Minu meelest on vitsal ja vitsal on vahe. Meie oleme teinud nii, et kui laps ei kuula sõna ka mitmekordse hoiatusega, siis ütleme, et kallis laps, nüüd sa ei kuulanud sõna. Emme peab sulle laksu andma. Siis võtan ta sülle,läheme taha tuppa,panen ta oma põlvedele. Ja ütlen, et emme annab sulle ühe või vahel ka kaks korda laksu. Ja pärast lepime kohe ära ning selgitan olukorda. Ja seda ei ole pidanud üldse palju tegema. PÄrast on ta rõõmus ja mina ei ole ei enne ega ka pärast vihane lapse peale. Ära jääb karjumine, minu vihastamine, anumine ja muud trikid. MInu meelest see ei kahjusta last mingil määral. Kui last karistada vihaselt ja nii, et see tekitab trotsi, loomulikult ei ole sellest kasu. Kui on aega ja armastust lapse jaoks siis selline karistamine on omal kohal. Kui pole aega ega armastust siis ei ole laksu andmisest ka mingit kasu. Kui vanem tutistab või annab lihtsalt üle tagumiku oma viha pärast lapsele siraka, siis on see igal juhul vale. KUi laps on midagi lõhkunud või kogemata teinud, siis loomulikult ei saa ta selle eest karistada. Samuti ei ole meie peres palju käske-keelde. Järjekindlus on hädavajalik ja vanematena peame seisma oma sõnade taga.
mul pole ka kaua aega vaja olnud kedagi karistada. nad on nii mõistlikud. Aga vahel ikka juhtub, et neil omavahel tekib tüli, keegi lõhub midagi teisel ära vms. Siis ma lasen ise neil mõelda, et mis võiks õige karistus olla, vahel piisab vabandamisest, vahel tuleb koos ära koristada, parandada, midagi asemele anda vms. Nurka olen väiksemaid lapsi kunagi natuke pannud ja laksu vahel vihahoos annud aga ammu enam mitte. See üks psühholoog ütles ka, et kui kõik on ok ja laps mõistlik, siis ei tohiks üldse tekkida karistamisvajadust. Ei ole ju eesmärk kasvatada last, kes elu lõpuni teeb kõike, mida vanem tahab aga et ta teaks, mis vale ja mis õige - nagu sa Iti ka ütlesid. Ma ühe korra olen proovinud, et võtan ja annan vitsa. Paar nähvi sain anda, poiss pistis niimoodi röökima vihast, et jätsin asja katki. Täiesti mõttetu, mitte kahetsuseraasugi, ainult VIHA ja alandus, iial pole seda enam teinud. Mu meelest enamus pahandusi sünnib lapse rumalusest, mitte pahatahtlikkusest. Rumaluse eest pole ju mõtet peksta ega muudmoodi karistada? Aga kui asi on jonnis või pahatahtlikkuses, siis mõjuvad ikka need "prääniku eemaldamised" a la ei võta kuskile kaasa, ei luba arvutisse, jätad mõne meelehea tegemata või ostmata.
Karistamise osa lapse kasvatamisel on väga pisike. Enamik on armastus. Umbes 100%st 2 % on karistuse jaoks. Loomulikult tuleb käituda vastavalt lapsele. Mõni laps vajabki suunamist rohkem kui teine. Iga vanem teeb oma südame järgi ja nii, et pereelu toimuks harmooniliselt. Eesmärk ongi õpetada hea ja halva vahet tegemist. Sõnakuulmist on vaja selle pärast, et täiskasvanuna laps oskaks end ise panna ka enda sõna kuulama. Näiteks teha tööd, mis ei meeldi, täiskasvanuna on väga palju asju, mida me teha ei taha. Usun, et laps vajab lapsevanemat, mitte ainult sõpra, kes juhtumisi on ka tema vanem. Sõbralikku lapsevanemat ehk... Näiteks koolis on õpetajad rohkem hädas kui kunagi varem,sest õpilased ei austa ega tunnista enam autoriteeti.
Jah, ma siin jäin mõtlema. Et tööd ei pekas mu arvates sõnakuulmise pärast tegema. Töid on lihtsalt vaja teha.see on loomulik. Meie elame maal. Kui me puid ei tee, siis talvel sooja ei saa. Ja palke saeb mul poiskene mehega väljas võrselt, mees lõhub ja ka mina pean minema õue riita panema noid puukuuri. Ega ei viitsiks küll jannata- aga külmetada ka ei taha.
Või siis türdukud mul- aiavili ON vaja maha panna, ja ma ei jõua siis 3 aastast pesamuna silmata, ikkagi keskmine laps hoiab last või nad mõlemad on ka aiamaal, või ajavad toitu soojaks.
Suvel kastmine on laste töö jne. No kinldasti ei näita lapsed sellega oma kuulekust- vaid säänsed tööd on nii enesestmõistetavad :) Ma ise ka ei ole usin kitkuja alati, kuis vaim peale tuleb-aga kitkumata ka ei saa jätta.:)
Suvel küll kui lapsed küla pääl sõprade juurde pimeda peale kord jäid-ma sõimasin neid, et kui õigel ajal kodu ei mõisteta tulla sis lähen järgmine kord ise malgaga neile sõprade juurde järgi. :)
Noh, kooliga on nii, et seni veel meid mehega kooli kutsutud pole ja E-koolis ka pole öeldud et peaks laste sõnakuulmatu käitumise või halva õppeedukuse pärast minema ptuiptuiptui. :) 5.klassi käiv tütar hääletati klassis sõbralikumaks.
Ma ikka jään enda juurde, et oma lapsi ma karistamise hirmu all ei hoia.
Minu ema on küll ainuõige-ta praegugi ütleb, et on vaja teha õgeid otsuseid ja elama peab õieti,et minu 7.klassi poiskene PEAB põhikooli vaid 4 ja 5 lõpetama ja PEAB keskkooli minema ja PEAB kõrghariduse saama.
Ainult, et kui mina koolis käisin, pidin ema sõna kuulama ja vastu vaielda ei tohtinud. Mul oli enesehinnang null ja koolis kolmepuru. Ema kontrollis iga päev päevikut, see oli ikka õudne, kuidas ma ema kartsin. Ja karistada sain rihmaga.Ema veel kiitiss takka, et mähib mulle märjad linad ümber -siis võtab vits valusamini. Ja see tema kalk süda pole nüüdki muutunud-mu lastelt nõuab ta vaid häid hindeid tunnistusele.Ja et iga 5 eest kannab lastele raha.Sest see on õige. Ja hoidku jumal, kui lapsed talle ei helista ja ei täna korralikult. Ta ei ole kordagi oma lapselapsi põlvele võtnud ja kallistanud ega musitanud, isegi väikest Lindakest mitte.
Õnneks elab ema 300 km kaugel. Ja õnneks on mu lastel ka teine vanaema, kes oma lapselapsi tingimusteta lihtsalt armastab.
Ritsik ütleb hästi, et eiole eesmärk kasvatada last, kes teeb seda mida vanem tahab. Oehh, me peres räägime ja arutame suurte inimeste ja laste asju, ebameeldivaid ja meeldivaid.Sest selline on elu.
Lapsed kasvavad ise ja meie koos nendega.Armastusega ei saa kedagi ära hellitada. Öeldakse, et poeg on oma isa esimene kasvataja.
Ma soovin, et mu lapsed mind ja oma isa usaldavad ning mured ja hädad ära räägivad-siis jõuan ja saan ma neid ka aidata, koos kindlasti leiame lahenduse.
Appi-appi, Iti, ma ikka ei jõua su ema ära imestada... No ja sa oled ise ehe näide- kas tuli siis tahtmine paremini õppida, kui vitsa said?? Füüsiline karistus on ikkagi minu jaoks üle mõistuse. Et kas ma ise väärin siis ka füüsiliselt haiget tegemist, kui midagi valesti teen? Ei ole võimalik, et inimene on eksimatu. Juba meie loomus on selline, et vahel saab laiskus, mugavus, ahnus vms meist võitu. Karistamise füüsiline valu ei aita minu meelest kuidagi mõista, mis on õige, mis vale.
Esitati küsimus ja ma vastasin. Küsimus oli karistamise kohta. Teie karistamisest aru saamine ja see millest mina rääkisin, on täiesti erinevad. Iti ema ei ole kuidagi eeskujuks ning usun, et selline kogemus on väga valus, see seletab ka selle suhtlemise teie peres ja sõbraks olemise vanema asemel. Väga arusaadav. Meie laps ei ela mingis hirmus ning enamik asju, mida te karistamise koha pealt nn. vastuargumentidena kasutate, meie peres küll ei ole. Aga kahjuks ei saanud me teineteisest aru. Kasutame samu sõnu, mille tagamaad ja mõtted ja ideed on täiesti erinevad. Ritsikuga võiks sellest veel rääkida, aga mitte blogis.
Kairikene, anna mulle ullile andeks, palun. Tegelikult oled sa väga tubli emme. Ja mina ilmselt ka trotsist oma lapsepõlve vastu tegutsen vähe teisiti.
Kui mul esimene lapseke, poeg, sündis-siis ma tegelikult ikka olin hoolas küll ja kui oli too aeg, kus hakati kapinuppe ja sahtleid puistama-ma kohe ütlesin kurjalt EI TOHI, ühe korra sai vastu näppe ka ja tollest piisas.
Ei peitnud ma elutoas asju ega vidinaid. Laps teadis, ei tohi-sisi ei tohi.
Nüüd olen juba varsti 14 aastat emem olnud-vahest ise laisemaks jäänud kah.
Et kallid Sulle ja lapsekesele igal juhul. Oled tubli ema. :)
8 comments:
Minu meelest on vitsal ja vitsal on vahe. Meie oleme teinud nii, et kui laps ei kuula sõna ka mitmekordse hoiatusega, siis ütleme, et kallis laps, nüüd sa ei kuulanud sõna. Emme peab sulle laksu andma. Siis võtan ta sülle,läheme taha tuppa,panen ta oma põlvedele. Ja ütlen, et emme annab sulle ühe või vahel ka kaks korda laksu. Ja pärast lepime kohe ära ning selgitan olukorda. Ja seda ei ole pidanud üldse palju tegema. PÄrast on ta rõõmus ja mina ei ole ei enne ega ka pärast vihane lapse peale. Ära jääb karjumine, minu vihastamine, anumine ja muud trikid. MInu meelest see ei kahjusta last mingil määral. Kui last karistada vihaselt ja nii, et see tekitab trotsi, loomulikult ei ole sellest kasu. Kui on aega ja armastust lapse jaoks siis selline karistamine on omal kohal. Kui pole aega ega armastust siis ei ole laksu andmisest ka mingit kasu. Kui vanem tutistab või annab lihtsalt üle tagumiku oma viha pärast lapsele siraka, siis on see igal juhul vale. KUi laps on midagi lõhkunud või kogemata teinud, siis loomulikult ei saa ta selle eest karistada. Samuti ei ole meie peres palju käske-keelde. Järjekindlus on hädavajalik ja vanematena peame seisma oma sõnade taga.
Miks ma peaksin oma lapsi karistama?
Vastake palun sellele küsimusele?
Kui ma suhtun neisse hästi, usaldan, ei pea kastide otsast kihutuskõnesid-et elage ainult õieti ja tehke õigeid asju.
Kas ma ise ei eksi? Kas ma ise olen õige? Kas ma ise olen endas kindel?
No mille pagana pärast ma oma lapsi karistama pean?
Ja mis tähendab-laps ei kuula sõna?
Ma isegi ei mõtle nii, et laps peab minu sõna kuulama.
Ritsikukene, ära pahanda, aga see teema ajab mind vihale.
Mulle on lapsed sõbrad ja ma neid elus ei alaväärista. Tehke või tina.
mul pole ka kaua aega vaja olnud kedagi karistada. nad on nii mõistlikud. Aga vahel ikka juhtub, et neil omavahel tekib tüli, keegi lõhub midagi teisel ära vms. Siis ma lasen ise neil mõelda, et mis võiks õige karistus olla, vahel piisab vabandamisest, vahel tuleb koos ära koristada, parandada, midagi asemele anda vms.
Nurka olen väiksemaid lapsi kunagi natuke pannud ja laksu vahel vihahoos annud aga ammu enam mitte.
See üks psühholoog ütles ka, et kui kõik on ok ja laps mõistlik, siis ei tohiks üldse tekkida karistamisvajadust. Ei ole ju eesmärk kasvatada last, kes elu lõpuni teeb kõike, mida vanem tahab aga et ta teaks, mis vale ja mis õige - nagu sa Iti ka ütlesid.
Ma ühe korra olen proovinud, et võtan ja annan vitsa. Paar nähvi sain anda, poiss pistis niimoodi röökima vihast, et jätsin asja katki. Täiesti mõttetu, mitte kahetsuseraasugi, ainult VIHA ja alandus, iial pole seda enam teinud.
Mu meelest enamus pahandusi sünnib lapse rumalusest, mitte pahatahtlikkusest. Rumaluse eest pole ju mõtet peksta ega muudmoodi karistada? Aga kui asi on jonnis või pahatahtlikkuses, siis mõjuvad ikka need "prääniku eemaldamised" a la ei võta kuskile kaasa, ei luba arvutisse, jätad mõne meelehea tegemata või ostmata.
Karistamise osa lapse kasvatamisel on väga pisike. Enamik on armastus. Umbes 100%st 2 % on karistuse jaoks. Loomulikult tuleb käituda vastavalt lapsele. Mõni laps vajabki suunamist rohkem kui teine. Iga vanem teeb oma südame järgi ja nii, et pereelu toimuks harmooniliselt. Eesmärk ongi õpetada hea ja halva vahet tegemist. Sõnakuulmist on vaja selle pärast, et täiskasvanuna laps oskaks end ise panna ka enda sõna kuulama. Näiteks teha tööd, mis ei meeldi, täiskasvanuna on väga palju asju, mida me teha ei taha. Usun, et laps vajab lapsevanemat, mitte ainult sõpra, kes juhtumisi on ka tema vanem. Sõbralikku lapsevanemat ehk...
Näiteks koolis on õpetajad rohkem hädas kui kunagi varem,sest õpilased ei austa ega tunnista enam autoriteeti.
Jah, ma siin jäin mõtlema. Et tööd ei pekas mu arvates sõnakuulmise pärast tegema. Töid on lihtsalt vaja teha.see on loomulik.
Meie elame maal. Kui me puid ei tee, siis talvel sooja ei saa. Ja palke saeb mul poiskene mehega väljas võrselt, mees lõhub ja ka mina pean minema õue riita panema noid puukuuri. Ega ei viitsiks küll jannata- aga külmetada ka ei taha.
Või siis türdukud mul- aiavili ON vaja maha panna, ja ma ei jõua siis 3 aastast pesamuna silmata, ikkagi keskmine laps hoiab last või nad mõlemad on ka aiamaal, või ajavad toitu soojaks.
Suvel kastmine on laste töö jne. No kinldasti ei näita lapsed sellega oma kuulekust- vaid säänsed tööd on nii enesestmõistetavad :) Ma ise ka ei ole usin kitkuja alati, kuis vaim peale tuleb-aga kitkumata ka ei saa jätta.:)
Suvel küll kui lapsed küla pääl sõprade juurde pimeda peale kord jäid-ma sõimasin neid, et kui õigel ajal kodu ei mõisteta tulla sis lähen järgmine kord ise malgaga neile sõprade juurde järgi. :)
Noh, kooliga on nii, et seni veel meid mehega kooli kutsutud pole ja E-koolis ka pole öeldud et peaks laste sõnakuulmatu käitumise või halva õppeedukuse pärast minema ptuiptuiptui. :)
5.klassi käiv tütar hääletati klassis sõbralikumaks.
Ma ikka jään enda juurde, et oma lapsi ma karistamise hirmu all ei hoia.
Minu ema on küll ainuõige-ta praegugi ütleb, et on vaja teha õgeid otsuseid ja elama peab õieti,et minu 7.klassi poiskene PEAB põhikooli vaid 4 ja 5 lõpetama ja PEAB keskkooli minema ja PEAB kõrghariduse saama.
Ainult, et kui mina koolis käisin, pidin ema sõna kuulama ja vastu vaielda ei tohtinud. Mul oli enesehinnang null ja koolis kolmepuru. Ema kontrollis iga päev päevikut, see oli ikka õudne, kuidas ma ema kartsin. Ja karistada sain rihmaga.Ema veel kiitiss takka, et mähib mulle märjad linad ümber -siis võtab vits valusamini.
Ja see tema kalk süda pole nüüdki muutunud-mu lastelt nõuab ta vaid häid hindeid tunnistusele.Ja et iga 5 eest kannab lastele raha.Sest see on õige. Ja hoidku jumal, kui lapsed talle ei helista ja ei täna korralikult.
Ta ei ole kordagi oma lapselapsi põlvele võtnud ja kallistanud ega musitanud, isegi väikest Lindakest mitte.
Õnneks elab ema 300 km kaugel. Ja õnneks on mu lastel ka teine vanaema, kes oma lapselapsi tingimusteta lihtsalt armastab.
Ritsik ütleb hästi, et eiole eesmärk kasvatada last, kes teeb seda mida vanem tahab. Oehh, me peres räägime ja arutame suurte inimeste ja laste asju, ebameeldivaid ja meeldivaid.Sest selline on elu.
Lapsed kasvavad ise ja meie koos nendega.Armastusega ei saa kedagi ära hellitada. Öeldakse, et poeg on oma isa esimene kasvataja.
Ma soovin, et mu lapsed mind ja oma isa usaldavad ning mured ja hädad ära räägivad-siis jõuan ja saan ma neid ka aidata, koos kindlasti leiame lahenduse.
Appi-appi, Iti, ma ikka ei jõua su ema ära imestada... No ja sa oled ise ehe näide- kas tuli siis tahtmine paremini õppida, kui vitsa said??
Füüsiline karistus on ikkagi minu jaoks üle mõistuse. Et kas ma ise väärin siis ka füüsiliselt haiget tegemist, kui midagi valesti teen?
Ei ole võimalik, et inimene on eksimatu. Juba meie loomus on selline, et vahel saab laiskus, mugavus, ahnus vms meist võitu.
Karistamise füüsiline valu ei aita minu meelest kuidagi mõista, mis on õige, mis vale.
Esitati küsimus ja ma vastasin. Küsimus oli karistamise kohta. Teie karistamisest aru saamine ja see millest mina rääkisin, on täiesti erinevad. Iti ema ei ole kuidagi eeskujuks ning usun, et selline kogemus on väga valus, see seletab ka selle suhtlemise teie peres ja sõbraks olemise vanema asemel. Väga arusaadav. Meie laps ei ela mingis hirmus ning enamik asju, mida te karistamise koha pealt nn. vastuargumentidena kasutate, meie peres küll ei ole. Aga kahjuks ei saanud me teineteisest aru. Kasutame samu sõnu, mille tagamaad ja mõtted ja ideed on täiesti erinevad. Ritsikuga võiks sellest veel rääkida, aga mitte blogis.
Kairikene, anna mulle ullile andeks, palun.
Tegelikult oled sa väga tubli emme. Ja mina ilmselt ka trotsist oma lapsepõlve vastu tegutsen vähe teisiti.
Kui mul esimene lapseke, poeg, sündis-siis ma tegelikult ikka olin hoolas küll ja kui oli too aeg, kus hakati kapinuppe ja sahtleid puistama-ma kohe ütlesin kurjalt EI TOHI, ühe korra sai vastu näppe ka ja tollest piisas.
Ei peitnud ma elutoas asju ega vidinaid. Laps teadis, ei tohi-sisi ei tohi.
Nüüd olen juba varsti 14 aastat emem olnud-vahest ise laisemaks jäänud kah.
Et kallid Sulle ja lapsekesele igal juhul. Oled tubli ema. :)
Post a Comment