Ei saadetud puhkusele... Lihtsalt. Mille nimel ma võimlen? Keda see huvitab? Inimesi huvitab ainult siis, kui saab kommentaarides iriseda või oma maailma kõige õigemat arvamust avaldada. Mul on loll maailmaparandamismaania aga näe, ei saa kuidagi parandatud. Ma ei saa öelda, et minu mingi see või too tükk tööd on kedagi kuidagi aidanud, kellelegi kasu toonud, kellegi päeva ilusaks teinud või mis iganes. No seda ei saa ka välistada aga.. Ja see teeb kurvaks. Täna. Homme ehk enam mitte, siis on täiskuu möödas.
jummal Ritsikukõnõ, misand pudrutad siin! Latsõ omma kõge tähtsampaa , sis tulõ miis ja muu om kuis om. Et ku om sis om ja ku ei olõ sis ei olõ kah.:)
Nakakui hinnast piinama ja pitsitama maailmaasjuga. Olõ rahulik. Kae, poliitikugi mõistvai maailmaasju ajja, oppnu inemise ja puha. Olõ õnnelik ja tenna Taivaesa, et sul omma maailma parõmba latsõ ja miis ja kodo.
Ma Anuga ühel nõul. Iseenda pärast teed tööd ja raha ja seltsi pärast ka. Ma igapäev undan kodus, et mul pole kollektiivi ja pean lolli kodudtööd ainult tegema, mille eest raha ei saa noh ja seltskonnaks olen ma ise koos kõige targemaga, seda siis päeval-kui ennast peeglist kaen.:)
Õhtul on pere kodus ja siis uurin lastelt nende juhtumisi.
:) Mul on vaja suuremat motivatsiooni - st tunnet, et ma täitsa tühja ei istu, vaid mu tööst ikka kasu tõuseb. Aga sul ritsik pole küll ju vaja muretseda. Kui ikka loetakse, siis ikka on vaja ka. Et seda välja ei öelda, vaid öeldakse ainult kui tahetakse iriseda - see on inimlik. Kahjuks. Kiitus on miskipärast kergem omale hoida kui virin :).
ja mina olen Itiga ühte masti. mul polegi kollektiivi. pojake on mul siin töökaaslaseks. praegu vaatab mind trepilt ja teeb nänänänän :D ikka on tore, kui saab tööl käia :D
No mis sa arvad, mispärast mina ajakirjanikutööle püüan selga pöörata? 12 Aastaga saabus arusaam, et see ongi ju mõttetu töö...Kuigi, võibolla sinu jaoks see pole nii, ehk leiad oma motivatsiooni uuesti üles ja jälle sära silmis. Soovin sulle kõige paremat! Annika
Ma püüan ikka meeles pidada, et on tööst tähtsamaid asju. Oh, Annika, mul vist ikka ei ole veel lõplikku küllastust (aga küll ta ükskord tuleb). Tavaliselt see endaga võitlemise moment saabub iga kuue nädala tagant seoses teatud isikuga :)
Jah, eks selles töös ole ka ilusaid hetki ja päevi, kui tunned, et oled siiski vajalik. Ja mõne supervahva inimese juurest tulles ei saaks nagu arugi, miks seda tööd ei võiks elu lõpuni teha. Jaksu! Annika
10 comments:
Oi kui positiivne sa oled...
aga kuna mina ennast mittekellekski ei pea siis ma kahtlustan, et sa oled mööda pannud millegagi...
Ei saadetud puhkusele...
Lihtsalt.
Mille nimel ma võimlen? Keda see huvitab? Inimesi huvitab ainult siis, kui saab kommentaarides iriseda või oma maailma kõige õigemat arvamust avaldada.
Mul on loll maailmaparandamismaania aga näe, ei saa kuidagi parandatud. Ma ei saa öelda, et minu mingi see või too tükk tööd on kedagi kuidagi aidanud, kellelegi kasu toonud, kellegi päeva ilusaks teinud või mis iganes. No seda ei saa ka välistada aga..
Ja see teeb kurvaks. Täna.
Homme ehk enam mitte, siis on täiskuu möödas.
jummal Ritsikukõnõ, misand pudrutad siin! Latsõ omma kõge tähtsampaa , sis tulõ miis ja muu om kuis om. Et ku om sis om ja ku ei olõ sis ei olõ kah.:)
Nakakui hinnast piinama ja pitsitama maailmaasjuga. Olõ rahulik. Kae, poliitikugi mõistvai maailmaasju ajja, oppnu inemise ja puha.
Olõ õnnelik ja tenna Taivaesa, et sul omma maailma parõmba latsõ ja miis ja kodo.
aga kelle või mille pärast inimesed üldse töötavad? mina tunnistan ausalt, et iseenda ja raha pärast :) seltskonna pärast ka, et oleks elus vaheldust.
Ma Anuga ühel nõul. Iseenda pärast teed tööd ja raha ja seltsi pärast ka. Ma igapäev undan kodus, et mul pole kollektiivi ja pean lolli kodudtööd ainult tegema, mille eest raha ei saa noh ja seltskonnaks olen ma ise koos kõige targemaga, seda siis päeval-kui ennast peeglist kaen.:)
Õhtul on pere kodus ja siis uurin lastelt nende juhtumisi.
:) Mul on vaja suuremat motivatsiooni - st tunnet, et ma täitsa tühja ei istu, vaid mu tööst ikka kasu tõuseb.
Aga sul ritsik pole küll ju vaja muretseda. Kui ikka loetakse, siis ikka on vaja ka. Et seda välja ei öelda, vaid öeldakse ainult kui tahetakse iriseda - see on inimlik. Kahjuks. Kiitus on miskipärast kergem omale hoida kui virin :).
ja mina olen Itiga ühte masti. mul
polegi kollektiivi. pojake on mul siin töökaaslaseks. praegu vaatab mind trepilt ja teeb nänänänän :D
ikka on tore, kui saab tööl käia :D
No mis sa arvad, mispärast mina ajakirjanikutööle püüan selga pöörata? 12 Aastaga saabus arusaam, et see ongi ju mõttetu töö...Kuigi, võibolla sinu jaoks see pole nii, ehk leiad oma motivatsiooni uuesti üles ja jälle sära silmis. Soovin sulle kõige paremat!
Annika
Ma püüan ikka meeles pidada, et on tööst tähtsamaid asju.
Oh, Annika, mul vist ikka ei ole veel lõplikku küllastust (aga küll ta ükskord tuleb). Tavaliselt see endaga võitlemise moment saabub iga kuue nädala tagant seoses teatud isikuga :)
Jah, eks selles töös ole ka ilusaid hetki ja päevi, kui tunned, et oled siiski vajalik. Ja mõne supervahva inimese juurest tulles ei saaks nagu arugi, miks seda tööd ei võiks elu lõpuni teha. Jaksu!
Annika
Post a Comment