"Siin Raplas rabavad mind saatused, mis paljuski on omavahel sarnased ja samas otsustavalt erinevad Rootsi saatustest: "Minu vanemad viidi Siberisse," pihib mulle üks naine püsti seistes, keset elavat teejooojate seltskonda. "Minu viis poega on surnud, kuidas ma võiksin oma kibedusest üle saada!"
Ta küsib seda minult!
"Minu ema päästis mind mahalaskjate käest, ta ise lasti minu silme all maha. Isa oli rindel, minu suguvõsast pole kedagi järel."
"Seitsme aasta pärast, Hrustshovi ajal, tulin Siberist tagasi. Ma jõudsin armuda ja kihluda, siis viidi mu peigmees Afganistani sõtta. Seal läks ta kaduma."
Lühikesed käepigistused, ma kirjutan raamatutesse pühendusi. Kaks daami seisavad naeru kihistades minu kõrval. Üks ütleb: "Mis retsept teil on, et te nii noor välja näete?"
Uudishimu inimeste vastu, naeran ma. See on lihtne ja odav vastus. Õige vastus oleks: Mina ei ole pidanud nägema oma laste tapmist, ja ma pole pidanud lakkamatult hirmu tundma. Ma pole tundnud puudust arstiabist, rohtudest, vitamiinirikkast toidust.
Käbi Laretei, "Otsekui tõlkes"
Jah.
Aga minu vanaisa sai ka elus küllalt vatti. No mitte nii hullult aga ikkagi tuli tal tsaari eest sõtta minna, kus ta jalg läbi tulistati, nõukaajal võeti ära kõik tema maad, metsad ja talu ning suure osa oma elust veetis ta neljakesi kitsas üüri-kööktoas, pere toitmiseks kastivabrikus kaste kokku klopsides ja lisarahaks meestepesu õmmeldes.
Ja ma ei tea leebemat inimest! Mulle ei meenu ühtegi korda, kui vanaisa oleks valitsust sõimanud, koputajatest külainimesi põhjanud või üldse kellestki midagi halba rääkinud. Ilmselt avalikult ei julgenudki siis keegi sõimata aga ikkagi, isegi ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kapitaalselt vihastanud või endast väljunud.
Ma ei tea, kumb aitab paremini õudusi taluda, vimm ja viha või leplikkus ja päikseline meelelaad.
Mu meelest viha ja kibedus ei lase normaalselt elada, selles puudub edasiviiv jõud. Aga mis teha, kui nii hirmsad draamad on üle elatud ja lihtsalt ei suuda seda unustada ega leppida. Ilma Jumalata on see veel eriti raske.
Samas minu eilne masekas muutus täna vihaks ja seda oli kergem taluda. Päeva lõpuks ajas juba ennast ka naerma. Leppimiseni on veel teed minna...
Siin on ühe Peterburi kunstniku super fotomontaažid, valminud Leningradi blokaadi lõppemise 65. aastapäevaks 29. jaanuaril. Tasub uurimist.
http://sergey-larenkov.livejournal.com/809.html
kibedusega ja ilma
Wednesday, February 11, 2009
Posted by ritsik at 1:13 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
seda blokaadi aastapäeva tähistatakse seal igal aastal meeletu paatosega. ma kahel korral sattusin sinna surnuaeda (noh, näe jälle ei tule nimi meelde), kuhu neid miljonite viisi maeti. aga mul tekkisid ambi tunded seal. ühest küljest oli see ju muidugi kohutav. aga teisest küljest, ega seda ju enam muuta ei saa. ja igal aastal nii meeletult üles puhuda see asi. päevläbi telkus näitab, kuidas inimesed on selle mälestuseks söömata jne.
vihaga vist on võimalik toime tulla. aga kibestumisega enam mitte.
ma ka käisin seal kalmistul sõbrannaga nõukaaja lõpus.too oli too ...noh too kalmistu, jeerum,keele peal on nimi :) lefartovo või mis kalmistu tand oligi?
Parasjagu just aastapäev ei olnud aga me sõbrannaga imestasime, et pearada oli siis ilusti niidetud ja korras aga kõrvalised teerajad nii heinased, et hale vaadata.
Minu vanaema vennanaise ema ja tädi elasid Peterbi´usir blokaadi ajal, babuska Liida hakkas koht nutma nii kui keegi julges blokaadi meenutada.
Oli kole aeg küll.
Aga aeg oli selline ja keegi ei küsind kuidas pärast õudusi edasi elada ja kas elada. Sest midagi polnud teha. Kas hulluda või edasi elada. Ei saanudki kogu aeg sellele mõelda.
Elada ju edasi tuli.
Kole aeg oli küll. Aga on tänapäevalgi koledaid kohti kus sõjategevus käib. Kedagi ei huvita, et inimesed kannatavad.
ma vaatan järgi selle nime :) mind jääb painama. aga me just aastapäeval käisime. jaanuari lõpus. ikka jõle külm oli alati.
Kas just suurt demonstratsiooni sellest igal aastal maksab teha, ma ei tea, ma üldse esimest korda kuulsin, et selline aastapäev on olemas.
Huvitav, et Eestis rahvas räägib pigem küüditamisest kui sõjast. Neid lahinguid ju ikka oli siin. Võibolla sai nõukaajal sõjaveteranide austamisest kõigil isu täis?
Praegu on üldse kõik keskendunud oma pisikeses maailmas elamisele, ei huvita, mis kunagi oli, peaasi, et ma oma söögid saan ostetud ja kevadise Kiptuse reisi sooritatud.
Noh, mu meelest võiks mingit suuremat pilti olnust ikka silma ees vahel hoida, enne kui hakata halisema, et ma ei saa enam restos söömas käia.
a see on minu pisike arvamus.
Post a Comment