaks nägema oma järeltulijaid Võsa-Petsi saates. Või nagu eilses Reporteris näidati Kaido Tubli ja Meelis Kesiganes-t Tõdva külast, kes lahutasid meelt kohalike parmude klobimise ja koeratapmisega.

Sedasi. Aga eks eelpoolöeldu käib ikka ja ainult minu järeltulijate kohta, kümned blogilapsed kasvavad suurepärased ja Märdi Wilma samamoodi ja Risto ja HB Timm samamoodi...