Pealkirjalause pärineb mingist kampaaniast.
Eelmisest postitusest selgus, kui erinevalt võib üks ja seesama asi inimestele mõjuda. Sõltuvalt kuuseisust, enesetundest, iseloomust jne.
Tegelikult on sellega maru raske, et kõik inimesed on erinevad.
Mõne poliitilised veendumused on sellised, et kuku pikali.
Mõne usulised veendumused tunduvad täiesti absurdsed. Mõni ei tunnista jumalat ega kuradit.
Mõni jookseb tänavakakluses pikemalt mõtlemata appi, mõni jälle tsuskab sekkujale väitsaga.
Mõni pooldab uriiniravi ja teine jällegi aspiriini.
Mõni loeb koomikseid, teine Dostojevskit.
Mõni peseb kempsupotti sidruniga, teine uhab pudelitäie Domestost nädalas.
Ja kõige imelikum on, et nad kõik teevad enda meelest õigesti.
Mine proovi inimesele öelda, et kuule, sa teed ikka täitsa valesti. Et hull oled peast või, tee ikka nii nagu mina st õigesti.
Ai seda on valus kuulda. Mina näiteks vihastan, kui mulle öeldakse, et ma oma lapsi valesti kasvatan. Mitte et seda tihti tehakse, aga lihtsalt, see solvaks mind.
Nii raske on endast erinevaid isikuid ja tõekspidamisi lasta olla. Mõne nähtuse puhul tahaks kohe tormata Delffi kommentaare paiskama.
Aga elu teeb tihti inimeste kulul nalja.
Mulle näiteks ei meeldinud omal ajal kidurad vinnilised poisid. Paraku meeldisin mina neile :S.
Vähe ma ei kiristanud hambaid, kui TRÜ Klubis diskol ikka ja jälle mõni selline eksemplar mind tantsima võttis sellal kui sõbranned Mait Malmsteni sarnaste kuttidega kepsutasid. Ma olin nohikumagnet!
Punkarid ka ei meeldinud. Tõsi, kui ma oma kalli punkariga 14 aastat tagasi ühel sünnipäeval tuttavaks sain, siis polnud tal harja parajasti peas...
Lastega ei meeldinud mulle suhelda.
Koristamist pidasin elus umbes seitsmendajärguliseks.
IJ-i pidasin maailma kõige lahedamaks meheks.
Aiatööd ei sallinud silmaotsaski.
Elu tegi korrektiivid, nagu mu ema armastab öelda.
Aga näe, ikka veel on nii raske suud kinni hoida ja teiste inimeste elu ning põhimõtteid kommenteerimast hoiduda. Alles üleeile vaidlesin üksi nelja kolleegi vastu, miks Tartu on elamiseks etem linn kui Pärnu. Täiesti, täiesti mõttetu vaidlus aga mina ajasin ennast nii leili sellega!
Täna sain teada, et U2 tuleb Euroopa tuurile.
15 aastat tagasi - mäletan selgesti- kirjutasin päevikusse, et kui U2 tuleks siiakanti kontserti andma, oleksin valmis oma vanaema maha müüma, et sinna saada. Mul oli kusjuures täiesti tore vanaema!
10 aastat tagasi istusin raadio ees ja kuulasin, kuidas Mihkel Raud kiitis, et kes nüüd ja kohe Helsingisse ei sõida, ilmselt U2e iial nii lähedal Eestile ei kuule. Oodake te, mõtlesin. Las mu tited kasvavad, siis.
Ja nüüd... kallist vanaema pole enam, tited on suured, mis siis nüüd?
Kas see on mulle veel tähtis või mitte?
Mida ma nüüd oleksin valmis maha müüma, et neid kuulda?
Selle pika ja segase sõnumiga tahan öelda, et las inimesed olla erinevad, kui nad oma põhimõtetega kellelegi haiget ei tee.
Davaite zit druzna!
Pildi on Krissu kuskilt tõmmanud. Ja kõrrelised mulle blogipäisesse istutas ka tema.
Kõik erinevad, kõik võrdsed
Sunday, March 15, 2009
Posted by ritsik at 12:43 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
dada, ja soglasna!
Me oleme kalli kaasaga üle pika aja noorvanemad. Peame ka siin kuigi läbi saama nagu siga ja kägu :D
Ma kohe pidin juutuubi otsima minema seda U2 te. Ja nagu sa ütlesid, siis inimesed one rinevad. Mulle üldse ei meeldinud. Või siis ei sattunud ma nende lugude peale mis mulle meeldida võiks. Aga vaevalt sulle minu lemmikud ka väga meelt mööda on. Ja ma pole üldse õnnetu selle üle. Aga see on hea kui kõik on erinevad. Masenav oleks kui ei saaks kellegagi langeda sügavale hingematvasse vaidlusse või jahmunult ringi vaadata ja veenduda, et appi! mille kõigega inimesed oma pead ei vaeva. muidugi väga äärmuslikud inimesed hirmutavad mind. Muide lugesin täna selle loodusteema kohta kuskilt, et sellised saavad olla naised kelle mehed kasutavad nende rikastumiseks odavat tööjõudu. Point siis selles, et inimesed kellel liiga palju vaba aega mõtlevad välja asju mille peale 24/7 rabelev ema elusees ei jõuaks mõelda. Ja ei viitsiks. Siit küsimus, et kas mõndadel inimestel on liiga palju vaba aega käes ja kas nad ei võiks midagi kasulikku selle ajaga peale hakata?
Aga see ei tähenda et ma loodusinimeste vastu oleksin. Mul suures plaanis savi kuidas keegi elab või mida ta arvab. Niikaua kuni keegi minu elu sellega rikkuma ei tule. Vb hakkaksin igavusest ka ise mõneks äärmuslaseks? (hea, et mul kunagi liiga palju vaba aega käes pole).
Post a Comment