Ma ise pakun, et Issand! Mõni tuttav tänab ingleid, kui midagi hästi on, mõni vestleb Universumi Energiaga ja mõni on lihtsalt rõõmus, ilma erilise tänamisvajaduseta.
Eks kõiki väikeseid õnneasju ja toredaid kohtumisi võib lihtsalt vedamiseks nimetada. Mina ei nimeta, aga las teised teevad nii, nagu nemad arvavad.
Lihtsalt...
no kuidas saab juhus olla, et sa otsid mitu aega enda sees lahendusi ja uusi suundi ja siis järsku, ühel päeval, kahe tunni jooksul kohtad sa kolme inimest, kes
1. tuletavad sulle meelde, kes sa oled, mis sind tõeliselt rõõmustab ja mille tegemise oled ära unustanud
2. pakuvad välja enesetervendamise ühe meetodi
3. näitavad omaenda elurõõmust ja siirast heast usust tulvil isikutega, et kõik on võimalik, kui on olemas kirg oma tegevuse vastu.
Muuhulgas käisin tekstiilikunstnik Anu Raua koolitust piilumas ja tegi siirast rõõmu kohata paljusid vanu tuttavaid, kõik sama isetegemise kiiksuga kui sa ise. Inimene on ikka õnnelik endasarnaseid kohates, eks. Ja Anu Raud. Ma ei tea, mis imeinimene ta on. Suurt midagi rääkimata, oma lihtsal, muhedal ja sõbralikul moel kursuslaste vahel askeldades kiirgab ta sellist soojust, et kõigil on ilmatu tore olla. Mulle piisas viiest minutist temaga suhtlemisest ja ma lihtsalt naeratasin paar tundi omaette.
Pagan, see õige eriala ja kutsumuse leidmine on ikka nii tähtis. Elu on liiga lühike, et teha poolkõvalt asju, mida sa tegelikult ei armasta. Aga kui armastada mitut asja korraga? Millele siis keskenduda?
Kas sina teed seda, mida sa oled tegema loodud? Või alles otsid?
Kes mind hoiab :)
Tuesday, March 03, 2009
Posted by ritsik at 11:32 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
minul on küll selge, et koduseks ma ei ole loodud :D no ma just ei jälesta koristamist ja kokkamist. triikimist suisa armastan. aga peab olema midagi veel. ja selles osas tundub, et kui tõmme on nii tugev, siis peab õige olema :)
Mina tean mis tee ja rada mul käia on. Kuigi vahest kaotan ma sihi silme eest ja eksin metsarägastikku ära. Aga siis leian jälle tee sihi peale üles.
Mina seevastu oskan teistele radu otsida, kuid enda oma ei näe ;)
Risto sa võiks siis mulle ka näidata rada, mis sinu meelest mulle õige on :D
Mulle jälle tundub, et sa teed ju oma asju 100%, kas sa polegi selles rajas kindel?
mul on tihti pea laiali otsas ja alati ma ei tea isegi mida ma teen. Põhimõttelise otsuse langetan küll-näiteks suurlinnast ääremaale kolimine, pea ees vette hüppamine-kuigi ujuda ei oska.
ma olin kindel, et no 30. sünnipäevaks on ikka selge, mis must saab :) noh, nüüd on see juba jupp aega möödas ja selge ei ole midagi. olen ennast ja kõik teised ka ära tüüdanud oma "ma ei tea, mida ma tahan, aga see pole see" juttudega...
ja mul ei ole julgust võtta endale kuu või kaks ja üritada asju selgeks mõelda. sest ma ei tea, kas sellest piisab. ja ma ei julge öelda, et nüüd ma tulen töölt ära ja mõtlen natuke...
Samas ma ei tea, kas ise kramplikult endale sihi ja eesmärgi seadmine töötab. Mitte et Peep Vainu edastatavad õpetused "tee-ise-oma-elu-ilusaks-ja-rikkaks" valed oleksid.
Lihtsalt mulle tundub, et õiged asjad tulevad ise sinu juurde, kui oled valmis neid vastu võtma. Mina pole peale ülikoolis eriala valimise midagi teadlikult otsustanud ja valinud, ülejäänud elu on kulgenud nii... lihtsalt nagu ta on kulgenud.
aga mina olen mõelnud, et ideaalset elu ei ole olemas. Ja see tee... mul on tunne, et see tee mida sa oled otsustanud käia ja siis enam ei kahtle ja ei vaata tagasi, siis see ongi õige. Tähtis on lihtsalt teha mida teed võimalikult hästi ja siis ongi elu. Ja selline elu mis viib sind kuhu sul on vaja minna. See soov pidevalt alustada otsast ja teha kannapöördeid ... ma ei tea...enamasti mu meelest see ikka ei ole vajalik, et rahtust endast välja juurida. Mis ei tähenda, et ei peaks vahetama elu või töökohta. Aga selline omale "uue elu" välja mõtlemine, seda pole küll vaja. Kui see on tulemas, see murrab sisse :).
Post a Comment