Kujutlusvõimest

Ma tahtsin ainult öelda, et mu pärija on pärinud 100% minu kehvasid isiksuseomadusi. Näiteks hea kujutlusvõime. See on vahel hea asi aga mulle on ta rohkem piinu valmistanud ja tuleb nii välja, et Krissule ka.
See film, Walk the Line, eks. Lubasin seda lastel ka natuke vaadata, sest teadsin, et hea on. Alguses aga oli stseen, kus vaene Jonny vend ketassae otsa põrkab. Ma juba arvasin, et nii läheb ja käskisin lastel igaks juhuks silmad kinni panna. Aga seda kohta otseselt ei näidatudki, ainult saagi ja siis hiljem verise särgiga surevat poissi.
Ja Krissu ei saanud enam magada! Ärkas pidevalt öösiti üles ja kaebas, et muudki unes poistesaagimine käib. Mis see aitab, et ta ei näinud, kujutlusvõime noh!
Ei saanud muidu, kui ostsin karbitäie palderjanitablette ja laps magab kut miska. Eile said need otsa ja laps muudkui helistab, et kas sa ikka ostsid uue. See ei loe, et äkki prooviks nüüd ilma magada, ta kujutab ette, et niikuinii ei saa magada ja ei magagi.

Mina jällegi vaatasin kunagi lapsena telekast Ugala etendust Valge surm (või katk). Millest lavastus oli, ei mäleta aga issarist kui jube see oli! Sünge muusika ja suured valged vigased käed lavakujunduses. Ma ei saanud mitu ööd magada, nii kui silmad kinni panin, hakkas etendus silme ees jooksma ja jube muusika kõrvus kumisema.
Vabisesin hirmust!

Maria, kuula seda!

Kuna Maria absoluutselt ettevaatamatult juhtus eelmise postituse kommentaaris mainima, et ta U2s midagi lahedat ei leidnud, peate nüüd ära kannatama minu kirgliku seisukohavõtu.
U2 EI PEA kõigile meeldima, tõesõna ja sellest pole midagi, kui üldse ei meeldi. Aga kui keegi ütleb, et talle U2 raskelt meeldib, siis minu süda on 50% juba võidetud. Ok, 25%. Öelge veel, et olete loomasõber – noh, ütleme nii, et suht raske oleks mul siis teid vihata :D
U2 on minu lemmik olnud titest peale ehk 14aastaselt. Lindistasin Luksemburgi raadiost kassettmaki peale ja kuulasin nii oma teismelisevaevade kui rõõmude saateks. Sinuga ja sinuta ning Ma ikka pole veel leidnud mida otsin olid põhilised.

Sellepärast meeldib, et Bono hääl ühendab minu jaoks nii ülima paueri kui õrnuse. Laval tundub ta (ja ka bänd) alati olema 100%, nii muuseas tehtud kontserte pole ma juhtunud kuulama. On see siis turundustrikk või ei, aga mulle meeldib ka see, et Bono trügib uudistesse oma poliitiliste seisukohavõttude, mitte hotelliskandaalidega. Ma ei oska kommenteerida, kas ta võitleb alati õigete asjade eest aga vähemalt tundub, et tal on süda sees. Ning vähetähtis pole seegi, et Bono on kena meesterahvas…
Ja muidugi suur osa nende loomingust on imho geniaalne. Inimese iseenda otsingutest, armastusest, võitlusest. On nii tormilist rokki kui hinge käristavaid armastuslugusid.
Kui keegi tahab nendega tutvust teha, siis üks best of the best lugusid on minu jaoks kindlasti I have still found what I`m looking for
http://www.youtube.com/watch?v=vMGJ9idwGFU&NR=1
see on live Mehhikos aga laul ise algab alles 2.30 minutil.
Saate ju aru, et sellise kontserdi eest – kallis vanaema, anna andeks, ma enam ei müüks sind maha – mingi paar kuud vett ja leiba süüa poleks mingi probleem!
Leidsin U2 laulmas sama lugu ühes väikeses Harlemi kirikus koos neegrinaiste gospelkooriga, päris omapärane! Näe siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Pr5Qv6By8r4&feature=related

Väga pauerirohke on Vertigo
http://www.youtube.com/watch?v=PaV5UCMsW-8 , minu lemmikoht on 2.40 peal.
Klassika on ka the One, Wih or Without You, The Pride, Where the streets have no names, Sunday Bloody Sunday jne.

Siin on Elevation, aga ma ei saa aru, miks see CSI jura siin ees on.
http://www.youtube.com/watch?v=LTanoGXa4-A&feature=related

Kõik lood muidugi pole asjad. Window in the skies või Beautiful Day on suht igavad poplaulukesed. Ja plaadidki pole vennad.
Aga oleks tore, kui keegi ka oma lemmikute koha pealt siinkohal midagi kostaks. Pange kommentaaridesse mõni oma best of the best link.
Ps. Kes õpetab mind videolinke panema, teen välja. Ma olen mitu korda yuutuubi kasutajaks üritanud regada, ei õnnestu.

Kõik erinevad, kõik võrdsed

Pealkirjalause pärineb mingist kampaaniast.
Eelmisest postitusest selgus, kui erinevalt võib üks ja seesama asi inimestele mõjuda. Sõltuvalt kuuseisust, enesetundest, iseloomust jne.

Tegelikult on sellega maru raske, et kõik inimesed on erinevad.
Mõne poliitilised veendumused on sellised, et kuku pikali.
Mõne usulised veendumused tunduvad täiesti absurdsed. Mõni ei tunnista jumalat ega kuradit.
Mõni jookseb tänavakakluses pikemalt mõtlemata appi, mõni jälle tsuskab sekkujale väitsaga.
Mõni pooldab uriiniravi ja teine jällegi aspiriini.
Mõni loeb koomikseid, teine Dostojevskit.
Mõni peseb kempsupotti sidruniga, teine uhab pudelitäie Domestost nädalas.
Ja kõige imelikum on, et nad kõik teevad enda meelest õigesti.
Mine proovi inimesele öelda, et kuule, sa teed ikka täitsa valesti. Et hull oled peast või, tee ikka nii nagu mina st õigesti.

Ai seda on valus kuulda. Mina näiteks vihastan, kui mulle öeldakse, et ma oma lapsi valesti kasvatan. Mitte et seda tihti tehakse, aga lihtsalt, see solvaks mind.

Nii raske on endast erinevaid isikuid ja tõekspidamisi lasta olla. Mõne nähtuse puhul tahaks kohe tormata Delffi kommentaare paiskama.

Aga elu teeb tihti inimeste kulul nalja.
Mulle näiteks ei meeldinud omal ajal kidurad vinnilised poisid. Paraku meeldisin mina neile :S.
Vähe ma ei kiristanud hambaid, kui TRÜ Klubis diskol ikka ja jälle mõni selline eksemplar mind tantsima võttis sellal kui sõbranned Mait Malmsteni sarnaste kuttidega kepsutasid. Ma olin nohikumagnet!
Punkarid ka ei meeldinud. Tõsi, kui ma oma kalli punkariga 14 aastat tagasi ühel sünnipäeval tuttavaks sain, siis polnud tal harja parajasti peas...
Lastega ei meeldinud mulle suhelda.
Koristamist pidasin elus umbes seitsmendajärguliseks.
IJ-i pidasin maailma kõige lahedamaks meheks.
Aiatööd ei sallinud silmaotsaski.

Elu tegi korrektiivid, nagu mu ema armastab öelda.
Aga näe, ikka veel on nii raske suud kinni hoida ja teiste inimeste elu ning põhimõtteid kommenteerimast hoiduda. Alles üleeile vaidlesin üksi nelja kolleegi vastu, miks Tartu on elamiseks etem linn kui Pärnu. Täiesti, täiesti mõttetu vaidlus aga mina ajasin ennast nii leili sellega!

Täna sain teada, et U2 tuleb Euroopa tuurile.
15 aastat tagasi - mäletan selgesti- kirjutasin päevikusse, et kui U2 tuleks siiakanti kontserti andma, oleksin valmis oma vanaema maha müüma, et sinna saada. Mul oli kusjuures täiesti tore vanaema!
10 aastat tagasi istusin raadio ees ja kuulasin, kuidas Mihkel Raud kiitis, et kes nüüd ja kohe Helsingisse ei sõida, ilmselt U2e iial nii lähedal Eestile ei kuule. Oodake te, mõtlesin. Las mu tited kasvavad, siis.
Ja nüüd... kallist vanaema pole enam, tited on suured, mis siis nüüd?
Kas see on mulle veel tähtis või mitte?
Mida ma nüüd oleksin valmis maha müüma, et neid kuulda?

Selle pika ja segase sõnumiga tahan öelda, et las inimesed olla erinevad, kui nad oma põhimõtetega kellelegi haiget ei tee.
Davaite zit druzna!

Pildi on Krissu kuskilt tõmmanud. Ja kõrrelised mulle blogipäisesse istutas ka tema.

Eksperimenti- alga!

Eksperimendiks vajalik:
film "PS I love You"- olemas
2 pakki salfakaid- olemas
läppar-olemas

Meeleolu- positiivne
emotsionaalne tasakaal- olemas
eelhäälestus- pisut skeptiline
viimasest õnnetust armastusest möödas- 14 aastat
Praegune suhe - toimiv
Eksperimendi eesmärk: selgitada välja, kas eelnimet pisarakiskuja-bestseller suudab minuski silmavee lekkeid esile kutsuda :P

Hiljem...
No mis see siis nüüd on!
Mitte midagi!! Saate aru, mitte pisarapojukestki. Mitte mõtetki ei tekkinud, et nuuks, nii pahasti ja nii kurb ja silma võtab niiskeks. Ma ikka suht kergesti muidu vesistan filmide peale.
Äkki on mulle munad kasvanud???
Ja ma küsisin isegi videolaenutaja (tõsi küll, naissoost) käest, et kas on ikka piisavalt kurb film. Tjah, tunnistas ta, võttis küll nutma.
Ebaaus. Ma tahan ka naine olla!

Filmimuusika meeldis. Ja Iirimaa, ooo. Mul on Iirimaa driim juba väga ammu. Need filmi-iirlased olid nii .... mmmm...
Aga kaunite tunnete suhtes näe olen ma ilmselt immuunseks muutunud :(

PS. Ma leidsin üles oma eelmises postituses kaotatud asja ja Krissu on jälle palavikuta.
PS. I still love you

ekstaole

Ongi koolivaheaeg kohe platsis.
Poisil kõik viied, plikal 3 nelja ka.
Rõõmu rikuvad faktid,
*et mul on vist kadunud üks väga tähtis ja palju maksev asi
*et krissul oli plaanis koos sõpradega sünnat pidada aga tal tõusis eile õhtul jälle palavik üle 38
*et suutsin end eile välja vihastada ühe kulturniku peale. Talle saadeti 4 tillukest kahjutut intervjuu küsimust, mille peale ta vastas 160realise jutustusega oma tublist tööinimeseelust ega nõustunud seda lühendama. Seepeale piiksatasin mina, et suht enesekiituse mulje jätab jutt ja tema muidugi solvus ja mina tundisn süümekaid aga tema puššis edasi ja päeva lõpuks oli mu juhe ikka totaalselt koos. Õnneks lõppes mu päev massaažiga mis oli just see mis vaja aga
*massažist vangutas mu selgroo väljanägemise peale pead ja käskis endaga tegeleda ning vihjas kõhulihastele, mis nigu peaksid selgroogu 12 lüli ulatuses toestama, ai, see oli valus kuulda...
Pffff....

Kuhu põgenevad blogid?

Lihtsalt, täna rullisin oma google readerit ja võtsin mõned nimed maha. Mäletan oma pettumust, kui Karikate emanda blogi järsku kadus. Kas keegi teab, on ta kuskil mujal nüüd?
Polegi kõrvalseisjate asi iriseda, et kus ta nüüd blogi pani. Tahtis ja pani, noh.
Viskas kopa ette võhivõõrastele oma elu näitamine.
Arutasime Mariaga, et mis meie blogidest saab, kui me lusika nurka viskame. Minu paroole ei tea keegi näiteks. Aga ma kindlasti oma mätast ainsagi vihje ega lõppsõnata lihtsalt ära ei kaotaks.

Kunst on pikk!

Mu selg on tollest ümariku kehaosa pial istmise tüüst ikka puhta p-s. Siit ai ja säält oi. Pea nakas kah valotama ega väikse asja perast. Ja õlad, mu meie, mul on orja vaja, kes igal õdagul mu teatud kehaosi mudiks.
Eila sain alles pool 7 koju, käisin näituse avamisel. Ei saa torisemata jätta, et kuigi näitus oli peris lahe, olid talina kunstmikud laua koormanud vaid veinipudelitega, ei vett, ei küpsisepojukestki.... Mitte et see kohustuslik oleks aga mehed, noh, mehed. Rahvas piale pikka päävatööd tuleb ja nigu haukaks ka midagist meeleldi.
Ma seda viga ei tee, et tühja kõhu peale veini kulistan, pärast läen lauluga koju ja tee nõnna libe niigi :D
Vat naiskunstnikud ikka tavaliselt korraldavad mingit frukti või soolapähklit avamisel, on olnud klaverisuurune kandik kartulijahukrõpse, mõni imeline daam on üllatanud ka lavassirullide või kiluvõileibadega. Viiralti värviliste litode näitusel anti eresinist absinti ja liköörikomme, Mongoolia kunstnike dessandi puhul viina ja shampust on ka olnud. A põhiliselt ikka odav vein, valge ja punane lamav rumeenlane.
Muidu mulle avamised meeldivad ja kunstnikud kah. Lahe on vaadata, mida Billeneeve jälle selga tõmmanud ja kas Sirami tualett paljastab seekord dekoltee või ta pikad jalad. Kui tegemist on nongratalaste või muidu poppide-moodsate-sügavamõtteliste kunstnikega, tehakse avamisel ka aktsiooni või tegevuskunsti. Viimati mängisid jänesemaskides mehed sulgpalli. Eelviimati võeti uksel kõigilt sõrmejäljed.

Tegevuskunsti etendused võivad olla jummala ullud aga teistpitte lahedad kah. Pärnu mudaravila mahajäetud maja, eks, kes teab, seal olen ikka igast elamusi saanud. Kõik need pisikesed protseduuritoad mõjuvad niigi tontlikult oma roostes vannide, dusside ja arstiriistade kappidega.
No ja siis on ühe toa lakke riputatud tosinkond surnud kana. Teise põrand kaetud liivaga, millel lesib trikoos naine. Kolmas tuba on üleni kaetud fooliumi ja südamekestega. Neljas täis veetud nööre ja lae all istub paljas mees, kes tinistab nende pingul nööridega. Tühja basseini põhja on laotud kõrkjatest ja surnud kaladest ruut, selles ruudus viskleb järjekordne poolalasti piiga (ps. on talv ja kivipõrand on jääkülm). Koridoris jalutab pikas valges rebitud kleidis piiga, hullunud pilk silmis, ümiseb tasa ja veab nöörist mingit katkist mänguasja...
Ja see pole veel midagi, üks aasta kärsatati kontserdimajas searümpasid ja lõigati neid tükkideks, lendas toorest liha, värvi, vilja ja pudelikilde... ooo, sellest tuli suur skandaal!

Et siis tänu kunstnikele on elu ikka uvitav:D Mis siis, et minu pisike aju alati igas kunstiprojektis mõtet välja ei jaga.

Ja veel tahtsin ma öelda, et mees tegi lapsega eile me aeda iigellumememme aga hommikul oli memmaril nägu peast söödud kõige porgandiga, uuh, jube! Ei tea kas seda tegi meie jobust koer või hullunud varesed. Nood viimased üritasid täna hommikul tihastele mõeldud rasvapallide kallal maiustada ja istusid niitpeenetel oksadel nagu mingid koolibrid, jummel jah näe vist neile kah majanduskriis kohale jõudnud ja püüavad ära tihaseid koondada.
Kui ma õhtuks veel teovõimeline olen, tahan selle Kevadtulebikkagi lumememmetriki ära teha, et panen lumememme tühja kolpa põleva küünla ja mätsin uuesti pea kinni ja siis inimestel on uvitav vaadata leegitseva peakoluga objekti me hoovis :D

ps ja ma seepärast pursin siin mägieestlaste keelt, et mu töö on nii loll paar viimast päeva. Võru keel aitab mul mõistust säilitada ja mäletada, et kusagil on ka teistsugune, päris elu

Kas?

Kas reiki on hea ja õige asi?
Mul on võimalus minna kursustele aga ma natuke kardan, et mingeid energiakanaleid seal avatakse ja midagi pühitsetakse jne. Mul praktilise õpetuse vastu pole midagi, et kuidas tablettideta peavalust vabaneda ja nii aga kui mingid vaimsed õpetused sellega kaasnevad, siis muutun umbusklikuks.
Mitte et ma keha ja maailma energeetikat ei usuks. Igasugused veidrad seadused kehtivad, mida teadus pole suutnud ära seletada.

Raske elu

Elu on vahel nii vaenulik ja hirmutav, kas teile ei tundu?
Haigused ja õnnetused piinavad keha, reetmised, kurbus, mured ja inimeste hoolimatus ning õelus muserdavad hinge. Sõjad, kriisid ja muud jubedused laastavad riike.
Raske on aeg-ajalt meeles pidada ja uskuda, et
* Igal asjal on mõte - kes teab, milleks miski hea on
* Iga asi läheb ükskord mööda - kuigi vahel võib see väljakannatamatult kaua aega võtta
* Mis iganes toimub, Jumal ei lase sinust lahti - kui sina temast lahti ei lase

Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes tema kavatsuse järgi on kutsutud. Roomlastele 8:28

Oh, nii raske on nõustuda, et parasjagu toimuv vastikus "ühtlasi heaks tuleb." Pffff!
Kui see möödas on, siis tagantjärele tavaliselt tundub küll- jah, see oli hea selleks et.
Kuigi ma arvan, et on asju, millega iial ei saa leppida, kuiväga sa ka püüaks.
Näiteks Eliisabeti kiriku pastor (endine) kaotas mõned aastad tagasi autoõnnetuses oma tütre. Õudus.
Aga
Samas olen ise kohtunud mitme naisega, kes on matnud oma lapsed. Ei olnud neil mingit kibestumist. Üks naine oli kirjutanud raamatu ja ta pidas terve pika seminari sellest, mida talle lapse kaotus tähendas. Ja see oli hea sõnum. Leppimise, eneseleidmise ja armastuse sõnum. Ma ei suudaks seda uskuda, kui ma poleks seda naist näinud ja temaga rääkinud.

****
Poisil on täna jälle opp, võetakse traadid käest välja. Õnneks oli mehel vaba päev, saatsin nad kahekesi haiglasse. Mina olen selle koha pealt nõrganärviline. Mees käis Katiga adenoidiopil ka, nii hea, et vähemalt üks rahulik inimene on perekonnas.

Eilne sünnipäevalaps jäi eile õhtuks 38,3 palavikku. Tema, kes oli viimati palavikus 3aastaselt! 5aastaselt olid tuulerõuged ja rohkem pole ta haige olnudki. Ei nohusid-köhasidki. No kõhuviirused on vahel kimbutanud.
Ta ise on ka absoluutselt üllatunud ja õnnetu oma haigusest, sest ta pole sellega lihtsalt harjunud.

Lapsuke

Sünnipäevalaps-naistepäevalaps
12 on nüüd vist paras tiinekaiga küll?
Lemmikud:
must värv, Avril,Vanilla Ninja, rulad, vampiirid (raamat ja film Videvik)

Uus asi

Andke andeks aga pole aega lobiseda.
Mul on nüüd uus asi kodus. Novaluksis oli 1000 krooni pealt 300 peale alla hinnatud. Müüja vaatas mind kaastundlikult ja küsis, et kuidas ma selle ära kavatsen viia.
No, ma ei tea, Jumala abiga, vastasin mina ja lohistasin karbi reipalt uksest välja.
Mitte et ta oleks väga raske olnud aga hiigla suur kobakas. Keset Rüütli tänavat hakkas karp koost lagunema, tassisin ja vihastasin.
Kui karbiga kontorisse jõudsin, oli keel ikka päris vestil. Kolleegid imetlesid asja ja läksid ostsid endale ka kamba peale ühe tuppa ajaviiteks.
Tuttav aitas asja autoga koju viia ja pusisime selle poisiga koos kohe kokku.
Täitsa lõpp kui lahe! Selline hasart tuleb sisse ja nii lõbus on! Mina võitsin Mikut 3:1, Issi Mikut 1:0 ja Miku Krissut 1:0. 300 krooni eest lõbu laialt!
Ah et mis see on?
Lauajalgpall loomulikult :)

Kes mind hoiab :)

Ma ise pakun, et Issand! Mõni tuttav tänab ingleid, kui midagi hästi on, mõni vestleb Universumi Energiaga ja mõni on lihtsalt rõõmus, ilma erilise tänamisvajaduseta.
Eks kõiki väikeseid õnneasju ja toredaid kohtumisi võib lihtsalt vedamiseks nimetada. Mina ei nimeta, aga las teised teevad nii, nagu nemad arvavad.
Lihtsalt...
no kuidas saab juhus olla, et sa otsid mitu aega enda sees lahendusi ja uusi suundi ja siis järsku, ühel päeval, kahe tunni jooksul kohtad sa kolme inimest, kes
1. tuletavad sulle meelde, kes sa oled, mis sind tõeliselt rõõmustab ja mille tegemise oled ära unustanud
2. pakuvad välja enesetervendamise ühe meetodi
3. näitavad omaenda elurõõmust ja siirast heast usust tulvil isikutega, et kõik on võimalik, kui on olemas kirg oma tegevuse vastu.

Muuhulgas käisin tekstiilikunstnik Anu Raua koolitust piilumas ja tegi siirast rõõmu kohata paljusid vanu tuttavaid, kõik sama isetegemise kiiksuga kui sa ise. Inimene on ikka õnnelik endasarnaseid kohates, eks. Ja Anu Raud. Ma ei tea, mis imeinimene ta on. Suurt midagi rääkimata, oma lihtsal, muhedal ja sõbralikul moel kursuslaste vahel askeldades kiirgab ta sellist soojust, et kõigil on ilmatu tore olla. Mulle piisas viiest minutist temaga suhtlemisest ja ma lihtsalt naeratasin paar tundi omaette.

Pagan, see õige eriala ja kutsumuse leidmine on ikka nii tähtis. Elu on liiga lühike, et teha poolkõvalt asju, mida sa tegelikult ei armasta. Aga kui armastada mitut asja korraga? Millele siis keskenduda?

Kas sina teed seda, mida sa oled tegema loodud? Või alles otsid?

hädade leevendamisest ja arenguruumist

Kodusolemist ja tervenemist oli ilmselt mu vaimule rohkemgi vaja kui kehale. Miski tasakaal on tagasi - aga kui kauaks?
Ainult unenäod painavad, midagi on veel lahti harutamata. Ja kehaliselt pole veel kõik ok. Aeg lihtsalt olemiseks ja mõtlemiseks on nii hädavajalik. Kuidas küll seda aega leida teisiti, kui haiguse kaudu? PEAN PEAN- sundusest nädalakski lahtisaamine annab nii palju iseennast tagasi.

Kohalik idamaavana rääkis, et vaimne saast põhjustab ka mürkide kuhjumist füüsilises kehas. Oh, oleks see vaimse saasta vältimine lihtne! Sama lihtne, kui vältida stressi või hmm, hoiduda õhtusest mugimisest või võtta pärast mitut aastat kätte ja minna trenni.
Perearst soovitas seljahädade leevendamiseks võimelda. Ja muigas minu vastuväite peale, et nüüd ma ju haige olin ja kohe ei saa trenni tormata.....
Kohutav, kui mugav võib inimene olla. Ja tahtejõuetu. Ma usun seda täitsa, et haigus annab millestki märku, on see siis puhkusevajadus, sobiv toit või liikumisvajadus.
Aga mina ütlen jajah, ja lasen vanamoodi edasi.
Kõige raskem on võidelda külmkapiga. Ja mitte ainult minul. Õhtul kell 19-23 käib meil elutuba-köök liinil tihe liiklus, kuigi õhtusöögist vaid tunnike möödas. Mind aitaks vaid lehmaketiga taba külmkapi ees.
Aga... mõtle kui tore, kuna on arenguruumi! Oleksin ma pikajalgne blondiin suurusnumbriga 36, mille poole siis püüelda oleks?

See kehtib kõikide ebatäiuslikkuse ilmingute kohta. On arenguruumi! Ja vaata, see on hea! Ma saan valida, veel saan. Vähemalt mul on see illusioon.
Kas võimelda ja vähem süüa või rasvuda, känguda ning haige olla.
Kas raamatut lugeda, omaette mõelda või teleka ees passida.
Kas igale tööle ja tegemisele maksimaalselt keskenduda või ajahädas sipelda ja stressata.
Kas põdeda luhtaläinud suhete ja käestlastud võimaluste pärast või õppida eeskätt ennast armastama.
Kas põdeda asjade pärast, mida sa muuta ei saa või lasta vabaks ja loota Jumalale.
Oo, see viimane asi on eriti hea! Kontrollifriikidele ehk raskem kui oma loomult käegalööjatel ja mittevõitlejatel, nagu mina.

On asju, mida ma olen üritanud enda juures muuta 15. eluaastast peale. Kasvõi seesama maiustamisvajadus või pidev käegalöömine. Pole õnnestunud. Aleksander Pulver tegi mingis loengus isiksuseteste ja ma olin nutma puhkemas, kui rääkis, et oma põhilisi isiksusejooni muuta ei saa. Et ma olen nii palju vaeva näinud oma emotsionaalse labiilsuse ohjeldamiseks aga tolku netu miskit :(
Aga praeguseks ma suudan siiski enam-vähem seda kontrolli all hoida. Vahel petab ära ja suurem osa inimesi ehk ei teagi, et ma olen tegelikult neurootiline tasakaalutu enesekeskne melanhoolik....

vaesusest, jälle..

Tänane Reporter näitas ühte järjekordset vaest ja õnnetut üksikemmet. Kas see hakkabki nüüd traditsiooniks kujunema?
Ma ei saa ise ka aru, miks sellised klipid minus trotsi tekitavad ja blogis urisema ajavad.
Võibolla sellepärast, et paljudel juhtudel on tegemist nii hoolega õpitud abitusega, et 4 minutit teleaega petab vaataja vabalt ära. Täiesti valus, kui paljud inimesed on sotsiaalselt nii oskamatud, et suudavad elada vaid siis, kui sotsiaaltöötaja neid pilpal kannab. Ma olen seda nii mitu korda näinud: oi, vaene inimene, aitame, hoolitseme, anname, teeme. Ja nii kui käsi alt ära võetakse, vajub kõik jälle koost laiali.
Keeldun teleka ees pisarat poetama ja sotsiaaltöötajat maapõhja kiruma, kui ma tegelikke asjaolusid ei tea.
Teine asi on tõesti see, et iga inimene võib mingil põhjusel hätta sattuda. Mulle ei meeldi ühekordsed Anname ära aktsioonid aga mingi keskus võiks küll olla igas linnas ja maakonnakeskuses, kuhu saaks viia ja kust omakorda endale tuua teise ringi asju. Röstrist riidekapini. Ideaalis võiks selline keskus korraldada ka taaskasutust õpetavaid kursuseid (Tallinna keskuses oli ju vist nii?) ja miks mitte ka mingit muud oskusteavet jagada.

tuhkapäev

Jee, ma olen ihuüksi kodus! Ja suisa paar tundi veel olen. Ma kohe ei tea, mida selle õnnega peale hakata!
Kati tahtis ise lasteaeda minna, sest neil on "Kalevipoeg pooleli" ning judotrenn täna.
Eilset päeva sisustasid liulaskmine, lumesõda ja söök. Mõnus. Ilm oli selline pehmeke. Issi ja Krissu toppisid teineteisele lund krae vahele, jõekaldast lasid kõik alla, isegi Miku oma traatkäega ja mina oma ilge köhaga. Linadest meil puudus tulla ei tohiks! Aga pepulauaga hüppekaid teha ei ole hea mõte....
Nii hea on kodus olla. Vahel kõik koos, vahel üksi.

Täna on tuhkapäev ja ma just kavatsen ahju tuhast tühjendada. Huvitav, kas pean sellega midagi erilist peale hakkama?

Aa ja veel tahtsin öelda, et Walk the Line oli üleeile väga mõnus vaatamine, tervelt kolm tundi ei tulistanud keegi. T ütles, et Ray film oli suht sama temaatikaga aga too ajas esimese poole tunniga une peale, Jonny-film oli paraja tempoga.
See oli ka tore, et natuke oli sees kristlikku teemat ja lausa meeldivas võtmes (va see moraalitsevate tädide juures).
Ma vahel lihtsalt tarbetult vihastan, kui igas filmis, kus on tegemist mõne kiriku, preestri või lihtsalt usklikuga, osutub preester salakavalaks ahistajaks, usklik hullumeelsetest ideedest täidetud maniakiks ja kirik vaimuhaigete sektiks :S
Äärmisel juhul on preester filmis abiks vampiiride orkiajamisel või lausub paar lohutavat sõna peategelasele, enne kui too kuulipildujaga taas ametisse asub.
Võibolla ma juhtun lihtsalt valesid filme vaatama...

Makarenkost, väga pikalt

Saingi Pedagoogilise poeemi läbi. Kolm päeva ja üle 600 lehekülje.
Tegelikult oleks esimese osa läbimisest ka piisanud. See räägib kõige rohkem kasvatusest kui sellisest. Mida edasi, seda rohkem läheb sotsialismi ülesehituseks kätte ära. Minu imestuseks läks Makarenko oma suurepärastest tulemustest hoolimata võimulolevate haridusametnikega tülli ja ta söödi koloonia juhataja ametist välja.

Tegevus toimub Ukraina alaealiste pättide koloonias 1920-1927. Too aeg oli Ukrainas keeruline, maa revolutsioonist ja kodusõjast räsitud, nälg, vaesus, tohutult palju pätte, vargaid ja kodutuid.
Sellised vargad ja kaabakad saadeti Makarenkole, et see neist kenad sotsialistlikud kodanikud teeks. Ja kujutage ette, ta tegigi! Kuidas, see huvitas mind kõige rohkem.

Esiteks oli ta ise absoluutselt hull inimene. Peret ei olnud, koloonia ja noored olid tema elu. Alustades poolagunenud hoonetes, elas ta koos teiste kasvatajatega poistega samades tingimustes, talus kogu seda jubedat vaesust samamoodi.
Kui noored nägid tema ihu ja hingega pühendumist ja kirge, avaldas see neile ilmselt muljet.
Füüsilist karistust ta ei pooldanud. Esimese kuue absoluutselt ignorantse päti saabumisel ei suutnud ta end kuidagi kehtestada. Lõpuks kaotas kannatuse ja raputas pealiku korralikult läbi.

"Näen äkki, et ta on kohutavalt hirmunud. Kahvatu, värisevate kätega kiirustas ta mütsi pähe seadma. Ma oleksin teda tõenäoliselt veelgi löönud aga ta sosistas vaikselt, oigega: "Andestage, Anton Semjonovits". Mu viha oli niivõrd metsik ja piiritu, et tundsin: kui keegi mulle veel sõnagi vastu ütleb, torman ma kõigi kallale, lähen tapmiseni, selle bandiidipesa hävitamiseni. Kõik viis kasvandikku seisid vaikides oma voodite juures. "

Kogu oma õilsate kasvatusideede läbikukkumist tundes sai ta siiski aru, et plahvatus mõjus ja kuttidel nihkus peas midagi oma kohale. M ise ütles tagantjärele, et kogu seda lugu ei pea mõistma mitte kui löömingut ja enda jõuga kehtestamist vaid ainult inimlikku viha, ebaharilikku lahendust selle asemel et pätt tagasi komisjoni saata vma. Peale selle tüübid ilmselt said aru, et kogu see töö ja vaev on nende heaks.
Kasvatajate töö oli nii ennastsalgav ja raske, et seda pidi tahes-tahtmata tunnustama. Samuti oli koloonias siiski ilmselt parem kui tänaval.
Kui mõni jälle väga oksi laiali ajas, soovitas M tal lihtsalt tagasi minna sinna, kus probleeme noaga lahendatakse. Mõni läks kah. Aga mõni läks ja tuli tagasi. M andis andeks ja viha ei pidanud. Respekt, et ta ei tundnud erilist huvi poiste mineviku suhtes: mis oli see oli, proovime nüüd siin otsast peale.

Otseselt kasvatamist ja moraalilugemist koloonias justkui polnudki. Kõige lihtsamad asjad: tee tööd, hoia puhtust, ole aus ja arvesta kollektiiviga. Kui koloonia rahva seas oli mingi tasakaal ja moraalinormid paika läinud, siis uustulnukad sulandusid suht valutult.
Polnudki aega mässata, kogu elamine vajas kordategemist, põllud ülesharimist.
Ja kui mingi käkk jälle kokku keeratigi, suutis M ikka kuidagi mingi lahenduse leida. Vahel vihastas end siniseks kah...
Poisid ise suutsid isekeskis süüdlase end nii halvasti tundma panna, et kadus tahtmine pättust korrata.

Veel jäi silma selline seisukoht, et neid poisse ei pea mitte nunnutama, kõige rohkem respekteerivad nad oskajaid inimesi: kel on kindlad käed ja suured teadmised.
"Te võite nende vastu olla äärmuseni kuiv, norimiseni nõudlik, isegi hoolimatult suhtuda nende sümpaatiasse aga kui te hiilgate tööga, teadmistega, kordaminekuga, olge rahulik; nad on kõik teie poolel ega reeda teid. Ja vastupidi- kui lahke, huvitav ja sõbralik te ka poleks, kui teie tööd saadavad nurjumised ja äpardused, ei pälvi te muud kui põlgust."

Töökasvatus iseenesest on võimas asi. See, et sinu eluolu sõltub otseselt sinu töö kvaliteedist. Jätad põllu hooletusse, saaki ei saa. Ei viitsi puutöökojas vaeva näha, magad lagunenud voodis. M hea leiutis oli koondsalgad: loodi miski salk, kes vastutas kindla aja näit põrsalatrite valmistamise eest. Või peedipõllu ülesharimise eest. Igaüks sai kordamööda osaleda erinevates töödes ja kordamööda olid ka salgakomandörid. Jällegi kõige lihtsam asi; teed oma töö ära, vastutad selle eest ja pead suutma ka teised tööle organiseerida. Ja mõjub!
Praeguse aja lapsed, eriti linnas, ei tea minu meelest tööst tihtipeale midagi. Mitte midagi ei juhtu, kui jätad nõud pesemata, koolitööd tegemata. Söök tuuakse ikka sulle lauale ja pannakse puhas pesu voodisse. Nii kodus, lastekodus kui koloonias. Karistada kedagi ei tohi, rohkem on õigusi ja vajadusi kui kohustusi...


Tegelikult oli värskendav isegi see isamaa ülesehitamise teema. No keda ei innustaks, kui sa ise näed, kuidas sinu töö tulemusena midagi saab tehtud, korda ja ilusaks. Tahaks, et sinu riigil läheks ka hästi, tahaks oma panuse anda... Meil valitseb praegu ju tohutu individualismi ajastu. Ähh, riik ja valitsejad on jamad, peaasi, et minul hea oleks. Ehk viimati laulva revolutsiooni ajal oli siinmail ka selline uue lootuse ja rõõmu puhang.

Natuke arusaamatu oli mulle talupoegade teema. Olid seal vaesed head talupojad ja teisalt külakurnajad, kulakud, keda keegi ei sallinud. Maatööd tehti ainult isemajandamise tarvis, kõik unistasid ikka linnas vabrikutes töötamisest.
Küll hinnati ülesharitud maad ja korralikku majandamist aga ainult siis, kui see teenis ühisomandi huve. Iseendale põrsaid kasvatada oli juba kulaklik.
Võibolla sellepärast, et klassivahed olid tollal tõesti nii suured? Äkki kulakud tõesti rikastusid teiste arvelt, kohtlesid sulaseid jõhkralt jne?
Eestis oli vist ikka nii, et need, kes tööd teha viitsisid, olid peremehed, ja ülejäänud sulased. Või ei? On ju ka meil küll neid ahne peremehe Kauka jumala stiilis lugusid. Kes seda õigust enam tagantjärele teab.
Kes ajalugu üldse tagantjärele õigesti tõlgendab. Kui keegi 2009. aastast 100 aasta pärast kirjutab, kui palju interpretatsioonivõimalusi! Mis parteid täpselt mida tegid, millised olid rahva meeleolud... nii erinevaid jutte saaks kirjutada!

Sestap hoidun minagi mustvalgest hindamisest ja ütlen lõpetuseks veel seda, et ajastu dokumendina oli lugeda ülihuvitav. Makarenko stiil on väga rikas ja kohati mahlakas, nauditavalt slaavilik.

Kuidas küll tema koloonial edasi elu läks? Tuli ju paari aasta pärast suur Ukraina näljahäda, siis sõda... Küll tahaks Ukrainasse ka ise reisida.

Siin ka kaks artiklit Makarenko kohta.

http://tartu.postimees.ee/051206/esileht/arvamus/232446_1.php
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9960

ma ei taha ja ma ei saa...

ilus suusailm on õues ja mina passin toas, olemine on parem aga väga veel õue lehvima ma end ei luba. Igav on, ei saa rahus lugeda, sest kõik on kodus ja alalõpmata maandub keegi teleka ette. Oi mind see telekamöla ajab närvi, meil pole ka eraldatud tuba, kus rahus omaette olla. Lapsed ajan iga natukese aja tagant teleka eest minema aga T peale jõud ei käi.
Leidsin kuurist suusad ja panin Kati nende peale. Eile hüppas koer suures elevuses ta näoli lumme aga täna läheb juba suht hästi. Kati vehib aias ringiratast ja poiss teeb kõrval kepikõndi, kuna temal keelasin kategooriliselt talispordi ära - kips ju ikka veel.
Ise vahin ka vahel telekat. Eile vaatasin Dieedidoktoreid. Päris kole, kuidas kaks kiitsakat ja kurja tädi ühele vaesele jämedale neegrinaisele kallale lendasid, talle tema jämesoole sisu näitlikult demonstreerisid ja ta keelt, rasedusarme ja ekseemi kogu ilmarahvale näitasid. Sellise terrori peale kaoks iseendal ka isu ära....

Mai tea, mida teha: sahtleid koristada ei viitsi, lugeda ei saa, telekat vaadata ei taha, õue ei saa, käsitööisu ei ole, lastega mängutuju ei ole :( Tahaks rahus üksi istuda ja olla. Niipalju siis teiste teenimisest.
Paha siga, mitu viga.
Kotlette ja kohupiimakooki telliti õhtuks, ju ma siis pean kargu alla võtma.
ohates ära.

veel tublidusest

Ma ikka veel mõtlen tublidest naistest.
Kahtlemata on mehel väga mugav naisega, kes kõik talle ette ja taha ära teeb. Peremudeleid on väga erinevaid ja kui mõlemad pooled oma rolliga rahul on, siis kõik korras.
Kahtlemata on asi paljuski kultuuris. Eesti naine on see ull, kes sünnituselt heinateole marsib ja eesti mees paistab ka töise enesehävitusega silma. Loen ikka veel Minu Moldaavia raamatut ja sealsete naiste elueesmärk paistab samasugune kodune eneseohverdamine olema.

Minu mees on aastakese töötanud Tatarimaal. Seal oli kombeks, et töölt koju tulnud meest ootab naine pesukausiga, et ta jalad puhtaks pesta. Sel kombel on vist religioosne tagapõhi. T vahel naerab sokke nurka visates, et kas mul ei teki soovi tema varbaid leotada. Tjah, ei teki nagu väga :) Aga kui see ja just see ta õnnelikuks teeks, siis ehk teeks kah.
Mis seal siis veel rääkida moslemi naiste soorollidest või india naiste elust. Meile müstika, eks.
Mulle väga meeldib, kui mees naist aitab. Ja vastupidi. Ma olen puid ladunud, peenraid kaevanud ja põõsaid juurinud. Ja tema koorib kartuleid kui vaja. Normaalne ju. Kuigi meie kooselu alguses ämm pidi pikali kukkuma, kui trehvas T-i köögis mannavahtu kloppimas. Et ikka meeste ja naistetööd. Aga praegu on ju kõik nii teistmoodi...

Kristlik ellusuhtumine väärtustab teenimist vägagi, nii abikaasa, teise inimese kui üldse ühiskonna teenimist. Vastutasu ootamata. Põhimõttel, et kõik mida sa teed teistele, teed sa ka Jeesusele.
Enamasti leian selle mõistliku olevat. Kui sul on perekond, siis teed ju palju asju lihtsalt niisama, armastusest, tagasisaadud kasu mõõtmata. On vaid üks aga- teised pereliikmed peavad asjast samamoodi aru saama. Nii ka ei lähe, et üks vihub teenida ja teised naudivad. Tööl võiks samamoodi olla.

Mul on viimasel ajal oma perekonna teenimisega probleeme, sest raha teenimine võtab suht palju jaksu ära. Aga siis kui kord on jälle viitsimist ja jõudu elamises korda luua, kõiki heade söökide ja silitamisega hellitada, siis seda rohkem rahvas seda ka hindab:)
ˇˇˇˇˇˇ
Rõõmustades ligi nädalase sinise lehe üle, vedasin auuli raamatukogust koju Pedagoogilise poeemi ja Lendas üle käopesa. Pedaggg esimese osa saan kohe läbi ja julm põnev on. Just see, kuidas parajatest jobukakkudest, varastest ja pättidest kenasid nõukogude kodanikke ehitatakse, et mis pedaggg meetodid ja nii. Tuleb välja, et esimese kuue koloonia kasvandiku seas kehtestas Makarenko end paari hea obadusega piki juhtoina sihverplaati. No tal oli jube paha endal :) aga kutid said kohe aru, mis point on.
Järgmistes osades on vist kasvatust vähem ja sotsialismi ülesehitust rohkemˇ, ma ei tea, kas selle tellise lõpuni ka jaksan lugeda. Aga praegu olen põnevusest ja pidevast köhimisest rõngas. Raamat saab miski 1928 aasta kohal otsa, peaks täitsa guugeldama, mis Makarenko kolooniast sai.

Minu lapse klassikoosolek on järgm kolmapäeval ja ma huviga ootan. Kellelegi turja ei lenda (tõtt öelda pole ma antud tegevuses eriti tugev) aga tahaks teada, mis klassijuss ise oma laste kohta räägib. Klassijuhatajaks on noor mees, esimest aastat koolis ja vähemalt Krissu jutu järgi on ta supernunnu, erilahe, niiäge ja mis kõik. Ta isegi ropendab vahel ja kutsub neid tupsukesteks ja ... ühesõnaga VAUUU, seletab Krissu.

Haige ja mõttetu memm

Ilgelt nõme on haige olla.
Ma pole nii kaua aega haige olnud kah. Ikka c-vitamiin.
Luhtus mu lootus paari päevaga terveneda, tuleb ikka perearsti tüüdata. Nohu ja köha ja muu võluv, mis sinna käib. Välja arvatud palavik. No ei tule palavikku kuigi olemine on sant mis sant. Näis, mis perearst ütleb, kui teatan, et mul on nohu...

Haige olles on hea iga asja kallal iriseda. Leidsin ühe toreda artikli.
Sa Kata ära edasi loe :)
Nimelt tabas mind selgusehetk, miks vanad rikkad mehed oma aegunud mudelid noorte naiste vastu vahetavad.
Te kuulake vaid:

Peod ja pillerkaarid pole X-le (27) iial esmatähtsad olnud ja nüüd ongi ta neist rahuliku südamega eemale jäänud, punudes oma lapsukesele koos elukaaslase y-ga (51) pesa. .... Köök on Xi lemmikkoht ja seal veedab ta suurema osa oma päevast. "Y ütles kord, et toob mulle siia välivoodi, sest kui tulen kööki kasvõi korraks, võin end siia pikkadeks tundideks unustada," naerab X.
....Kui mehel on pikk ja väsitav tööpäev selja taga, peab teda soe toit kodus ootama- selles on naine enam kui kindel.
...X ei pea end puhtusefriigiks kuid tema kodu läigib veatult, peegeldades usima perenaise pühendumist. "Kuna olen põhimõtteliselt selle vast, kui mõni võõras naine minu kodus toimetab, pole mulle mõttessegi tulnud koduabilist palgata."
Siis ta räägib, et suurt maja korras hoida polegi lihtne ja raseduse viimastel kuudel läks koristamisele lausa kaks päeva. Ja peale sünnitust on veel keerulisem.
"Üldiselt on kõik kodused tööd kaasa arvatud muruniitmine ja prügi väljaviimine minu ülesanne," räägib ta. Aeganõudvad tööd jätab X nädalavahetusele, kui issi on kodus ja lapsukese järele saab vaadata.

Vau. No kuis too mees ometi säändse proua oskas leida! Naine-unistus. Naine-tippklass. Naine-masin-ema-koduabiline-aednik-printsess.
Natuke nagu nukker on mõelda oma lukskodus askeldavale naisele, kelle kõik unistused on täitunud ja nüüd saab täiel rinnal muru niita ja köögis elada, kuni armastatud mees peale väsitavat tööpäeva puhkab.

Huvitav, miks mina sellega hakkama ei saanud? No sooja süüa olen ikka üritanud teha viimased 12 aastat oma mehekesele aga läikimisest on minu kodu sama kaugel kui Maa Päikesest. Muru on meil nii lahmakas, et niidame mehega kahe peale. Vaipu klopime ka kahekesi. Raha teenime ka kahekesi.
Ma olen ikka üks rahulolematu moor. Sain 6 aastat köögis veeta ja üldse mitte häppi lõpuks. Isegi muru ei viitsi üksi ära niita.
Pff.. mõttetu memm, nagu T mulle vahest naljaviluks ütleb.

Pedagoogiline poeem

Mulle meeldis Makarenko "Pedagoogiline poeem" kunagi väga. Kommunismi ülesehitust ma sealt ei mäleta, mulle avaldas muljet pärastsõjaaegse Venemaa kirjeldus ja see, kuidas hirmsatest pätipoistest said koloonias tublid kodanikud. Muidugi täit tõde ma ei tea, kuidas nende pedagoogilistes kolooniates tegelikult elu oli.

Ma tahtsin siin oma pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt haritud-kogenud lugejatelt nõu küsida.
Järgmisel nädalal on Krissu klassi lastevanemate koosolek. Küsisin lapselt, kas talle teeb miski muret, mis teemast võiks koosolekul rääkida. "Ah, et kuna H tasandusklassi juba kord saadetakse," vastas tema nina kirtsutades. "Ta on kõik õpetajad hulluks ajanud, ise ei õpi tunnis ja teistel ka ei lase, ma vaatasin kord kella- mate õps mölas temaga VEERAND tundi, lubas igale poole saata jne."
H tuli nende klassi eelmisel kevadel. Mina teda näinud ei ole aga tundub tegemist olema tavalise ülikõrge tähelepanuvajadusega poiskesega.

Ma nüüd mõtlen, kas rääkida sellest koosolekul või mitte. Klassijuhataja teab niikuinii. Poisi vanemad ka niikuinii. Ma ei hakka ju neile ütlema- kuulge, viletsalt kasvatate oma poega, ta ajab kõik hulluks. Kiusu pärast võiks ju öelda kah...
Selle poisi ema sõimas mind kevadel telefoni teel ametlikult läbi, kuna kogusin lõpupeoraha, mis oli tema meelest jubetu suur summa. Poisi isa olen koosolekul näinud, no küll laiutas oksi ja oli muidu julm hea mees enda meelest. Mis see pojagi saab teistmoodi olla...
Pealegi puuduvad õpetajal vahendid taolise lapse mõjutamiseks. Eks ju, õpetajad?
Trahvi ei tee, diret ega oma vanemaid ei kardeta, tasandusklass ongi vist ainus võimalus.
Eks need ATHga ja hüperaktiivikud on ajast aega õpse hulluks ajanud. Mäletan oma kooliajast samamoodi hüsteeria äärel käsi ringutavat inka õpsi ja kaardikepi vihas puruks löönud ajaloo õpsi. No mis sa teed poiskestega, midagi ei tee, kui õpsil veel autoriteedi ja ensekehtestamisega probleeme on.

Tavaliselt on äkki nii, et tavalistel vanematel kasvavad tavalised lapsed ja probleemsete vanemate (nii sotsiaalselt kui psüühiliselt) lastel on igast jamasid. Aga ei pruugi nii olla ka. On ju meditsiinilised põhjused, kasvõi hapnikupuudusse jäämine sünnitusell vms.
Eilsel poisi klassi koosolekul ei öelnud klassijuhataja ühegi lapse kohta halvasti, ikka head püüdis igaühe kohta leida. Kuigi on neilgi paar kirstunaela. Ühe ema ma tunnen, nii kena inimene, ei tea, kuis too poisijuss sääne jurakas on. Aga ei tea ju teiste perede asju, kaugelt peresuhteid ja tegelikke olusid ei mõista.
Imestama pani mind aga ühe tüdruku ema, kes käsi ringutades korduvalt kaebas, "nüüd ma naudin oma kasvatuse vilju". Et plika on laisk, oma kohustusi ei täida, sõna ei kuula. No kuis nood viljad siis nüüd nii äkitsi pudenema hakkasid?? Kolmanda klassi lapsuke, ja ema ei saa enam kuidagi? Ja mis tollest teistele vanematele kaevata? Sinu laps ju, sina ise oled kuskil midagi valesti teinud?
Või ma eksin, ja võibki kena pereema leida, et tema kenasse peresse on saabunud eitea kust 9aastane koletis?

Et siis formuleerin küsimused uuesti, äkki keegi leiab huvi vastata.
! Kas Pedagoogiline poeem on/oli hea raamat?
! Kas mul on mõtet koosolekul ulaka klassivenna teema tõstatada?
! Kas kenasse peresse võib saabuda 9aastane koletis?
!Ja kuidas koletisest armas laps tagasi saada?

Pildil minu traakjalg.

Minge metsa

Ma vahel pean endale meelde tuletama, et töö võib lahe olla:) Enne seda koerasõitu olin eelmisel õhtul suht tõbine.
Täna vedasin end kahe mängumaa ühisvastlale Maria tallu. Pea paks, nina tilgub ja kurgus okastraat. Samas on nii lahe, kui juba metsa vahele jõuad ja pilgu ette puuladvad ja samblatutid jäävad, hakkab hea olla. Ponid Rubla ja Trikoloor vedasid kannatlikult lapsi ringiratast, kanget suitsu tossavatel lõketel sai lumise metsa vahel orgi otsas viinereid sussutatud, suured hobused andsid end patsutada ja üldse...
Ürituse kulgedes hakkasid lapsed väsima ja 42 jõmpsikat vanuses 1-5 on suht keeruline iga. Küll on neil pissihäda ja küll joogihäda, küll on emme silmapiirilt kadunud, küll on neid vale tooli peale istuma pandud. Kui midagi ei meeldi, panevad kaaslasele laksu kirja või pistavad röökima, lisaks määrivad rõõmsalt vastlakuklite vahukoort endale pähe ja kallavad hernesuppi emadele sülle :)
Minu tundsin õndsat rahuldust - teiste laste kisa mind ei sega ja enda omad on juba meeldivalt suured. Tublid emad, kes väikelastega jaksavad kodust välja tulla.

Aga maal on ikka nii hea olla... Need peremehed seal rääkisid, et väljamaa turistid tulevad ja anuvad vahel - antagu mingit tööd teha. Ja kui nad siis saavad puid lõhkuda, süles need tuppa vedida ja ahju ka pista, siis on nemad nõnna õnnelikud:)
Mõned turistid kaovad metsa terveks päevaks. Lihtsalt on seal. Ja kui talunikud juba murelikuks muutuvad, ilmuvad pimedas välja, äraseletatud moega ja rahul.
Ma veel nii linnastunud pole aga näe samblatutid metsa vahel teevad ikka tuju rõõmsaks küll.

poolpidune

Minu puhul on haigeksjäämise esimene tunnus vee-uni.
Seekord otsisime mingit kadunud last näkkide riigist. Küll see oli ilus: pikkade kuldsete juustega näkineiud tegid kujundujumist, lõbusad näkipõnnid suplsisid ringi..
Teine tunnus on huvi kadumine kõige vastu.
Nõud jäid nädalavahetusega pesemata, pool pesu masindamata ja elamine kraamimata. Vedelesin ja külmavärisesin voodis aga puhanuks end ei puhanudki.
Ma tean küll, miks kurk valutab ja nina vesistab. Sügavast vastumeelsusest.
Ma hoian sind kodus teki all, et sa SEAL ei peaks olema, väidab kõri.
Ah, ole nüüd, ma käin ikka homme ka veel ära, siis vedeleme, eks, vaidlen mina vastu.
Palavikku pole. Küllap on talv läbi neelatud c-vitamiinid oma töö teinud.
Haiglane seisund on imelik- ühtaegu on kõigest sügavalt ükspuha, teisalt tulevad kõik poolpidused probleemid üles (sest kõik käib närvidele) ja tahaks need kõik korraga läbi raiuda.
Roheline värv siin hakkas ka närvidele käima. Ja lilled. Väljas on 7 miinust!

Kuidas teie oma lapsi karistate?

http://www.parnupostimees.ee/?id=82235

kibedusega ja ilma

"Siin Raplas rabavad mind saatused, mis paljuski on omavahel sarnased ja samas otsustavalt erinevad Rootsi saatustest: "Minu vanemad viidi Siberisse," pihib mulle üks naine püsti seistes, keset elavat teejooojate seltskonda. "Minu viis poega on surnud, kuidas ma võiksin oma kibedusest üle saada!"
Ta küsib seda minult!
"Minu ema päästis mind mahalaskjate käest, ta ise lasti minu silme all maha. Isa oli rindel, minu suguvõsast pole kedagi järel."
"Seitsme aasta pärast, Hrustshovi ajal, tulin Siberist tagasi. Ma jõudsin armuda ja kihluda, siis viidi mu peigmees Afganistani sõtta. Seal läks ta kaduma."
Lühikesed käepigistused, ma kirjutan raamatutesse pühendusi. Kaks daami seisavad naeru kihistades minu kõrval. Üks ütleb: "Mis retsept teil on, et te nii noor välja näete?"
Uudishimu inimeste vastu, naeran ma. See on lihtne ja odav vastus. Õige vastus oleks: Mina ei ole pidanud nägema oma laste tapmist, ja ma pole pidanud lakkamatult hirmu tundma. Ma pole tundnud puudust arstiabist, rohtudest, vitamiinirikkast toidust.
Käbi Laretei, "Otsekui tõlkes"

Jah.
Aga minu vanaisa sai ka elus küllalt vatti. No mitte nii hullult aga ikkagi tuli tal tsaari eest sõtta minna, kus ta jalg läbi tulistati, nõukaajal võeti ära kõik tema maad, metsad ja talu ning suure osa oma elust veetis ta neljakesi kitsas üüri-kööktoas, pere toitmiseks kastivabrikus kaste kokku klopsides ja lisarahaks meestepesu õmmeldes.
Ja ma ei tea leebemat inimest! Mulle ei meenu ühtegi korda, kui vanaisa oleks valitsust sõimanud, koputajatest külainimesi põhjanud või üldse kellestki midagi halba rääkinud. Ilmselt avalikult ei julgenudki siis keegi sõimata aga ikkagi, isegi ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kapitaalselt vihastanud või endast väljunud.
Ma ei tea, kumb aitab paremini õudusi taluda, vimm ja viha või leplikkus ja päikseline meelelaad.
Mu meelest viha ja kibedus ei lase normaalselt elada, selles puudub edasiviiv jõud. Aga mis teha, kui nii hirmsad draamad on üle elatud ja lihtsalt ei suuda seda unustada ega leppida. Ilma Jumalata on see veel eriti raske.
Samas minu eilne masekas muutus täna vihaks ja seda oli kergem taluda. Päeva lõpuks ajas juba ennast ka naerma. Leppimiseni on veel teed minna...

Siin on ühe Peterburi kunstniku super fotomontaažid, valminud Leningradi blokaadi lõppemise 65. aastapäevaks 29. jaanuaril. Tasub uurimist.
http://sergey-larenkov.livejournal.com/809.html

***2

hommik on õhtust targem.
Ma nägin täna öösel kohutavalt veidrat und.
Lund oli sadanud ja see sulas vaikselt päikese käes. Mina käisin oma tänaval ringi, puust pisike võinuga käes ja puhastasin sellega autosid lumest. Autoomanikud olid pisut üllatunud aga mina ütlesin neile
ah, ma tean küll, et nagunii sulab lumi ise ka varsti ära aga ma lihtsalt tahtsin natuke head teha.
irv irv irv
Head sõbrad, kas te võiksite võinoa mu käest kiskuda, kui mul jälle tekib ületamatu tahtmine sellega maailma kruve kinni keerama minna? :D

***

Kellele minu tööd vaja on?
Mitte kellelegi.

Minu aeg

Pühapäevaõhtu on alati pisut kaeblik aeg, sest vabad päevad on möödas :(
Perekond on pestud ja vooditesse paigutatud. Miku loeb Doktor Dolittle`t, Krissu Nick Hornby Maoli, Katile lugesin Pipit, issi vaatab Rahvuslikku aaret ja mina panin raske südamega käest Käbi Laretei Otsekui tõlkes, et nats blogida ja siis tööd teha ja siis jälle lugeda. Mõnus.
Nädalavahetus oli nii väsitav, et alles hakkan sellest toibuma praegu.
Laupäeval tavapärane koristamise-kokkamise-produktide varumise karussell. Külas käis Tallinna-Karin oma väikese armsa perega. Mõelda vaid, nad sõitsid nii pika maa maha, et tuua mu lapsele üks oluline pilt! Olen tõesti liigutatud! Mul ei käida just tihti külas, sest olen sitt sõber, seepärast on külalised mulle väga oodatud ja rõõmus nähtus. Teiega oli tore, tulge jälle! Siis varun J-le paar õllet, Alexile mänguasju ja Karini vean klaasi sulatama :D.
Õhtul läksin Koolitantsule ja saabusin sealt alles kell 00.15. Linn oli märg, kõle ja täiesti inimtühi...
Täna hommikul oli vaja koguduse kohvi juurde küpsetada kook, kirjutada esmamuljed Koolitantsust, liduda kogudusse ja tagasi, kodus jälle süüa teha, laeni ulatuv virn nõusid pesta, lapsed vanni saata...
Aga nüüd on õhtu, keegi ei taha minust enam midagi, huhh!
""""
Koolitants oli sel aastal minule igav. Oleksin pidanud hommikusele laste- ja vabatantsude kontserdile minema hoopis. Showtantsud sarnanesid lõputule MTV-tantsuvideole, ei midagi uut. Publik elavnes alles tänavatantsude peale ja mul ka hakkas lõpuks siis tore tunne tekkima. Sai näha stiilipuhast breiki ja ipp-opsadi tantsu, stiilseid stoorisid ja efektseid kostüüme. Proffessionaalsust ühesõnaga. Hea!
""""
Ma vaatan, et Laretei on mõnes mõttes samasugune ullike nagu mina, sest ta ei suuda kedagi läbinisti halvaks pidada. Antagu see suureline võrdlus andeks. Ta ei kirjuta ühestki oma elu jooksul kohatud veidrast, isekast, kiiksudega inimesest halvasti. Ta ei pea kellegi peale viha, ei vaata millelegi tagasi tõelise kibestumise ja masendusega. Küll põeb mõne asja pärast aga mõne raske ja tülika sündmuse kohta kirjutab tagantjärele naeratusega.
Loen just seda, kuidas teda hoiatati nõukogude Eesti mornide, salakavalate ja kibestunud inimeste eest. Tema ei taha uskuda: "Ma ei saa ometi ringi käia ja iga inimest umbusaldada, kellega oma kodumaal kohtun!" ...... Jüri aga vastas: "Ära ole kergeusklik! Ära lase ennast ilusa jutuga alt vedada!"
...Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord....
"""
Palju aastaid on mööda läinud aga Eesti inimestes pole minu meelest midagi muutunud. Ikka seesama varjatud kibedus, kadedus ja juba ette halva eeldamine. Imelik.
Aga õnneks ma suhtlen enamasti mõnusate inimestega :D

Fanaatikutele, austusega

Oh, armas Jumal, ikka veel on maailm alles! Ja lund ka sajab. Ilus.
Ja töönädal lõpeb. Imeilus.
Ja pärast ühepäevast jälki kõhuviirust kadus see koos kolm nädalat kestnud jalavaluga.
Super ilus.
Kuidas sa nii ruttu terveks said, küsisid kolleegid. Eks ikka kummelitee ja sõprade palve abiga :D !
Mul oli tohutu stiimul neljapäeva hommikuks jalul olla. Mul oli kokku lepitud käik kelgukoerte kasvandusse. Ja ma sain sinna! Kui lahedad koerad! Nunnukad malamuudid ja veidrad, eresiniste hüpnootiliste silmadega alaska huskyd. Hull kihutamine rakendiga, koerte käppade alt lumepihu näkku pritsimas ja tuul silmist vett välja väänamas. Koertekasvatajadest abielupaar olid väga lahked ja toredad inimesed ja tõelised fanaatikud. Ma armastan heade asjade fanaatikuid, nagu korduvalt olen öelnud.
Tõeliselt emotsionaalne ja tore poolpäev.
Järgmine töönädal tõotab pigem stressi ja rohket ebameeldivat tööd. Aga ma püüan sellest üle olla, sest ootamas on kohtumine järgmise fanaatikuga. Pikisilmi ootan!
Kelle tutvusringkonnas veel fanaatikuid on, palun andke teada!
Ps. Viljandi folgi piletid tulevad kohe müüki. Mitu aastat olen plaaninud minna. Kas keegi võtaks minuga kampa?

ööfilm

No tere ööd, seltsimehed unetud.
Kas keegi peale minu veel ETV pealt Kõva pähklit vaatas?
Kas kõik ETV teisipäevased filmid ongi alati üks häda ja viletsus?
Kolmandat teisipäeva järjest vaatan ETV filmi ja saan halva tuju.
Mitte et see tänane film oleks halb olnud aga piisavalt ebameeldiv.

Järgmisel teisipäeval midagi ead ja positiivset paluks. Meil siin niigi langus ja aasta lõpus kustutatakse tunneli lõpus valgus, niiet vaja on vaimu tõsta kuidagi.

Kas Vashat on keegi vaatamas käinud? Aga seda Happy-Go-luckyt?

Lähen üritan nüüd unes midagi meeldivat näha :S

vajatakse kirjutamismajakest ookeani kaldal

Sattusin Kanal 11 pealt nägema miski Eesti noormehe dokkarit "Jumalaga", 2004. Kirjade järgi oli tegemist eksistentsiaalse teekonnaga, autostopiga läbi Euroopa, samal ajal kirjutades kirju oma varalahkunud vennale.
Ilus oli. Väga ilus. Muusika ja kulgemine läbi maastike, linnade ja inimeste.
Ma väga armastan neid "eksistentsiaalse kulgemise" hetki. Üksi oma mõtete ja kogu maailmaga. Olgu siis see kuskil maailma serval mere ääres, suurlinnamelus või kasvõi paar tundi Pärnu-Tartu bussis. Vaadates ilma, inimesi ja iseenda sisse.
Ainuke viga, et mul pole neid hetki võtta kuskilt. Ma pole peaaegu mitte kunagi üksi. Võimatu on nädalaks ajaks kuskile sõita. Ma ei suuda seda endale korraldada.
Lapsed, töö, koduloomad...
Ma ei tea, kui väga mu juhe peaks kokku jooksma, et ma taolise nädala endale planeerida suudaksin. Äkki piisaks päevastki. Aga kaugele. Ja üksi.
Ükskõik, olen ma reisil või võõras kohas külas või suvepäevadel vms, ikka kipun mingil ajal seltskonnast eralduma ja omapead ringi uitama. Meeldib sedasi. Nohik, noh.
Eile oli jälle Demi Moorega õudukas, kus ta mängis kirjanikku ning kolis kusagile shotimaa rannikule kirjutamismajakesse. See oli nii faking ilus koht! Mäed ja meri ja aasad ja hobused. Ma lohutan end mõttega, et niikuinii ei ole seda kohta tegelikult olemas. Kunstnikud maalisid merd ja kaljusid ning animaatorid panid hobused sinna kappama. Eks?

Flying to Cambooo-diaaa

Mul on jälle uus lemmiklaul. Poja empekast leidsin.
http://www.youtube.com/watch?v=4dsBHm6HjO4&feature=related
Pole iial Apoptygma Berzerkist kuulnud aga täitsa sobiv. Nunnu solist ka.

Kirjutasin loo, mille selgroog oli selgelt kristlik. No ei saanud teisiti, ilma kristlike põhimõteteta toda asutust ei oleks või oleks see hoopis üks teine koht, mis tegutseks hoopis teistmoodi.
Püüdsin kirjutades leida kompromissi, et mitte lausa halleluuja hüüda aga ka mõista anda, et koos Jumalaga saab suuri asju sündida.
No kaks ateisti igatahes kirtsutasid nina selle loo peale. Too much dziizus.
Paljud inimesed ei kannata silmaotsaski jumala-juttu. Et las usklikud kuskil palvemajas omaette palveid podisevad aga jätku mind rahule. Ärge propagandeerige.

Ma ka propagandat ei salli. Kui viisakalt seletatakse, mis värk on, siis vahel võib kuulata.
Vastumeelsus asjade suhtes, millesse sa ei usu, on arusaadav.
Mulle näiteks igast new age asjad ei istu. Kord käisin soolaravi arsti juures ja rääkisin ühest hädast, mille peale arvas tädi, et ju käib energia kehas tagurpidi ringi. Mitte pea tshakrast kõhu omasse vaid vastupidi.
No ma ei saa seda tõsiselt võtta, tahad või ei. Et nagu kõhuenergia rändab pähe :D?
A mis parata, igaüks usub oma.
Eilses "Vesi" filmis oli ka usuteema oluline. Täitsa veider. Usk ühesse ja samasse jumalasse, maailmasüsteemi ja selle toimimisse võtab nii erilisi ja erinevaid vorme.
Aashrani leskede (ja ka lapsleskede) prostitutsioon on meie kultuuris muidugi suht vastuvõetamatu.
Samas on igas religioonis olnud neid, kes selle põhimõtteid või sobivat osa põhimõtetest oma huvides ära kasutavad.
Ehk- vastuseks kolleegile, kes mulle taas ristisõdadest rääkima hakkas - mitte iga riik ja iga kristlane ei läinud ristisõtta. Ma vähemalt arvan nii. Eks, Risto?

Jimmy, adja!

Pilt Google hämaratest soppidest.
Eilse india teema jätkuks

http://www.youtube.com/watch?v=zLPbrSjiJI8 (ma ei tea, miks ta linkida ei lase).
Tänases hommikutelevisioonis näidati tolle loo kaverit, vaijummel, mul õkvalt noorespõlv tules miilde!
No Jimmykene, adja siis ometi! Mitte ei mäleta, miks Jimmy selle loo ajal lava peal mossitas ja kuidagi adja`da ei tahtnud. Jimmy, were you constipated?

"Diskotantsijat" sai ikka kinos kordi ja kordi vaatamas käidud. Meie klassi Airi ja Kaire uhkustasid, et nemad olid seda näinud 11 korda. Või oli see 9.
Ma piirdusin vist kolme korraga. Paljud vedasid Ekraani kinno oma makid kaasa, panid need lava serva peale ja üritasid filmimuusikat linti võtta.
No see lugu
http://www.youtube.com/watch?v=XYzo1NebtDk&NR=1

am a disco dancer)
on ka ikka midagi :D !!! Kas meie ka nii tantsisime??
Kuigi ma ei jaga päriselt arvamust, et disko pole oluline, punk on põhiline, on discol siiski tähtis osa isiksuse arengus! Kes pole end kordki disko jaoks üles mukkinud ja tantsupõrandal säranud, sel on midagi üsna olulist kogemata jäänud.
IMHO.

Ps. Huvitav, kas vanu india filme kuskilt täispikkusest ka kätte veel saaks?
Ma ei saa täna tööle hakatagi, juutuub ei lase enam lahti..

Naised. Ussisugu või inglid?

Siin laulab üks vana ja paks india naine imeilusasti.
http://www.youtube.com/watch?v=uILWuWiVapg
Tänaõhtune ETV film Vesi ei tekitanud just häid emotsioone. Ikka rõhumine, kannatajad, halb õnn, saatusega leppimine ja armastus.... õnnetu armastus.
India tekitab minus kõhedust. Nii hoomamatu, nii teistsuguste reeglitega.

Huvitav oli leskede aashrani kujutamine. Kuigi tolle seadused olid taas eesti inimesele vastuvõtmatud, meeldib mulle naiste kommuuni idee. Kujunevad oma hierahiad, oma abistamissüsteemid, naised mõistavad üksteist ja oskavad toetada.



Naistekollektiividega on lugu tsipa keerulisem. Ikka on mõni proua, kes ussi armastab ajada.
Haiglas oli naisi väga palju. Nii leebeid õdesid kui käredaid koristajamutte, konkreetseid sanitare ja ülemõde, justkui "Lendas üle käopesa" filmist välja astunud. Haigla naistepauer on lausa jahmatav. Ilmselt on seda haigetele vaja - üheaegselt nii emalikku leebust ja lohutamist kui asjalikku käredust.
Mäletan tunnet, kui panin värskelt triigitud lumivalge kitli selga, valasin prussakatest kubisevas toiduruumis kannu kange musta ja magusa tee ning läksin haigetele õhtuseid kukleid jagama. Ma olin ingel! Ma olin kõikvõimas!
Ühes meestepalatis oli kord demonstratiivselt vedelema jäetud Maaja vms, mille lehekülgedel askeldasid seksikad halastajaõed, sukatripid välkumas ja rinnad kitlihõlmasid hülgamas... Jah, valgekitlilised naised täitsid ka tegelikkuses terve osakonna oma energiaga, oli see siis seksuaalne või mentaalne.

aga igas naistekollektiivis on nii neid, kes püüavad ühise eesmärgi nimel kui neid, kes mürgitavad oma märkuste, klatshi ja õelusega iga viimase kui ühe tööpäeva. See väljendub kasvõi suhtumises uustulnukatesse- kas uus võetakse lahkelt vastu ja püütakse teda aidata joonele saada või visatakse pea ees vette ja vaadatakse parastavalt itsitades, kas ujub välja.
Meeste hulgas pole justkui sellist sihilikku õelutsemist märganud. Tavaliselt mehed annavad piki pead ikka asja eest.
Nii et pole see naiskommuun ideaalne ühtigi.

Veel tuleb mulle ette üks bioloogide suvepraktika absoluutselt üksikus kohas keset põlde ja metsi. Ainult neiud. Kaheksa tükki. Pärast veidi vaevalist kohanemisperioodi moodustus kena kambake. Hommikuti kell 5 komberdati metsa ulukijälgi otsima ja linnulaulu kuulama, päeval õpiti, päevitati, keedeti süüa ja loeti kordamööda Murutari vastilmunud "Naisena sündinud".
Siis ilmusid kaks vanema kursuse poissi, "uusi naisi üle vaatama", nagu nad väljendusid. Assa mait. Kõik läks sassi. Seda pilkude risttuld, seljataga sosistamist, varjatud konkurentsi ja avalikku flirtimist. Oleks veel ilusad poisid olnud, karvaste biolooginässide pärast pöörasid tüdrukud tülli :D
Saunapäeval ilmusid sinna karuperse asulasse veel mingid kohalikud vennikesed akna taha uudistama, nalja kui palju.
Ma teinepäev üritasin sealt linna hüppesse minna, konutasin tee ääres tund aega ja tervelt üks auto sõitis selle ajaga minust mööda!

Oh elu elukest. Itikene, see asula sinu kodust väga kaugel ei asunudki:)
Olen täitsa metsa oma postitusega jõudnud. Öö on.
Ma ei tea, kuna meemi ära jaksan teha. Ükskord ehk ikka.

Tyra is back!

Ei häbene tunnistada, et mina olen Ameerika supermodellide uue hooaja üle Kanal 2s küll häppi!
Meie naisperel vanuses 6-36 pole õnnestunud kõiki hooaegasid eriti põhjalikult vaadata, sest issi ei jaga meie vaimustust aga me teeme oma parima prime timel telekapuldi eest võideldes.
Mu arust on täiesti naljakas sari :D
Neid tibihakatisi koguneb nii erilisi sinna kokku, et vaata ja imesta. Täielik läbilõige Ameerika rassilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Getotshikkidest malbete miss Alabamadeni, meeleheitel koduperenaistest peohullude bitshideni.
Mõni suhtub konkurssi kui mängu, et kui ei vea, tühja ka. Teised raiuvad hambast ristis seeriast seeriasse, et nemad PEAVAD supermodellideks saama, sest nemad on selle nimel elanud 6st eluaastast peale.
Huvitav on näha, kuidas allesjäänud tibid pinge tõustes stressi taluvad. Kuidas nad arenevad, õpivad võitma ja kaotama, suhtlema ebameeldivate inimeste ja partneritega.
See moe virrvarr sinna juurde on lihtsalt meeldiv kuliss.
Isegi Tyra pole veel üle visanud, on juhuseid, kus ta mõnda modellikest paika pannes täitsa üllatada suudab.
aga millest ma ikka veel aru ei saa, on üleüldine kiljumine igal sobilikul juhul ÕUMAIGAAD ÕUMAIGAAD, ameerika plikadel on kiljumisõpetus vist juba kooliprogrammis sees. Ja mõni hakkas Tyrat esmakordselt nähes konktreetselt nutma, sest Tyra on nende jaoks vist nagu jumal...
Jah, oh neid tüdrukuid ja nende unistusi.
Mulle on üle kõige meeldinud mingi 3-4 aastat tagasi valitud tumedate lühikeste juustega tüdruk, (äkki mingi Janine? Yoana?), kes oli pärit väga vaesest kodust ja oli teistest peajagu üle oma täiskasvanuliku ja rahuliku, keskendunud attitude poolest.
Ps. Ei suutnud oma uudishimu talitseda ja nuuskisin võitja ka välja. Wikipeedia on ANTM kohta lausa hooaegade kaupa detailset infi talletanud. Hmm, lapsel Kolumbuse kohta referaati teha aidates oli Wikil hoopis vähem öelda...

traatkäsi, kutsikad ja muidu saamatud

Poisil on opp tehtud ja kõik ok, tänan toetamast!
Eile oli ta küll väga hädine, käsi valutas ja tundus, et rohkem kui kaks sõrmepikkust traati ta käes, häiris teda mõte sellest.
Aga ehk nüüd hakkab paranema. Mõelda vaid, et kahe nädalaga oli murd jõudnud juba nii palju kinni kasvada (kahjuks valesti siis), et operatsioonil tuli see uuesti katki teha.
Olen tänulik mõistva suhtumise eest tööl. Neljapäeval polnud minust suurt millekski asja ja eile olin ka vaid pool päeva.
:::
Siin vahepeal tekkis suur meediaaktsioon kahepäevastest kutsikatest, kes olid pappkarbiga trepikotta jäetud. Varjupaik siis lasi lehe ja raadio kaudu neile titemammasid otsida, kes jaksaks neid iga paari tunni tagant toita. Ja kõik tited saidki kasuemad. Neli võeti vanadekodu asukate hoole alla, neli said kodudesse.
Järgmine kõmulooks muutunud stoori oli see viielapseline ema, kes omadega hätta jäänud. http://www.parnupostimees.ee/?id=73322
Eks need lood tõmmatakse suht juhusliku valikuga kogu ilma ette ning nad saavad mõneti teenimatult tähelepanu, on ju tõesti sarnaseid juhtumeid sadu ja sadu. Samas tänu taolisele "avalikustamisele" saavad paljud inimesed teada, mis üldse eestis toimub.
Mis üllatab- ah, tegelikult juba ammu ei üllata- on mürgised kommentaarid: mis koerapojad, kotti ja jõkke, nagu aastasadu on tehtud, vaadake parem, mis inimestega toimub VÕI mis naine viie lapsega, mingu tööle, küsigu laste ja eksmeeste käest raha, vat see ja teine hoopis on tõeliselt hädas.
No nii ei saa ju. Alati on võimalik leida keegi, kes on veel rohkem hädas. Lugege Alumiiniumkuningannat Tshetseenia naistest, Tshernobõli päevikut või kasvõi vaadake päevauudiseid. Aga need "väiksed ja saamatud" juhtumid on meie käeulatuses siin ja praegu, ning kui sa ei saa või ei taha või pead mõttetuks aidada, siis ära vähemalt mölise, kui teised seda teevad.
Jah, paraku paljud heategevusaktsioonid kukuvad läbi, sest abitu ootab tihti kala noka vahele toppimist ega taha õngest midagi kuulda. Ma olen ise ka sedasi pange astunud. Aga mis siis, vähemalt ei ole põlglikult õlgu kehitades mööda mindud.
On üks piiblikoht, mida ma peast ei tea aga kõlab umbes nii: "Ma olin näljas, ja te ei toitnud mind, ma olin haige, ja te ei tundnud mind." Nii ütles Jeesus, ja inimesed, kes olid iga päev santidest ja nälgijatest möödunud, imestasid- me pole sind ju näinudki!

Pettumus ja pisarad

Läksime täna hommikul poisiga haiglasse kipskätt näitama. Olime veel lootusrikkad, et 2 nädalat juba kipsitatud, äkki saab varsti käe vabaks.
Arst vaatab röntgenipilti ja ütleb, et luu otsad on teineteise suhtes valesti nihkunud. Haiglasse sisse, operatsioonile ja käele traadid sisse.
Me olime täiesti shokis.
Istusime jälle traumapunkti ukse taga nagu 2 nädala eest, ootasime lasteosakonda suunamist. Poiss tilgutas pisut pisaraid ja minagi hoidsin silmavett vägisi tagasi. Nagu ilmaasjata oleks need nädalad kõik olnud!
Aga mis siis ikka, rahunesime maha ja leppisime olukorraga. Saime lasteosakonda sisse. Tema jäi sinna operatsiooni ootama ja mina istun tööl närveldades, keskenduda nagunii ei suuda. Ma ei ole arstigi näinud, ma ei tea, kui kaua opp kestab ja kas see on lihtne või keeruline, ma ei tea, kas täna saab koju või homme, kas koolist antakse vabastus ja kui kauaks...

noormeeste seikluslik elu

Poiss helistab.
"Emme kuule. Kas sa saad mulle linnast tonke osta."
"Misasju?"
"Tongipüssi jaoks."
"Aa sa mõtled tonge.. kust ma tean, millised need olema peavad sinu püssi jaoks? Kas sa ostsid püssi ära? Miks sa ise tonge ei ostnud?"
"Jah ostsin. Ei olnud seal tonke. Sa oskad küll osta, nad kõik on ühesugused."
"No ma vaatan, kui ma jõuan."
"Emme, ma oleksin siis väga tänulik!"
"Kus sa praegu üldse oled, kas sa kooriproovi ei pidanud minema?"
"Ma olen ühes väga õutsas kohas. Ma kohe varsti lähengi kooriproovi."
"KUS sa oled????"
"Õutsas-õutsas kohas. Ühes põlenud majas. Või selle ees ikka. Tsau..."

Õnnetud

Kas ja kui palju on inimene ise oma õnnetuses süüdi? Karma? Halb õnn? Lihtsalt eluvõõras olemine?
Ma tavaliselt Tõehetke ei vaata, pole minu maitse ja laste vann on ka samal ajal aga seekord juhtusin toda õnnetut tädi nägema, kes tappa sai. Kuskil saates kirjeldas veel hiljem detailselt, KUI koledasti ta ikka peksa sai ja lasi end lohku tõmmata. A nüüd läheb kindlasti kõik hästi- näe, julmardi venna lubas naiseks võtta ja natuke raha on nüüd, saab autoliisingu ära maksta ja...
Kahju naisest. Juba tema ema vaevatud näkku oli kirjutatud raske saatus ja ... noh, ohvriks olemine. Nutetud nägu. Ja tütrel samamoodi. Et juba isa andis mõlemale peksa.
Ma ei ütle, et naine ei tohi nutta. Peabki vahel nutma. Aga tervet elu ei peaks maha nutma. Ei saa terve elu kellegi peksu kannatada, lasta ennast petta, sõimata, rahaliselt nahk üle kõrvade tõmmata. Ja näha, kuidas needsamad käitumismustrid su laste elus jooksma hakkavad. See on ju õudne!

Ma saan aru, et perevägivallast on kohutavalt raske pääseda aga kui on selline elu, siis ma läheks lastega ennem vaestemajja kui jääks oma "kaine peaga nii mõistva" abikaasa juurde. No mis iganes olukorras ei tohi sedasi vaikselt kannatada, pagan, sul on lapsed ju!
Ükskord käis Tartu naiste varjupaiga Sirje Pärnu sotstöötajatele ja politseinikele oma tööst rääkimas. Tuleb välja, et mõni naine kannatabki niikaua, kui ta maha lüüakse. Kahju, et meie õigussüsteem neid naisi oma hullude meeste eest väga efektiivselt ei kaitse: kui on lähenemiskeeld, siis selle rikkumisest ei juhtuvat eriti midagi. Ning ei tegeleta üldse vägivallatsejate endi psühholoogiaga.

Viimases Eesti Naises oli ka mingi lugu naisest, kes aina sattus peksvate ja joovate meeste juurde aga sellest hoolimata aina armus ja armus. Kas vigadest tõesti ei suudeta õppida ka peale viiendat rehaleastumist? Kas mingit tugigruppi ei ole alandlike naiste jaoks? Või kooli? Kus iga päev kirjutataks joonelisse vihikusse: ma olen väärikas inimene, kellelgi pole õigust mind alandada ega peksta ja ma saan üksi hakkama ega riputa end jälle järjekordse mehe kaela, kes mind kätel kanda (vähemalt kaine peaga ja suhte alguses) lubab.

Eile oli Võsareporteris (mida ma samamoodi vihkan aga vahel unustan end mõnd erilist frukti vaatama) see õnnetu Pärnu tädi kolme lapsega, töötu, rahatu. On see Pets mis ta on aga vähemalt viis ta tädi sotsosakonda, kus viimane avastas: näe, toetust saab taotleda! Äkki isegi registreeris ennast töötuks? Ta ju ütles, et elab vaid lasterahast. Või ei saa regada, kui oled ise töölt ära tulnud?
Võibolla teen ma jälle ülekohut ja tõeliselt hädas olles ei pruugi kõik need sotsiaalsed turvasüsteemid töötada ega aidata. Võibolla. Aga vahel tundub küll, et mingi ametlik "elukool" võiks olla, kust kõige elementaarsemaid asju küsida.

Ma ausalt öeldes küll ei tea, mida töötuna peale hakata. No võtad arvele, saadad cv-sid, küsid tuttavatelt. Aga äkki tõesti ei olegi mingit tööd enam võtta? Äkki on tööd maailmast otsa saanud ja raha ka?

Kata ja Claara, teie oskate kindlasti tarka panna sellel teemal.

rohevalge

Your rainbow is strongly shaded white and green.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a contemplative person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. People depend on you to make them feel secure. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Sellist värvi vikerkaart pole veel teistel kohanudki. Oo ma olen nii eriline.
Tegelikult kaks esimest lauset tunnistan enda kohta õigeks, kaks viimast on pullikaka.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Vaatan seda Paabeli filmi, kurva olemise teeb. Ja äraoleva.
"""""
Kas sa suudaksid olla õnnelik milletagi või kelletagi, mis on sulle väga tähtis?
Sinu ilusad lapsed. Praegu nad magavad, mõnusasti oma pesas, pikad ripsmed õhetavale põsele varju heitmas. Kujuta ette elu ilma nendeta. Ükskõik, mis põhjusel.
Milline oleks su elu, kui sa poleks neid kunagi tundnudki? Tiirleksid tööle-koju-trenni-kuhuiganes rattas. Poleks unetuid öid, täispissitud voodilinu, segamini tube ega kiirnuudlipudi köögipõrandal. Poleks kunagi olnudki.
Käsi ümber su kaela. Moosist kleepuvaid musisid. Koogitaignasegajaid ja õhtujutukuulajaid. Poleks kunagi olnudki.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või sinu töö. Kui sa oleksid nii rikka mehe naine või naise mees, et sa võiksid päevad läbi patjadel lebada. Ei peaks kunagi hommikul vara porisedes tõusma. Keegi ei helista sulle iial et öelda -- sa pead kohe... või - kas sa tead kuidas...
Ei mingeid suvepäevi ega kolleegidega maailmaasjade arutamisi. Kujuta ette, et sa oled väga tähtsa sheigi naine ja sa ei tohigi mingit tööd teha. Ei tohi muru niita ega pesu masinasse toppida, süüa teha ega porgandiseemneid külvata.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või suhted. Kujuta ette, et sul pole vanemaid. Sind toodi korviga kiriku ukse taha ;) Sul pole kellegi juurde jõuludeks sõita. Sul pole kellelegi jõuludeks kingitusigi teha.
Kujuta ette, et sul pole sõpru ka. EAvastad Siberis uusi naftamaardlaid. Telefonilevi pole. MSN-is pole ainsatki kontakti, ei, internettigi seal karu p...s pole. Kuna oled Siberis juba 2 aastat olnud, on su Eesti sõbrad sind juba unustanud.
Armsamat ka ei ole. Armsam leidis Eestis ühe pikajalgse sekretärineiu.
Suudad sa leida mõne asja, mis sind õnnelikuks teeb?
"""
Kujuta ette, et sul pole tervist. Mis sulle kõige valusam oleks, nägemise kaotus? Ratastool? Täielik halvatus? Ilge ekseem?
Suudad sa leida midagi, mis sunnib sind edasi minema? Veel naeratama?
"""
Kujuta ette, et sul pole Jumalat.
Poleks kunagi olnudki. Oled sündinud Boliivia dzunglis ja loodad vihmavaimude heatahtlikkusele.
Mis sulle siis alles jääks?
"""
Kas inimene võib õnnelik olla, kui tal on üks nendest asjadest puudu? Või kõik need asjad puudu?
Kui sa oled millegi puudumise pärast õnnetu, kas sa oled õnnetum siis, kui sul on see asi olnud ja sa oled ta siis kaotanud või siis, kui sul pole seda olnudki ja igatsus on nii
nii
nii väga suur?
Ja juhtub ju ka nii, et inimesel on kõik kõik kõik need head ja kallid asjad olemas aga ta on ikkagi õnnetu. Auk hinges. Kõik hea, mis sinna satub, voolab välja.
Mis parandaks selle augu?

Lihtsalt asjad

Kukupai pudelimäng. Minu pudelid on mul riiulil lihtsalt seep, et nad on ilusad rohelised. See sale, viguriga pudel on mulle Kreekast kingiks toodud peenike naps.
Seal taga läbipaistev on vana Pärnu õlle pudel. Meil oli üks selline aga ma lõhkusin kogemata ära. Niikaua siis kolasin mööda vanavarapoode, kuni uue leidsin. Sest see oli T-le tähtis..

Kassi all on köögisohva, olen sellist otsinud pool aastat ja eile ma ta vanakraamipoest leidsin. Ta on minu!

Sa vaata vaata mind nüüd!

No näe, polegi raske uut versiooni paika saada! Eriti lahke abilise toel.
Mulle hirmsasti meeldib!

Natuke bitch`y

Täna üüragavad rock-bitchid juutuubis mul päev otsa.
Lady GaGa Just Dance
Kate Perry Hot`n Cold
Annie Lennox Sisters Are Doin' It For Themselves. Seda ma ei teadnudki enne.
Pinki So What on eriline lemmik ja lausa häda, et arvuti kõlarid ei võta vajalikke detsibelle välja. Ma armastan seda videot! Välja arvatud pudelisse pissimise kohta...

Nii mõjub poeskäik kapitaalsete allahindluste ajal lootuses sobivaid kehakatteid leida :(
Mingeid pakse ägedaid naislauljaid polegi olemas või?
Ebaaus.

Maa kutsub Kosmost! Tule kuuldele!

Mul on blogeri vana versioon ja ma ei oska sinna küsitlust panna.
Aga tahaks midagi teada saada.

Lugejaid on kuidagi kahtlaselt palju juurde tekkinud viimasel ajal, ma ei tea, on see hea või mitte.
Paraku enamus lugejaid on anonüümsed ühikud mu Google analyticsis.
Ja ma ei tea, kas te mu postitusi lugedes muigate pihku, vihastate või kratsite kukalt.
Paraku inimesed ei viitsi kommentaaridesse tavaliselt midagi kirjutada.

Head anonüümikud, jätke mulle kommentaaridesse vähemalt mingi märk, mis teemad teid kõige huvitavad. Või mis närvi ajavad.

Kas ma jahun lastest liiga palju? Lastejutud võin tegelikult rahuliku südamega ühte teise kohta panna.
Kas postitused kristlikel teemadel panevad teid ükskõikselt õlgu kehitama?
Tööteemade postitused valmistavad mulle tegelikult kõige rohkem muret. Ma ei tea, kui hõlpsasti on mu töökoht äratuntav. Kardan kogu aeg, et teen kellelegi kogemata haiget või kirjutan liiga palju. Pole ka siiani jaksanud kogu kolme aasta teksti üle lugeda, et võimalikud pahanduseidud välja rookida. Äkki peaks. Kui siin oli 3 lugejat, kirjutasin kõike, mis pähe tuli.
Töö võtab nii suure osa elust praegu, et ma ei suuda sellel teemal päris vakka ka olla.
Püüan küll alati nii kirjutada, et ei lähedased ega mõni teine jutualune, KEEGI, mitte keegi ei tunneks end puudutatuna, kui kasvõi juhuslikult lugema satutakse. Ma ei tea, kas õnnestub...

Ükskord oli siin tite kõrvalt tööle minemise jutt, mis tekitas küll toreda disskussiooni aga pärast sain teada, et mõni inimene sai ikkagi ebameeldivalt puudutatud. Lõpuks läks segadus nii suureks ja vääritimõistmist sai nii palju, et võtsin südametäiega postituse maha. Oma viga, et ei oska üheti mõistetavalt kirjutada.

Ma ei arva enam ammu, et kirjutan siin ainult iseendale aga siis vahel tekibki blogiidentiteedikriis. Kas üritan maailma parandada, targutan niisama või lihtsalt pean kroonikat. Ma ei tea enam, millest kirjutada! Ma ei tea, mida ma tegelikult tahan...

Sestap: Internetikosmos! Palun räägi minuga.

kas sa vahetad ometi oma sokke!

Unine nagu karu.
Kes käskis öösel kella 2ni Minu Ameerikat lugeda.
A nii huvitav oli.
***
Ükspäev oli lasteaias psihholoogi loeng täiskasvanute sisendustest mis mõjutavad laste elu.
keegi ei armasta mind.
Iga asi tuleb kätte võidelda ja vaeva näha.
ma niikuinii ei saa hakkama.
ma ei talu kritiseerimist, see on liiga valus.
armastus tuleb ära teenida.
ma pean kõike oma elus kontrollima.
jne
vaat mis paha võib saada ema mõtlematust näägutamisest:
Lase ma panen ise su kingapaelad kinni, niikuinii ei saa sa hakkama.
Enne laste sündi ikka oli elu lihtne ja lõbus.
Sa pead alati parim olema, viisi saama ja imepäraselt flööti mängima.
Jälle sa ei vaheta oma sokke!!!

Mul on tunne, et hakkan lastega viipekeeles suhtlema, siis ei saa väga hulluks asi minna.
Huvitav, kust mina siis oma kritiseerimisepelguse olen saanud, minu kallal ei näägutanud lapsena keegi, olin paras ärahellitatud jõnglane.
Selle võrra sain ka targemaks, et ei tohi kriitikat serveerida koos emotsioonidega NO KASSA KURIVAIM SAAD ÜKSKORD OMA SOKID VAHETATUD vaid pigem heatahtliku suunamisega: näe naabrilapsel on alati puhtad sokid. Oo kui kena, et sa täna ise puhtad sokid panid. Pidi kehtima ka abikaasaga käitumise kohta. Näe, naabrimehel on alati puhtad sokid :D

Sõnal on suur jõud. Õigel ajal öeldud tunnustus- või julgustussõnake võib mägesid liigutada.
Ma peaaegu sain T niikaugele, et ta otsis tööriistakasti välja ja lubas järgmisel päeval köögiakna ääred kipsplaadiribaga katta.
Ja siis läksin lastega kinno, lubasin mehele võtme jätta ja unustasin. Külmetas vaeseke tükk aega ukse taga, siis läks sõbra poole. Oli õhtul väga mossis ja kuri.
Nüüd enam väga ei ole aga tööriistakast seisab ikka hüljatult seina ääres.
Kui ma oleks eile teda positiivselt mõjutanud, massaaži teinud ja nii, ehk siis oleks mingi positiivne areng toimunud.
Aga vaja oli ju Ameerikat lugeda.

Ilus asi

Anu Raua näitus MULGIKUUE GRAAFIKA Uue Kunsti Muuseumis, Pärnus 16. jaanuaril kell 14.

Eesti tekstiilikunsti /grand old lady/ Anu Raud üllatab pärnakaid täiesti uue, lausa avastusliku vaibaloomise tehnikaga. Armastatud vaibakunstnik, kes on kogu oma elu pühendanud traditsioonilise põimtehnika elushoidmisele, leiutas hiljaaegu meetodi, mis võimaldab isegi lastel suhteliselt lihtsate ja odavate vahenditega muljetavaldavaid vaipu luua. Jutt on näpunöörvaipadest, mille loomiseks on vaja üksnes paksu riiet ning värvilisi paelu. Kunstnik Anu Raud nimetab uut tehnikat, kus tööriistadeks on vaid käärid ning niit-nõel, hellitavalt MULGIKUUE GRAAFIKAKS. Nimelt sai Anu Raud oma leiutisele inspiratsiooni musta mulgi kuue kaunistamisest punaste näpunöörkirjadega.
Näitusel MULGIKUUE GRAAFIKA on vaadata paarkümmend Anu Raua viimasel aastal loodud teost. Eriti mõjuvõimas on aga Anu Raua juhendamisel sündinud laste tikitud vaip, mis kujutab nende unistusi.

Tahan veel lisada, et Anu Raud on fan tas ti li ne naisterahvas, kirjutasin külaskäigust tema juurde siin http://ritsikumattake.blogspot.com/2007/10/koht-kus-kellal-pole-thtsust.html

kinu

Käisin nädalavahetusel lastega kinos Desperaux-hiirekese filmi vaatamas.
Kui aus olla, siis ei avaldanud muljet eriti. Tore oli see teistest erinevuse liin (ehk indigohiir, kes eiras oma liigile iseloomulikku hirmutundmise ja värisemise käsku), julguse ülistamine, õpetlik oli "kuningas sai haiget, tegi haiget printessile, see toatüdrukule jne" moraal; huvitav kunstnikutöö hiire- ja rotimaailma loomisel. Toatüdruku "ruootsi" aktsent oli võrratu :)
Aga muidu tundus süžee kuidagi kunstlik ja kohati ebaloogiline. Kõik see muinasjutumaailm, rotid-hiired-printsessid oli ok, aga milleks veel supp? Hiir helistab kella, seepeale kokk kukub jälle suppi keetma ja siis otsustab vihm sadama hakata?? Hiir saadetakse pagendusauku aga satub hoopis rotimaailma?
Printsessile meeldib hiir aga rotid ei lähe mitte? Kadeda toatüdruku ja tema isa liin jäi välja arendamata.
Rotifoobikud, vältige :D
Olen nii palju multikaid vaadanud, et ilmselt pirtsutan liigselt. Wall-E filmile pole siiani miski ligilähedalegi saanud. Või vähemalt selle esimesele poolele.

Ps. Vihkan popkorni kinos. Isegi selle lõhna. Ja mõnel vaiksemal filmihetkel kostuvat KRRÕÕUHH KRÕUHH ja LURR LURRi. Mina olen see mõistmatu ema, kes ei luba oma lastel kinos süüa.
Ei ole vaimustuses ka meeleheitlikult köhivast, nutujoru ajavast ja ajaviiteks jalgadega eesistuja (antud juhul minu) tooli tümitavast maimikutest.

Ps Ps Kas keegi vaatas täna Hommikutelevisiooni? Kell 8.15 laulis üks väga lahe lauljanna aga nimi ei jäänud meelde. Finch? Filch?

tseremoonia

Tänane tööpäev algas kell pool 9 apostliku õigeusu kirikus, kus pühitseti ametisse piiskop.
Minu kokkupuuted õigeusu kirikuga olid piirdunud siiani ühe Katariina kirikus uudistamas käimisega. Olime T-ga just tuttavaks saanud, lonkisime käsikäes mööda linna ja otsustasime millegipärast kirikusse minna. Ei olnud meeldiv. Vastukaaluks hunnitule arhitektuurile olid tädikesed väga mossis ja tõrjuvad ja pahandasid meiega, ei mäleta miks. Meile ei läinud see üldse korda, liiga armunud olime :D
Mõni nädal tagasi suhtlesin siis kohaliku kiriku (seekord eesti ap. õigeusu) preestriga ja ta oli üliväga sümpaatne, lausa heatahtlikkust kiirgav. Just selline inimene, kelle suhtes tekib hetkega usaldus ja julgeks talle kõik-kõik südamelt ära rääkida. Samas oli ka tulevane piiskop, samuti heateahtliku moega kuid reserveeritud, naeratuseta.
Tükk aega kaalusin oma eelarvamusi. Kas taolises ametis peab olema siis muhe rahvamees? Või hoopis tõsine töötegija, kes tema nina alla ilmunud ja asjatundmatuid küsimusi esitavast naiserahvast ei peagi midagi arvama? Küllap teab Jumal paremini, kes millisele kohale sobib ja mis omadused tal selleks olema peavad.

Aga tänane liturgia oli kaunis. Paarkümmend üliuhketes rõivastes piiskoppi ja preestrit teenimas, viirukisuits ja viirukipanni kellukeste õrn helin, kolm tundi vapralt laulnud koor ja preestrite võimas laul. Kõik need regaalid, mitrad, sauad ja küünlad... Tõesti uhke. Mõjuv.
Kas teate, milleks on kirikus vaja auguga muffinivormipabereid? Et küünlavaha sõrmedele ei tilguks :)
Kas teate, et kui metropoliit paneb piiskopile need rüüd ja teised värgindused ümber, siis hüüab kõik see preestrite vägi mitu korda kõva häälega Axxios! mis kõlab nagu Potteri-raamatust accio (ehk tulgu siia, võlukepp näiteks), see pani mind täiesti ebakohaselt muigama.. huvitav, mis axxios tähendab.
Ja keset seda pidulikkust üks umbes aastane põnn häälekalt tatsamas, piiskoppide juurde trügimas ja plastmasstopse laiali loopimas. Mind ei häirinud aga mitmeid vist küll.

Jumalateenistuste vormid on nii erinevad. On pompöösseid katedraale ja pisikesi kulunud külakirikuid. Ja hoopis võimlates, koolisaalides, kultuurimajades koos käivad kogudused. On rangete rituaalidega tseremooniad ja suhteliselt vabas vormides kulgevad teenistused. Muusikat venivatest ülikeerulise meloodiaga koraalidest rokkmuusikani.
Kõik on nii erinev ja samas sarnane.
Mulle katedraalid väga meeldivad. Täis hunnituid vitraaže ja kunsti. Ehk on kunstnikud püüdnud tagasi peegeldada seda armastust, mida nad ise on tundnud.
Aga seesama armastus hoiab koos ka külakirikuid ja "võimlakogudusi", täpselt seesama.
Pildil minu abitu katse jäädvustada Strasbourgi katedraali vitraaži.

jõuluilu

Kukupai http://kukupaike.blogspot.com/2009/01/julused-aarded.html teeb aardejahti, mõtlesin ka osaleda. Tuleb nimelt pildistada vastava teema asju oma kodus, need ei pea olema just ürgvanad aga neil peaks olema oma lugu.
Seekordne teema on jõulukraam aga mina olen hädas, sest minu kodu ajalugu on suht lühike ja ajalooga, mälestusi tekitavad ehted on kõik vanematekodus.
Kuna lapsed alles hävingutekitamise eas pluss koduloomad, pole meil klaasehteid, mis mulle muidu väga meeldivad. Igaks jõuluks mõtlen tavaliselt miski uue vidina välja, mida koos meisterdada ja kuusele installeerida.
Paberinglid on eelmise aasta looming, Kati tootis viimaseks jõuluks hulga lumehelbeid. Teisel pildil on Kati lasteaias tehtud riidejääkidest punutud heade soovide pael ja minu jõululaadal värskelt omandatud nipiga tehtud ribalised lumehelbed.
Oma vanemate kapis seisvale kuuseehete kastile mõeldes meenuvad kuldsed, roosad ja rohelised klaaskorvikesed ja läbipaistvad klaasmunad, eri värvidega tripsud peale maalitud, näevad välja kui pühademunad. Nääriehete kast lõhnab päris kuuseküünalde ja metallist karvaste kuldsete karraribade järgi....

Tulge ka aardejahile, järgmise nädalalõpu pildistamisteema on pudelid ja ülejärgmise- kirjavara.

Mängime terviseks

Tegutsedes siin Kukupai mänguga tekkis mõte üles pildistada osa meie pere lauamängudest, osad uued, osad vanad. Eile just mängisime ka, nii tore oli. Ma ei hakanud neid panem, mida niikuinii kõik teavad- monopol, alias, twister, kaardi- ja täringumängud, kabe jne.

Esimesel pildil, mida ma ei viitsinud õigetpidi keerata, on lihtne kuid palju võimalusi pakkuv Tower. Põhimõte on teha torn ja kordamööda alt juppe ära võttes seda pikemaks ehitada, kuni kokku kukub. See tüütab ruttu ära aga neist pilbastest annab igasuguseid muid asju ehitada, sõnu kokku panna, kokkukukkuvaid doominoefekte teha jne.

Teine pilt: väljamaised mängud. Scrabble on nüüdseks Eestis ka olemas, mina ostsin selle 1.50 poundsi eest Derby kasutatud asjade poest. Ma ei tea täpselt selle reegleid aga sõnade ehitamine on põnev.
Scategories on sama mäng, mida lapsena sai paberil mängitud "lind, loom, taim" nime all. Viskad täringuga tähe ja kõik peavad teat aja jooksul sellega sõnu oma lehele kirjutama. See on ameerika variant ja "linnud loomad" on paberitele valmis trükitud. Sisaldab palju meile tundmatud suurusi nagu Ameerika presidendid, koomiksitegelased, kiirtoidud, Ameerika kirjanikud jne. Muidu hea mäng.

Kolmas pilt: uued eesti mängud. Uusim on Eesti mäng, meile hullult meeldib. Lastega mängides ainult on jama, et nad ei tea paljusid asju, me oleme teinud nii, et kõik saavad vastata. Elu on selline on lihtne ja suht lõbus. Farlanderi reeglitega nägime algul vaeva, strateegiamängud pole vist ikka minu jaoks. Meil Kati pidevalt võidab selles, arusaamatu!

Neljas: vanad head mängud. Mõttemeister kellegi peale minu ei meeldi, lapsed pole põhimõttest aru saanud. Just avastasin, et mängulaud on kadunud :( . Lingo on hästi lihtne, keeruta aga ketast ja märgi lehel arve. Samas lõpus on nii tüütu kedrata, kui vaid paar numbrit puudus on. Ja lõpuks ringloto, seda ma lapsena ei viitsinud üldse mängida, reeglid ja punktide arvestamine tundus jube keeruline. Nüüd viitsin ja täiega hasart tuleb sisse :D.

Kõige rohkem oleme Elu on sellist mänginud, ma ei teagi miks. Ja Towerit. Üks põhjus on see, et Kati on ikka teistest väiksem ja ta ei saa mitme teise mänguga hakkama, solvub ja mossitab. Tüdrukud mõlemad meil kaotada ei oska, muudkui vihastavad ja turtsuvad. Aga põhikaotaja on meie peres emme, rrregulaarselt!

Triin, sul peaks ka terve virn mänge olema? Kuulge kirjutage teised ka, mis teil kodus on ja mis on lemmikud. Need, keda ma ehk ei tunne võiks mulle kommentaaridesse linkida.

Tööst, vaimustusega

Selle nädala alguses käisin tööl hambad ristis. Mida enam reede poole päevad läksid, seda suurema heameelega tööle läksin ja laiema naeratusega sealt tulin. Mind teevad nii rõõmsaks kohtumised oma ala fanaatikutega! Kuigi teatud mõttes võib neid ilmselt töönarkomaanideks nimetada - nad ei suuda oma tööst vist reede õhtul eriti juhet seinast saada. Nad teevad nii neetult rasket asja, tavaliselt väikese raha eest ja tulemusi peab väga kaua ootama.
Minu rõõmu põhjustasid neli sotsiaaltöö inimest ja üks pastor-sotsiaaltöö-inimene.

Inimeste ettekujutus tööst ja karjäärist on nii erinev. Võta Cosmo ja loe, kuidas "pärast suure lepingu sõlmimist kliendiga ülemusele tagasisidet anda oma võimekuse kohta" või "millised riided tekitavad kliendis usaldust".
Ja teisal on inimesed, kes ei hooli "klientide" viletsatest riietest, viinahaisust, küntud nägudest ega eelnevast minevikust. KUIDAS nad suudavad sellisel määral neisse uskuda, pettuda ja ikka jälle usaldada, ja armastada, nii tingimusteta armastada, et selle rämeda kesta seest tuleb pikkamööda päris ilus inimene välja?

Ma siin kirjutasin, kuidas 1. jaanuaril ootas kaubamaja ukse taga mees, kel olid silme all nii lillad kotid nagu küpsed ploomid. Täna ma nägin teda varjupaiga päevakeskuses, ta oli täiesti puhas ja kammitud ja lillad ploomid olid kollasteks muutunud! Kogu seda päevakeskuse kirevat seltskonda kantseldasid paar meest, kes ise mõni aeg tagasi olid oma probleemidega täiesti puntras. Askeldasid vaoshoitult ja asjalikult ringi, ei saa öelda, et elatud elu nende näost ei paistaks, aga nad olid selge, paljunäinud pilguga ning sirge seljaga. Normaalsed kodanikud. Juba maksumaksjadki...
Respekt.
Üks igasugust elu näinud elu- ja päriskunstnik avas täna oma näituse ja kinkis mullegi väikese maali.
Kõik on võimalik, kui on keegi, kes sinusse usub ja hoolib.

Prasnulsja-gips!

Lisaks ikka veel tatisele (kuigi juba söövale ja natuke normaalsema olekuga) kassile ja valutavate õlgadega mehele on meil nüüd kodus kipsis käega poiss. Kooli uisutamistunnis sõideti ta pikali, kukkus käe peale ja hoplaa! gips! Käeluu on randme juurest katki. Kusjuures mina arvasin, et luumurd toob kaasa ikka kõva valu ja paistetuse, tema kurtis ainult mõõdukat valu. Hea, et ikka kohe traumapunkti läksime.
Päris huvitav! Minu peres ega suguvõsas pole keegi kunagi kipsis olnud. Õnneks käsi tal praegu ei valuta ja õnneks vasak käsi, kole mõelda, kui oleks pea ära löönud või..
Eile õhtul sõideti samas uisuväljal ühel lapsel natuke sõrme otsast ära, brrr :(
Traumapunktis oli veel üks kelgumäelt kukkunud laps, käsi kaelas ja kipsis jalaga poiss. Talverõõmud...
Aga teie olge terved!
PS. Krisu sai eile elu esimese kahe ja veel mille eest- võõrsõnade õigekiri!

Kassi tõsine häda

Loomaarst ütles, et kui paremaks ei lähe, tulge näitama. No kaks päeva aevastas niisama ja polnud hullu aga täna koju jõudes avastasin, et kass näeb välja, nagu hakkaks surema :(
Hingab ainult läbi suu, silmad on põletikus, karv sassis ja ei söö ka enam midagi. Ja muidugi avastasin ma selle olukorra kell 17.45 ja ükski kliinik enam lahti pole, tuleb homseni oodata. Arsti kojukutsumine on ilmselt hirmkallis...
Oh aeg :(((((
KOLMAPÄEVAL:
Kassiga arstil käidud. Ma tõesti mõtlesin, et ta seda ööd üle ei ela aga hommikul arstile viimiseks kotti toppides märatses ja rappis kahe kassi eest.
Arst ütles, et kopsupõletikku pole aga määras siiski antibiootikumiravi ja andis kaasa purgi erilist turgutustoitu. Koju jõudes vohmis ta pool purki seda sisse, jõi vett peale ja jäi minust praegu keset kööki mõtlikult istuma. Ma ei kujuta ette, kas ta kavatseb liivakasti ka kasutada sest öeldi, et õue teda lasta ei tohi aga tema pole iial liivakastis käinud, isegi titena mitte.