8 märts

Ma nüüd pikalt mõtlen ja ega ei tulegi ette oma laste sünnipäevi, kus mul pealtvaataja ja kaasamängija roll ainult on olnud. Alati ma kokkan ja koristan ja teen mänge ja viktoriine. Täna ei teinud midagi!
Pidasime Krisu sünnat Punases Tornis, kuna ma Leilit ja Jüri sealt tunnen ammu ning usaldan neid. Ega Pärnus pole ju enam kohti ka, kus sünnipäevatada saaks, need mõned üksikud, mis on, kõik ju sada korda läbi käidud.
Niisiis valmistasin kaasa torti ja lavashirulle pluss puuviljad ning järgmised 3 tundi oli absoluutselt muretu olla. Alguses tegime torni keldris klaasisulatamist - minu lapsed on seda mitu korda nikerdanud aga teistele oli see uus nähtus. Siis mängis Jüri nendega kaks tundi ja maru lõbus oli. Enamus mänge olid vanad-head nagu pikk nina, silmapilgutamine, õunad-pirnid, lõngakera jt aga mõnda ma ei teadnudki.
Jüri on lastega supervahva!
Krissu unustas paariks päevaks oma depreka sassis koolisõbrannasuhetest, hea oli õnnelikku last näha üle tüki aja. Eile käisid ka minu vanemad külas.

Kui Krisu 11 aastat tagasi sündis, oli siresinine taevas ja hele päike paistis Toomemäe kliiniku akendest sisse. Oo, naistepäevatüdruk, kindlasti on see midagi erilist, kiitsid õed-ämmaemandad.
Eriline on muidugi iga laps. Meie esimene vasikas on eriline selle poolest et..
ta on pisikesest peale hämmastavalt elutark ja tundlik
intelligentne kuid põdeja tüüp
ta on ilmatu pisike ja sale, 135 cm pikk praegu ainult
armastab lugeda aga ka puude otsas ronida
armastab suurte ja tarkade inimeste seltskonda

Jah, igal lapsel on oma annid. Kui panna kokku Krissu terane vaim ja kuraas, Miku hea süda ja Kati rõõmus meel ning iseseisvus, saaks ideaalse lapse...
Loodan, et nad igaüks leiavad elus just sellise tee, et nad oma häid külgi maksimaalselt saavad kasutada.
Ma ei unista, et meie lapsed saavad kuulsaks ja rikkaks, et nad oleksid läbilöögivõimelised ja neid näidataks telekas. Mulle piisab sellest, kui nad on rahus iseenda ja Jumalaga, leiavad tegevusala, mida oskavad ja naudivad ning tooksid inimestele rõõmu oma kohaloluga. Lisaksid maailma headuse ja armastuse fondi oma pisikesed osakud.

Selline naistepäev siis. Kodu on täis tulpe ja nartsisse, minu lemmikuid. Köhin nagu hobune ning peaksin praegu hoopis koju kaasavõetud tööd tegema.. lükkan kõik jälle edasi. Sorry, mina ei ole praegu väga sõber iseendaga ega rahul oma tegevustega, ärge minust eeskuju võtke.

täiskuureede

Täna siis olla noore kuu loomine ja kõiksugu hullud on aktiviseerunud.
Eilne päev ei kõlvanud kassi saba alla ka. Lisaks hommikustele jamadele saadeti lapse trennist minema. No ma unustasin, et 15. veebruar oli poolaasta õppemaksu tasumise tähtaeg. Trenku helistas eelmine neljapäev ja ma maksin see teisipäev ära. Aga. Direktor ise laekus eile (siis uus neljapäev) trenni ja ütles mu lapsele kõikide teiste ees- kui sul vanematel on raha maksmata, siis teine kord enam trenni ära tule. Laps hakkas nutma ja tuli tulema. Tund aega nuuksus mul siin töö juures ja trenku ka helistas ja oli hämmingus.
Ma ei tea, pank ka annab mitu nädalat maksmiseks aega ja helistab enne ja mis kõik, lasteasutuse juhi jaoks on see minu meelest üsna inetu käitumine või mis?
Tahtsime mehega tollele direle ütlema minna, et kui teine kord mingid probleemid on, siis suhtleks äkki otse meiega, mitte ei traumeeriks last- aga neil oli naistepäev.
Uuel nädalal lähemem ütleme uuesti. Või reageerin ma üle?

lisaks olid mul pool päeva jalad sellest neetud lörtsist märjad, täna köhin ja haige on olla. Ma pole oma reisil saadud külmetusest veel õieti terveks saanudki. Nigunii on kõik ümberringi haiged. A ma ei tohi praegu põdeda, lapse sünnipäev vaja pidada.

tuisukuu

Imelik päev. Tuiskab. Täiskuu olevat ukse ees.
öösel ei saanud üldse magada. Kord lõgistas tuul aknaplekke, siis laamendas kass akna taga sisselaskmist nõudes, siis pissis laps alla, siis teatas poiss, et tema ikka ei saa üldse magada, siis tuli lõputult nõmedaid unenägusid ja kell 6. 10 hommikul ärkasin koera kõrvaplagina peale, kujuta ette!
No meie koeral on suured kõrvad eks, ja kui ta neid raputab, siis nagu kari parte tõuseks lendu. Millegipärast raputas ta neid iga minuti tagant meeleheitlikult kuni mul poole tunni pärast kannatus katkes ja ma ta õue kupatasin. Sealt naastes ei plagistanud ta oma kõrvu enam kordagi, ma juba mõtlesin, et kõrvapõletik või midagi.

Lasteaia väravas libisesin värskel lumel ja matsatasin pikuti vastu maad. Ai! Lotte, kes lumemöllust niigi ülemeelikus meeleolus oli, sattus ekstaasi avastusest, et perenaine on ootamatult temaga samale tasemele laskunud ja üritas mu tuju tõsta algatades vaimustava mängu, mis seisnes mulle kõige nelja jalaga otsa hüppamises. Hea, et parajasti ei lähenenud ühtegi jõnglast ja ma võisin karglevat koera ohjata püüdes ja samal ajal end püsti ubides südamest ropendada...

Tujuküllaseid hetki pakkus töölt naasnud mees, kes uuris süütu näoga, miks meil külmkapp tühi on ja lapse treener, kes helistas andmaks teada tänasest lastevanemate koosolekust- see toimub just sellel ajal, kui kihutan töölt lasteaeda, siis koju ahju kütma ja näljast perekonda turgutama.

Ja see on alles hommik!

saaks aga jalutada ja unistada..

Leidsin Sofiemaailma blogist ühe anonüümse kommentaari, mis mulle kangesti meeldis. Ma loodan, et selle autor ei pahanda, sest head sõnumit levitada on minu meelest hea.
Niisiis:

Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
Tsitaadi lõpp.

Täna hommikul kohtasin inimest, kellega üsna lühikest aega tuttavad oleme. Tuli juhuslikult jutuks, et minu eriala on diplomi järgi hoopis mikrobioloogia. Oo, imestas tuttav, kui põnev, vaata kui mitmekülgne inimene sa oled!
Tundsin end meeldivalt uhkelt... Olen jah bioloog ja proud about it! Mõtlen suvistele botaanika, selgrootute ja selgroogsete praktikatele siiamaani rõõmu ja heldimusega tagasi.
Bioloogid on teistmoodi rahvas. Nad suudavad elada nädal otsa metsas sooja vee, juuksekoolutaja ja televiisorita. Nad suudavad istuda öö läbi üleval, et magusalt lõhnavas suveöös koguda iga kahe tunni järel valguspüünistest kokku ööliblikad.
Nad suudavad lahata konni ja hiiri, mitte rõõmuga aga ka mitte nurga taha oksendama joostes. Nad tunnevad rõõmu kell pool kuus hommikul alanud neljatunnisest metsas kõmpimisest, sest just sel kellaajal kuuleb kõige rohkem linde.
Mul on siiamaani mitukümmend ladinakeelset taimenime peas...

Kunagi kirjutasin ühte motivatsioonikirja, et "tegelesin 5 aastat looduse ja tema seaduste tundmaõppimisega, et teada saada, kuidas maailm toimib. Siis tekkis huvi aru saada, kuidas toimib inimeste maailm, suhted ja muu selline."
Inimeste maailm on väga põnev aga vahel ka väsitav ja kuidas öelda- kurvastav. Ka looduses on inimlikust seisukohast nukker näha, kuidas vares lõhub linavästriku pesa või hunt murrab jänese aga nad on sellisteks loodud. Tahaks uskuda, et inimeses on moraalne kontroll piisavalt arenenud, siiski nii tihti näeb lihtsalt lõbu pärast "pesalõhkumist" ja nõrgemate lõhkitirimist...
Lugesin eile Aili Paju raamatut "Need hetked on minu", sestap looduseteema mõttes.
Ammu pole maale saanud. PÄRIS maale, mitte linna lähedale metsa prügihunnikute vahele. Suvel käisin Krissuga sõbranna juures mustikal- vuih ämblikuvõrgud ja aih sääsed- kärbsed. Nii lihtne on maa- ja metsaelust võõrdunuda.
Mul pole oma isaga alati head suhted olnud aga olen tõeliselt tänulik, et ta õpetas mind looduses lahtiste silmadega ringi käima, maapoiss, nagu ta oli.

Samas olen vilets aednik ja meister toalillede väljasuretamises. Vilets koeraomanik kah...
Saaks aga niisama kõndida, pea laiali otsas, unistada ja mõelda ja ideaalis ka kirjutada.

Reaalis ootab ees veel 5 tagumikutundi arvuti ees. Ohh. Vähem möla, pikem samm.

...

Mitu väga kiiret ja sebimist täis päeva on seljataga. Täna, nüüd ja praegu jõudis väsimus kohale. Emotsionaalne väsimus. Südames pistab.
Tahaks täitsa vait ja üksi olla. Looduskaunis ja soovitavalt soojas kohas. Aga voodi ajab ka asja ära suurepäraselt.
Käisin lapsega arenguvestlusel. Muidu kõik kena ainult laps on õnnetu. Suhted...
Sügisel mindi tülli sõbraga 1 ja koliti ühte pinki sõbraga 2. Nüüd sõber 2 on muutunud ülbeks ja õelaks ja laps on üksi ning kurb. Sõber nr 1 oli ka kurb, kui minu laps ta nö maha jättis. See ongi elu, tahaks lapsele seletada. Sa teed valikuid ja alati ei lähe õigesti. Vahel oled rõõmus ja oma jõu tipul, siis tulevad tagasilöögid, kurbus, üksindus ja väsimus.
Kunagi oli telest mingi sari "My so called life". Seda peaks lapsele näitama.

Kui ia raamat!

Mul on täna raamat töö juures kaasas. Üle pika aja jõudsin eile raamatukokku, loomulikult olid kui peast pühitud kõik raamatublogist välja kirjutatud soovitused ja tuustisin riiulites püüdes leida SEDA, mis mind just sellel ajahetkel ootab ja toidab.
Ma leidsin. Oo, ma leidsin! Üle pika aja lugesin kella 1ni öösel ja lõpetasin sügava kahjutundega, sest silme ees kippus juba uduseks minema. Hommikul lugesin lauas kohvi kõrval ja bussipeatuses 2 minutit ja pärast koosolekut viis minutit; ma vihkan oma tänast tööpäeva ja neid kahte tundi, mida ma kodus õhtusöögitoimetuste ja koerajalutamise pean kulutama enne kui ma raamatu lõpuni saan lugeda.
Ma ei raatsi isegi raamatu lõppu piiluda, sest tahan mõnuleda.
Võibolla paelub see raamat mind sellepärast, et see jutustab koolist ja õpetamisest, noortest ning see on teema, millega iga inimene ennast seostab. Kõigil on oma mälestused veidrikest õpetajatest, igavatest tundidest ja tundidest, kus sündis MISKI, mis õige vähe 16aastase esimestest armuvaludest ja eneseotsingutest segi pööratud maailma muutis.
Tegelikult on raamat minajutustus. Noore iiri immigrandi eneseleidmise tee, raske lapsepõlv, katoliiklus ja ülim vaesus esimeses raamatus, noorus teises ja nüüd selles kolmandas kolmkümmend aastat töötamist New Yorgi keskkoolides. Töölisklassi lapsed ja kõrgklassi lapsed, õpetaja kehtestamise piinad ja just needsamad KÕLL! hetked, kus klass järsku elab, hingab ja mõtleb õpetajaga ühes rütmis, silmad säravad ja mõte liigub.
Mind paelub kirjaniku enda vaimustus kirjandusest ja lõputu leidlikus panna õpilasi mõtlema, vaatama, ärgitada otsima lugusid kellegi õhtusöögikirjeldusest või luua mõttes filmi metroos nähtud konfliktist. Loova kirjutamise kursus on see, mida ta viimases koolis annab.
Oh, kuidas ma igatsen sellist kursust! Midagi, mis paneks vaimu taas liikuma. Midagi, mis aitaks märgata 8 kontoritunni ja 2-3 kodutoimetuste sisse ja vahele jäävat maailma. Äkki isegi mind ennast. KÕLL! hetki kohvikus lõunasöögi ajal ja õhtul lastele tekki peale kohendades.
5 tundi tööpäeva lõpuni. Ma ostan pitsat, et ma saaksin õhtusöögi tegemise asemel lugeda.
Ahjaa, Frank McCourt "Koolmeister" on selle asja nimi.
Risto, loe seda!

Kes valetab?

Mul on üks imelik omadus: ma usun, et enamus inimesi on ilusad ja head.
Mind on siiani hoitud eriti halbade inimeste eest.

Tegin täna oma igapäevast tööd ja tuhnisin netis ringi, otsisin infot oma intervjueeritava kohta. Muuhulgas leidsin artikli, kus too isik ütleb väga ränki sõnu ühe inimese kohta, süüdistades teda äärmiselt räiges ja ebaeetilises teos.
Noh, ja see väidetavalt ülialatu inimene on minu hea tuttav...
Tegemist oli mitmeid aastaid tagasi toimunud suht suure skandaaliga, mina siis toda inimest ei tundnud ega teadnud ka sellest pahandusest midagi. See tuttav on minu meelest ütlemata omakasupüüdmatu ja heasüdamlik isik!

Terve õhtu käin ringi ja mõtisklen.
Variant A - minu tuttav on läbinisti hea inimene ja kõik süüdistused tema aadressil on alatu laim.
Variant B - minu tuttav on tegelikult kahe ...ga inimene ja oma südames ahne ja halb.
Variant C - minu tuttav on naiivne inimene, kes toimis enda meelest õigesti ja parimate soovidega aga tegi valesid valikuid, rikkus enese teadmata seadust.
Variant D - minu tuttav oli kunagi paha inimene ja jahtis kasu aga nüüd on ta oma vigadest õppust võtnud ja püüab oma patte lunastada.


Aga mis siis, kui süüdistaja, väga tuntud ja lugupeetud härra - eksis?
Kujutage ette, mida inimene võib tunda, kui selline tähtis härra mitme meediakanali vahendusel väidab, et sa oled lurjus ja petis? Isegi siis, kui sa saad kohtus õiguse ja leitakse sind süütu olevat- nime see päriselt puhtaks ei pese enam kunagi!
Ma ei taha asjast ka otse tuttavaga rääkima minna, nii head sõbrad me pole ja pealegi... selle inimese närvisüsteem ei ole enam stabiilne. Ma kujutan ette, et meenutamine võiks talle päris halvasti mõjuda.

Mina pole selle loo sees olnud, keegi ei tea täpselt, kes valetas, kes vassis, kellel olid mingid motiivid. Ja pole mingi saladus, et ka väga lugupeetud isikute hulgas on alatuid ja kahepalgelisi inimesi.

Mitu aastat tagasi rabas meie tutvusringkonda ühe taas heal järjel ja austatud kodaniku kohtuasi. Mäletan teda kui säravat, intelligentset ja heatahtlikku inimest... Kust siis äkki tekkisid tohutud probleemid? Tema ja kurjategija??? Minge nüüd!! lihtsalt ei saa olla!! Küllap ta tegi lihtsalt heauskselt halbu otsuseid ja mässis ennast kogemata jamadesse? Võibolla, aga praegu igatahes on tal vanglakaristus terendamas.

Ilmselt olen kohutavalt halb inimestetundja. Ja keeldun halba uskumast, vähemalt mitte enne, kui süü on must-valgel kirjas ja tõendatud. Samas - räägitakse ju maailmas pidevalt musta valgeks ja kui kõrgel tasemel veel!

europarlamenti kah

Päris lahe kogemus parlamendis istuda koos 23 euroriigi koolilaste ja õpetajatega. Noored said gruppides asju arutada, hääletada ja mängult otsuseid vastu võtta. Mina olin ühes grupis õpetajatega, meile pakuti kolmekäiguline peen lõuna ja lasti euromängu mängida: pidi moodustama neljast rahvusest võistkonnad, kõigile anti 15 küsimusest koosnevad testid, iga küsimus oli eri keeles. Oh seda elevust, kui ruumis näit lätlasi taga otsiti.
Iirlased millegipärast domineerisid jõuliselt. Küsisid vahetpidamata intrigeerivaid küsimusi ja trügisid juhtima kõiki töögruppe. Nende õpetajad nurisesid turvameeste käitumise ja toidu üle. Euromängu finaali ei jõudnud ükski iirlane, küll aga üks meie kooli tüdruk ja õpetajate mängu võiduvõistkonda kuulus kah meie kooli õps!
Eestlased tutvustasid oma kooli positiivses mõttes ülbelt. Kui pooled delegatsioonid lugesid üles õppeaineid, mida nende koolis õpetatakse ja kiitsid, kui suurepärane on euroliidus olla ja kui tänulikud nad on võimaluse eest Euroscolas osaleda, siis "meie omad" rääkisid, et eestlased on maailma parimad naisekandmises ja kiikumises ning nende koolis on õppinud sõudmise maailmameister.
Louise Weissi parlamendihoone arhitektuur oli muljetavaldav. Lihtne aga samas imposantne.
Muud polegi öelda. Tore, et sai ära nähtud.

Vabariigi sünnipäev väljamaal

Kui ma kusagil võõras kohas käin, siis on üks osa koos grupiga mööda objekte jooksmine, giid vuristab hunniku infot ette, inimesed tunglevad, pildistavad...
See on mõneti huvitav, aga mina vajan aega ka niisama olemiseks. Linna hinge tunnetamiseks.
Laupäeva päikeselisel varahommikul ei raatsinud ma hotellis telekat vahtida vaid kibelesin õue, kuigi kõik poed ja värgid olid alles kinni. Otsustasin vaadata Strasbourgi katedraali, mis kuuldavasti ilmatu uhke ja ilus olla. Tiirutasin mööda veel inimtühjasid tänavaid, nina kaardis kinni. Jõudsin mingile väljakule ja kirikukell hakkas lööma. Pöörasin nurga taha ja korraga kerkis katedraal oma täies võimsuses minu ette. Jäin sõnatuks. Nii suur, nii ilus, nii .. nii..
Tegin mõned abitud katsed pildistada ja lihtsalt seisin ja vaatasin, süda vaimustusest kurgus. Ja kogu aeg kõlas kellahelin, väga omapärase, sugestiivse allkõlaga.
Pärast käisin sees ka aga see ei olnud nii vapustav. Vitraažid olid vägevad.

Jalutasin jõekaldale, istusin pingile kummaliselt nudiks pöetud puude alla ja lasin varahommikusel linnal endast läbi voolata.
Inimesed pissitasid oma koeri, kes üksteisega tutvust sobitasid, mõni üritas porikarva jões ujuda ja parte taga ajada.
Okkalises igihaljas põõsas nokkis oranzi nokaga lind siniseid marju, vaatas mind oma musta silmaga ja lendas vidistades minema.
Kaks luike ujusid otse käeulatusse, piidlesid, kas mingit söögivärki vette visatakse.
Noored emad põnnidega said kokku, tervitasid rõõmsalt, suudlesid ja suundusid turule.
Avaturul tungles turukorvidega rahvas, müüjatel olid käed tööd täis aga keegi ei unustanud naeratada ja bonjour hõigata. Lettidel lõhnasid värsked saiad ja vahvlid, suitsetatud singid-vorstid, kalad, aedvili, omatehtud moosid-kompotid-pasteedid. Kui loll ma olin, et sealt midagi kaasa ei ostnud! Hiljem kohatud toidupoodidest võis leida vaid konserve, poola õunu ja siinsete keldripoodide makarone-pugisuppe.
Kuidas ma tahaks seda juustu praegu proovida! Aga tol hommikul ma lihtsalt kõndisin lettide vahel ringi, nuusutasin, vaatasin ja naeratasin omaette.
Hiljem paistis päike veel soojemalt, tänavatel löödi laiali aina uued bagettide, bretzelite, vahvlite ja saiakeste müügiletid. Sekka lillemüügikohti, kus uimastavalt lõhnasid esimesed priimulad, nartsissid ja teised kevadekuulutajad. Tänavakohvikud olid täis nina päikese poole sirutavaid ja möödujaid uudistavaid inimesi, kõigil oli palju aega ja hea olla.
Kui kell oli niikaugel, et avati muuseumid, olin läbinud juba kvartalite kaupa poekesi ja päris väsinud. Itaalia ja Prantsusmaa 14.- 15. sajandi maalikunst ei ole just parim valik tühja kõhu ja valutavate jalgadega nautimiseks. Juba poole tunni pärast tundsin, et minestan kohe ära, kui ma veel mõnda kollase näoga musta ürpi mässitud vanameest või paksu paljast naist pean vaatama.
Õhtupoole peale hotellis jalapuhkamist suundusin moodsa kunsti muuseumi ja see oli juba parem. Palju valgust ja avarust, huvitavaid ideid ja üllatusi. Kuulsaim eksponaat oli ehk Rodini "Mõtleja".
No ja päeva lõpetuseks tegin veel visiidi kaupsi. Jälle rumal mõte. Kodus ma laupäeva õhtul iial kaupsi ei lähe, ei viitsi küünarnukkidega endale teed rajada. Miks ma arvasin, et Prantsusmaal peaks teisiti olema? Tervel linnal paistsid olema riided äkki otsa saanud, sest iga teine tänaval vastutulija oli firmariiete kottidega koormatud. Jätkuvalt tihedalt rahvast tänavatel. Paljudel lapsed käe otsas, riietatud nagu nukud, enamasti viisakad aga paljud ka väsinud ja kisavad. Paljudel peened tõukoerad süles või rihma otsas. Veel pühap hommikulgi olid tänavad paksult koerajunnereid täis.
Jah.
Selline linn...

Mis vahepeal kodus on sündinud

Kõik oli hästi.
Lapsed köhisid ja popitasid natuke koolist aga issi ravis nad terveks, käidi kambakesi paraadi proovi ja paraadi ennast vaatamas, väljas pitsat söömas.
Paraku unustati ära ja magati sisse Mihkli pühapäevane lipuheiskamise juurde käiv laulmine, aga see vist oli ka ainus asi, mis nihu läks.
Lotte õde Roosi kaapis end võrkaia alt läbi, tungis läbi akna kanakuuti ja lõbutses seal tükk aega. Tulemuseks verine vaatepilt, mõni kana jäi isegi ellu. Perekond püüab nüüd Roosile leida uut kodu, kus pole kanu, hanesid ega muid koduloomi. Kas keegi tahab endale ilusat, jõulist, reibast, keskmiselt kuulekat ja jahihimulist koera?
Tööl on kolleegid ennast nädalavahetusega oimetuks rabelenud. Lisaks on enamus rohkem või vähem haiged ja hommikune koosolek on nagu kopsukliiniku vastuvõtt, kõik köhivad, luristavad ninasid ja toovad oma paistes kõridest kuuldavale ebamaiseid hääli. Ähäh, jääge jah kõik viirustega koju puhkama ja teed jooma. Paraku on meid nii vähe, et siis jääks vist leht ka ilmumata. Kunagi olid koolist külmapühad, võiks ju olla riiklikud gripipäevad, kus kõik on kodus ja krõbistavad küüslauku...
Varsti on märts. Imelik lausa. Ei tulnud seda lubatud lund kuskilt.

Kevadest porisesse Eestisse tagasi

Olen õnnelikult kodus tagasi.
Kõik läks nii hästi, kui üldse minna sai, endalegi üllatuseks sain hakkama kõigi nende lennujaamaväravate, ümberistumiste ja linnas orienteerumistega. Koolilaste grupp näiteks tuli hilisema lennukiga, selle lend lükkus edasi 2 tundi ja nad oleksid äärepealt Frankfurt-Strassbourg´i bussist maha jäänud. Mina põdesin hullult, et mul on tagasi tulles ümberistumisel 2 lennuki vahe vaid 40 min, aga meil puhus kõva taganttuul (tegelt ka) ja me jõudsime isegi natuke varem. Ei ainsatki probleemi!
Tänu Jumalale ja kõikidele sõpradele, kes mu peale mõtlesid!
Ilm oli hea, laupäeval otse imeline- 10-15 kraadi sooja, päike, kuldnokad... ja mina oma vatijopega jäin seepeale haigeks. Hakkasin pühapäeval vahetpidamata aevastama ja köhima ja teen seda praegugi.
Europarlamendis oli üsna tore, inglise keelt sai kõvasti harjutada ja prantsuse keele kõlast sai täiesti kõrini. Käisin katedraalis, vana kunsti muuseumis ja uue kunsti muuseumis ning ühe katoliku kiriku teenistusel. Jalutasin jalad paiste, laupäeval mingi 8 tundi jutti väikeste puhkepausidega. Sooritasin mõned ostud. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi raamatu- ega plaadipoodi (sorri, Kata!), küll aga miljon riidepoodi. Kolm neljandikku kauplustest olid riidepoed, ülejäänud kinga-, koti- ja kosmeetikapoed. Mõni üksik toidupood ka, kus mahub ümbes viis sammu sees tegema. Aru ma ei taipa, kust nad teisi asju ostavad?
Ühes riidepoes pandi mu arvele sipsti 7 euri otsa, löödi ühed lastepüksid kaks korda kassast läbi. õnneks avastasin enne, kui poest välja astusin, vabandati ja parandati viga.
Siis kaotasin ma oma rahakoti ära. See oli lahe!
Enne reisi kodus pablades ütles Jumal mulle- lase ennast üllatada! Hmh, okei, leidsin mina. No ja üllatus missugune, kui taas ühes poes avastasin, et olen trammipileti ostmisega sebides rahakoti europarlamendi juurde trammipeatusesse jätnud. Sees 30 euri ja kõige rohkem tegi mulle muret, et seal oli ka id-kaart (pass oli hotellis). Kõnnin, löödud ja vihane, kujutades elavalt ette, kuidas keegi parajasti mu identiteeti varastab. Jõuan ühe kiriku juurde, teen hajameelselt pilti ja susisen omaette tigedalt: oh Jumal, sellist üllatust ma nüüd küll poleks oodanud, miks, oh miks nii! Ebaaus!
Jõuan hotelli, küsin nõu administraatori käest, kes soovitab mul politseisse minna.
Lohisen numbrituppa ja heliseb telefon- teie rahakott on leitud! Meie eesti grupi poisid olid kohe peale mind trammipeatusesse jõudnud ja koti kenasti õpetaja kätte viinud, õnneks oli mul seal paar visiitkaarti ja nii said nad mulle helistada. Super!
Istusin 10 minuti pärast juba koos õpetajatega tänavakohvikus,luristan tomatisuppi ja ujun õnnes ning kergenduses.
Tõesti, Jumal üllatab ägedalt! Rahakottidega on mul üldse mingi värk. Kord kaotasin selle oma kodus, otsisin kaks päeva ja peale koos sõpradega palvetamist leidsin selle täiesti absurdsest kohast üles. Teine kord varastati see mul bussis, avastasin alles kodus, ehmusin koledasti, palvetasin ja ÜHE minuti pärast helises telefon- kas ma oma rahakotile järele ei tahaks tulla.
Jajah, ja kõik need skeptikud, kes arvavad, et ähh, puhas juhus - minu meelest Jumal armastabki meid väikeste juhuste teel juhtida.
Ma kirjutan millalgi edasi, nüüd üritan magada, jõudsin kell 3 öösel koju.

you go, sister!

Ma lähen nüüd natukeseks Euroopasse. Täna õhtul Tallinna, homme varavarahommikul lennujaama. Loomulikult olen end halliks närvitsenud, lisaks hankinud just reisi ajaks ebameeldiva tõve; rääkinud mehele ja lastele tunde, mida kõike ja kuidas nad minu äraolekul tegema peavad; kott on ilgelt raske kuigi seal sees on minu meelest aint paar teksasid, kaks t-särki, natuke sokke, 4 õuna ja 2 grammi kosmeetikat...
Veel on lahendamata küsimus, kuidas Strasbourgi europarlamendi hiigelhoones leida ametnike pluss 600 koolilapse ja õpetajate hulgast 14 eestlasest grupp.
Rahu ainult rahu. Iga päev reisivad maailmas tuhanded inimesed.
Esmaspäevani.

mõttetu vaidlus, kus ma jäin kaotajaks

Viltida oli tore. tegin jupi sinist vilti ujuvate kaladega, sinna peale tikkisin pärlid ja õmblesin koti peale. Veel tegin puna-valge salli, millega ka suht rahule jäin. Villatunnetus hakkab tekkima, olen käpp, jeee!! :))
Millalgi peaks eputamise mõttes pildid üles riputama aga meil läpakast pudenes netiühendus välja. Kadus ära noh ja aru ei saa, miks.
Muidu olen nats väsinud. Reisiärevus on sees, sebin veel infot koguda, lisaks tööl mitu venima jäänud tööd ja tegevusrikas nädal lasteaias: vanavanemate pidu, sõbrakarneval, lisaks tüdrukud täna hambaarstile, ühel lapsel jutukese jutustamise võistlus, teine peab nädala lõpus kuskile laulma minema, organiseerimistööd on palju.

Eile koguduses alfa-kursusel räägiti, miks peaks piiblit lugema. Pärast nn grupivestluses anti ette küsimus, kas ja mis asjad piiblis on raskusi tekitanud ja kahtlusi.
Mhh. Muidugi on. Ma lausa ei ole nõus Jumalaga mõne asja koha pealt. Sorri, boss!
Näiteks abielueelse seksi keelamine.
Punastamise koht...
Vaidluses sain muidugi pähe, sest ma pole abielus ega midagi. Neid, kes süütuna abiellusid ja kirglikult seda põhimõtet kaitsesid, oli 5 ühe vastu...
No nende kasuks räägivad argumendid nagu:
Mõtle kui nõme, kui kõikide suhetega enne abielu kaasneks ohjeldamatu kirgedele järeleandmine, niigi on palju aborte, suguhaigusi ja neist tingitud viljatust aga ka soovimatuid lapsi. Süütult abiellumine aitab hoida moraali ja kaitseb nii naist, meest kui tulevikus sündivaid lapsi. On vähem purunenud südameid.
Kahe süütu inimese abiellumine on püha. Puhtus, nii nad ütlevad. Hea kohe, kindel tunne.
Kui sa pole kellegi teisega peale oma abikaasa seksinud, siis sul ei teki nii hõlpsasti mõtet (kiusatust), et kuidas teistega ka oleks, sul ei teki kiusatust võrrelda, äkki keegi on parem, armsam, sobivam.
Keskendud suhtele ühe inimesega st paned rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Valid suurema hoolega abikaasat, sest see on kogu eluks.

Head argumendid. Ma olen täitsa nõus nendega. peaaegu.
Kahtlemata ma soovitaksin oma lastele pigem seda teed kui kontrolliks, kas neil on peole minnes kondoomipakk taskus.
Aga. Siis peaksin ma ka oma eelneva elu valeks tunnistama ja siiralt kahetsema. Ma ei suuda teha seda. Vähemalt mitte siiralt, Jumalale valetamata.
Kui ma saaksin aega tagasi keerata, okei, meelsasti leiaksin kena mehe, kes jagaks mu põhimõtteid ja abielluks temaga süütuna. Mine sa tea, ehk saaks hea olema. Aga see pole nii... Ma tõesti pole küll uhke oma mõnele suhtele enne praegust elujärku aga need tegid minust selle, kes ma praegu olen! Tänu neile ma tean, mida ma suhtes (ka seksis) oluliseks pean, tänu sellele "võrdlusmaterjalile" olen kindel, et mul on just selline mees, kes on mulle õige. Samas- mõni vajab ehk õige leidmiseks 60 partnerit?
Raske juhtum. Mina ei saa kunagi tunda seda, mida neitsina abiellunud ja nemad jälle ei mõista seda, mida mina tunnen.
Näiteks antakse Eevale 20aastaselt esimest korda kommi. Ütleme, et draakoni kommi. Aga ainult draakoni kommi. Noh, hea magus asi, eks, väga meeldib! sööngi seda ja ainult seda 40 aastat.
Annale antakse ka kommi aga mitmeid sorte. Oo, draakon on hea küll aga trühvlikommid on palju paremad! Ja kõige rohkem maitseb mulle ikka batoonike!
Kommide juurde jäädes oletaksin mina, et
a) Eeva ikka mõnikord mõtleb, et kuidas küll batoonikesed maitsevad
b) Anna ostab poest tõenäoliselt ikka ja alati batoonikesi

Ma ei taha Jumalaga vaidlema hakata, aga mul võib ju oma arvamus olla, eks?
Minu meelest on see aus, kui seda tunnistan, sest ma ei taha silmakirjalik olla.
Enamiku teiste asjade maailma asjade kohta langeb mu arvamus Piibliga siiski kokku...

Mis raamat on su öökapil?

Eile oli maru imelik ilm- kõik asjad ühekorraga. Päike paistis eresinises taevas, siis tulid tumehallid ähvardavad pilved ja sadas lund aga päike paistis ikka edasi. Kõva tuul ja külm oli.
Täna kisub pilve. Aga mina olen enivei rahul, sest ma lähen neljaks tunniks nunoviltima, juhhei! Loodan, et läheb paremini kui eelmine kord, siis lõikasin ühe töö pärast ise juppideks, sest polnud selline, nagu ma tahtsin ja teise töö sõi üksi kodus igavlev koer ära...
Sain Triinult raamatumängu- võta käeulatuses olev raamat, kirjuta sealt suva koha pealt lahtitehtud lehelt esimene, viimane ja pöidla alla jäänud lause.
Mul on käeulatuses kaks suht mõttetut raamatut aga ma ei lähe riiulilt midagi peenemat ka otsima...
Esimene on lastekas, Meie lapse unejutud, koostanud Anne Parksepp.
Kõik olid kohkunud, nende viimane lootuski läks nurja.
Sõnajalg hiilgas kui imeline tulevärk, tema keskel säras kaunivärviline õis kui kalliskivi.
Sortsi käed langesid alla, selg vajus küüru ja jalad hakkasid tõusma.
Siin raamatus on eestiaegsed lastejutud, praeguses kontekstis tunduvad need jube suhkrused ja moraliseerivad, mulle üldse ei meeldi aga Kati kuulab meelsasti.
Teine.
Kohustuslikud kodutööd ei mõju alati tujutõstvalt ja väsinud olemist ei paranda ruumi hallivõitu värvilahendus.
Köögi ehitamine on kallis ettevõtmine ja raha ei raatsi keegi asjatult tuulde loopida.
Kui abikööki ei tehta, on hea, kui köögi kõrvale kuulub vana hea sahver-panipaik, sest ikka koguneb potte, panne, lauanõusid, kuivaineid ja ka supipott mitmeks päevaks tehtud supiga- kõik need ei taha sugugi kööki ära mahtuda.
Ivi-Els Schneider, Eesti kodu.
Kuna ma ei suuda õhtul voodis viimasel ajal enne magamist enne kahe lehekülje lugeda enne kui ära kukun, siis tahtsin vahelduseks lihtsalt mõnda pildiraamatut vaadata.
Ostsin selle raamatu paar aastat tagasi, kui mul suur kodukujundamise tuhin oli aga praegu vaatan- ei ole ikka ia raamat.
Tekstid on laialivalguvad, mõnes kohas jälle liiga detailsed, kord kirjutab, kui tore on pere seltsis jaaniõhtut pidada, lõhnavad kased jms ninnunännu, siis jälle kaks lehekülge basseini rajamist. Pildid on ilma inimesteta, enamuses modernsed ja minimalistlikud beez-pruunid kodud, minu jaoks steriilsevõitu.

Sihuke iriseja olen.
Aga see sahvri-panipaiga jutt tekitas hulga mälestusi. Sellest tahaks kohe pikemalt kirjutada aga praegu pole aega, nõudepesu, ahi kütte, masin pesema, pesamuna vanaema juurde ja padavai viltima.

Raamatumängu palli viskan edasi Annikile, Claarale ja Ristole.

SEE päev

Täna on siis juba 8 minutit SEE päev, kus sõpradele mõista antakse, et sorry kuigi me ajapuudusel eriti ei kohtle ega suhtle, less is more ja olge ikka olemas kui mul teid vaja on ;)
Ma neid ninnunännu värke ei armasta viimasel ajal. Pole mul seekord tehtud ei kingitusi ega kaardikesi. Mage sõps olen, ma tean.
Ma kingituste asemel püüan
minna külla sõbrale, kes palvetab minu eest alati, ükskõik kui sügaval mudas ma pole ja oma leebel moel annab mulle usu ja lootuse tagasi
minna külla sõbrale, kes oskab mulle igas praktilises probleemis nõu anda ja kui võimalik, annab ka mõne päris nõu, st asja, mis mu mure lahendab. Ma pole tema titat neli kuud näinud...
teha valmis sünnipäevakingitus sõbrale, kes tunneb mind paremini kui ma ise, on näinud kõiki mu pubeka põdemisi ja neiuea õhkamisi, teab alati, millistele minu nuppudele vajutada. Ma lubasin selle asja juba jõuluks talle valmis nikerdada..
anda üks asi sõbrale, kes on mulle nii palju elutarkust ja jõudu sisendanud, et ilma temata oleksin emana poole kehvem tegija.
lihtsalt helistada sõbrale, kes vist enam polegi lähedane sõber aga tal on kindel koht minu elus

Ja siis veel blogisõbrad, lehva-lehva!

Au reliktidele!

Miks mulle kuidagi meelde ei jää, et peale halamist tuleb jälle keksimise aeg?
Juba kirjutasin, et Proovikalt sain positiivse emotsiooni.
Kaks päeva olen külas olnud noorte tehnikamajas ja see on nii ergastav olnud!
Ma LAAVIN TÄIEGA -nagu Krisu ütleb :) fanaatikuid.
Neid onusid ja taate, kes tehnikamaja jubedates 50aastatesse pidama jäänud disainiga tubades poisinolke välja õpetavad. Täiesti fantastiline, et peale öid ja päevi arvuti taga konutavate või niisama tänavatel aega surnuks löövate kuttide on ka selliseid poisse, kes nikerdavad aasta otsa teha üht puust lennukimudelit, või putitavad poolsurnud ziguleid ja moskvitse, et nendega rallitada, või ehitavad palksauna või lihtsalt võtavad kätte ja tulevad jala Viljandist Pärnusse (au skautmeister Asso Kommerile) või mingid 10aastased pägalikud, kes treipingi taga suure mõnuga pärnapuust kabenuppe treivad?
us ku ma tu

Ps. Laps kirjutab oma blogis sellist slängi, et mine nässu, aga ta oskab pilte väiksemaks lõigata ja linke panna, mina, khm, väga ei oska...

emme on uims

Täiesti lahe elamus oli Proovikas eile! Purjus teismelisi ei kohanud, küll aga palju muusikale pühendunud noori. Suurepärane, kui inimesed on pühendunud, ükskõik mis alale.
Sick of Sorrow on siis uus bänd (Järvakandist), mille nimi tasub meelde jätta. Ma ise neid ei kuulnud aga žürii kiitis neid ülivõrdes.
Koju jõudes sai veel T-ga muljetatud, magama sain alles pool 1. Pool 2 hakkas Kati oksendama ja see võttis tükikese ööst enda alla.
Tulemus: ajasin hommikul üles vale lapse! Krisu pidi minema kooli teiseks tunniks, Miku esimeseks aga kuna Krisu oli mulle eile karmilt meelde tuletanud, et vaata et sa mind üles ajad, marssisin just tema tuppa kell 7. Kuulsin, et ta läheb teiseks tunniks ja magasin õndsalt edasi kuni 45 min pärast Krisu küsib- a Miku ei lähegi kooli või?
Njah, öösel tuleb ikka magada. Mitmed aastad tagasi samasuguses uneudus ärgates püüdsin tita-Kati asemel äärmiselt hämmastunud nelja-aastasele Mikule lutti suhu toppida:)

Ikka kurtmise lainel, kui juba siis juba, eks

Noh, eelmisest paanikalisest sissekandest on nats aega mööda läinud..
Maru hea on olla, kui paha on möödas! Aga vererõhk on ikka kõrge ja elujõust pakatavat tunnet just pole. Eriti suur madalseis on tööl. Tundub, et kõik hiilgavad ideed on mind maha jätnud, ma ei tee suurt midagi ja kui teen, tulevad vead sisse ja asjal pole sädet sees.
Ma tegelt armastan oma tööd, kui järele mõelda; olen tänulik võimaluse eest kohtuda uute inimestega, käia siinseal, kuhu muidu ei satuks, kollektiiv on suht okk ja eriti põhjust viriseda pole. Aga igapäevatöö kulutab hirmsasti, see et pidevalt nõutakse uudiseid, intervjuusid ja päevateemasid ning kui neid parasjagu pole, on halvasti. Mulle ikka meeldiks, et võiks nädal aega rahulikult mõne teema või pikema loo kallal nikerdada.
Kõige nõmedam on, kui kirjutad midagi ja sul on tegelikult sellest asjast või teemast ükskõik. TÄIESTI ükspuha.
Teist asja kirjutad südamega ja ikka tuleb välja, et nagu musta auku. Paar netikommentaari ja kõik. Järelikult on teistel ükspuha.
Aegajalt rusub mind ka ameti halb reputatsioon. Automaatselt pannakse SLOga või Kroonikaga patta ka kõik muu meedia, (no Eesti Ekspress ehk mitte) ja väidetakse- masendus, veri ja seks müüb, reporterid kõik ainult selle peal väljas ongi, kirjutab igaüks, kes tahab st "korralikke", õppinud ajakirjanikke on vähe (mina ju pole ka "õige"), kirjutatakse tellimusartikleid jne. Ma võin ju väita, et minu kohta see ei käi aga üks viga ja saad ikka nii ülemuselt kui netikommentaatoritelt piki pead.
Siis tekibki tunne- ähh, miks peaks üldse kirjutama? kellele seda vaja on? Leht on täna jutuaine ja komme tulehakatus pliidi all.
Üleeile üks tüüp ütles mulle- aitäh positiivse loo eest, see oli isegi liiga positiivne. Et nagu mida? Mina kirjutasin seda, mida mulle räägiti, tundus see hea või halb, mina emotsiooni juurde ei pannud. Ilu on vaataja silmades.

Njahh, aga ma ei oska ka midagi muud teha. Tee iga töö, mida sa teed, pühendades see Jumalale...
Lähen tööle, noortebändide konkursile. Mitte et mind vaimustaks mõte pimedal vihmasel pühapäevaõhtul kodust välja marssida, selmet maanduda raamatuga voodisse teki alla.. vähemalt näeb igast karvaseid ja sulelisi tüüpe.
Krisu ei lase mul arvutis olla, piniseb siin kõrval, et tahab oma blogisse minna. Jajah, tema nõudmisel tegin talle oma blogi, pealkiri on "Pubeka pihtimused"
(jajaa, tee mulle reklaami, kisab laps ja mu nimi on Krissu mitte Krisu)
et siis musahulluke.blogspot.com

paanika-jaanika

Kurtmise aeg!
Eile hakkas keset päeva lambist pea kumisema. Ja läks aina hullemaks, nagu elektriliinid umiseks peas. Jalutasin alla apteeki, lasin vererõhku mõõta- 139/90, mis on minukese jaoks ilmselt üleliia. Olin nõutu ja õnnetu, ostsin mingid apteekri soovitatud rahustavad tilgad ja helistasin perearsti nõuandeliinile. Oioi, seda on teievanuse jaoks palju jah, öeldi seal. Minge laske perearstil kohe kontrollida kolesterool, veresuhkur, silmapõhjade rõhk, ehk ka neuroloogil käia. Kõrgenenud vererõhk ja koljusisene suurem rõhk (mida umisemine näitab) võivad olla ka mõne väga raske haiguse tunnuseks kuni ajukasvajani välja.
Ma olen koolilapsest peale hüpohondrik, eksole. Ja kui mulle öeldakse, et see võib olla misiganes ajukasvajani välja, mõtleb normaalne inimene, et ähh, ilmselt mul niisama stress, mina aga olen kindel, et kasvaja jah, mis see muud ikka on!
Ma saan aru, et ma olen lollakas, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ausalt ei saa. Ja ma veetsin õhtu masenduses kössitades. Täna püüan õhtul perearstile pääseda.
Maru õnnetu olen ka seep, et pidin täna Tallinnasse põnevale konverentsile minema, mille nüüd (hirmust keset pealinna näoli lompi kukkuda ja maha surra) ära tühistasin. Tööle ka hommikul ei läinud. Ma ei tea, mida ülemusele öelda- sorry, ma ei tule tööle ja ära ka ei sõitnud, mul pea kumiseb?
Nii ootasin konverentsile minemist!

Tean, et pean oma hirmudele vastu astuma. Seda on varem ka juhtunud- tuleb mingi suva tervisehäda ja ma langen kohe. Hoolega ärapeidetud paanika pääseb välja. See vist alkohoolikute sugulaste levinud primal fear- kaotada olukorra (oma keha, mõtete, tervise) üle kontroll. Sa võid planeerida, läbi mõelda, enda meelest kõik endast sõltuva ära teha ja siis raks! kukub kõik mingil iks põhjusel kokku.

Me ei saa sõita maale, sest X kukkus jooma.
Ma ei saa sõpradega välja minna, sest Y on üksi pudeliga kodus ja ma ei tea, mida ta ette võib võtta.
Ma ei saa haiglas oma valvekorra ajal peaaegu terve öö magada, sest üks haige suri, ja ma pean teda surnukuuri lükkama.
Ma ei saa minna külla, reisile, kontserdile, sest laps jäi haigeks.
Ma ei saa minna konverentsile, sest mu faking peas toimub mingi faking asi ja mul paha olla.

Olen enda meelest tubli ja tasakaalus, saan oma eluga hakkama ja siis ujuvad jälle välja neetud unenäod, kus ma lähen mööda silda, mis keset jõge sügavasse vette ära kaob. Või samuti korduv unenägu, kus kõnnin mööda haiglakoridori ja kõrval palatites lamavad surevad inimesed ning ma tean, et mina ei saa midagi parata ja üks voodi seal ootab ka mind...

See on minu tühine egoism. Minaminamina, ma ei saa hetkel oma kohustusi täita, ma ei saa hakkama, mul on mugav haigeks jääda, andke mulle palun sinine leht ja laske mul palun kodus teki all nutta.
Aga ma pean end jalule ajama, sest mul on lapsed ja on vaja veel vähemalt mingi 15 aastat veel maailmas olemas olla. Mitte et see minust endast sõltuks...
Aitab enesehaletsusest. Igaüks peab oma hirmudega ise hakkama saama.
In God We Trust.

kooki ja kurki

et miks ma jälle tööajal blogin...
Sest ma kodus ei taha arvuti poole ka vaadata!
Käisime ühes nooblis restoranis sõbrapäevamenüüd pildistamas. Rukolasalat, vägigalett (miski salat vormi sees), shokolaadikook ja trühvlid. Vähe me ei vesistanud suud fotograafiga, aga maitsta saime ainult magustoitu. Jupike kooki kahepeale, garneeringuks supilusikatäis jäätist korvikese sees ja üks maasikas füüsalilõikudega. Oli hea küll...
Väsisin päris ära. Mind ahistavad lumivalged laudlinad ja lakkamatult naeratavad teenindajad. Mitte et ma kodus küünarnukkidega laual supi sisse roniksin aga ikkagi. Kõht jäi tühjaks ja tuli Kadri kapsalõhnalises interjööris seenekastet peale süüa.
Eile külas meeldis mulle palju rohkem- armsa noorpaari lihtne kodu, mida täitis muusika ja armunud olemise fluidum. Tiramisu ja värske kurk dipikastmega.
Shokolaadikoogi kavatsen siiski läbi proovida, kui õhtul retsepti saan.

Nõid puu sees keedab printsessi

Kati eile lasteaiast tulles:
*Me käisime Tuuliga nõiapuu juures ja läbipaistev valge nõia käsi tuli puu seest välja ja tahtis meid kinni võtta, meie hammustasime seda ja ta pidi lahti laskma.
* kui see oli läbipaistev käsi, kuidas sa siis nägid, et ta valge oli?
*Ta vahepeal läks valgeks. Aga siis nõid röövis ühe printsessi ära ja peitis puu sisse, tahab temast suppi keeta. Meie Tuuliga läheme homme ja päästame ta sealt puu seest ära. Kui nõid on ta supi jaoks juba ära keetnud, siis valame printsessile võluvett peale ja ta ärkab ellu.
*Aa, nagu neis vene muinasjuttudes, kus tsaaripojale kasvas peale surmavee valamist pea tagasi otsa ja peale eluvee valamist ärkas ta ellu?
*Ei, lihtsalt võluvesi. Nõid ei ole teda veel tükkideks teinud ju.

Selline verine mäng siis. See tsaaripoja jutt läks talle hinge, sest mitu õhtut mängisime seda. Mina olin surematu Kashtshei hobune, Kati istus mu seljas, mina komistasin ja ütlesin, pagan, tsaaripoeg röövis jälle Maarja Meretütre ära. Kati -Kastsei seepeale küsis- kas me jõuame talle järele? Vabalt jõuame, vastasin mina, enne võime vilja maha külvata, viljast jahu teha, jahust kooki teha ja selle ära süüa, ikka saame nad kätte. Kaks korda saimegi kätte, Kati nuhtles virtuaalse mõõgaga tsaaripoega (Mikut) ja toimetas Maarja koju. Kolmas kord ütlesin mina- oh tont, nüüd ei teagi, kas saame kätte, tsaaripoeg on võluhobuse hankinud. Saime kätte küll aga võta näpust, tsaaripoeg tegi Kastseile üks-null ja Kati varises patjadele siruli. Kuna meil oli tsaaripojaga peata Kastseist tiba hale, tegime muinasjutu lõpu ümber- pritsisime talle peale eluvett, vana surematu võttis kargu alla ja lubas edaspidi heaks hakata. Häppi end!

Täna lähen lastega päris-Maarjale külla. Ma pole nii ammu kellelgi külas käinud... Meil pole ka keegi sada aega "ametlikult" külas käinud. Lastel käivad küll vahetpidamata sõbrad külas, mulle vahel K tuleb pika lunimise peale või laste sõprade ema või ämm. Aga harva, tõesti harva.
Tööpäeva õhtul pole lihtsalt aega ega jõudu, nädalavahetusel on igast üritused, koristamised, koerajalutamised, pühapäevakool... ja nii juhtubki, et mõnda sõpra pole pool aastat näost näkku näinud.
Päris üksik tunne tuleb peale, kui mõtlema hakata.

Süüdlaslik..

Inimene võib teha vigu.
Päev otsa arvuti taga kudenud inimene võib seda rohkem vigu teha.
Kõik asjad ei tule väga hästi välja.
Mõni asi ei tule üldse välja.
Üldjuhul ei ole sellest midagi hullu. Mõnikord võivad inimesed tigedaks või kurvaks muutuda. Mõneks ajaks. Mõnikord päris pikaks ajaks.
Mõnikord ei ole viga otseselt enda tehtud aga oleks olnud minu võimuses seda muuta.
Hea, et ma arstiks ei õppinud, ma muretseksin oma tegude tagajärgede pärast ennast mõne aastaga hulluks.
Iga kord ei tule häid mõtteid.
Mõnikord ei tule pikka aega häid mõtteid.
Mõnikord võib vilets teostus nii mõnegi hea idee ära nullida.

Ühesõnaga, katsume nüüd ohkamise lõpetada ja edasi marssida. Ja kui enam ei taha või ei jaksa marssida, tuleb ametit vahetada....
Aga ikkagi teeb nukraks, kui sa näed palju vaeva ja üht-teist läheb ikkagi nässu:(

Oli tormine öö. 12 röövlit istusid ümber lõkke ja üks ütles...

See pilt peab postituse lõpus olema ja omaarust ma sinna ta ka panin..
Hull torm on õues. Vihm, tuul ja muidu ebaõdus.

Mind natikene ajab närvi, et mul teisepoolega biurütmid võnguvad erinevalt. Kell 21 panen mina magama järeltulevat põlvkonda. Siis laskun alla korrusele ja avastan tavaliselt teleka eest magava mehe. Togimine, nügimine ja raputamine annavad lühiajalise teadvuse selginemise efekti. Eksole. siis ma vaatan üksi telekat või loen raamatut või olen arvutis ja kukun kell 24 magama. Kell 02.00 virgub mees ja kolib minu kõrvale voodisse. Minu togimine, nügimine või raputamine kutsuvad esile lühiajalise teadvuse selginemise või ropu sõimu serbohorvaadi keeles. Nii väidab mees.
Tuleb ette, et kass äratab mind kell 2 öösel. Siis viskan ta aknast välja (esimese korruse aknast, kuigi vahel on kõva kiusatus teha seda teise korruse omast) ja enam ei saa magada. Padi on kõva ja tekk on paha ja mees laiutab ja norskab.
Intellektuaalsetest vestlustest, massaazist ja teadagi veel millest ei tule niukeste biorütmide juures miskit välja....
Kass vahib mulle otsa ja näub etteheitvalt juba pool tundi. Lähen teda jälle akna kaudu õue läkitama aga õues on ropp ilm ja pooleteise minuti pärast istub ta niikuinii tagasi akna taga, sitsib tagakäppadel ja kopsib-kraabib oma mudaste käppadega klaasi.
Väljas läheb torm hullemaks. Vaja ikka mees oma voodisse saada, see parim tormikaitse:)

koolitants

Ühes Youtube video kommentaaris oli keegi vaimustunud fänn kirjutanud: Thank you God for creating Sade! Thank you for her wonderful voice and beauty!
Jah, Sade on meeldiv laulja ja üldse on hea vahel mõttes Jumalat tänada mõne inimese eest. Kuigi kogu seda värki maailmas, mille eest tänada, ei jõua muidugi üles lugeda.

Mina olen siiamaani eufoorias eilsest Koolitantsu Pärnumaa päevast.
Thank you God for creating such enthusiastic young people, who made Koolitants!!!

Väikesed on muidugi vahvad. Neil lähevad sammud sassi aga nad on nii uhked, et saavad laval olla, ja tublid, et on suutnud üldse nii kaua trenni teha ja asjad selgeks õppida. Tore on vaadata, kuidas iga rühm on oma õpetaja nägu.
Keskaste on natuke igavam. Sammud on selged ja rütmitunnetus ka, aga ennast välja elada laval veel üldjuhul ei osata. Veel on laval kriipskõhnu ja paksukesi, kõik tahavad, kõik püüavad, kõik pingutavad. Selles vanuses jääb juba mõnele tantsijale silm peale- siit hakkab midagi tulema!
Gümnaasiumiaste on kõige põnevam. Staažikaimad rühmad on koos käinud juba aastaid ja nende liikumine on nii ühtlane nagu sõduritel rivis. Selles vanuses on tantsima jäänud ainult tõsised fännid, neil on välja kujunenud oma stiil ja ideed, ühine hingamine ja rõõm, rõõm, rõõm liikumisest. Paksukesed on ennast peenikesteks tantsinud või uue huviala leidnud, pikad aeglased tüdrukud on õppinud ennast käbedamini liigutama. Tants on andnud kõvasti enesekindlust- laval ei saa olla häbelikult, maha vaadates, ebakindlal sammul. Nad on ilusad, treenitud ja julged!

Mulle hullupööra meeldib vaadata, kui keegi teeb midagi kirega, südamest. Või noh, tegelt kirega pikamaajooksu vist ei meeldiks vaadata. Aga tantsu- lõputult!
Laval sai näha kummiparandust ja mustlastantsu, türgi estraadi saatel idamaist tantsu ja üleni musta riietatud nutunaisi regilaulu saatel. Kasutati maske, vihmavarjusid, mänguautosid ja nukke, silte ja eesti trikoloori... mida iganes.

Eelmisel kevadel sai Krissu on rühmaga finaali ja me käisime Tallinnas lõppkontserdil. Selle afterpartyl tantsiti end muidugi oimetuks, nii suured kui väikesed. Kõige lahedam oli vaadata sheikimisvõistlust: kahel platvormil kaks tantsijat, siis järgmised kaks jne kuni parimad omavahel mõõtu võtsid. Kellele publik suuremad detsibellid välja karjus, see võitis. Need parimad olid ikka sellised tantsijad, et kuku pikali... Rahvas karjus ja plaksutas nagu arust ära!
Ja milline fiiling!
Oli just aprillijura järgne laupäev, kõigil vanematel närvid läbi. Mõtlesime veel, kas ikka sõidame. A sõitsime ikka! Meiegi rühmas mitu vene ema, sama murelikud ja sama pühendunud, kõik olime üks tiim. Afterpartyle ilmus äkki kamp vene noormehi. Mul hakkas imelik. Sonid silmil, käed küünarnukini taskus, täiega sünged näod ees. Parajasti näitasid põrandal end breikarid, niisama, oma lõbuks, rahvas vaatas neid ümberringi. Jõmmid ka vaatasid. Kuni ühekorraga võtsid kätte, ja hakkasid kah breikima! Ja pinge maandus hetkega...

Make dance, not war!
Ootan nüüd pikisilmi märtsi, kui piirkondlik tantsupäev tuleb.
Ja Krissu sai poolfinaali, juhhuu!!!

hommik

Iga päev algab isemoodi.
Tänane hommik algas rämeda kõhuvalu, kempsujooksmise ja tüliga. Ei ole hea oma päeva edasi kerida meenutades poja peale pisarateni vihastamist ja meelepahas karjutud sõnu.
X-i jaoks algas hommik vahetpidamatu helistamisega. Üks tüdruk ei tulnud esimest korda hommikuks koju ja ei võta ka telefoni. Muretsevale emasüdamele pole vist eriti kasu sõprade kinnitusest, et noortel ikka juhtub.
Eilne päev lõppes minul ja T-il koerapesemisega. Lotte jäeti õue ja tema läks õe poole... niipalju siis elektririhma katsetuste mõjust.
Aga päike võttis kätte ja tuli välja. Paneb kohe imestama pärast mitmepäevast jubedat vihmavalingut.

Tänase päeva laul on Peter Gabrieli ja Kate Bushi Don`t give up
you`r not the only one
don`t give up
you can make it

päev päev päev

ja nüüd on õhtu.
X-i laps magab kodus peatäit välja, minu laps pole enam mu peale vihane. Ma polnud täna õhtul eriti hea lapsevanem, sest lõpetasin kodus läpakas üht pikka tööd ja ei saanud süveneda laste kädinasse mu ümber.
Üks laps tahtis mu kaisus õhata oma klassivenna järele ja ohata järjekordse tüli üle parima sõbrannaga
Teine laps tahtis seljamassaazi
Kolmas laps tahtis voodis mu ümber hüpata ja unejuttu kuulata..
no juttu ma nats lugesin isegi.

silmad väsinud, tahaks nüüd unes midagi eriti lahedat näha.
ööööö...

reit ja guugel-muugel

Ma olen praegu täielise emotsionaalse laksu all!
Plika on süüdi.
Mitu päeva nuiab- tahan reiti, tahan reiti. No issi meil mängukas ei luba enam käia, et mitte uusi koledaid viiruseid arvutisse tuua ja krisu ei oska peale juhmide multikate vahtimise arvutis enam midagi teha. Mina mõistmatu mutt ajan sõrad vastu- rate on mõttetu, mõttetu ja veelkord mõttetu!
Äkää, mossitab laps, a meil kõigil klassis on, saadaru, KÕIGIL peale nelja nohiku, kellest üks olen mina. Miks ma ei või?
Sest, sest, sest see on MÕTTETU!!! Tahad sa nii kangesti, et mingid suvalised tüübid hakkavad sind vahtima ja võimalik, et nilbeid kirju saatma? Teeb see sind õnnelikuks, kui keegi kirjutab sinu kohta- pandav tibi?
Misasi on pandav?
No, ......, no.... et seksikas.
Ma tahaks ikkagi reiti.
nõu komments.

Lähen mina täna õhtul siis vaatama, et mis reidis ka toimub ja kas tõesti krisu klassi a, b, c ja d on kasutajateks reganud.
Ei leidnud kedagi.
A leidsin, et saab koolide kaupa inimesi otsida. Otsisin kohe oma kooli välja ja oma lennu ka. Pold kedagi. Kõdud noh, meie pilte võib ajalehe juubilaride rubriigist ilmselt tõenäolisemalt leida kui ratest. Läksin kooli kodukale, kus polnud ka kaua käinud. Appi kui lahee!!! kilkasin nagu krisu avastades tuttavaid pilte. Oo, see õps ikka veel koolis! Nii vana! Ja too ka- ma arvasin, et ta juba meie lennu lõpetades jäi närvivapustusega pensioniootele! Tühjagi, peast hall küll aga endiselt sadulas.
Ja minu esimene klassijuhataja, verinoor pikajalgne neiu on nüüd 50aastane soliidne proua..
Need õpetajad, keda mäletasin ikka rõõmsate ja sümpaatsetena, vaatavad ikka piltidelt sama rõõmsalt vastu.

Siis guugeldasin paari klassikaaslast, üht kunagist silmarõõmu (ehh, ikka veel nii nunnu!) ja lõpuks naljaviluks ka iseennast.
Avastasin, millistesse imelikesse kohtadesse olen toetusallkirju andnud. Avastasin, kui imelikesse kohtadesse on minu töid üles riputatud. Mingile Loitsulehele, sisustusportaali, lemmikloomaportaali, halleluuja (?)portaali, mõni intervjueeritav oma kodulehele jne. Hästi palju oli Tarbija 24s, mul polnud sellest õrna aimugi, et nad võivad igalt poolt sedasi asju korjata. Äää, kahju, et selle eest raha ei saa.. huvitav, miks ei saa? äkki mu tööandja saab? või kuulub Tarbija samasse kontserni?

Naljakas, milline jälg meist netti maha jääb. Hästi ühekülgne. Samas hea ju on, et ei saa teada laste arvu vms iskiliku kohta. Säilib illusioon turvalisusest. Teisest küljest jälle arvan, et kui sa ikka tahad kedagi Eestist üles otsida, siis leiab kah.

to be (ill) or not to be

Jään haigeks- ei jää haigeks?
Mitu päeva selline udu sees olemine, nohu ei ole, köha ei ole, kurk on nats valus aga nii vilets on olla:( Pea ja kõht valutavad.
Kolleegid ütlesid, et ma ei näe eriti põdur välja. Pole usutav, naeris üks. Ähäh, kui te mind õhtul kell 20 kodus patjadel lebamas näeksite, nii põdur, et maas vedelevat kommipaberit ka üles ei jaksa võtta!
Sellistel päevadel ma unistan, et võiksin olla vabakutseline, kelle kaastöid kõik kõvemad väljaanded palavalt ootavad:))))) Tuleb tuju, kirjutan, loon ja lehvitan, tuleb tuju, lebotan ja joon kisselli!!
Ma kardan, et pigem see esimene tuju mulle väga tihti peale ei tule. Vabakutselisena äraelamiseks peaks Murutar oleme, kes vihiseb 7 päeva nädalas ringi.

Sileaju loeb potterit

Ma olen nädalavahetusega üsna rahul. Hoolimata ikka veel valutavast kurgust, millele on lisandunud tilkuv nina.
Laupäeval viskasime jõulukuuse välja, sest jah, see juhtus- T pani paika elutoa aknalaua ja aknapaled ka, aga päris valmis pole see ikkagi, mingeid ribasid on veel kuskile vahele vaja. Boonusena paigaldati ka kardinapuu! Ma ikka veel näpistan end ega usu oma silmi!!

Siis tuli külla Kata ja me mängisime lastega terve õhtu lauamänge: Aliast, Elu on ilus ja Farlanderit. No ma selleks just Kata kutsusingi, et teha kindlaks, kas ma olen tõesti erakordselt halva õnnega mängija või on mul see osa ajust sile, mis vastutab Farlanderi nuppude paigutuse eest:(
Paraku, ilmselt kehtib see viimane variant, sest mina suutsin hõivata 3 riiki, Krissu 6, Kata 8 ja Kati 12! Viieaastane tegi jälle pähe mulle, aru ma ei või.. Leidsime Kataga, et see on matemaatikute mäng, seega meil pole seal midagi teha :(
Lisaks jäin ma viimaseks Elu on ilusas ja ilmselt ka Aliases, sest ma vahepeal küpsetasin pirukaid ja karjusin koera peale, kes nätsutas kassi meie toolide all ja viskasin iga 10 minuti tagant aknast välja kassi, kes kitkus koera ninast ja kulmudest.. mu tähelepanu oli mõnevõrra hajunud, ju nõu..

aga pühapäeval paistis päike, ma haakisin oma kolm vagunit sappa ja viisin nad pühapäevakooli. Tegid küll algul mossis nägu aga kokkuvõttes neile pärast meeldis, nagu ikka ja Kati andis mulle Noa laeva seiklustest üksikasjaliku ülevaate.
Kogudusesse minek on nagu tervisejooks: kõige raskem osa on panna jalga ketsid. Kui juba oled kohal ja kulged, siis ise ka imestad, miks enne polnud tuju minna.

Pärast läksime mere äärde jäämägesid vaatama, vahva oli ja lapsed ronisid hoolimata minu hoiatuskisast igasuguste krõbisevate pragude peal aga õnneks seekord keegi jalgu märjaks ei saanudki.

Õhtul proovisime koera peal elektrikaelarihma. Saab näha, kas efekt on püsiv.

Aa, ja väljapaistvaim saavutus on viimase Potteri klotsi kolme (või oli see nelja?) õhtuga läbilugemine. Mingi paar aastat tagasi veetsin nii mõnedki öötunnid Potteri seltsis, pmst on mul kõik osad loetud, lapsemeelne nagu ma olen. Esimene raamat oli suht titekas, edasi läks toredamaks. Mind võlus see detailideni läbimõeldud maailm, mille JKR on valmis meisterdanud, kõik need erinevad võluvidinad ja hookuspookused, aina uued huvitavalt joonistatud tegelased. Esimestes raamatutes oli huumorit ja hoogu, mulle meeldis väga! Niipea aga, kui Harryl puberteet peale hakkas, vajus kuidagi ära, alates 4 või 5 raamatust vist. Kutt oli kogu aeg vihane ja murelik ja trotslik, nalja enam ei saanud, uusi eredaid tegelasi ei lisandunud, võlutrikid hakkasid korduma ja üleüldse.
Viimase (HP ja surma vägised) raamatu esimene pool möödus ikka väga pikaldaselt, lugesin, haigutasin ja sundisin ennast, eelmiste osade asjad oli meelest läinud ja ei suutnud enam aru saada, kus mis ja miks toimub. Nagu ilma alguseta kriminull. Mulle ei meeldi kriminullid! No raamatu keskelt läks asi põnevamaks ja kandis lõpuni välja, mis oli aga ootuspärane ja hollivuudilikult ninnu-nännu.
Paljud kristlased ei salli väga Potterit ja kogu seda võlukunsti-värki, samas Sõrmuste isand on jälle heas kirjas. Minu meelest on see liialdus, muinasjutt on muinasjutt. Ning Harry ohverdas lõpus oma elu, et teisi päästa, piibellik ju, või ei? Kes vaidleks minuga, pliis?

Ja Triin! kui Oskar, kes nüüd on küll juba 7aastane, tõesti end ka sellest viimasest osast läbi näris, siis anna talle edasi minu siiras tunnustus. Respekt! Vabalt võib ilmselt Sõrmuste isanda talle pihku pista. Või Sõda ja rahu :)

kukk boa kõhus ja surnud koer

Oli vaja mul õhtul poes SLÕ esikaant vaadata! Oli mul vaja Reporterist seda lollakat klippi vaadata sellest õnnetust surnuksnälginud koerast ja tema ilmselt ajukahjustusega perenaisest.
Meelerahu läinud :(
Ma olen ilmselt natuke kiiksuga, sest ma juba pisikese kidura koolitüdrukuna tormasin ükskõik kui suurtele poistele kallale, kes kasse või koeri kiusasid. Ükskord lõi koerajuss selle peale mulle hambad säärde...
A ma neist naabritest ei saa ka aru. Kui sul kuu aega koer ulub ja niuksub kõrvalkorteris, siis ei võeta midagi ette, alles siis kui laibahaisu hakkab tulemà?
Koera perenaisest ei oska ma midagi arvata. Nagu ei oska ma midagi arvata lapsepeksjatest või vägistajatest. "Neil pole lihtsalt mõistust," arvas Miku. Arvan, et mõistus on olemas aga süda on puudu. Ja seda viga juba remontida ei saa.
Loomulikult on värdjaks kasvamisel mingid põhjused. Karm lapseiga... Mis iganes.

Aasta aega tagasi korraldasin koos sõbraga väikese abiaktsiooni, kogusime riideid ja lasteasju ühele perele, kus suht asotsiaalsed vanemad. Ma loomulikult teadsin, et see kõik ei tähenda tegelt midagi. Ei lahenda probleemi.
Pere kolis linna ja varsti kuulsin neist kõikidelt oma tuttavatelt sotsiaaltööga tegelevatelt isikutelt. Päris koledaid asju kuulsin. Viiest lapsest kaks vanemat püüti kodust ära saata internaati aga on kuulda, et neil ei lähe seal kuigi hästi.
Nad on juba ilmselt kahjustatud psüühikaga, öeldi mulle.
Kolmel väiksemal aga pidavat ikka veel silmad särama. Viimati otsiti neile kasuperet.

Ma tundsin kaua aega lihtsalt suurt viha nende laste ema vastu, kõige selle põhjal, mida ma kuulsin. Kuidas ta võib, mis õigusega saab üks ema oma lastele nii teha!
Rääkisin sellest ühele rootsi sotsiaaltöötajale, kes suvel siin riskilastega tegelemas käis.
Jenny on fantast mutt, ma kirjutasin temast loo kah.
Aastaid elas ta tänavatel, talle said osaks kõikvõimalikud alandused, ärakasutamised ja vägivald. 16aastaselt ta lapsendati ning järgnes mingi 10 aastat psühhiaatreid, psühholooge ja teraapiaid. Ja Jumal.
Uskumatu, aga Jenny sai oma minevikust lahti! Praegu töötab ta just selliste lastega, nagu ta ise oli. Kasvatas veel kaks aastat nelja mustanahalist poissi kasulastena.
No ja ma küsisn, kuidas ta suudab mitte tunda sügavat viha ja põlgust oma klientideks olevate laste vanemate vastu.
Need inimesed ei olegi oma elus tundnud midagi muud peale viha, põlguse ja ükskõiksuse, ütles Jenny. Nende vanemad kohtlesid neid nii, nemad kohtlevad nõnda oma lapsi ja see on surnud ring, kui lapsi sellest välja ei kista.

Mina võin siin blogiskis vahutada maailma kitsaskohtadest niipalju kui kulub, kasu ei sünni sellest essugi. Pahad inimesed heaks ei hakka ja mina ei oska/jõua/taha? midagi teha, et pahategusid ilmas vähemaks jääks.
Ja jutt väikesest eateost igas päevas ei ole tõsiselt võetav.
Ma olin jah täna abivalmis:
sõbranne helistas ja palus mul otsida üles Minizoo pealik, kuna sõbranne ema kukk olla jäänud põduraks ja kuna kellestki kodus tema mõrvajat ei ole, tahetakse ta Minizoo boadele eineks annetada! Leidsin kontakti, helistasin.. rahu kukevanamehele..

A loomapiinajatele andke molli, kui näete! Väga ebakristlik aga mina paremaid lahendusi hetkel ei näe.

pilt

Kata maalis mulle pildi. Soovisin kirevat ja detailirikast pilti, kus askeldavad tillukesed olevused. Kata ütles, et olevuste asemel tulid tal hoopis inimesed ja olgu siis pealegi, mulle meeldivad inimesed ka :)
Pilt sobib meie segasumma suvila stiilis elamisse hästi. Ma aint natuke umbusklikult vaatasin neid kahekesi pingil istujaid, et me T-ga enamasti sedasi kaelakuti ja helgel pilgul järeltulevat põlve jälgides ei istu aga Krissu ütles- ah, mis sa ajad, istute küll mõnikord, ma olen ise näinud!
Mulle meeldib.
Aitähh, Kata!

oh ilma ja inimesi

Edulood jooksevad mul sabas!
Peale seda kauni kodu lugu kohtusin eile üsna erilise naisterahvaga.
Üle 50 aasta vana sale daam, pikkade punaste juuste ja pimestava naeratusega. Proua läks 12 aastat tagasi mehele püstirikkale ameerika ärimehele, see oli naise kolmas abielu ja ta kasvatas enne üksi kolme poega, mitmel kohal tööd rabades. Ameeriklane oli 17 aastat vanem kuid galantne, hoolitsev, armastav ja visa ning naine asus elama Las Vegasesse. 12 aastat reisimist üle kogu maailma (mehel on igal pool kinnisvara), viis keelt suus, õpingud ülikoolis, laste koolitamine...
Praegu peatub ta Eestis, et rahulikult lõpetada oma teise raamatu kirjutamist ja oodata nende uue kodu valmimist Uruguais. Sinna, ookeani kaldale kerkib maja, kus tema saab suurte akendega toa vaatega rannale, seal tema hakkab istuma ja kirjutama oma kolmandat raamatut...
Peale kahetunnist intervjuud, mille jooksul minul õnnestus küsida umbes viis küsimust, olin oimetuks räägitud. Jutukas proua.
Ei tore, kui keskealine end ribadeks töötanud üksikema oma õnne leiab.

Kaks lauset kurguvalust :)

Terve perekond põeb. T on pesamunaga haiguslehel, nad mõlemad tegelevad parasjagu nohu, köha ja kurguvalu kõikvõimalike eri vormide ja staadiumide läbipõdemisega. Suuremad on ebamäärases poolterves olekus, küll valutab neil kurk, küll kõht. Ja minagi hankisin endale täna hommikuks kena kurguvalu. Söön homoöpaatilisi pille ja juurdlen, kas ma tahan kodus haige olla või mitte. Kodus olla- jah! haige olla- eip!

Oli aeg, kui lapsed olid pidevalt haiged. Enamus väikelaste emasid teab seda rutiini: nädal lasteaias, kaks haigena kodus. Ma arvan, loodus paneb ise selle asja paika, et ema peab lapsega rahus kodus olema, mitte pikki päevi tööl veetma. Aga teadagi raha on alati vaja ja kuna kodused sokki kuduvad ja lapselapsele tähti õpetavad vanaemad on kõva defka praegusel ajal, siis pingestavad tuhanded emad kuidagi väikeste laste kõrvalt tööl käia, süda mures ja mõtted mujal.

Kogu see süsteem oleks kordi lihtsam, kui meie riigis oleks levinud emade osalise tööajaga töötamine. Inglismaal räägiti mulle, et seal on väga tavaline asi kui emad või muud inimesed, kes ei taha erinevatel põhjustel täiskohal rabada, käivad tööl mingi kaks päeva nädalas või mõned tunnid päevas. Töökäsi on vaja ja kõik on ok!
Mine siin kuskile tööd küsima ja avalda soovi kaks päeva nädalas töötada- haha! Enamus naisi ei julge ilmselt end tööle pakkudes iitsatatadagi, et neil on eelkooliealised lapsed kodus!
A võibolla hakkab see asi meil muutuma. Ei seisa ju enam järjekordi tööandjate ukse taga.

Mihkliga oli meil eriti hull, võibolla sellest, et ta läks kaheselt lasteaeda. Temal tekkisid kõritursed, angiin ja koledad köhad. Esimene aasta oli sulaselge mõttetus teda lasteaias hoida. Kohutav, kui tihti ta haige oli! Siis paari aasta pärast lisandus veel alatasa tatine Kati ja mitte vähe mul katus ei sõitnud, kui nad eraldi ja koos JÄLLE vähemalt kord kuus haigeks jäid. Meeleheide sada kraadi. Perearst lohutas, et las läheb mõni aasta mööda. Valasin pisaraid ja ootasin...
Mihkel lõpetas peale kooliminekut oma põdemised üsnagi ära. Nipet-näpet ikka aga mitte nädalate viisi palavikku ja muid süsteeme. Katil lõigati adenoide ja temal kah on paranenud asi. Ptüiptüiptüi...
Aga Krissu pole siiani haige olnud. Ma arvan ükskord kaheaastasena oli tal palavik. Mõnikord valutab kõhtu ja pead.

Ise olin ka lapsena suht põdur. Kuna ma ei käinud lasteaias, tabas ühiskollektiivi pisikute rünnak mind esimeses klassis. Kord lõppesid meil tunnid varem ja ma pidin ema, kes mind autoga koju viis, tund aega ootama. Rõivistus aga pidas korda mingi vanema klassi plika, kes demonstreeris mõnuga oma võimu ja ajas mind õue ootama. No ja tookordsed talved olid ikka midagi muud kui praegune vilets rannailm. Jäin vägevasse kopsupõletikku, olin kuu aega haiglas. Sellest ajast peale hakkas pidev bronhiitide rida, mis ei lõppenud enne reisi Gruusiasse, Grigoletti puhkekodusse. See asus Poti linna lähistel ja osutus täiesti ametlikult NSVL kõige suurema sademetehulgaga piirkonnaks..

Igatahes peale seda hakkasime vanematega igal suvel Pärnus mere ääres suvitamas käima. Reede õhtul või laup hommikul piiluti murelikult taevasse, kas on pärnu ilm või pole. Kui päike lõõskas, pakiti hiiglaslikku punasesse reisikotti hunnik makarone, purgisuppe, leiba, Turisti einet, kurki ja tomatit. Lisaks poola telk, tilluke gaasipliit ja kolm punasest kummist täpilist täispuhutavat madratsit. Kogu kola laaditi lehmapruuni Ziguli Luksi peale, võimalusel võeti peale ka mõni sõber või sugulane ja retk läks lahti.
Suvitamisprotsess toimus Tahkurannas, seal, kus praegu Pätsu ausammas on, kiriku lähedal. Tol ajal ei eksisteerinud veel eramaa märke ja igaüks lõi oma laagri laiali, kuhu soovis. Väga palju telke tavaliselt ei olnud. Kaks päeva vedeleti hommikust õhtuni päikese käes vaheldumisi vees mulistamisega. Ei teadnud siis keegi midagi UV-kiirgusest ega päikesekreemidest, pühapäeva õhtul loksus Tartu poole seltskond punanahkasid ja hapukoore hais heljus kodus veel päevi peale suvitusreisi.
Jahh... aga külmetushaiguseid me pere peale neid mereskäike tõesti peaaegu enam ei põdenudki.
Kuni tolle ajani, kui ma Pärnusse elama kolisin.. paradoks!

Tahtsin lihtsalt öelda kolm lauset, et näe, tõbi kipub kallale ja vaat, kuhu oma lobisemisega välja jõudsin. Vanus vist sealmaal, et tekib vajadus memuaare kirjutama hakata!

jänes mis jänes:(

Ma saaks minna tasuta reisile neljaks päevaks. Tegelt ka.
Aga. Ma pean üksi minema lennukisse, istuma ümber, loodetavasti kohale jõudes leidma hotelli ja järgmisel päeval kuidagi toimetama end Euroopa parlamenti. Ja siis kõik see vastupidises järjekorras. Ehk siis kõik see, mida täiesti tavalised tuhanded eurooplased iga päev täiesti pingevabalt teevad.
Mul ainuüksi neid ridu kirjutades hakkasid praegu käed värisema............... (see .. on värin)............
Ma pole kunagi üksi kuskile lennanud! Ma olen üldse elus kolm korda lennanud- esimene kord klassiga Piirissaarde, teine kord vanematega Batumi (10aastaselt) ja kolmas kord 3 aastat tagasi sõbrannaga Inglismaale. Ma ei tea sedagi, kuhu kohver antakse ja mis letist piletit-broneeringuid küsitakse:( Ilmselt istun ma valele lennukile ja sõidan kogemata Aafrikasse.
Kuigi sõbrad tuttavad julgustavad igati, on ikka jube. Üks tuttav küsis- mis üksi, eralennukiga lähed või?

Põige paralleelmaailma

Eile sattusin paralleelmaailma.
Või siis esimesesse eestisse.
Tööülesanded viisid mind ühte majja, mis sai kodukujunduskonkursil mingi preemia. Olime meie, kaks telekanalit, üks ajakiri ja missis president ihukaitsja ning tütrega. Kuna majas peeti just tol päeval pesamuna sünnipäeva, oli mingil ajahetkel koos ehk 40 inimest, ma arvan.
Maja ees oli rivistunud selline dziipide rida nagu kasiinoärimeeste klubiõhtul..

Paralleeluniversum oli valge. Valged seinad, kardinad, köögimööbel, laudlinad, nahkdiivanid, teisel korrusel ka karvased vaibad. Selles valges maailmas elas viieliikmeline täiuslik perekond: asjalik isa, kes hoidis süles pesamuna, pesi nõusid ja hakkis köögis lillkapsast. Mööblit teha oskab ta ka.
Kaks tütart-printsessi, pikajuukselist, lokilist, heade kommetega, roosades satsilistes printsessitubades. Kolmas sihvakas vaoshoitud teismeline noormees, kes sundimatult lastega askeldas. Ja ema: sale, pikajuukseline, perfektse jume ja figuuriga imekaunis koduperenaine, kes näilise kergusega hoidis ohjes sünnipäevaseltskonda, näitas maja, suhtles vabalt ja südamlikult nii presidendiproua kui ajakirjanikega ning jõudis veel võluda lauale toidud ja lastele mängud-joonistusasjad.
Pesamuna sai 2aastaseks ja sünna oli lumehaldjate stiilis. Kõikjal hõljusid, jooksid ja paterdasid ringi valgetes kleidikestes või siidpükstes lapsed, tiivad seljal laperdamas, kellukesed kleitidel tilisemas, hõbedased kuusekarrad ja suled vaikselt kostüümidelt pudenemas.. Ka täiskasvanud olid valgetes riietes ja pereema tualett oli lihtsalt jalustrabav - lihtne lõhikutega maani kleit pluss hiiglaslikud roosalt sädelevad haldjatiivad seljal.
"Meie lastel on alati stiilisünnipäevad," rääkis tiivuline Arwen. "Pipid on olnud, piraadid, karneval, lauamängude eri, lõbustuspargi eri, rattamatkad... Tavaline lauatagaistumine on meil ehk ainult suurte inimeste sünnipäevadel."
Kui küsisin, kas valges maailmas elamine ka palju energiat nõuab, vastas haldjanaine ohates- ma ainult küürin, ja näitas oma natuke katkiste sõrmenukkidega käsi. Aga kuna valge rahustab ja tekitab avarat muljet, pole ta ka nõus mingi teise värviga
Kogu maja sisekujundus, värvid ja vormid on perenaise välja mõeldud, samuti disainis ta ise oma haldjakleidi... keskkooli lõpus!!

Hiljem rääkisin, et minulgi on kolm last ja ta päris: kas mul on ka tunnet olnud, et enam ei jaksa?

Jahh...
Selline kodu siis. Nagu kataloogis.
Nii perfektne, et ei usuks, kui ise poleks oma silmaga näinud!
Pühkisin kodus kööginurgast kokku järjekordse koerakarvade kuhjakese, kloppisime mehega koera auguliseks näritud koridorivaipa, pesin natuke kriimulist köögiseina...

Huvitav, mis nippidega sellist valget universumit luuakse? Mitte et ma seda igatseks, minu ideaalmaailm oleks pigem rõõmsalt kirev aga lihtsalt ma ei saa aru, KUIDAS?
Ilmselt elavad paralleelmaailmas üliinimesed...

Elu edetabelid

Soovide edetabel:
1. Et mul oleks boyfrend
2. Et mul algaks puberteet
3. Et lõpeksid maailmasõjad
4. Et enam ei tapetaks CITESI loomi
(CITES on ülemaailmne kaitstud liikide organisatsioon)
5. Et maailmas poleks enam nälga
6. Et koolis poleks enam vaja õppida algebrat


Edetabeli autor, kohe varsti 11aastaseks saav lapsuke ütles mulle eile, kui avaldasin kerget imestust punktide 1 ja 2 üle ja soovitasin tal lapsepõlve nautida:
"Ma ei taha enam oodata, kuni ma suureks saan! mul on tunne, et kui algab puberteet, siis tuleb päris elu, praegu on mingi nõme ootamise aeg, kõik nagu seisab paigal."

Ma olin tänulik usalduse eest ja ei hakanud tema illusiooni purustama, et kui sa oled 15, tahad olla juba 19, et kool oleks oleks läbi ja algaks ELU. Siis oodatakse TEDA, sest temaga kohtumisest saadik algab UUS ELU. Siis oodatakse, kuni laps sünnib, hakkaks ta juba käima, läheks ta juba kooli. Ühel päeval ta lähebki ..

..ja vaatab emale ükskord suurte kurbade silmadega otsa, teatades, et ei jõua suureks saamist ära oodata.

1.19

Lihtsalt hämmastav, kui nobedasti näpud nuppudel jooksevad kell 00-01 öösel! Ja tekst, mida sai töö juures tundide viisi venitatud nagu tat.. tarretist, hüppab nüüd suurema vaevata ise arvutisse.
Kuigi ma tean, et tööd koju võtta on paha-paha.
Ma aint soovin, et ma poleks peale tööasjade lõpetamist sorkinud blogosfääris ja leidnud olavimarika blogi. I ja I eksivihkajate ja verbaalmaniakkide partei on taas uue liikme saanud... nüüd tahaks käsi pesta või midagi.
Huvitav, kas saab siis kergem, kui eks netti risti lüüa? Kas endal paha ei ole järeldades et
A Lugejad leiavad, et mees, kes sellise nõiaga on nii kaua koos elanud pole mitte märter vaid luuser ja otsustusvõimetu supinahk?
B Lugejad leiavad, et mees, kes kõike oma lapse nimel väidab talunud olevat, teeb sellesamale lapsele karuteene tema ema kõikvõimalikul viisil mutta tampides?
oh jah. Loogika pole minu tugevaim külg ja aru ma sellest asjast ei saa.
T `aks nüüd.. magada...

A-sõnad

Ei tule eriti hästi välja.
Organiseeritud elu, ma mõtlen.
Rahaplaneerimine ei tule välja, pere toidulaua nädala aja peale ette planeerimine ei tule välja, vähem söömine ei tule välja, isegi piisav ööuni ei tule välja.
Eile läksin heas usus kell 23 magama, lootes ärgata hommikul värskena kui tehasest tulnud. Seekord saboteeris kass mind.
Kesk minu magusaimat und kell 3 öösel otsustas tema veidi meeldivalt aega veeta ja hakkas mu voodi all käpaga mingit pallikest veeretama. Siis istus voodi kõrvale ja näugus mulle kõrva. (Maria, sul oli julmalt hea joonistatud video selle kohta oma blogis, viitsid pane link kommentaari).
Lohisen trepist alla, kass kaenlas ja leian eest elutoas Tiina Pargi tervisesaadet esitava teleka, põleva laelambi ja magusasti norskava mehe.
Mees diivanilt voodisse aetud, ei tulnud mul loomulikult enam uni peale. Geniaalsed tööalased ja niisama vilosoofilised mõtted käisid peas üht ja teistpidi ringi...

Eilne msn-vestlus näiteks. Mille käigus ilmnes, et ma pole oma elus kordagi kellelegi armastust avaldanud. Ma mõtlen konkreetselt nende kolme sõnaga. Lastele muidugi olen aga mitte seda ma ei mõtle.
Läbi lillede olen küll mõista andnud.
Minule on avaldatud. Ja palju. Aga. Seda tegi just see inimene, kellele ma ei saanud samade sõnadega vastata. Ja teades selle olukorra piina, kui sulle need A-sõnad kõrva sosistatakse ja sa oled sunnitud ütlema- aitäh, kullake või mhm või midagi muud ebakohast, pole ma ise riskinud seda situatsiooni luua.
Ja pole ka oma kaasat pinninud sellepärast. Ei ole ma A-sõnu temalt kuulnud... kah nii, mõnikord läbi lillede. Eestlased, noh!

Eile K-ga tulid jutuks trikid, mida minu pärast on tehtud.
Näiteks Eesti teisest otsast kohale sõitmine selleks, et valentinipäeval tuua mulle punane roos, öelda kolm A-sõna, keerata kannapealt ringi ja sõita 250 km tagasi
Või minu kätel viiendale korrusele kandmine (siis ma olin võrdlemisi peenike neiu)
Või minu jaaniöösel paksu metsa sõidutamine, käsikaudu kütte otsimine ja pool ööd lõkke ääres istumine- sest mulle tuli selline tuju
Või 150 km kauguselt mulle värske suitsulatika toomine- sest tooja arvates võis see mind rõõmustada
Päris armas, kui tagantjärele mõelda:)
Aga ühegagi neist muljeavaldajatest-trikitajatest pole ma 12 aastat koos elanud...

Ma olen ka aru saanud, et mehed avaldavad armastust ka teisiti kui A-sõnadega.
Kaelaehe jõuludeks, sõnadega - kõige kallimale ikka kõige kallim kingitus
Massaaz, kui pea ikka tõeliselt valutab
Nõude pesu, söögitegu ja laste-loomade kantseldamine, kui olen sunnitud voodis lamama ja lonkama
Minu eest tõmbamine ja tagant lükkamine, toetamine ja julgustamine, kui ma rippusin Tatrates ühe neetud püstise, vihmast libeda ja talla veerevate kividega mäe küljes, hirmust ja väsimusest pisaraid valades
jahh...

A-sõnad tunduvad kuidagi ebaolulised nende asjade kõrval.
Või mitte?

Läbikukkunud koerajumal

Lotte..
Ta tegi seda jälle.
Poiss lasi ta hommikul viieks minutiks pissile õue ja neljandal minutil oli ta kadunud. T pani jope selga, võttis jalutusrihma, paar krõbinat ja läks järele. Pereliige ju ikkagi. Seal ta oligi: kaks tänavat edasi elava õe juurde aeda pugenud ja kargles taaskohtumise ekstaasis ringi.
Selgituseks: Lotte õde Roosi elab meie lähedal ja tema peremehed on meie sõbrad, nemad võtsid Roosi varjupaigast enne ja nädal hiljem tõime meie Lotte.
T kutsus, meelitas krõbinaga- ei midagi.
"Minus kihvatas," rääkis T. "Mina hüüan, kutsun, ta ei tee väljagi. Roosi tuli hoopis jooksuga minu juurde, liputas saba. Siis on jah meie koer ja sõber, kui kõht tühi on, aga kui midagi huvitavamat silmapiiril paistab, siis adjöö."
Käskis Krissul võtta krõbinakoti ja talle järele viia. Mis mõtet on koera üritada pidada, kui tema ei taha meie koer olla?
Krissu muidugi nuttis mis jõrin ja tõi koera, porise ja alandliku koju.
Päev otsa koer koduarestis.
Minul meel must ja hing haige.
See on nii solvav! See teeb haiget! Me pakkusime hulkurile kodu, ta karv läigib, tal on suur aed jooksmiseks ja paremad palad meie laualt, mängime temaga, jalutame (noh ok, viimasel ajal palju pole jalutanud), lapsed kallistavad teda, ta on armastuse ja hoolitsusega ümbritsetud. Kõik, mis temalt nõutakse, on ilus olemine ja meie juures püsimine. Aga ei.. plangu taga on tõeline elu! Teised koerad, toredad porilombid ja mõnusalt lehkavad prügihunnikud...

Kas mitte Jumal pole tundnud inimeste suhtes sama?
Sa nikerdad valmis ilusa liigi, annad kodu ilusasse kohta ja eeldused elada igavesti rahus ja külluses aga ei... nad lähevad tülli, tapavad üksteist, punuvad intriige, valetavad ja ei tee sinust enam väljagi. Kuigi ainus, mis neil paluti teha, oli Isa Juures Olla.
Nagu ma ise ei oleks samamoodi pununud vales suunas, saba uljalt lehvimas, põnevasse ja muretusse maailma, mis siis, et miski visa hääleke väidab- ei, seal pole seda, mida sa otsid!
Ja siis, porise ja õnnetuna tulnud Jumala juurde tagasi, tunnistades- ei olnud jah, anna andeks...

Õhtuks oli mu pahameel mõnevõrra lahtunud. Läksin koos Lottega õue, kõndisin tal igal pool sabas. Jalutasime koos aianurka. Lotte vaatab mulle otsa, liputab korra hajameelselt saba ja -
vedrutab nõtkelt otse mu nina all üle aia.
Kaob silmist.
Jalutan siis Roosi aia juurde, teadmata, kas nutta või naerda. Teen natuke mõlemat.
Roosi juures teda pole. Kõnnin koju tagasi. Tulen väravast sisse- Lotte istub trepi peal!
"Ma olen vaimselt nii väsinud, et tahaks nädal aega kuskil puhkekodus veeta," ütlen mehele. "Võta Lotte ka kaasa," vastab tema..

Mul on vanematekodus olnud kokku kolm koera. Eks olid kõigil oma veidrused aga kõik nad kolm kokku ka ei ole mulle sellist peavalu valmistanud, kui see üks neljajalgne, ja seda ainult kuue kuuga.

Me tahame, et oleksime koerale Jumalaks. Et isegi siis, kui värav on lahti, või kui aedagi poleks, hooliks ja austaks ta meid niivõrd, et püsiks meie juures. Nähtamatu armastuse sidemega, mitte koleda keti otsas või plangu taga. Mis siis, et värviline maailm kutsub. Armastus on see, mis loeb.
Sama käib ka inimese ja Jumala kohta. Ma loodan, et Jumal pole pidanud minu pärast vihaselt vanduma (kuidas ja milliste sõnadega võiks Jumal kurja vanduda?) või kurvastama, kui ma olen jälle silmapiirilt kadunud.
Mitte hirmust ei taha ma ära kaduda.
Armastus on see, mis loeb.

Tunnistan end koera Jumalana läbikukkunuks.
Raske on Jumal olla.

Mees vs jõulupuu

Mis päeval see jõulukuusk välja piab viidama? Kolmekuninga?
Haha
Meil seisab!
Mina esitasin oma meeskale nimelt ultimaatumi: enne mina kuuske elutoast ei eemalda, kui eelpoolnimetatu paneb paika elutoa aknalaua ja teeb aknapaled ka kipsiga ära. Uued aknad said meil ette...äää... suvel 2006?
Masaanaru, et on vaja raha teenida ja siis veel teisest kohast raha teenida ja siis natuke puhata ja mängida ka aga ausalt, mind nii kohutavalt häirivad need paljad aknakõrvased, kust soojustusvill välja tilpneb.
Jaa, ma OLEN talle maininud, kuiväga see mind häirib. Mhmhh, ma olen ilusti väljendanud tundeid, et see on mulle oluline, et see asi saaks tehtud. Mkmmm, ma pole irisenud! Mhmhh, ma OLEN kannatlik olnud. Ta saab aru ja ütleb, et ei tule vaim peale... Viimasel ajal on see meil ühine huumoriteema. Kui ta küsib, kuna õhtuks süüa saab, küsin ma vastu- kuna sa aknapaled ära teed.
Sõbranne tuli külla ja küsis- oo, seal nurgas on teil aknalauad, uued või? Homeeriline naer minu ja mehe suust...
Mina ei oska lihtsalt enam välja mõelda, mis nipiga motiveerida täiskasvanud inimest tegema asja, mida ta ei taha ega viitsi teha. On keegi motiveerimiskoolitusel käinud? Ahh?
Sestap siis kuusk.
Ma arvan, järgmiste jõulude tarvis me uut kuuske otsima ei pea. Pole head halvata, eksju?

uniuniuni

ETV pealt oli eile päris huvitav dokkar unetusest. Rezzizzööör aina rääkis oma uinumisraskustest ja pidevast väsimusest, mina aga haigutasin aina rohkem ja rohkem, kuni kell 23 enam silmi lahti hoida ei jaksanud.
Pugesin voodisse ja nautisin mõtet, et mina magan nagu nott ja tunnen mõnu ainuüksi mõttest oma tatrapadjale.
Ja siis hakkas peale. Peaegu magasin, kui üle minu ronis T oma voodipoolele, ta polnud ka viitsinud lõpuni vaadata. Siis hakkas koer all koridoris mingit eriti krõbisevat asja närima. Mõne aja pärast imbus kass meie tuppa ja hakkas oma viimase aja lemmikmeelelahutusega tegelema: ronib laste tubadesse, aknalaudadele, kapi taha ja lõpuks meie voodi alla ja näub seal omaette. Midagi, ohates voodist välja, kass kaenlasse ja aknast välja (esimese korruse aknast).
Jäin magama. Kell 3. 40 tahtis Kati pissile.
Jäin magama. kell 6.30 otsustas mees üles tõusta.
Jäin magama. kell 7.00 hakkas telefon piiksuma. äratasin koolilapsed üles.
Jäin magama. Peaaegu. kell 7.15 läksid lapsed trepist alla ja huilgasid kättemaksuks mu voodi kõrval EMME ÄRATUS, EMME ÄRATUS!!
Eksole. Ma siis andsin alla ja tõusin üles.
Mis aga kokkuvõttes tõendab ikkagi, et magama JÄÄMISEGA pole mul probleeme. Igast asendist, iga kell, palun, vabalt!

See aeg, kus sai õhtul magama mindud siis kui uni tuli ja hommikul üles ärgatud kui tunnid-loengud hakkasid, sai läbi koos Krissu sünniga.
Krisu kisas esimesed kolm kuud gaasivaludes, mina mäletan tollest ajast ennast zombina, kes öösel niigi iga paari tunni tagant titega üleval istus ja end näpistas, et mitte lapsega koos voodiservalt maha mütsatada. Päeval sai kilomeetrite kaupa toas ringi kõnnitud, karjuv titt süles, lisaks tänaval käruga vantsida, sest sel kombel magas ta mõnuga.
Oleks mul siis olnud unetu mees, oo, ma oleks rahul olnud!
Kusjuures mu mees küll ei kuule, kui laps öösel häält teeb. Mina ärkan iga krõpsu peale kohe üles.
Poiss oli õega võrreldes kukupai. Panid diivani peale, magas
magas
magas
ära võis meelest minna, et laps majas on.
Ja Kati jälle karjus ka päris palju.
Sellest ajast peale olen õppinud und kõrgelt hindama. Ma ei tea, mis tunne on hommikuni voodis pöörelda, küll aga mäletan hetki, kus keset ööd kõige, KÕIGE magusamat und tuleb taas tõusta, et võtta voodist pissine või täisoksendatud lina, anda palavikurohtu või lohutada hirmuunenäost ärkajat.
Olen seejuures vahel pisaraid poetanud ja ikka endale kinnitanud, et see aeg saab ükskord mööda. Ja saab kah. Üha vähem peab niimoodi öösel tõusma. Halleluuja!

Kui kell 23 ilusti magama minna, puhkab hommikuks välja küll.
Eriti hea unerohuna mõjub minu meelest magava lapse süles hoidmine. Super! Uni otse imbub su sisse. Või magav kass. Kassid oskavad niivõrd rahuloleva ja süvenenud näoga magada, et võimatu on mitte ise haigutama hakata.
T-l on lugu halvem, ta on 10 aastat vahetustega tööl käinud ja nüüd jõudnud seisu, kus aju ei saa enam aru, kas on öö või päev ja kas tuleb maha rahuneda või edasi kütta. Minagi olen öösiti tööl kunagi käinud ja ei tahaks seda aega enam tagasi.
Uni on hea. Magamatus on paha.
Aga kas ja kuidas too rezzizzööör oma unetuse lahendas, seda ma ei saanudki teada.

PS PS Lugupeetud tulevased lapsevanemad, asi ei pruugi olla üldse nii karm, kui minul, tean kümnete kaupa oma noort elu maha magavaid titasid, lihtsalt mulle üle ühe selliseid ei jätkunud:)

test jälle

Minu blogisk sattus millegipärast blogtra-sse, pärast kerget paanikat astun nüüd samme, et see sealt ära saada.
Loodetavasti õnnestus.
Mitte et mul fännide vastu midagi oleks (edev ka ju ikka), aga anonüümseid masse kogu netiavarustest, huh, pliis mitte.

......

fDLBrWOZCx

Isekas ja tige

..olen, kuigi ei tahaks olla.
Kõik algab väikestest asjadest.
Hommikul ei jaksa tõusta, et lapsi kenasti kooli saata "võileib kotti, suudlus palgele" stiilis. Selle asemel lihtsalt vedelen voodis viimase võimaliku uneminutini. Ja lapsed lähevad kooli ilma sallita või hommikuse kakaota. Täna hommikul keeldusin isegi poisile sokke otsimast, üks 8-aastane inimene peaks olema ehk juba võimeline oma riietusesemete eest hoolt kandma?
Ja olles uniselt valmis lõpuks uksest välja astuma, ilmnes, et eile ostetud imeilusal tumeroosal kelgul pole istumiseks patja. Pesamuna tõi toast siis nutsu keeratud voodilina... ei oleks, ei oleks olnud vaja selle peale karjuma hakata. Ma ei tea, miks ma kisasin.. häbi on.
Ja jälle ei jõudnud ma hommikul koera jalutada.
Ja jälle ei jõudnud ma köögist korra üle käia, et kassi-koerakarvade hangekesed kokku pühkida.
Õhtul koju jõudes teen söögi ära ja lihtsalt tukun telku ees tund aega.
Oot, Kata ütles selle kohta, et parem maga ausalt 15 min kui tukasta teleka ees.

Täna hommikul tööle tulles libisesin ja oleks peaaegu uppi kukkunud. Nägu läks kohe nalja täis.
ELEVUS
Elevus on see, millest praegu puudu jääb, ja see laseb asemele sigineda uimase väsimuse ja negatiivsed emotsioonid.
Tuli meelde, kuidas kunagi peale kooli sai ronitud iga lumehange otsa ja lastud liugu igal jäätunud lombil. Suusatunnid olid küll piin, sest selleks pidi kogu krempliga linna teise otsa sõitma. See-eest nädalavahetuse omaks lõbuks suusatamine oli puhas rõõm.
kuidas küll saaks seda uuesti kogeda- parajalt mõnusa külmakraadiga sukelduda värskelt aetud rajale Variku metsa, päike kõditamas nina läbi kuuselatvade ja lumekuhjakesed krae vahele potsatamas
***
Reaalis kipub lumi juba sulama ja ma pole lastega veel kelgumäelegi jõudnud :(
***
Eile küsib Krissu:
"Saaksin ma sünnipäevaks läpaka?"
"Tohoh!"
"Meil üle poole, ausalt, ÜLE POOLE klassist said jõuludeks läpakad!"
"No aga meil on läpakas."
"A see pole minu oma, ma saaks selle oma tuppa viia ja mängukoopas rahus olla ja pilte alla tõmmata."
"Ma ei arva, et oleks hea mõte lubada lastel pidevalt oma toas ninapidi arvutis istuda, pealegi on läpakas ikka päris kallis, me issiga ei jaksa seda osta praegu ja see poleks ka mõistlik, kuna meil on ju kaks arvutit juba kodus."
"No aga kuidas teiste vanemad jaksavad osta siis? X näiteks, neid vennaga ju kasvatab ainult ema?"
"Aga neil on isa välismaal tööl, ju ta siis tahtis lastele sellise kalli kingituse teha. Mis teha, mina ei teeni nii palju, luuser olen."
"Ära hakka, sa ei ole luuser... ma ju tahan läpakat.."
"Alles sa tahtsid sünnipäevaks kitarri?"
"Ja sina ütlesid, et siis peab kitarritunde võtma hakkama, aga ma ei viitsi veel mingisse muusikakooli minna, mul on isegi trenn."
"Kas sa lootsid, et kitarr mängib ise ennast ja õppida pole vaja?"
"Ma ei tea:( Mida ma siis sünnipäevaks võiksin tahta? Ma tahan veel rotti aga kuidas saab nii teha, et meie kass teda ära ei söö? Mind ei ole ju päeval kodus.."
(hakkab nutma)
***
Ma ei mäleta, kuidas lugu lõppes, mingit lahendust me igatahes ei leidnud.
Tont, peab siis tõesti 10-11aastastel oma sülearvuti olema?
Nõiamoor on vastu!

Nii hea!

Veel eile õhtul olin mina paanikas. Mul polnud suurt midagi nimelt täna tehtavasse ja homme ilmuvasse lehte oma täidetavale kohale panna. Ainult mõned ehku peale asjad. Ja ma ei jäänud õhtul isegi magama, kuigi vältisin hoolega tööteemalisi mõtteid. Mees kannatas taas unetuse all, sõimas puhtast kadedusest kassi ja koera, kes panevad magusat und tundide viisi, igast asendist ja nii rahuloleva näoga..
Vaatasime koos Face Offi ja isegi natuke miskit libahundi filmi aga nii meeleheitel ja nii unetud me ka polnud, et seda lõpuni vaadata. T hakkas kõva häälega voodis lambaid lugema, mina peksin teda, et ta vait jääks ja mul magada laseks kuni pidime mõlemad naerukrampide pärast voodist välja kukkuma.
A ma tahtsin hoopis seda rääkida, et tänu Jumalale, kes kuulis mu palveid ja tänu pisikestele toredatele kokkusattumustele ja tänu ühele suurele heale inimesele sai homne külg nagu muuseas juba kell 13 valmis ja kolleeg laekus ka tööle, juhhei!
Lisaks sadas maha
LUMI
LUMI!
LUMI!!!
ja ma olen maru rahul!

Valus muusika

http://www.youtube.com/watch?v=SmVAWKfJ4Go
Selline lugu, et mina ei oska videot üles laadida, eriti tööarvutis, kus itimees kohe turja kargab, kui midagi kinni kiilub.
Aga Cashi "Hurt" lõikab täna kuidagi eriti valusasti.
Samaoodi Poguesi "The fairytale of New York."

Ise ka ei saa aru, mis täna hinge valutama paneb. Kõik need teistele meelega ja ilma meeleta haiget tegemised vist.
Mu poeg nuttis eile pikalt patja. Sõber ei jäänud talle ööseks, kuigi algul lubas jääda. Ja meie issiga süüdistasime teda salaja kommisöömises. Rumal lugu, kui issi kapi otsas seisnud trühvlikarp on äkki tühi ja kolm paari suuri ümmargusi silmi vaatavad otsa, ühest suust oma täielikku ilmsüütust vandudes. Keegi neist valetab aga kes?
Jube, oleme siis jõudnud sellesse staadiumi, kus vanemad enam ei tea kõike, mis lastel teoksil. Usalduse defitsiit..
Tööl pole midagi oma küljele panna. MI DA GI! Ma ise ka imestan, kuidas ma mõne tunniga suutsin lehekülje ära täita.
Taskus sügelevad kinkekaardid ja ma käin juba kolmandat tiiru Seppälas midagi normaalset leidmata. Kuidas on võimalik, et ilmatu suures poes EI OLE midagi osta?
Tõmban virinale pidurit ja loodan, et Apollos läheb paremini.

Veel üks laul sobib täna: Foo Figters "The Pretender". See aitab siis hästi, kui on nii vihane olla, et pritsib juba kaane vahelt välja. Kui Cash ohkab niisama, siis Foo Fighters virutab ja südamest.

head käesolevat!

meie sidisime kenasti viiekesi kodus, kassist-koerast rääkimata. Üle tüki aja ei läinud külla ega kutsunud külla st mina kutsusin aga tagajärjetult.
Hea oli. Vedelesime isekeskis, sõime kuna tahtsime ja mida tahtsime, vaatasime tvd ka tülideta. Kell pool 9 õhtul avastasid lapsed, et on laekunud LUMI, nad paiskusid õue ja naasesid sealt kell 23.15, et pool tundi võileibu süüa ja taas õue ilutulestikule tormata. Ma olin ka kaua õues. Tegime lumesõda, lumelaternat, lumejänest, lõket ja igast muud möllu. Lumelaternat me polnud kunagi varem teinudki ja maru ilus sai, selle sisse paigutasin rahuldustundega oma palju raha maksnud aga jubedalt seebilõhnalise küünla, mida toas põlema ei saanudki panna, nii kange luhvt oli.
Ilutilustik (nagu Kati seda kunagi nimetas) oli äge, shampuse asemel jõime kõik õues lumise aiamööbli peal teed :)
Pesamuna enam paugutamist ei karda, isegi koer kannatas suure osa saluudist õues koos meiega välja, siis läksid kärtsud päris kõvaks, koer muutus pisut murelikuks ja viisime ta tuppa.
Sedasi.
Nüüd tööl ja lõbustused mõneks ajaks piiratud..
Take care you all!