Pühapäevaõhtu on alati pisut kaeblik aeg, sest vabad päevad on möödas :(
Perekond on pestud ja vooditesse paigutatud. Miku loeb Doktor Dolittle`t, Krissu Nick Hornby Maoli, Katile lugesin Pipit, issi vaatab Rahvuslikku aaret ja mina panin raske südamega käest Käbi Laretei Otsekui tõlkes, et nats blogida ja siis tööd teha ja siis jälle lugeda. Mõnus.
Nädalavahetus oli nii väsitav, et alles hakkan sellest toibuma praegu.
Laupäeval tavapärane koristamise-kokkamise-produktide varumise karussell. Külas käis Tallinna-Karin oma väikese armsa perega. Mõelda vaid, nad sõitsid nii pika maa maha, et tuua mu lapsele üks oluline pilt! Olen tõesti liigutatud! Mul ei käida just tihti külas, sest olen sitt sõber, seepärast on külalised mulle väga oodatud ja rõõmus nähtus. Teiega oli tore, tulge jälle! Siis varun J-le paar õllet, Alexile mänguasju ja Karini vean klaasi sulatama :D.
Õhtul läksin Koolitantsule ja saabusin sealt alles kell 00.15. Linn oli märg, kõle ja täiesti inimtühi...
Täna hommikul oli vaja koguduse kohvi juurde küpsetada kook, kirjutada esmamuljed Koolitantsust, liduda kogudusse ja tagasi, kodus jälle süüa teha, laeni ulatuv virn nõusid pesta, lapsed vanni saata...
Aga nüüd on õhtu, keegi ei taha minust enam midagi, huhh!
""""
Koolitants oli sel aastal minule igav. Oleksin pidanud hommikusele laste- ja vabatantsude kontserdile minema hoopis. Showtantsud sarnanesid lõputule MTV-tantsuvideole, ei midagi uut. Publik elavnes alles tänavatantsude peale ja mul ka hakkas lõpuks siis tore tunne tekkima. Sai näha stiilipuhast breiki ja ipp-opsadi tantsu, stiilseid stoorisid ja efektseid kostüüme. Proffessionaalsust ühesõnaga. Hea!
""""
Ma vaatan, et Laretei on mõnes mõttes samasugune ullike nagu mina, sest ta ei suuda kedagi läbinisti halvaks pidada. Antagu see suureline võrdlus andeks. Ta ei kirjuta ühestki oma elu jooksul kohatud veidrast, isekast, kiiksudega inimesest halvasti. Ta ei pea kellegi peale viha, ei vaata millelegi tagasi tõelise kibestumise ja masendusega. Küll põeb mõne asja pärast aga mõne raske ja tülika sündmuse kohta kirjutab tagantjärele naeratusega.
Loen just seda, kuidas teda hoiatati nõukogude Eesti mornide, salakavalate ja kibestunud inimeste eest. Tema ei taha uskuda: "Ma ei saa ometi ringi käia ja iga inimest umbusaldada, kellega oma kodumaal kohtun!" ...... Jüri aga vastas: "Ära ole kergeusklik! Ära lase ennast ilusa jutuga alt vedada!"
...Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord....
"""
Palju aastaid on mööda läinud aga Eesti inimestes pole minu meelest midagi muutunud. Ikka seesama varjatud kibedus, kadedus ja juba ette halva eeldamine. Imelik.
Aga õnneks ma suhtlen enamasti mõnusate inimestega :D
Minu aeg
Sunday, February 08, 2009
Posted by ritsik at 11:24 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Ma siin just jõudsin sinu järgi igatsema hakata. Käisin MSNis enne piilumas, et ehk oled seal... Kusjuures põhjust polnudki. Aga ma kipun unustama, et kõik ülejäänud inimesed ei vedele terve nädalavahetuse voodis...
Head töönädala algust!
me just koju tagasi jõudes tõdesime, et Pärnu on ju nii ligidal. miks me seal nii harva käime :D
Laretei on jah mõnus. mulle tundub, et on väga lihtne kogu asi ajada okuptasiooni kaela (no ega see muidugi polnud lihtne). aga hea soovi korral saab ju inimeseks (just homo sapiensiks) ikka jääda. kas see lõputu kibedus ja sarjamine siis teeb elu paremaks või?
Oh, ma tahaks ka koolitantsule - Trine tantsib seal, aga Võru eelvoor on reedel kell 13.00. No kohe mitte kuidagi ei saa töölt ära. Jääb ainult loota, et nad edasi saavad ja ülejäänud etteasted nädalavehetusel on:)
Igaks juhuks käisin eile trenni vaatamas, et muidu võibolla ei olegi võimalust lapsukest tantsimas näha.
Oh Maria, ma vedeleks meeleldi mõnikord :D
Karin ma ei teagi kui lihtne see inimeseks jäämine võiks olla, me ju elame heal ajal. Eks paistab, kui naerusuised ja lahked me pärast 3 aastat majanduslangust oleme:)
Ja evelyn, koolitantsu finaal on seekord Pärnus, hea põhjus pisut reisida!
Mul on pühapäevad alati tegusad, küll on külaelu puudutavad koosolekud või arutelud, siis alati kammerkooriproov. Nüüd pingutame laulupeole saamisega.Aprillis juba loosiga ettelaulmine.Dirigent on mures.
Aga pühapäevahommikud on rõõmsad ning pannkoogilõnalised.
no aga tol 50 aastasel perioodil ju oli ikka naeratavaid ja häid inimesi ka. või? ja praegusel heal ajal lehte lugedes sain inimeste kurjusest ikka shoki kohe :D
mina armastan pühapäeva õhtuid. Kõik on voodis ja uueks nädalaks valmis ja mina saan siis rahulikult Midsomerit vaadata :D.
Mina leian, et hea tuju on väärtus omaette ja seda peab hoidma. Ja hoiakust sõltub väga palju. Loomulikult ei saa silmi kinni pigistada probleemide ees. Aga tähtis on see, mida tagasi peegeldad. Millest räägid, mida märkad. Ma ei tea kui loomuomane see peegeldus on. Ma usun, et seda saab eneses muuta. Ja see on õige, et me elame heal ajal. Ja me ei tea millised me oleksime teisel ajal. Kui praegugi paneb vahel vinguma ilm ja pori ja elukallidus. Mis on ju palju-palju väiksemad asjad kui hirm ja nälg ja perspektiivitus.
Samas on häid ja lahkeid ja rõõmsaid inimesi igal ajal. Aga eks see meie eestilik sotsiaalne suhtlus kipub olema selline jämedakoeline. Et eemal olnule tundub nagu peaks seda millegagi välja vabandama :). Okupatsioon on hea põhjendus küll. Aga ega sõjajärgseid hirmu ja segaduse aastaid ei saa ka alahinnata. Ja elu ju ikka vormib inimesed. Ise saame aga palju ära teha. Oma hoiakutes. Et majanduskriisist ikka lahke näoga välja tuleks :). Mitte kärss kärnas.
Post a Comment