veel tublidusest

Ma ikka veel mõtlen tublidest naistest.
Kahtlemata on mehel väga mugav naisega, kes kõik talle ette ja taha ära teeb. Peremudeleid on väga erinevaid ja kui mõlemad pooled oma rolliga rahul on, siis kõik korras.
Kahtlemata on asi paljuski kultuuris. Eesti naine on see ull, kes sünnituselt heinateole marsib ja eesti mees paistab ka töise enesehävitusega silma. Loen ikka veel Minu Moldaavia raamatut ja sealsete naiste elueesmärk paistab samasugune kodune eneseohverdamine olema.

Minu mees on aastakese töötanud Tatarimaal. Seal oli kombeks, et töölt koju tulnud meest ootab naine pesukausiga, et ta jalad puhtaks pesta. Sel kombel on vist religioosne tagapõhi. T vahel naerab sokke nurka visates, et kas mul ei teki soovi tema varbaid leotada. Tjah, ei teki nagu väga :) Aga kui see ja just see ta õnnelikuks teeks, siis ehk teeks kah.
Mis seal siis veel rääkida moslemi naiste soorollidest või india naiste elust. Meile müstika, eks.
Mulle väga meeldib, kui mees naist aitab. Ja vastupidi. Ma olen puid ladunud, peenraid kaevanud ja põõsaid juurinud. Ja tema koorib kartuleid kui vaja. Normaalne ju. Kuigi meie kooselu alguses ämm pidi pikali kukkuma, kui trehvas T-i köögis mannavahtu kloppimas. Et ikka meeste ja naistetööd. Aga praegu on ju kõik nii teistmoodi...

Kristlik ellusuhtumine väärtustab teenimist vägagi, nii abikaasa, teise inimese kui üldse ühiskonna teenimist. Vastutasu ootamata. Põhimõttel, et kõik mida sa teed teistele, teed sa ka Jeesusele.
Enamasti leian selle mõistliku olevat. Kui sul on perekond, siis teed ju palju asju lihtsalt niisama, armastusest, tagasisaadud kasu mõõtmata. On vaid üks aga- teised pereliikmed peavad asjast samamoodi aru saama. Nii ka ei lähe, et üks vihub teenida ja teised naudivad. Tööl võiks samamoodi olla.

Mul on viimasel ajal oma perekonna teenimisega probleeme, sest raha teenimine võtab suht palju jaksu ära. Aga siis kui kord on jälle viitsimist ja jõudu elamises korda luua, kõiki heade söökide ja silitamisega hellitada, siis seda rohkem rahvas seda ka hindab:)
ˇˇˇˇˇˇ
Rõõmustades ligi nädalase sinise lehe üle, vedasin auuli raamatukogust koju Pedagoogilise poeemi ja Lendas üle käopesa. Pedaggg esimese osa saan kohe läbi ja julm põnev on. Just see, kuidas parajatest jobukakkudest, varastest ja pättidest kenasid nõukogude kodanikke ehitatakse, et mis pedaggg meetodid ja nii. Tuleb välja, et esimese kuue koloonia kasvandiku seas kehtestas Makarenko end paari hea obadusega piki juhtoina sihverplaati. No tal oli jube paha endal :) aga kutid said kohe aru, mis point on.
Järgmistes osades on vist kasvatust vähem ja sotsialismi ülesehitust rohkemˇ, ma ei tea, kas selle tellise lõpuni ka jaksan lugeda. Aga praegu olen põnevusest ja pidevast köhimisest rõngas. Raamat saab miski 1928 aasta kohal otsa, peaks täitsa guugeldama, mis Makarenko kolooniast sai.

Minu lapse klassikoosolek on järgm kolmapäeval ja ma huviga ootan. Kellelegi turja ei lenda (tõtt öelda pole ma antud tegevuses eriti tugev) aga tahaks teada, mis klassijuss ise oma laste kohta räägib. Klassijuhatajaks on noor mees, esimest aastat koolis ja vähemalt Krissu jutu järgi on ta supernunnu, erilahe, niiäge ja mis kõik. Ta isegi ropendab vahel ja kutsub neid tupsukesteks ja ... ühesõnaga VAUUU, seletab Krissu.