hädade leevendamisest ja arenguruumist

Kodusolemist ja tervenemist oli ilmselt mu vaimule rohkemgi vaja kui kehale. Miski tasakaal on tagasi - aga kui kauaks?
Ainult unenäod painavad, midagi on veel lahti harutamata. Ja kehaliselt pole veel kõik ok. Aeg lihtsalt olemiseks ja mõtlemiseks on nii hädavajalik. Kuidas küll seda aega leida teisiti, kui haiguse kaudu? PEAN PEAN- sundusest nädalakski lahtisaamine annab nii palju iseennast tagasi.

Kohalik idamaavana rääkis, et vaimne saast põhjustab ka mürkide kuhjumist füüsilises kehas. Oh, oleks see vaimse saasta vältimine lihtne! Sama lihtne, kui vältida stressi või hmm, hoiduda õhtusest mugimisest või võtta pärast mitut aastat kätte ja minna trenni.
Perearst soovitas seljahädade leevendamiseks võimelda. Ja muigas minu vastuväite peale, et nüüd ma ju haige olin ja kohe ei saa trenni tormata.....
Kohutav, kui mugav võib inimene olla. Ja tahtejõuetu. Ma usun seda täitsa, et haigus annab millestki märku, on see siis puhkusevajadus, sobiv toit või liikumisvajadus.
Aga mina ütlen jajah, ja lasen vanamoodi edasi.
Kõige raskem on võidelda külmkapiga. Ja mitte ainult minul. Õhtul kell 19-23 käib meil elutuba-köök liinil tihe liiklus, kuigi õhtusöögist vaid tunnike möödas. Mind aitaks vaid lehmaketiga taba külmkapi ees.
Aga... mõtle kui tore, kuna on arenguruumi! Oleksin ma pikajalgne blondiin suurusnumbriga 36, mille poole siis püüelda oleks?

See kehtib kõikide ebatäiuslikkuse ilmingute kohta. On arenguruumi! Ja vaata, see on hea! Ma saan valida, veel saan. Vähemalt mul on see illusioon.
Kas võimelda ja vähem süüa või rasvuda, känguda ning haige olla.
Kas raamatut lugeda, omaette mõelda või teleka ees passida.
Kas igale tööle ja tegemisele maksimaalselt keskenduda või ajahädas sipelda ja stressata.
Kas põdeda luhtaläinud suhete ja käestlastud võimaluste pärast või õppida eeskätt ennast armastama.
Kas põdeda asjade pärast, mida sa muuta ei saa või lasta vabaks ja loota Jumalale.
Oo, see viimane asi on eriti hea! Kontrollifriikidele ehk raskem kui oma loomult käegalööjatel ja mittevõitlejatel, nagu mina.

On asju, mida ma olen üritanud enda juures muuta 15. eluaastast peale. Kasvõi seesama maiustamisvajadus või pidev käegalöömine. Pole õnnestunud. Aleksander Pulver tegi mingis loengus isiksuseteste ja ma olin nutma puhkemas, kui rääkis, et oma põhilisi isiksusejooni muuta ei saa. Et ma olen nii palju vaeva näinud oma emotsionaalse labiilsuse ohjeldamiseks aga tolku netu miskit :(
Aga praeguseks ma suudan siiski enam-vähem seda kontrolli all hoida. Vahel petab ära ja suurem osa inimesi ehk ei teagi, et ma olen tegelikult neurootiline tasakaalutu enesekeskne melanhoolik....