Mulle meeldis Makarenko "Pedagoogiline poeem" kunagi väga. Kommunismi ülesehitust ma sealt ei mäleta, mulle avaldas muljet pärastsõjaaegse Venemaa kirjeldus ja see, kuidas hirmsatest pätipoistest said koloonias tublid kodanikud. Muidugi täit tõde ma ei tea, kuidas nende pedagoogilistes kolooniates tegelikult elu oli.
Ma tahtsin siin oma pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt haritud-kogenud lugejatelt nõu küsida.
Järgmisel nädalal on Krissu klassi lastevanemate koosolek. Küsisin lapselt, kas talle teeb miski muret, mis teemast võiks koosolekul rääkida. "Ah, et kuna H tasandusklassi juba kord saadetakse," vastas tema nina kirtsutades. "Ta on kõik õpetajad hulluks ajanud, ise ei õpi tunnis ja teistel ka ei lase, ma vaatasin kord kella- mate õps mölas temaga VEERAND tundi, lubas igale poole saata jne."
H tuli nende klassi eelmisel kevadel. Mina teda näinud ei ole aga tundub tegemist olema tavalise ülikõrge tähelepanuvajadusega poiskesega.
Ma nüüd mõtlen, kas rääkida sellest koosolekul või mitte. Klassijuhataja teab niikuinii. Poisi vanemad ka niikuinii. Ma ei hakka ju neile ütlema- kuulge, viletsalt kasvatate oma poega, ta ajab kõik hulluks. Kiusu pärast võiks ju öelda kah...
Selle poisi ema sõimas mind kevadel telefoni teel ametlikult läbi, kuna kogusin lõpupeoraha, mis oli tema meelest jubetu suur summa. Poisi isa olen koosolekul näinud, no küll laiutas oksi ja oli muidu julm hea mees enda meelest. Mis see pojagi saab teistmoodi olla...
Pealegi puuduvad õpetajal vahendid taolise lapse mõjutamiseks. Eks ju, õpetajad?
Trahvi ei tee, diret ega oma vanemaid ei kardeta, tasandusklass ongi vist ainus võimalus.
Eks need ATHga ja hüperaktiivikud on ajast aega õpse hulluks ajanud. Mäletan oma kooliajast samamoodi hüsteeria äärel käsi ringutavat inka õpsi ja kaardikepi vihas puruks löönud ajaloo õpsi. No mis sa teed poiskestega, midagi ei tee, kui õpsil veel autoriteedi ja ensekehtestamisega probleeme on.
Tavaliselt on äkki nii, et tavalistel vanematel kasvavad tavalised lapsed ja probleemsete vanemate (nii sotsiaalselt kui psüühiliselt) lastel on igast jamasid. Aga ei pruugi nii olla ka. On ju meditsiinilised põhjused, kasvõi hapnikupuudusse jäämine sünnitusell vms.
Eilsel poisi klassi koosolekul ei öelnud klassijuhataja ühegi lapse kohta halvasti, ikka head püüdis igaühe kohta leida. Kuigi on neilgi paar kirstunaela. Ühe ema ma tunnen, nii kena inimene, ei tea, kuis too poisijuss sääne jurakas on. Aga ei tea ju teiste perede asju, kaugelt peresuhteid ja tegelikke olusid ei mõista.
Imestama pani mind aga ühe tüdruku ema, kes käsi ringutades korduvalt kaebas, "nüüd ma naudin oma kasvatuse vilju". Et plika on laisk, oma kohustusi ei täida, sõna ei kuula. No kuis nood viljad siis nüüd nii äkitsi pudenema hakkasid?? Kolmanda klassi lapsuke, ja ema ei saa enam kuidagi? Ja mis tollest teistele vanematele kaevata? Sinu laps ju, sina ise oled kuskil midagi valesti teinud?
Või ma eksin, ja võibki kena pereema leida, et tema kenasse peresse on saabunud eitea kust 9aastane koletis?
Et siis formuleerin küsimused uuesti, äkki keegi leiab huvi vastata.
! Kas Pedagoogiline poeem on/oli hea raamat?
! Kas mul on mõtet koosolekul ulaka klassivenna teema tõstatada?
! Kas kenasse peresse võib saabuda 9aastane koletis?
!Ja kuidas koletisest armas laps tagasi saada?
Pildil minu traakjalg.
Pedagoogiline poeem
Wednesday, February 18, 2009
Posted by ritsik at 7:28 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 comments:
Ära nüüd hirmuta. Ma oma hapnikupuudusega sündinud lapsest küll mingeid jamasid ei taha (sülitab kolm korda üle õla). :)
Sa oled nii huvitava küsimuse tõstatanud Ritsikukene, ma mõtlen, et sa kae eesi koosolekul, kui ülbeks nood poiskese vanemad endid kruvivad. Mina ka ju neid ei tea,.
Aga see on küll kindel ja selle märkuse võid küll sina õpetajale tõstatada, et kool on õppimise koht. Ja kole kahju kui niigi suur kiirus peal ka ja ainetundi ei jõuagi õpetaja läbi võtta, sest peab tegelema ühe klassikaaslase kasvatusküsimustega kolmadiku tunniajast. Kannatab selell all terve klass ja õpetaja. Kannatab see mille pärast koolis käiakse-õppimine. Et kuidas seda probleemi lahendada - küsi malbelt õpetajalt aga kindlalt poiskese vanemate kuuldes.
Sest õige polka lastel veel hakkab pihta 6. ja 7. klassis-kui puberteet murdma hakkab. :)
Ega Sinu asi ei olegi klassikoosolekul rohkem muu kui et tunnitöö ei oleks häiritud.
Sellega sa näitad üles oma muret õppetöö kohta. Aga too kuis too poiskene oma vanematega elab või on või kuidas hellitatud või kuidas ei ole-too pole enam Sinu sekkuda.
Kuid õppetöö suhtes kindlasti ütle oma arvamus välja.
Ma nii isiklikult arvan oma rumala kanapeaga :)
Pedagoog ma kah ei ole. Pagan küll, kui õpetajad vahel meile koju tulevad, siis kallan pitsi kah :)
Anniki, ära nüüd põdema küll hakka, hapnikupuudus võib lihtsalt paljusid asju mõjutada aga kui Ollil siiamaani laamendamise kalduvusi pole, siis ilmselt ei tule kah (traumapunkt ei tule arvesse) :)
Sellisel mahedal moel võiks tõesti küsida häiritud õppetöö kohta, see ei tohiks kedagi solvata. Eh, Iti, meil plika klassijuhataja on noor meesterahvas, hää meelega kallaks talle klaasikese a ta kodudes ei käi kahjuks...
Meie koolis on igal klassil oma meililist. Sellel sügisel ühendati kaks klassi. Kui eelmisel aastal oli 1 a ja 1 b siis nüüd on ainult 2 a.
Mõned kuud tagasi tekkis meilistis osadel vanematel suur probleem ühe poisi suhtes. Poiss kiusab, lööb ja on muidu ka üks igavesti nõme tegelane.
Need olid need lapsevanemad kelle lapsed eelmisel aastal käisid teises klassis. Ja neid polnud keegi teavtanud, et meie lapse klassis käib üks poiss kellel on probleeme. Tal on need probleemid juba lasteaiast alates. Õpetaja ja lastevanemate koostöö algas juba kevadest kui oli teada millisesse klassi poiss läheb. Seega pea pool aastat enne esimesse klassi minekut. Õpetaja, lapsevanemad, koolipsühholoog ja eripedagoog ja ma ei tea kes kõik veel on selle poisi tavaellu integreerimisse panustanud kõvasti oma aega. Meie klassi lapsed teavad kuidas temaga rääkida ja mõsitavad millal tal on paha tuju. Nad teavad, et see poiss on teistmoodi. Nad arvestavad sellega ja kaitsevad isegis eda poissi teiste laste eest ja teisi lapsi siis ka selle poisi eest.
Minu oma laps rääkis kuidas tal on vahest kahju sellest, et keegis eda poissi jälle noris jne.
Ühesõnaga toimib vägagi hea suhtlus kooli ja kodu vahel ning see asi sai selgitatud ka lastevanematele meililistis. Lapsevanemad rääkisid oma lastega ja nüüd on kõigil selge mis värk on.
Samas nõudis täna õpetaja, et ma kooli läheksin sest minu igati tubli ja tore tipsi käitub koolis väga halvasti. Ta tujutseb ja karjub ja hakkab vastu. Oehh... Püüdsime siin kodus seda asja uurida et miks siis sedasi ja jõudsime vähemalt ühe pühjuse jälile. Laps ei oska ennast piisavalt väljendada. Tema õiglustunne nõuab sekkumist, kuid sõnadest jääb väheks. Tõenäoliselt toimub tema sees juba väike muutusprotsess ning ta ei mõista lõpuni mis temaga toimub. Ka on see muutus seotud suures osas selle ajaga kui mina hakkasin elama tööle mitte kodule. laps tunneb, et ta ei saa enam piisavalt tähelepanu ja mässab selle vastu.
Jama muidugi, aga ma ei teagi mida õpetajale öelda.. Ei tahagi sinna minna kohe..
Muide sinu küsimustele otse vastata ei oska hetkel... Ehk mõni teinekord...
oi neid hüpikuid jah. tegemine nendega.
aga see küll ei ole reegel, et norm vanematel on norm laps. tegelikult ei olegi ühtegi reeglit. sain ma 5 aasta jooksul selgeks. aga tendents, et ülbikvanematel samasugune laps on, see on küll olemas. ja siis muidugi vastupidi ka.
Ma kõigile küsimustele ei oska vastata, aga jah, Pedagoogiline poeem oli hea raamat (vähemalt lapsepõlves) ja normaalsesse perre võib monsterlaps sündida küll.
Selle lastevanemate koosoleku kohta mõtle nii, et see on sinu laps, kes tekitab probleeme. Milline vestlusviis (avalik, väikses ringis) sulle meeldiks. Igal juhul on selge, et lapsevanem võtab automaatselt kaitsepositsiooni kui hakkate tema last lahkama kõigi ees ja ta tahes-tahtmata satub rünnatava rolli. Samas probleemist rääkima peab, aga küsimus on millise viisi valid.
(Lihtsalt teil, teistel, on lastega paremini vedanud.)
Kas tasandusklass on lapse võimete kohane või on asi lihtsalt käitumisprobleemis (mille järgi Su laps sedasi ütles?)?
Selliste probleemide lahendamise võtmesõnad on eelkõige kooli-kodu koostöö ja klassi ühtsus, mis ei tohiks siiski kujuneda sildistamiseks-põlastamiseks.
Mina lähtun oma klassi töös enamuse huvidest, st kui üks laps ei taha tööd teha, siis teised selle all kannatama ei pea. Jätku laps või töö tegemata. Samas olen probleemide lahendamisel saavutanud kokkulepped lastevanematega. Samuti toetab kooli juhtkond erinevate mõjutusvahendite rakendamisel.
Ei, ma ei sõida poisi vanematele koosolekul teiste ees sisse, muidugi mitte. Ma olen niimoodi aru saanud, et kuna poisil tunnis tembutamise peale kogu aur kulub, ega tal need hinded siis ka normaalsed ei ole.
Ma ei nõua ka kellegi kuskile saatmist, lihtsalt huvitav oleks teada, kuidas saaks tunde pidada nii et hüpik oleks häppi, õpetajad ei kitkuks juukseid ja teised lapsed ka saaksid tunnis õppida. Mina ei ole õpetaja ega tunne ka hüpikute hingeelu, sestap küsimuse siin tõstatasin.
Ma lihtsalt vastasin Su küsimusele nii nagu oskasin :)
Mitte, et ma arvaksin, et Sina teda kuhugile saata tahad.
Hüperaktiivsust kui diagnoosi kuritarvitatakse sageli. On ka palju teisi käitumishäireid. Sageli on hoopis lihtne tähelepanuvajadus lapse käitumise taga. Kasvõi negatiivne tähelepanu.
Ja karmi ema/eripedagoogina ütlen, et kasvatusvead pole sageli mitte teisejärgulised.
Aga kuidas sa seda olukorda lahendad, kui üks või mitu last misiganes põhjustel ei taha klassis tööd kaasa teha?
Mis meetodid need on, mida Sinu koolis juhtkond toetab?
Mulle tundub väga hea see abiõpetaja variant, mis meie linnas mitmes koolis on käibel. Rahuldab tähelepanuvajadust ja neutraliseerib nii mõnegi keerulise olukorra.
Maria kirjeldatud klassi toetav suhtumine on muidugi priima aga ma ei kujuta ette, kuidas selleni jõuda. Paraku poisi klassis on näiteks kaks "paha" poissi ka laste endi silmis halvas kirjas.
Tavaliselt jätan tegemata tunnitöö koju teha. Ja lapsevanemale ütlen, et kuna tunnis tööd kaasa ei teinud, siis teeb kodus.
Mul on kahju, et ei tohi last pärast tunde jätta (põhjendus, et lapse koormus suureneb). Samas kui laps tunnis tööd ei tee, siis ei ole tal ju ka koormust...
Pärast tunde jätmine oleks ka väga selge põhjus-tagajärg tulemus, mida laps hästi tajub. Muidugi ei oleks järeltund sama pikk kui tavatund, sest töö saaks ühe lapsega kiiremini tehtud.
Meie koolis on olemas kasvatustöökomisjon, kus osalevad kooli juhtkond, klassijuhataja, õpilane ja lapsevanem. Vajadusel ka sots.pedagoog. Kui õpilasega on pidevalt probleeme, siis teeb klassijuhataja ettepaneku suunata ta kasvatustöökomisjoni, kus otsitakse kõigi osapoolte vahel lahendus. Päris sageli aitab.
Abiõpetaja on muidugi hea variant.
Aga mul on ikka küsimus, et kuhu jääb lapsevanema omavastutus? Et lapsevanem ei vastuta oma lapse (käitumise) eest mitte kuidagi ja on jõuetu lapse mõjutamiseks midagi ette võtma? Ebaõiglane minu arust, et õpetaja peab suutma õpetada 24last ja sealjuures veel mitme lapse kasvatus-ja käitumisprobleeme lahendama 45 minuti sees. Kuhu jääb õpetaja õigus oma tööd rahulikult teha? :)
Tegelikult see muidugi on selline suusõnaline arutlusteema kuna blogides/kommenteerides jäävad sellised hüüdlaused jäigana õhku ja nende ümber ei teki suusõnalise arutelu pehmust ja kehakeele/hääletooni lisavärve.
Post a Comment