Minge metsa

Ma vahel pean endale meelde tuletama, et töö võib lahe olla:) Enne seda koerasõitu olin eelmisel õhtul suht tõbine.
Täna vedasin end kahe mängumaa ühisvastlale Maria tallu. Pea paks, nina tilgub ja kurgus okastraat. Samas on nii lahe, kui juba metsa vahele jõuad ja pilgu ette puuladvad ja samblatutid jäävad, hakkab hea olla. Ponid Rubla ja Trikoloor vedasid kannatlikult lapsi ringiratast, kanget suitsu tossavatel lõketel sai lumise metsa vahel orgi otsas viinereid sussutatud, suured hobused andsid end patsutada ja üldse...
Ürituse kulgedes hakkasid lapsed väsima ja 42 jõmpsikat vanuses 1-5 on suht keeruline iga. Küll on neil pissihäda ja küll joogihäda, küll on emme silmapiirilt kadunud, küll on neid vale tooli peale istuma pandud. Kui midagi ei meeldi, panevad kaaslasele laksu kirja või pistavad röökima, lisaks määrivad rõõmsalt vastlakuklite vahukoort endale pähe ja kallavad hernesuppi emadele sülle :)
Minu tundsin õndsat rahuldust - teiste laste kisa mind ei sega ja enda omad on juba meeldivalt suured. Tublid emad, kes väikelastega jaksavad kodust välja tulla.

Aga maal on ikka nii hea olla... Need peremehed seal rääkisid, et väljamaa turistid tulevad ja anuvad vahel - antagu mingit tööd teha. Ja kui nad siis saavad puid lõhkuda, süles need tuppa vedida ja ahju ka pista, siis on nemad nõnna õnnelikud:)
Mõned turistid kaovad metsa terveks päevaks. Lihtsalt on seal. Ja kui talunikud juba murelikuks muutuvad, ilmuvad pimedas välja, äraseletatud moega ja rahul.
Ma veel nii linnastunud pole aga näe samblatutid metsa vahel teevad ikka tuju rõõmsaks küll.