Pokumaa ja Nõiariik

Esimesed neli pilti on Pokumaast, edasi Nõiariik.
Nõiariik on nagu rohkem möllamise koht. Avarust on seal palju, 42 hektarit. Peanõid võttis meid vastu, tegi luuaviskamise võistlust ja nõiatantsu. Üks onu näitas toredaid palkmajakesi ja ehitisi, saunalavale mahub neil 20 inimest ja noorpaari sviit oli ka väga armas. Viljakusjumalanna kuju sai silitada. Onu kõneles, et kord oli neil ekskursioonil paljulapseliste perede liit ja nood olid kujust hirmunult viie meetri kaugusele hoidnud :D
Lisaks viidi metsarajale, kus pidi õõnsast puust läbi pugema ja õnnevõrkudel käima, lõkkeplatsil ootas meid teine nõid, kelle juhendamisel sai küpsetada puutoki otsas tainast. Väga lahe idee, peaks isegi proovima.
Mänguväljak oli suur ja vahva, vanemad said piknikku pidada, kuni lapsed ringi traavisid. Tõesti hea paik pulmade, sünnarite ja firmaürituste pidamiseks.

Pokumaa põhivaatamisväärsus on tühised 15 milli euroraha maksnud Pokukoda. See on palkehitiste kõrgem klass! Kõik, kes tahaksid endale ökokodu ehitada, võiks seal ära käia. Magus puulõhn, sammal palkide vahel ja puukatus... super, lihtsalt super.
Tädi talitas seal lastega väga kenasti, rääkis Valterist ja pokudest, sellest, kuidas pokud ei taha reklaami ega põhimõtte pärast ei panda neid ühelegi küpsisepakile ega limpsipudelile. Siis saime koos lastega lõngast ise poku teha.
Veel lidusime läbi mõistatustega metsaraja aga kuna sääskede seas levisid andmed uuest toidulaadungist metsas, põgenesime sealt käbedalt.
Pokumaa sobib rohkem rahulikumale perele ja lapsele.
Üllatus oli mulle see, et kohalikku Võrumaa materjali olevat Pokukojas kasutatud väga vähe, ehitajad olid Valgast, palgid Rakverest, mööbel siit ja sealt.
Pokukoja poekesest tõin kaasa kuuseokkakomme. Sibula- või leivashokolaadi oleks ka tahtnud proovida aga 50 kr tahvel... , ei raatsinud osta.

Tore reis oli. Ilm säras päikesest ja mõnusasti lülitasin kõigest end välja Võrumaa kuplite vahel. Katikesel oli küll sinna sõites väga paha, kilekotti sai mitmeid kordi täidetud aga tagasi sõites oli väga rõõmus ja kõbus.

Suvine

Uskumatu, et juba on juuni.
Eile sai kõik suveasjad ametlikult ära tehtud. Kuigi siis oli alles mai.
* Muru lühendatud, aiaveeri murukääridega silutud kuni sõrmed villis.
* Peenraid esimest korda kastetud.
* Grillitud. Ostsin täiesti tavalist äädikamarinaadis liha ja täiesti tavalisi Dagö toorvorste. Oo kui head olid. Need igasugused imemaitseained ja marinaadid, neist iial ei tea, kas on hea või tundub võõras, piprane või muidu imelik. Ma lähemal ajal tahan ise proovida liha marinaadi pista. Ja kala.
* Käidud keset ilusat ja väga kiiret suvepäeva - puhkepäeva töö tarvis üritusel (suvine nuhtlus nr 1)
* Söödetud sääski (suvine nuhtlus nr 2). Sääskedel on vist majanduskriis algamas ja nad võtavad, mis võtta annab. Elavalt tahavad nahka panna inemese! Üritasime aias õhtust süüa ja no ei olnud võimalik. Mässisime rätte ja ürpe ümber aga kui suu lahti tegid, lendas kahvli järel umbes viis kihulast suhu. Miku põgenes koos vorstidega tuppa aga pillas teel minu kõige vanema ja lahedama taldriku katki klirr...
Pean vist mingi säääsetõrjetossu või küünla ostma.
* Lapsed viisin ujuma. 31. mail. Ujusid kah, hullud. Mina läksin põlvini vette. Õhk oli küll soe.

Niiet kuulutan suvehooaja ametlikult avatuks!
Kui sa mulle külla tuled, siis
ma ajan sind kell 7 üles ja läheme Sauga jõe äärde koera jalutama. Kui sa juba kohe varsti tuled, siis garanteerin, et kuuled toomingavahuses võpsikus ööbikukoori ja metsvintide lärmi, kägu loeb su eluaastad ära ja pääsukesed tahavad sulle vastu pead lennata. Jõe ääres näed parte, kes roostikust parinal lendu panevad. Sa saad seista hõbepajude oksakardina all jahedas ja lehvitada esimesele unisele kaluripaadile, kes mööda põristab. Või visata jalakäijate sillalt õng vette.
Päeval tee mis tahad.
Õhtul läheme sõidame ratastega randa, ei, kindlasti mitte suurde randa, ikka kohalikku, kus sa ei pea tundma end ühena 10 000 päevitajast. Sa saad vaadata muuli äärest merele suunduvaid laevu ja me võime ronida linnuvaatlustorni tippu. Päris ilus vaade avaneb. Ma võin muffineid ka kaasa küpsetada...

lasteaia lõpetamisest ja reisist kirjutan teinekord. Pildid alles aparaadis.

Naabrid 3

Praeguses kodus on mul hulk toredaid mutte ja taate. Ületee vanamees oli julm lahe, käis kalal ja jahil. Nii tujuküllane oli ärgata pühapäevahommikul kell pool 7 kärgatuste peale- naabrivana tulistas meie pirnipuude otsas istuvaid vareseid.
Tassis mulle pisipisikese raha eest värsket suitsukala, laenas muruniidukit, kui meil veel polnud ja kui me midagi õues tegime, siis ta ikka tuli ja õpetas, kuidas tema meelest asjad käivad. Kahjuks suri vana kaks aastat tagasi ära.
Tema proua Evi on ka tore. Väga hõivatud leskproua, laulab kooris, tantsib, juhatab koori ja mis kõik. Meie laste vastu on/olid nad alati lahked. Kui midagi kangesti vaja on, siis just tema käest käin laenamas. Mina jälle viisin talle leiba, kui ma seda küpsetasin ja T lükkab talvel tema ukse eest suurema lume ära.

Teine naabrivanamees laenab meile sügiseti õunamahlakanistreid. Mutiga jälle vahetame lilli ja pirne. Meie koer armastab nende pisikest tigedat koeranässi :)

Üleaedsetel on kolm last ja vanim käib meite Mikuga ühes klassis. Sestap on naabri-Jaana asendamatu, kui tarvis midagi koolivärkide kohta teada saada ja Mikul on päevik koolis, sest naabri-Mirell on väga hoolas.
Jaanaga ma lobisen juttu harva, kui kokku saan. Naabri uut meest ma ausalt öeldes silmaotsaski ei salli, aga see on minu probleem. Mulle ei meeldi inimesed, kes vahetpidamata iseendast räägivad. A näe, kui mul meeska oli ära, siis naabrimees tuli aitas mul muruniiduki jälle ellu äratada.

Naabri-Sergei ja naabri-Leena on ilmatu virgad inimesed. varavalgest hilisõhtuni nokitsevad oma tuttuue maja ja aia kallal, mis on ehitatud õunamahla-naabri endisele kartulipõllule. Neil on 13aastane tütar ja Krissu sõbrustab temaga. Krissu on neil käinud aga ta väga ei taha seal olla, sest pererahvas on nii korralik, alati on nõud pestud, põrandad pühitud ja kingad esikus joonel. Naabritüdruk saab koledasti pahandada, kui midagi segamini aetakse või tegemata on.

Veel on ühed naabrid, keda me teretame ja teised naabrid, keda me isegi ei tereta ja ma ei tea, kes nad on kuna neid elab majas terve kuhi ja näodki vahetuvad seal kogu aeg. Üks pere paariaastase lapsega on seal, ja ema röögib oma tite peale vahetpidamata. Lisaks korraldavad nad suviti aias koosviibimisi, kus muusikalise meelelahutuse eest hoolitsevad Meie Mees, Homenja, ja muud superstaarid. Me lähme tavaliselt siis tuppa ära....

Ja on mitmeid inimesi naabruses, keda ma olen pea iga päev 6 aastat jutti näinud aga me ei tereta ja vaatame üksteisest mööda. Ei teagi, miks. Nad on nii tõrjuva moega.
Teoreetiliselt võiks läbi käia, meievanused kõik.
Aga on ka inimesi, kellega tihti suhtleme, seda eeskätt laste tõttu,kes samas lasteaias käivad. Minu Katikese tulevane klassijuhataja elab vaid 5 maja edasi.
Tunnen tegelikult soojemast suhtlusest puudust naabritega. Niisama kohvil ja pirukal pole ma kellegi juures käinud. Eevi mehe peiedel ainult.
Vanemate inimestega klapib paremini. Noored on nii hõivatud vist.
Või on asi selles, et minu eas (see kõlab jubedalt!) ei tekigi uued suhted kergesti. Kohanemine võtab aega ja energiat. Ma ei jaksa leppida enam uute tuttavate kiiksude ja veidrustega või süveneda kellegi lapsepõlveprobleemidesse. Ausalt öeldes ei tea ma poolt sedagi, mis mu vanade sõprade elus toimub.

Oma tööle olen selles mõttes tänulik, et suhtlemisnorm on tavaliselt kuhjaga täis. Pigem olen häälestunud uutele tutvustele, nii vahvaid inimesi olen kohanud! Mis siis, et ma ei õpi kedagi neist päriselt tundma, ikka on hea meel kui kohtume. Võibolla ongi parem, kui inimese varjukülgi ja probleeme ei tea.

Kus nüüd kukkusin jahuma....
kas teie armastate oma naabreid?

Naabrid 2

Mul ei ole tegelikult aega blogida aga ma pean, et mitte kaant päris pealt visata. Blogimine annab tunde, et kusagil on ka normaalne elu rahumeelse peenarde rohimise, pannkookide küpsetamise, jalutamise ja raamatulugemisega... No vähemalt oli selline elu, ju üheltmaalt hakkab jälle.
Ma pidin naabritest kirjutama, mulle see Postimehe lugu kangesti meeldis, kus tänava- või majapeost räägiti.
Hakkasin mõtlema hoopis oma Tartu-naabrite peale. Nii 40 aastat tagasi, kui Variku tänava kanti uut elamurajooni hakati rajama, olid seal kõik noored pered, väikesed lapsed. Aiad tehti peenraid tihedalt täis, osteti esimesed žigulid ja mossed, minu naabril oli isegi Zim, venelaste limusiin peaaegu.
Aeg läks ja noortest emadest said prouad, praeguseks juba peaaegu mutid. Toonased vanaemad-mutid on enamuses surnud või mujale kolinud. Väga karakteersed mutid olid.
Kuke-mutt esindas üksikute raudsete muttide elulaadi. Ei ühtki meest, ei temal ega ta tütrel. Tütrepoeg oli ainus mees peres. Kuke-mutt tegi kõik ise aiapidamisest majaremontimise ja jäneste killimiseni. Tema järeltulijad paraku nii võimekad pole ja maja laguneb hullult, aed on täiesti metsik. Kukemutt kurvastaks, kui ta pilveäärelt vaataks.
Söödi-muti perel oli hästi arenenud ärivaist, mis pärandunud ka lastele. Zimm on paraku maha müüdud ja kogu suguselts mujale kolinud. Söödimutt murdus, kui tema mees suri. Mitu aastat käis meie pool jutustamas, kui kuldne elu temal kalli mehega oli. Matustel luges üle kõik matuserongkäigu autod ja kõik pärjad haual ning lehes kõik kaastundeavaldused oma perele.
Miku-mutt oli suur ja turske nagu emalaev. Tema mees, Miku-Kalle pikk ja kõhn nagu kriips. Kallet hüüti Tšuktsiks, sest tal oli selline asiaatlik näolapp. Mõlemad armastasid kangesti viint visata aga mutt ei jäänud oma hiigelkeha tõttu kunagi purju. Kalle aga küll, tema vaeseke kukkus pidevalt ümber ja murdis kõikvõimalikke konte. Ükskord tahtis ta meie pool õue minna kuid tuterdas valest uksest välja ja pudenes kõrgest trepist alla keldrisse, kus oli umbes pool meetrit külma vett. Hea, et hing sisse jäi...
Külapidusid meil polnud aga viina joodi küll koos naabritega vahel. Mina neid olemisi vihkasin, sest vihkasin joomist. Ilmselt laenati ka tikke ja soola ja aidati, kui midagi vaja aga ma ei mäleta, olin suurtele inimestele suht nähtamatu laps. Ma ei sallinud eriti ühtegi naabrit aga praegu vaatan, et tavalised inimesed oma kiiksude ja nõrkustega.
Praegu on mu vanematel peale Kukkede kõik uued naabrid. Uued majadki ehitati 10-15aastat tagasi. Need lapsed, kes siis olid titekad, kui mina 13 aastat tagasi Tartust ära kolisin, on juba suured, jalutavad oma pruutide ja peikadega. Asfalt on pandud. Üks terve uus tänav juurde ehitatud. Ja aina uhkemad autod sõidavad.
***

Naabrid 1

Leidsin inspireeriva artikli. Paraku on mul endiselt jube kiire, hiljem kirjutan, mis ma sellest arvan. Sigane kirjutas täna oma naabritest nii., mulle hirmsasti meeldis:)

ohates..

Kas teate seda tunnet, kui kutsikas esimest korda ilma jalutusrihmata peremehe kõrval joosta tohib?
Nina on tähtsalt püsti, lontis kõrvad lehvivad ja sabajupp vehib suurest maailmaavastamise rõõmust. Töntsakad käpad sibavad kiiresti-kiiresti aga kipuvad sõlme minema ja kuts veereb uperpalli. Kähku püsti, raputab end korra imestunult ja lidub edasi, et järgmisel hetkel vastu laternaposti põrgata.
Oh jah.
Pesamuna sai eile "koolisüsti", homme toimub öö lasteaias - algul grillitakse ja tšillitakse, siis joostakse lasteaias taskulampidega ringi ja jäetakse teistesse rühmadesse kolle ja veidraid sõnumeid maha. Reedel- lõpupidu. Ja ongi kõik. Rihmast lahti.
Keps alla ja kooli poole joondu.
Õhtul joostakse "külalastega" omapead tänavatel ringi ja oh, kuidas mu süda on rahutu, kui kambakesi ratastega ühe ja teise sõbra poole rallitakse. Meil küll vaikne linnaosa aga eks leidub siingi jõmme, kel vaja gaasi tallata.
Kati on meil imetilluke (116 cm) aga saab tehtud mis vaja- ulatub piimatassini nõuderiiulil ja moosipurgini külmkapis.
Kuigi kasvatajad kinnitavad, et Kati on terane, hakkaja, veerib normaalselt ja arvutab ka 10 piires, nagu ette nähtud, tundub mulle ikka, et ta on ju niiii rumaluke alles. Magab kaisuloomaga ja ei oska veel mobiiliga helistada ja meie välisukse lukk käib nii raskelt ja koolikott saab raske olema ja..
Ühesõnaga muretsemise meistrivõistlustel olenama alati tegija ja põdemise kategoorias
kindel tšempion.
Küll elu õpetab.
(raske ohe)

Sõirast ja surmast

Pilt on siit. See, kel näpp suus, on Krissu lemmik, autistist detektiiv L.
Ma ei mäleta, kas ma olen sõira kunagi söönud ja seep pole mul ettekujutust, milline ta olema peab. Noaga lõigatav? Mul tuli selline pehmepoolne, rohkem määre kui juust. Maitse oli hea, ma köömneid ega muid ei pannud. Perekond keeldus söömast, sest nad polnud varem midagi sellist söönud aga ma ise mugisin küll mõnuga.
Vaatasime pool ööni seda lollakat Death Note`i ja vähe ei jooksnud mul unes seepeale jaapanlased peas ringi. Täna hommikul on räme peavalu ja muud vaevused.
Ausalt öelda polnud mingi asi film. Tavaline detektiiv, mitte õudu. Mu meelest materjali oleks jagunud küll päris suurejoonelise filmi tarvis aga...
Kogu efekt olidki paar arvutis tehtud surmajumalat.
Idee oli ju hea: inimene saab endale surmajumala rolli. Kirjutab aga kurjategijate nimesid surmavihikusse ja pahad saavad üksteise järel infarktid. Kuritegevus väheneb, maailm puhastub, aga... kas on inimesel õigust jumalat mängida? Kustmaalt jookseb piir nn ühiskonna hüvanguks tehtud mõrvade ja isiklike motiivide vahel?
Head küsimused ka meie riigis. Mõrvarile mõrvari palk, aga mis neist varastest, vägistajatest ja muidu pättidestki vanglas pidada? Ja narkaritest võiks ilma "ära puhastada"? Kaugel siit veel etnilise puhastuse ideed on?

prrr, külm

Issi on Kevadtormilt tagasi, sääskedest söödud, väsinud kuid rõõmus.
Tema räägitud lugudest võiks juba väikest raamatut kokku panema hakata.
Kuidas rühma surim kokutaja pandi radistiks, kuidas kokkade tülli pööramise tagajärjel unustati neid toita ja pakuti lõpuks midagi supipotipesu vee sarnast, kuidas luurajatel polnud pärast kolme päeva metsa all enam suurt kuskil luurata, sest kuidas sa viskad kõhuli kui kõikjal on teatud hunnikud, kuidas kell kolm öösel pärast käsikaudu telgi püsti panemist avastatakse, et see on keset punaste sipelgate pesa jne jne.
Oh jah. Annaks Issand, et selliseid asju reaalis kunagi läbi ei peaks tegema.
Mul juba ainuüksi telgis magamise mõtte peale hakkavad kondid valutama. Telgis magada saab ainult ühel viisil: kui oled päev läbi ringi trampinud ja kukud õhtul jalapealt horisontaali.
Muidu on ilm kole külm ja märg, töötuju ei tule kuidagi peale ja mina ei kujuta ette, et kui Mikule homme hilinenud sünnipäevalised külla tulevad, siis mida nad toas istudes pihta hakkavad...

Death Note the movie the rasmus - lucifer's angel

Minu lapsukesele meeldivad hoopiski jaapanlased!. See kultusfilm- Surma vihikud- on laupäeval TV6 s kell 22. Krissu on kõik koomiksid sinutorus ära vaadanud ja täiesti sillas. Niiet- õudukaõhtule kõik ülehomme!

Yorkshire ja kolimine

Ikka meestest:)
Eile käis mul külas palju inimesi, nende hulgas kolm inglismanni, kes rääkisid nii võluvat yorkshire murrakut, et lase olla. Alguses kui nad kolmekesi omavahel vestlesid, ei saanud ma mitte midagi aru, hiljem ükshaaval ja aegamööda hakkas natuke koitma. Küsisin, et meie pere Heartbeati sarja fännab, kas nad on sealtkandist, et natuke nagu sedasi kõlab? Jajaa, naersid mehed, Middlesbury on miski 10 miili meist.
Kui armas! Need ümarikud OOd ja "-aied" ja "-oied"! gOOd bless yOOOr hOOum:)
Nende õnnistusi ja eestpalveid jagus meie maja igasse nurka, õnnistused säravad tasakesi vastu nii diivaninurgast kui köögiriiulilt...

aga täna on hull päev, nagu tegelikult terve nädal. Me kolime tööl, rohkem rahvast mahutame ühte tuppa. Ja ei oleks olnud võimalik leida ebasobivamat päeva kolimiseks kui täna, just täna, kui ma olen tundide viisi arvuti taha liimitud ja tootnud -oot ma vaatan- kokku 154 rida teksti.
Kuid- täna on taevasseminemispüha ja kolimine sellisel päeval peaks olema hea enne, eks:)?
Nüüd kiirustan pesamuna esimesele koolikoosolekule.

Lisaks eelmisele..

Mulle tulid meelde veel paar lemmikmeest aegade hämarusest :D
Tihhonovi kevadiste hetkede jaoks olin tollal ilmselt liiga väike, Optimistliku tragöödia ulja madrusena oli minu jaoks oluline. Hissand, kas ma olen tõesti nii vana??? Ega ma filmist midagi ei mäleta, Tihhonov oli nummi.

Batalovit ma ei teagi, kust ma ta leidsin. Moskva pisaraid ei usus oli ta juba liiga vana tegelikult... veider mehike.
Oo, ja muidugi tankistid. See keskmine tundus kena siis aga praegu ma vaatan, mkm, mitte mingil juhul, hoopis too vasakpoolne on huvitav.





Lemmikmeeste nimistusse võib lisada veel Vassili Livanovi (no kellele tema Sherlockina ei meeldiks) ja Vladimir Võssotski, kes oli nii üüber mees, et ponnistasin läbi lugeda Marina Vlady mälestusteraamatu temast, vene keeles, ja see oli mu esimene venekeelne raamat:)

Huvitav, miks mulle plikana vanad mehed meeldisid ja praegu kuidagi... vastupidi kipub olema:D
Ja ikka see kaugelt pilguga paitamise teema, täiesti kirevaba. Orhideed on kenad vaadata aga tubli porgandipeenra vastu ei saa miski... või kuidas;)

ma`i tea, miks see maikuu mulle nii imelikult mõjub, lõpetan nüüd meestest jahumise.
Pildid siit ja sealt ja Tihhonov on Õhtulehest.

Nii-nii ilus!

Kui ma oleks 13, siis ma ilmselt kraabiksin igatsusest niutsudes teleka eest küüntega vaipa – eks ikka selle Norra viiulimehe poole :D
Tal jätkub karismat ja sarmi terve poistekoori jagu! (Nagu kirjutas keegi Michael Stipe kohta, kui REM viimati Talinas käis.)
Minu esimene teleka-armastus oli Jaan Kiho mingis telelavastuses, olin äkki mingi 10aastane? Kole mõeldagi. Järgnesid Mr. Rochester ja Robin Hood Inglise seriaalides ja siis muidugi Allar Levandi, keda keegi tükk aega üle ei trumbanud – kuni tuli “Naerata ometi” Robi, aaah, Toompere juuniori kaitsetu kaelajoon, musisuu ja rabe naeratus võtavad ohkama veel praegugi….
Teismeliseeas täitsa normaalne arengufaas. Armastuse objektiks on vaja ainult kedagi, kes oleks ILUS ja soovitavalt mingil alal andekas. Vahel piisab ilustki. Minu 9. klassi imetlusobjektil R-l, kes istus minust pink eespool, olid vaid kaks imelist omadust: ta NAERATAS sedasi mõnusasti ja teiseks oli ta klassi parim matemaatik.
Minu pinginaabrile meeldis jällegi minu silmarõõmu R-i pinginaaber M.
Jumala naljakas tagantjärele mõelda :D Mina ja mu pinks kaotasime oma lemmikute läheduses tavaliselt kõnevõime ja suutsime vaid punastades midagi oma nina alla sosistada. Mina lobisesin rõõmsalt M-iga, pinks jällegi R-iga, mina olin kõrval kadedusest roheline …
***
Praegu läheb meeldimiseks võluvast naeratusest midagi rohkemat vaja.
Ja julmilus ei pea enam olema.
Kõnetama peab miski inimese isikus.
Ma mõtlen ikka veel Juure ja Kivirähu nahhaalsete kommentaaride kohta Euroviisu naislauljate pandavuse kohta. Samas arusaadav, et ilusat inimest on ilus vaadata ja tahaks kohe öelda ka, mis nimelt temas eriti magus tundub.
Kellele läheb peale kaitsetu kaelajoon, kellele pallikesed, eks.
Aga minu meelest võib täiesti ebailusa inimese miski väga ilusaks teha.
Igaüks teab, kuidas armumine naise õitsema paneb.
Ma olen näinud hiirhalli ja tänaval täiesti nähtamatut naist palvetamas- no ilusam ei oleks saanud enam olla.
Või harilikku matsakat, keskealist, kulunud põllega prouat oma köögis, oma laste keskel, pruuni ümara käsivarrega õunasiidri pudelit lahti korkimas ja kooki ahjust välja tõstmas- KUI ilus!
Või kuidas muutub mõni paks ja kiilas pillimees laval vastupandamatuks.
Phil Collins. Peeter Jõgioja. Või näitlejatest kasvõi Gandolfini- mulle ta ei meeldi aga seksikate edetabelisse on ta jõudnud ju küll.
Nad muutuvad ilusaks selle läbi, mida nad maailmale annavad, kui peenesti öelda. Ja selleks polegi midagi rohkem vaja kui armastada seda, mida sa teed.
***
Kõikide muude kriteeriumide järgi püüda ilus olla on raske. Siis, kui sa tegelikult pole ilus. Eriti naisterahvale.
Nagu Briget Jones oma päevaraamatus kirjutas: naise keha on nagu talumehele majapidamine: küll niida ja trimmi siit, küll kõpla sealt, küll pane väetist ja küll värvi midagi üle. Not easy!
Seepärast oli mulle väga vabastav bioloogide elustiil - kõrgete kontsadega metsas ei traavi ja ripsmetushi võib hundisitta kogudes koju jätta.
Mulle meeldiks meeldida naturaalsel kujul ja sellega, mis ma olen, mitte sellega, kuidas ma välja paistan. Mis ei takista mul vahel kosmeetikapoes meelemõistust kaotamast ja imeaineid sisaldavaid purgikesi kokku ostmast - et neid paari aasta pärast jälle prügikasti pilduda.
Suurt peeglit mul kodus ei ole. Aga töölaua kõrval ripub Katikese joonistatud pilt pulkjalgadega minust, peas hiiglaslik kroon ja kõrval kiri- saoolet ilus emme.
Vaat olengi ilus ja kõik!

Eurov

Varustet kausitäie singipirukate, purgitäie minu ema tehtud kurkide ja pudeli tshiillasega saime Euroviisu nähtud.
Järeldused:
*Norra oli bestikas, tõesti oli. Viiul oli parim osa laulust.
(vastamata küsimus Katalt: kas nunnud igavesti poisilikud noormehed on nunnud ka 20 aasta pärast või on nad siis juba naeruväärsed?)
*Portugal ja Moldaavia täitsa ka andsid olla. Selline folgilik. Ja Venemaa.
*Mõnel oli laval tulesid ja vilesid ja niisama sebimist nii palju, et nõudis mõtisklemist, kesse siis laulab üldse seal
*Meile tundus, et Malta tädi, kes laulis enne Eestit, tegi Nurmsalule oma häälematerjaliga väga ära aga kuigi tädi lasi oma õrilad vägevasti valla, oli Malta laul ikka nii igav, et jäi Eestist kaugele maha.
*No need Balkani tüdrukud, kes päeva dzinni ja sidruniga alustavad :)
"Ma tantsin ja näitan ennast kõikidele ja olen kuum täitsa, ja ma ei tea, kas üldse sellest midagi paremat võib olla!! Mkm, ei olegi!"
*Või Armenia :"Uus tants! Meil on uus tants! Tulge teie ka meie uut tantsu tantsima! Hõi!"
*Laura oli pisut mööda. Oleks äkki viisakas olnud tervitusküsimusele vastata? Milleks on vaja ohke saatel Venemaa punkte vastata? Kasva suureks!
*Vist kõik lauljad ütlesid vene keeles aitäh, Eesti mitte. Ma ei tea, oli see teadlikult või mitte, aga mu meelest mõjus seegi tarbetu poosina.
*Juur ja Oja ajasid seekord nii haiget juttu. Päris hirmus. Ei ole pede- ja viinanaljad kolm tundi järjest naljakad. Vastamata küsimus: kas kõigil meestel jookseb naisi vaadates samasugune tekst peas? Ma ei lähegi õue enam:(

Seekord siis sedasi. Hommikul ärgates avastasin, et Türgi ja Norra laul laulavad end minu peas ise edasi. Türgit tahaks kinni keerata aga ei õnnetsu..

Reklaam

Kui näete kibuskis müügil Lastekaitse Liidu uut ajakirja Märka last, siis ostke see pikemalt mõtlemata ära.
Retsepte ja ilunippe sealt ei leia, küll aga mitu absoluutselt hingest tulnud ja hinge rebestavat artiklit.
Anna Levandi parim intervjuu, mida ta iial andnud on.
"Naistevahetuse" toimetajaga intervjuu meediasse sattunud lastest
Lugu emast ja kasuemast Eha Sellerist, kes on ka PRIDE koolitaja ja tugiperede tugiisik Läänemaal. Silmad võttis märjaks.
Wimberg isadest.
Ester Laos kirjutab, kuidas üliraske puudega laps muutis tema elu - ja ka paljude teiste inimeste elu. Mõistmise ja armastuse poole.
Lugu päevast Kolumbia lastekodus.
Ostke!

Vaim ja vaev

Kas teile ei tule mõnikord vaim peale?
Ei, mitte laululoomise või joonistamise vaim. Pigem selline olek, nagu oleksid ärganud hommikul maailma serval, maailma kõige esimest hommikut ja kõik, mida näed, kuuled, tunned ja mõtled, on nagu esimest korda - terav, selge, mõttekas ja alasti.
Sellise vaimse alastioleku võib käivitada mis iganes. Algav deprekas, eriti kange latte, katkend raamatust või filmist, mõni pilk, mõni muusikajupp.
Eile käivitas selle Üks Mees
kes astus meie kontorisse kui teiselt planeedilt. Rääkis üht tööasja, aga ta oleks võinud lahata ka Lähis-Ida probleeme või tsiteerida NLKP aprillipleenumit, ma ei kuulnud niikuinii ühtegi tema sõna. Kahvatujumeline, pikakoivaline, pikajuukseline, lihtne, uje ja nõtke nagu haldjas, tema pilk oli nii sinine ja hele, et ilma toolist kinni hoidmata ei saanud sinna sisse vaadata.
Ta istus meie diivanil, mis tundus tema kõrval põlastusväärselt maine ja inetu… veel pikka aega pärast tema lahkumist me kolleegiga naeratasime omaette ja mõtlesime, kas ta oli ikka päris?
No ja siis hakkas pihta. Sigur Ros ja kõik muu. Täitsa õudne…
Sõbra räägitud mure teeb su peas pesa, kriibib, teeb haiget, kisub minevikku üles ja näitab näpuga su enda elu peale.
Vanainimene tänavanurgal vaatab sind nii, et tekib tahtmine tema kõrvale istuda ja kuulata ära kogu tema elulugu.
Maailma kõige tähtsam asi on otsida juutuubist üles üks laul ja kuuulata seda 10 korda järjest. Maailma kõige tähtsam asi on jalutada üle silla, vaadata otsa iga vastutuleva auto juhile ja püüda kinni tema emotsioon, isiksus ja mõtted ühekorraga. Maailma kõige tähtsam asi on istuda bussijaama kohvikus jahtuva latte taga ja vaadata vastaslaua meest, kollaseruudulises ülikonnas, pikkade hallide juustega, viinaklaas ees ja peen dokumendimapp päevinäinud kilekotis.
Isegi pilvedel taevas on järsku selline värv ja valgus, et maailma kõige tähtsam asi on neid pargipingil istudes vahtida.
Jäsrku on kõik kohad täis lugusid, meelolusid ja pilte. Ja selles segapuntras loob end visalt ja vaikselt minu enda lugu, sirutab, nõuab endale ruumi.
Kuni tuleb öö ja mõtte-tundesegadikust jääb järele vaid aeglaselt maha vajuv tolm…
Kõige hullem, kui sellises vaimuseisundis on vaja teha midagi asjalikku, näiteks kirjutada lindilt maha imekauni neiu räägitud üliigavat, ainsagi parasiitsõnata, ainsagi emotsiooni ja naeratusevarjuta juttu
jäätmekorraldusest…
Äkki mul on lihtsalt tsüklilised meeleoluhäired?
Hetkel on kõige tähtsamad kodus ootavad (ma käisin ikka eile raamatukogus ka nagu lubatud) “Kuristik rukkis”, “Hyperion” ja “Söö, palveta, armasta”. See viimane jäi mul eile kell 1 öösel Itaalia koha pealt pooleli. Loodan, et Hyperion on jama, sest Simmons on pool raamaturiiulit täis kirjutanud, vastasel korral ootavad mind jälle magamata ööd nagu Pratchetti, Hobbi ja Rowlingu seltsis.

Sigur Ros - Hljomalind

Õuduse- ja õndusevärinate tekitamiseks sel hallilt hiilgaval hommikul..

Peaaegu üksi

Mind ootab ees seitse päeva telekapuldi valdamist. Peab ühe põhjaliku treti videolaenutusse tegema. Ja raamatukokku.
Kes tahab minuga koos Vanilla Skyd vaadata? Siis ma ostaks paar pudelit grusiinlast. Juustu. Midagi paksukstegevat veel.
Aga Geisha memuaare?
Veel naistekaid midagi?

Freddy, kussa oled?

Muude tegemiste taustaks möllab mul juutuub täna kõrvas. Olen omadega Live Aid 1985 kontserdile, no küll on ia!
Queen laulab parajasti ja Fredi ...oooo....Freediiii! Kes veel suudaks paksude vuntside, karvaste kaenlaalustega ja valge maikaga nii ilus ja andekas olla?
Kui ma bioloog olin, siis miski 91 või 92 suvel suri Fredi ära ja meil oli just botaanika suvepraktika Voorel, mis on maailmast täitsa omaette pandud paik.
Lisaks ladina keele taimenimede tuupimisele ja herbaariumide kleepimisele, mis kestis poole ööni, käis meil nonstop muusikaprogramm, mille põhiesineja oli Queen. Tekkis üks verivärskelt armunud paar, kes aina külg-külje kõrval herbaariumi kleepis ja Queenist rääkis, nad mõlemad olevat nutnud, kui Fredi lusika nurka viskas.
Kui praks läbi sai ja ladinakeelsed nimed vastatud, tehti üles suur lõke ja praeti pannkooke, Queen keerati taas põhja, tantsiti ümber lõkke "We are the Champions" saatel ja Kuke viskas kogu oma värskelt hinnatud herbaariumi tulle...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas teil pole tunnet, et kui inimene on surnud, siis on ta mingil kujul ikka veel olemas? Kas Fredi on ikka täitsa otsas või on teda natuke alles?
Mul on alati olnud tunne oma vanaisa ja ühe klassiõe suhtes, et nad on surnud aga kuskil olemas, nendega on kõik väga hästi ja nad ootavad mind, kui aeg tuleb.
Täielik rahu ja rõõm valdab mind, kui ma neile mõtlen.
Mõne teise kadunukese suhtes mul pole sellist tunnet.

Mingil kombel oli minu koju tekkinud Vahitorn, kus tegelikult oli päris huvitavalt kirjeldatud inimese hinge ja surelikkuse-surematuse teemat läbi ajaloo. Piibli ka.
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Piibli järgi polegi hinge olemas. Inimene sureb ja olgu ta patukott või pühak, surnd tema on ja ei mingit valgust tunnelis ega Jumala juurde hõljumist.
Ebaaus! Ikka ju pastorid järelhüüavad, kuidas Jumal inimese ära kutsub ja hellalt vastu võtab. Ja nüüd siis ole lahke, et nagu pilt keeratakse kinni ja saateid polegi?? Et peaks ootama, kuna sind kord üles äratatakse, kui hästi läheb?
Väga ebatervitatav perspektiiv!
Aga võibolla on see vaid jehoovatunnistajate teooria?

mine ole kuskil õnnelik!

Ema, tsiteerides Eesti Naisest intervjuud seksuoloog Helgi Toomsaluga:
“Näe, kirjutatakse, et parim, mida vanemad oma laste jaoks teha saavad, on …, no mis sa arvad?”
Tütar:
“Minna nädalavahetuseks kodust ära ja jätta lapsed omapead koju pidutsema!”
Ema:
“???? Siin on kirjas, et parim on vanematel ise õnnelik olla.”
Tütar:
“Jah, minna kuskile ja seal omaette õnnelik olla, lapsed rahule jätta, just!”

pool tundi hiljem.
Tütar:
"Emme, tule soovi head ööd!"
Ema:
"Mai saa, ma olen siin teises toas parasjagu raskelt õnnelik! Kustuta ise tuli ära."
Tütar:
"Emme, sa pead tulema!"

Ps. Teismeliste tüdrukute emad, kelle kõrvad Vannila Ninnjade peale peast juba tahavad kukkuda- öelge oma lastele, et Paramore on uus Avril Lavigne! Alles mitterikas ja mehele minemata Avril. Heldene aeg, on neiu ikka palju asju linti laulnud!

E-päev

Ühesõnaga mind unustati ära.
Mul on seda kõike olnud 12 aastat: voodi ees laulmist ja liigutavaid joonistusi ja armsaid kingitusi ja musisid ja kallisid ja lilli ja kõike.
Tänane päev kulus Miku sünnipäeva eelsoojendusele, rattaostule, muidu linnastiirutamisele, vanemad olid siin, sain murutrimmeri, koristasime kuuri, timmisime rattaid, tegime lõket, no tõesti kiire oli
...
kuni kell 6 õhtul ma avastasin, et mulle pole head E. päeva soovitudki, rääkimata kõigest muust. Lapsed nägelesid, jagelesid ja solvasid üksteist ja mind sunniti trimmerdama kuigi ma kartsin, sest see eluk üürgas kui viis muruniidukit. Kui ma tahtsin viinerit lõkkesse pista, pistis Kati pröökama, et see on tema oma, seepeale läksin tuppa ja päästsin väsimusest ja pettumusest pisaraveed valla.
Kui ehmunud perekond oli mind ükshaaval vaatamas käinud ja vabandanud ette ja taha, korjasin oma haleda isiku kokku ja ligunesin kuumas vannis.
Samal ajal kaeti ahvikiirusel laud, varuti lilled, kommid ja kaardid, süüdati küünlad ja avati vein ja sulati mu ees nagu või päikese käes.
...
Sealtmaalt hakkas juba nagu heamaks minema.

Teile

Lappan edasi Alavainu "Lehti jagamiseks" ja mõned lehed kipuvad mu käes edasijagamist nõudma.
Ma siis jagangi. Täiskuu on ka jätkuvalt...

Piretile:
Victoria ei ole iial kaotus-
vaid võit, vaid võit
ja ikka ainult võit.
Ta alla heidab end
maailmajaotus
ja inimsüda.
Seinast seina-
kõik.
(veel 2 salmi vahepeal)
Victorial on mitu-
tuhat nägu.
On tihti
pärisvõidust
suurem
salavõit
ja kärarikkast
sõjast
vaikne tegu...
Ta ise muigab vaid
ja lausub:
Võit on võit.

Katale:
Ükskord ma tundsin end tundvat
midagi sisemas.
Ma kasvasin, kasvasin suureks-
see "miski" jäi pisemaks.
Kuigi väikene, ometi alles
oli see kuskil
mu sees.
Ta hoidis mu ergud kõik valvel:
teadsin, midagi ikka on ees.
Ja oligi! Iga päev ootas
mingil nurgal üks
väikene rõõm.
Ma suutsin ta ära tunda.
See oli äratundmiserõõm.
---
Vanaema torises ja ütles:
Mõni ime!
Elada saab üldse ainult
elurõõmu nimel!

Itile:
Nii. Ma joon juba kolmandat
hommikukohvi.
Olen katnud ka
hommikulaua.
Puder podiseb potis
ja igav on.
Sest teised kõik magavad kaua.
Küll on igav, kui maja on
magajaid täis -
nõnda üksindustunnegi tekib..
Seda leevendan nõnda,
et kirjutan
ühe toreda SAPARD-projekti!

Elsale ja Mariale:, mitte et te "külmad" oleksite vaid lihtsalt, selle "hinge hõiskamise" rea pärast.

Kui hing on külm,
siis jahtub ihu maha
ja täiskuust taevas
kibelust ei teki.
Külm inimene
varjub ahju taha
ja sealgi lisaks
võtab vatiteki.

Ta külmaks jätab
väljas möllav maru
ja leigeks elu suhtes
jääb ta jahe aru.
---
Vanaema pole iial
mõistnud mõistet
depressioon-
tema osaks igavvesti
on me elu
lihtsam pool:
"Minu veri enam ringi
väga kiiresti ei käi...
Ometi hing hõiskab vahel,
vahel saab ka süda täis."

Kolleegidele, sõbraliku muigega:
Vahin laual kääre:
mida lõigata
ajalehest välja,
homseks lugeda?
Uskuge, et mitte
midagi ei taha.
Andnuks parem
vaestele
ajaleheraha...

Ja kõikidele teistele :), kevadiselt :
Pea õide puhkevad kõik majad,
ja autobuss, ja troll, ja tramm
pea prügikastki võrseid ajab,
sest kevadel on hirmus ramm

Ja vanaema puhkeb õide-
käib laudas nagu lillekimp
kõik vale tundub äkki õige,
meeks tõrvapoti muudab tilk...
----
Ma maale nüüd ei julge minna-
seal veelgi pöörasem on kõik:
rõõm rõkkab vaese rahva rinnas
ja lõbus tundub põrgusõit!

Ritsik arvab, et põrgusõidust on asi veel kaugel ;)

vastikult reaalne film

Kas Fauni labürinti vaatas keegi? Ma nägin filmi teist poolt. Ebameeldiv oli. Kriipi. Muidugi pooltest asjadest ei saanud aru ilma algust nägemata aga lõpp oli ilus isegi.
Mõtlesin, et kui praegu sõda hakkaks - selline vana hea püssilaskmissõda, mitte küber ega tuuma ega bio - siis kes on need, kes südamerahuga kõrisid läbi lõikama hakkaksid, nagu filmis see sadistist ülemus. Kas võsapetsist tuttavad pohhuistid? Võibolla hoopis mõni kena pintsaklipslane osutuks andekaks piinamisspetsialistiks?
Kas elukutselised sõjaväelased peavadki olema sellised, kes suudavad vajadusel oma emotsioonid, eetika ja südametunnistuse välja lülitada?
Sa pead ju oma riigile ja ülemustele lojaalne olema aga kui mingist piirist alates ei tundu kõrgemal pool sinu eest tehtud otsused sinu jaoks enam õiged?

Igasuguseid põnevaid psühholoogilisi eksperimente on ju tehtud. Näiteks lasti ühel tudengirühmal teisi elektriga karistada, võimu tunda, ja öeldi, et loobuda ei tohi.
Mõnuga karistasid kõik! Isegi siis, kui karistatavad juba tõeliselt suurt valu tundsid.
Mina paneks sõjas metsa otsemaid. Ma unes ka põgenen metsa, kui mingid pahad mind kimbutavad. Jänes, mis teha.

Kultuuriturism ruulib

Päris lahe tööpäev. Käisin kultuuriturismi konverentsil, suures osas oli väga põnev.
Ettekandjateks näiteks Roskilde festivali turundusjuht, Rovaniemi jõulumaa projektijuht, Johanson rääkis Viljandi folgist ja Pipimaa direktor mõistagi Pipimaast.
Festivalikorraldajad panid mõtlema, kas on hea tahta üritusele meeletut populaarsust, ülemäära suur festival kipub publikule hoomamatuks muutuma ja põhjustab omaette probleeme. Korraldajate idee, usk ja kirg on edukaks ettevõtmiseks kõige tähtsamad, kinnitasid nii Eesti kui Taani korraldajad.

Kõige rohkem meeldis mulle Pipimaa mees. Avaldas muljet, kui põhjalikult on kogu teemapark läbi kavandatud. Näiteks käib neli korda aastas koos Lindgreni sõprade ja sugulaste komitee, kes arutab kõik läbi lähtudes sellest, kas asjad Lindgrenile oleksid meeldinud. Näiteks olevat palutud maha võtta silt "Ostke extra jäätist", sest Lindgren ei paluks iial kellelgi midagi osta ja iga normaalne inimene saavat ise ka aru, et kui on olemas jäätiseputka, kus müüakse jäätist, siis võib seda jäätist sealt osta, eks:)
Kuna ei Karlsson ega Pipi teadnud midagi friikartulitest, on Pipimaa Euroopa ainus teemapark, kust burksi ja friikasid otsida ei tasu.
On umbes 100 temaatilist toodet Pipi kleitidest never-grow-up kommideni, mida ei müüda kusagil mujal maailmas ja see teeb need väärtuslikuks.
Nad püüavad innustada lapsi huvi tundma raamatute vastu, mis on praegusel arvutiajastul suht keeruline aga mitte lootusetu. Seep on pargis korralik raamatupood ja lausa skulptuur raamatule.
Kuna muljet teemapargist võib rikkuda isegi üksainus tusane pargivaht, pannakse ettevõttes suurt rõhku töötajate rõõmsatena hoidmisele. Töö peab olema fun, sest rõõmus inimene teeb tavaliselt oma tööd hästi. Kollektiivile korraldatakse pidevalt ühisüritusi, neil on isegi oma jalgpallivõistkond.
Iga päev kell 13 tehakse tiir parklas ja loetakse autode numbrimärkidelt, mis riikidest külalised tulevad.
Kuna Lindgreni üks nõue olevat olnud see, et tema kunagiselt mängumaalt ei tohi kunagi kedagi minema ajada, läheb personal kell 18 lihtsalt koju ära aga rahvas peab oma piknikke ja mänge õhtul 9-10ni välja.

Kade meel hakkas kogu selle jutu peale, ehh...
Või et rõõmus töötaja töötab paremini, hmm, selle idee peaks kuidagi oma juhtkonnale ette söötma.

Käisin Krissu ja Mikuga Pipimaal eelmisel suvel, väga tore oli. See suvi on Muumimaa ja Puuhamaa plaanis. Muidu lapsed lähevad vanaks ära juba muumide jaoks:)

Sodi ja luule

Kolimise ootuses võtsin kätte ja tegin tühjaks oma töölaua kõrval seisva kapi, mille sisu pole viimased kolm aastat kedagi huvitanud. See sisaldas raamatuid, fotosid ja paberit.
Raamatuid on ilmselt kingitud. Oli seal romantikast nõretavaid luulekogusid, õigusalaseid raamatuid, noote, teatrikavasid, mälestusi ja isegi üks saksa keele õpik ja üks räpptekstide kogumik. Mitmetel sees pühendus inimestele, kes siin enam aastaid ei tööta. Enamus nodi viidi kolleegide poolt minema, jäägid vean raamatukokku "võta-ja-vii-koju" kasti.
Vanad fotod olid samuti igat sorti. Vahupidude meenutustest kohalike kultuuritegelasteni, sekka mingeid majade ja aedade pilte... need toppisin arhiivikappi.
Omaette kategooria moodustasid paberid. Aastatetagused koolilaste referaadid. Pisut peast ullu kirjanikuherra väljavõtted oma romaanist. Nood olid ropud. Pisut võnkleva vanainimesekäekirjaga talletatud miski laulukoori reis Rootsi. Korraliku käekirjaga maalitud neljaleheküljeline kiri selgitamaks mingit oma mõtet või seisukohta.
Inimesed on istunud, otsinud materjali, kulutanud aega, paberit ja tinti ja millelgi sellest pole praegu enam väärtust.
Kõik on tühine...
Ise leidsin enese jaoks üliarmsas köites Ava Alavainu Laulud laialilaotamiseks.
AA:
KUIDAS TÄITA PÄEVA?
Nii tühja päeva aastas polegi,
mil mitte miskit juhtund polegi,
kuid selleks esimeseks
võib saada ju täna
ja see võib saada tõeks
just sinu pärast,
kui sa ei tõtta seda päeva looma
ja andi päeva-altarile tooma:

kas oled täna juba armastust sa teeninud?
kas oled armastuse ära teeninud?

Ritsik leiab, et armastust ei pea ära teenima, see kas on või pole.

Lühidalt

Aiamaa on haritud, nii palju kui mul teda on, porknad on maha pillutud, kress, basiilik ja muu.
Meie peresse laekus tänu poeglapsele esimene tunnustus reaalsel kujul- kolmanda koha medal, korvpall peal ja kõik. Tunnustatu ja perekond pakatavad uhkusest!
Kamandasin lapsed eile Tammiste metsarajale matkale. Ilm oli ilus, rohi roheline, jõekallas roosiks pekstud pudelitest kirju. Lisaks tülitsesin vanimlapsega ja sain puugi, süst mul tehtud pole ja kui ma siin segast peksma hakkan või nädal aega üldse ei kirjuta, siis teadke, et entsefaliidipoisid mängivad mu hallide ajurakkudega jalgpalli :(
Tegelt see on skeeri....
Koer otsustas pärast kõikide maksude ja ettemaksude tasumist hankida taas kõrvapõletiku (loomaarstiarved, jeeah) ja kui kass ka juhtus aevastama, ma peris karjuma hakkasin...
Et elu oleks jätkuvalt huvitav, kukkusin trepist alla, õnneks on sinikad riiete all.
Et tööalanegi elu oleks huvitav, hakatakse seal seinu lammutama ja ehitama, inimesi tubades kokku ja lahku kolima. Mina lähen istuma sinna, kuhu ma vabatahtlikult mingi hinna eest ei läheks, ummm, ei saa öelda, et ma väljakutseid armastaksin.
Aga muidu jah, sõda pole ja päikest antakse, nagu Rohumaa Hommikutelevisioonis just sulnilt naeratades sõnas.

vanad failid

Kui ma mõni õhtu ei viitsi õhtujuttu raamatust lugeda -
(Ma loen ametlikult ainult Katile, Krissu loeb teises toas raamatut ja Mihkel oma toas kuulab poole kõrvaga)
- siis räägin niisama lugusid “kui emme veel laps oli”. Üksõhtu rääkisin loo, kuidas sünnipäevadel taldrikut keerutati ja vaime välja kutsuti aga see ajas Katile natuke hirmu peale.
Eile rääkisin siis neutraalsemast teemast- oma mänguasjadest.
Suurimast lemmikust: pisikesest pehmest koerast Nässust, kes praegugi on alles, karvutuks kulunud, koon kunagistest pudrusöötmistest ja pesemistest auklik.
Oma kolmest nukust: paksust Margareetast, lokkisjuukselisest Sirjest ja imekaunist Merikesest ja sellest, kuidas ma esimeste vildikate ilmudes Sirje põski roosaks üritasin värvida.
Mürkrohelisest aga kaunilt kenuskaelalisest plastmasshobusest.
Tumerohelisest nukuvankrist, millega Sirje poes ja õues käis.
Kolmerattalisest rattast ja oranzist “kokkukast”, millega 7aastane laps veel kuidagi sõita ei jaksanud.
Kaladega plekkvannist, mis oli igas kodus.
Mõttemeistri mängust, lillesarnaste nuppudega mosaiigist, lego eelkäijatest-klotsidest ja Salvo pitsilistest plastikmoodulitest.
Paberist nukutoitudest alumiiniumpotikestes ja kõiki ohutusnõudeid eiravast teravate plekkservadega nukuköök-pliit-kraanikausist.

Katikesele muidugi meeldis neid jutte kuulata. Mul endal tekkis kummaline tunne. Kahjuks pole peale Nässu enam ühtegi mänguasja alles aga näe, minu kõvakettal on kõik nad säilinud, asjad, mille olemasolust enam aimugi polnud.
Ja kui ehedalt- otse füüsiline, käega katsutav mälestus oma kõige ilusama nuku helesinistest plõksuvatest silmadest, tihedatest nailonripsmetest ja siidistest juustest. Nukuvankri kulunud rohelise vakstu muster.
Rohust, liivast ja kividest nukusöögid, kuldse ja roosa metall-liivavormi tuhm läige.

Täiesti hämmastav, mis kõik meie ajus tallel olla võib! Või on see läheneva vanaduse tunnusmärk, et lapsepõlv tuleb meelde? Väga vanad inimesed pidavat mäletama pigem noorust kui aasta tagasi toimunud asju.

home alone

Ma olen täitsa üksi kodus. Te kõik olete tööl jah:D? Ha-haa, ma olen kodus! Ja üksi!
Kui mitte arvestada kassi ja koera.
Programm on mul tihe: köök, triik, tolm, pood, söök, maasikapeenrad, lasteaed, volber.
Eile oli viimane loeng ellujäämise/mõistuse/närvirakkude säilitamise võimalikkusest koos teismelistega. Järeldus oli see, et üheseid lahendusi ei ole ja kõik tuleb töö käigus välja mõelda. Noor roosapõsine meespsühholoog avaldas enda kohta asju, mis meil, keskealistel emmedel kulmu kerkima võtsid... Aga grupp kujunes mõnus ja leppisime kokku, et mingil ajal võiks veel kohtuda ja arutada.
Natuke hirmutav tundus seisukoht, et lapsed ikka ja jälle oma vanemate jälgedes lähevad (kuigi on ka erandeid loomulikult). Korrafriigi laps on korralik, nohiku laps on nohik, sekeldaja laps on sekeldaja. Ooh, ma ei sooviks oma lastele 12 aastat nohikupõlve! Ma sain olla see, kes ma tegelikult olen, alles nii 20aastaselt!

Lasteaias pidasime kasvatajaga tubli 5 minutit arenguvestlust. Katjuusha tunnistati tragiks ja koolikõlbulikuks.
Kuu aega veel lasteaeda, siis lõpureis Pokumaale ja Nõiariiki. Ja siis- siis mul polegi enam väikeseid lapsi!

Nüüd ma olen üksi kodus edasi:D

Maal on palju rahulik...

.. ja muidu mõnus.
Seekord siis Tõstamaa ja Varbla kandis. Varem pole sinna iial sattunud, ikka päris pikk tee Pärnust minna.
Kui teie peaksite sattuma, minge Varbla muuseumi. Mitusada aastat vana mõisahäärber on inimeste käes, kes hoolivad, teevad ja armastavad. Esimene kallisasi on juba maja kuusepuust välisuks, mis pärineb aastast 1797. Julm ilus uks ja korralikum, kui ükskõik milline tänapäevane.
Maja on suht restaureerimata aga just sellisel kujul väga ehe- saab uurida rohkem kui 100 aasta vanust tapeeti ja 200 aastast krohvi, paistavad kätte kõik ehitusnõksud ja detailid. Väljapanek pakub midagi igaühele: talukraami huvilistest vanade paberite fännidele ja mina sain kätte oma annuse vana mööblit, käsitööd ja nõusid.
Hoovi peal on aidahoones põlluriistu ka.
Siin lingis natuke näha ja mina ei saa aru, miks mu lingid blogis ei aktiveeru:(

Maa ja meri

Ritsikad on teatavasti mätta- ja heinamaaloomad ega armasta suurt vett.
Nii minagi.
Ei mõista mina mereinimeste kihelust vee äärde saada ja niuksu, et Tartus midagi hingata pole. Mul hakkab juba Viljandi kandis süda kiiremini lööma, kui mets teeservast eemale tõmbab ja annab ruumi toredasti lainetavatele põldudele ning tee tasapisi üles-alla kulgema hakkab.
Mulle ei meeldi suure vee peal olla, jalad põhja ei ulatu ja kallas on kaugel ja alus kõigub. Vastik!
Merd VAADATA on muidugi tore, igal aastaajal. Ja suvel selle sees sulistada, kui piisavalt soe on. Ma noorespõlves külma vett üldse ei kartnud, läksin vette, kui ülejäänud seltskond kaldal hambaid plagistas. Laste sünd muutis selle millegipärast asja ära. Juba esimest last oodates ei saanud aru, miks mulle merevesi äkki pidevalt külm tundus. Ja nii on siiamaani.

Aga merd VAADATA ma armastan.
Eelmisel nädalal juhtusin randa, kui oli esimene soe kevadpäev üle pika aja. Meri oli kitsas, kaldad paistsid kätte ja vesi kilgendas nagu šokolaadipaber. Rannaliiva kündsid traktorid. Ilmselt külvati maha suviste päevitajate seemneid.
Ja mudaravila päikesest kuumaks köetud müüri ääres istusid ilma särgita vanamehed, kõhud päikese poole, ajasid mõnusti juttu.


Veel armastan blogisid, mille autorid elavad maal. Nii rahustav metsadest ja põldudest lugeda ja pilte vaadata. Ma ei saa kuude kaupa linnast välja ja igatsen seda väga.
Maainimesed vaatavad sulle silma, mitte ei uuri, mis seljas või mis autoga sõidad. Tundub, et maal on kergem iseendaga tasakaalus ja rahus elada. Võibolla eksin..

Mulle meeldib, et kogu elu pole linnas koos. Igahommikuselt blogrolli kruttides on mõnus mõelda, kuidas Iti on lapsed juba kooli saatnud ja asub kodus toimetama, Maria ajab ratta välja ja väntab tööle, Metsapiiga läheb hobustele tere hommikust ütlema, Karin vaatab, et ilus ilm ja kärutab lapsega linna peale, Elsa kihutab pika seeliku ja õlasalli lehvides oma kontori poole, tuttavad õpetajad aga on juba mitu tundi kohutavaid jõmpsikaid kantseldanud…
Mann on Sloveenia kalaturult tagasi ja tuustib aias ringi, Irkutskis on päikese käes 25 kraadi ja Londonis puud õitsevad…
Maailm on alles ja töötab, hoolimata sellest, mis meeleolu mul endal juhtub olema.

Talgud ja taadid

Me Kati ja Mikuga käisime talgutel. Toosama eelmainit raamatukogu jagab krunti Koidula majamuuseumiga ja seda suurt aeda me siis riisusimegi.
Nii lahe oli. Kati ja venna olid noorimad osavõtjad ja mina vist suurtest inimestest noorim, enamus olid pensionärid. Sestap pöörati lastele palju heatahtlikku tähelepanu.
Poiss riisus, niiet pea märg, aitas tädidel lehti kotti ajada ja Katikesega koos tallasid lehehunnikut kompostikastis madalamaks. See viimane oli muidugi kõige vahvam, nemad ju ei tea, kuidas vanasti kuhja või lakas heinu tallati.
Pärast pakuti teed ja vorstivõileibu, iga osaleja pani nime muuseumi külalisteraamatusse kirja ja sai ilusa tänukirja. Hästi tore- lapsed olid kohe uhked, et midagi tegid ja nende panust väärtustati. Lisaks asja poliitiline pool, Miku uuris ja puuris, miks raamatukogu sulgemine ähvardab, läks väga puhevile ja lubas piketile meelt avaldama minna: "Las tuleb politsei, mina isegi neid ei karda!"

Mulle jättis mõnusa tunde talgute olemus iseenesest. See on nii eesti ja nii oma aga nii unustatud. Teistega koos hea eesmärgi nimel töötamine. Hea tunne võõra sõnakehva taadiga koos lehti kotti toppida. Hea tunne, kui sõbralikud tädid su lapsi suunavad ja julgustavad. Tore tunne suvaliste inimestega rehavarre najal juttu ajada
ja pärast teed rüübata.
Eriti armastan ma taate. Selliseid humoorikaid ja traksis vanasid. Peale naabrivanamehe surma pole mul ühtki taati, kellega juttu puhuda. Mu lapsed ei suhtle vanainimestega tavaelus üldse: vanavanavanemad on surnud, 60aastased vanavanemad pole veel eriti vanad ja 2/3 neist elab Tartus. Oma vanaisa näevad lapsed keskmiselt 5 korda aastas...

Aga aed sai jah korda.
Kodus ka ühtteist tehtud. Päike annab elule ikka mõnusti vunki juurde.

---------

Eile ja üleeile käisime maal. Tori muuseumi tiigis oli sada miljon konna ja õhk kajas mahedast pulmakurina-laulust.
Enne presidendi (kes miski tahvli kiriku-seina-panemise pärast kohal käis) tulekut olid turvamehed meeleheitlikult tee peal ukerdavaid konnasid tiiki tagasi peletanud..
Maa oli selline koht, et linnud laulsid, toonekured plagistasid nokka, konnad lõid jällegi nurru ja maasikad kasvasid aga tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei ühtki möödakäijat, ei kaugetki automüra. Metsaalused helendavad sinililledest ja natuke ka ülastest, kraaviperved paiselehtedest.
Mis veel?
Vaba päev. Kõik räägivad, kuidas nad aiatöid lähevad tegema aga ma riisusin lehed juba sügisel ära, koerajulgad saavad kohe koristatud ja maad kaevata on veel vara.
Üleüldse, mis te passite siin arvutis praegu! Õue marss!

asjad

E-l tegi plikusk veidi pahandust (vist) ja nüüd siis rahvas arutab, miks lapsed on lohakad ja teiste inimeste eraomandit ei austa.
See on põhimõtte küsimus.
Minu jaoks on asjad alati ainult asjad. Mis lähevad katki, kuluvad ja riknevad nii lastega kui ilma nende kaasabita. Tuttav viie lapse ema rääkis kord: “Oi, mu lapsed on lõhkunud nii arvutult asju, sealhulgas paar tõeliselt ilusat ja head asja, oi, ma olen õnnetu olnud aga – need on ju ainult asjad!”
Minu kodus pole ühtegi nii kallist asja, et mul hingamine seiskuks, kui lapsed seda näpuga katsuksid...
Pole autot, rattadki on vanad ja koledad, pole lcd-ekraaniga telekat ega uhket stereokombaini. Ei valget diivanit, ei hiina vaase. Vist isegi mitte ühtegi riideeset, mis maksaks üle 1000 krooni. Pole piisavalt raha olnud, kui ostmine oli ja kuna nad praegu veel töötavad (kodutehnika siis), ei tõuse käsi ka niisama, toreduse pärast uusi ostma.
Näiteks on meil poisile uut ratast vaja aga kuidagi ei taha 3-4tonnist riista muretseda, loodan mõne kasutatu leida. Just seepärast, et muidu ma oleks pidevalt leilis, et ratas kuskile ripakile ei jääks, et lukk oleks kindel jne. Poisi asi- see ratas saab vett ja vilet tundma, üle küngaste hüppekaid tegema, porilompides kihutama. Ilmselt kallis ratas peaks kauem vastu aga … lõpuks laguneks ka see. Minu närvide hinnaga.
Ma ei eelda, et peaks tasakesi rattaga mööda siledat teed sõitma, et kummid ei kuluks ja kriimud külge ei tuleks.
Mitte et me lapsi ei õpetaks oma asju hoidma. Kui miski asi on oma lohakusest katki läinud, on nad sellest ilma. Ja loomulikult katki läinud võõrad asjad tuleb asemele osta, kuidagi vastutada.
Aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks asjad on armsad ja tähtsad. Kallid, vajalikud asjad. Saadud raske tööga teenitud raha eest. Väärt hoidmist.

22

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb.
Kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahavad
paljajalu paterdada.

Ei teagi, kelle looming, leidsin ühelt õnnitluskaardilt.
Sinililledest heldin ja valgel ööl ka ei saa magada aga tugevate vastu minemises ma veel kuigi tugev pole.
Lillepeenrad on täitsa lagedad alles. Koer kujundab seda ajaviiteks ümber vahelduseks tulbisibulate ülesvõtmisega. Maasikad on veel kahevahel, kas tõusta või edasi tukkuda.
Soojust oleks vaja. Rohkem soojust...

20

Koolitants oli sinnamaale üliäge, kuni auhindamine hakkas.
Ma lolli peaga jäin istuma ühe tublima tantsukollektiivi keskmesse. Ja nad võitsid umbes neli auhinda.
Olen mina nii mõndagi kuulnud ja näinud aga selliseid detsibelle pole kõrvad varem taluma veel pidanud. Ütleks, et nii Eesti otsib superstaari publiku lapsekisa kui noortebändide Proovika ergutushüüded tundusivad linnuvidinana koolitantsija-piigade noortest kõridest paiskuva röökimise kõrval.
Ma olen ilmselt nagu pensionär, kes on unustanud, mis tunne on teismeline olla. Kõrvalt vaadates peaks tunne olema umbes selline, nagu peale kolmandat klaasi veini.
Kurdistunult ja valutavate jalgadega kell 21.30 koju jõudes leidsin omaenda lapsukesed köögilaua ääres tuletikkudest maju ehitamas. Nad olid unustanud nõud pesta, lauda koristada, vannis käia, rattad kuuri panna, nad ei olnud leidnud külmkapist makaronisalatit ega tarbinud tatart aga nälga polnud end jätnud- otsas olid kõik juustud, vorstid ja terve vahvlitort.
Pugesin teetassiga voodisse ja keeldusin lastega igasugusest suhtlusest. Nõudevirna poole mitte ei vaadanudki.
Hommikul andsin teada, et õhtul tuleb perekondlik nõupidamine. Ma tahaks ka nädalavahetusel äkki raamatut lugeda või niisama jalutamas käia. Seekordsel weekendil ei õnnestunud mul selleks tunnikestki leida.
Ps. Ehmatasin just praegu end kaameks telefoniarvet nähes. Kuidas on võimalik poisil tekitada 103 sõnumit hinnaga 190 krooni??? Püha müristus!!! See on mingi arvutivärk ilmselt.
Ps. ps. Kuidas on võimalik, et Baltimaade suurimas Maximas on saadaval täpselt neli rattakiivrit, millest ainuke lapsele pähemahtuv maksis üle 400 krooni? Ostmata jätta ei saanud, sest täna on mingi rattavõistlus...
Aga Koolitants, jah, oli üliäge…
(eemaldub palderjanipudelit otsima)

Kolm kõrda poignenute kaitseks

Kolm kõrda poignenu öeldakse Vastseliinas 3 lapse ema kohta. Mulle meeldib endale rohkem mõelda, et mul on 3 pensionisammast. Tegelikult on pigem vastupidi ju - eks vanemad aitavad hoopis ise oma lapsi, nii kaua kui saavad. Mina olen oma emale ja isale küll väääga igerik pensioonisammas olnud.

Aga Iti siin arvas, et kesse kolm kõrd poignenut tööle tahass võtta.
Mina võtaks iga kell, kui ma tööandja oleks. Nii vastutustundlikke ja loomingulisi töötajaid juba naljalt ei leia! Ema ei saa endale lubada lahendamatuid olukordi. Kui väljapääsu ei ole, tuleb see lihtsalt kuidagi ehitada.
Olen alati arvanud, et emaks olemine on täielikult samaväärne mänedzeriametiga. Juhtida ja majandada oma pesakonda pluss pesakasti füüsiliselt, toetada kõiki moraalselt, hoolitseda emotsionaalse tasakaalu ja meeldiva sisekliima eest, pakkuda vaimset virgutust ja kultuurset meelelahutust, hoida paigas eelarve ja kollektiivi alluvussuhted.
Enda suled peaks ka selle juures veel läikima J
Ja seda kõike 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, haiguste, hädade, majanduskriisi ja PMSi kiuste ning pea olematu eelarvega!
Näidake mõnd 20aastast tipsi või pintsaklipslast, kes seda järele teeks.

Ja ei saa projekti ka kirjutada, et mul oleks verandat remontida vaja. Või- kui teed oma MTÜ, aga siis pidavat esimesed 5 aastat veranda olema avalikuks kasutamiseks.
Mul juba tekkis mõte, kuidas verandale avalik internetipunkt rajada!

Tõsta laps üles..

Teismeline siis. Omaenda, täiskasvanud inimese tasemele.
Nii räägiti meile Perekasvatuse Instituudi koolitusel “Tark lapsevanem, õnnelik laps”. Nn teismeliste grupis oli vaid viis ema. Mõttetu on Pärnus midagi taolist korraldada. Pärnakad on lihtsalt niivõrd targad, nad teavad ise, kuidas olla ja mida teha.
Samas annab väike seltskond turvalise ja mõnusa õhkkonna oma asju arutada.
Emotsionaalsed plahvatused? No minu laps ju.
Segamini tuba? Küsige minu ema käest ajaloolisi fakte..
Halb kõrvakuulmine ja osaline, spontaanselt tekkiv liikumisvõimetus? Stiilis – ma kohe lähen nõusid pesema, mhm, kohe liigume teleka eest vannituppa ja sealt magamistuppa. Ilmselt on seegi geneetiline kalduvus.

Teised emad kurtsid laste arvutisõltuvuse üle. Mul veel laste tunniajane arvutiaeg peab vett ja parooli nad ka ei oska maha võtta. Seniks kuniks. Ja kui ma ikka oma õrilad vallale löön, siis kebivad nad arvuti eest sööma kah.

Võibolla meie laste suht hea sõnakuulamine läheb varsti üle. Ega ma ei tea, mida teha, kui pärijad ühel päeval võtavad teatada, et nüüd teen mis tahan ja mitte üks mokakobin. Mina ei tea, kuidas neid mõjutada. Kui teisest inimesest hoolimist ja lugupidamist pole 12 aasta jooksul õnnestunud lapsele õpetada, ega siis ei anna enam midagi teha. Vaatad pealt, kuidas tibi mõne 30aastase käevangus minema jalutab või neelad hommikul kella 5ni palderjani, oodates poiskese peolt laekumist.

Psihholoog soovitas, et ei maksa autoriteetsust autoritaarsusega segamini ajada. Kui autoriteeti pole, siis autoritaarsus seda saavutada enam ei aita.
Täiskasvanud inimest- kelleks saamist teismeline ju hoolega harjutab- ei saa ju käsutada, kamandada, sõimata, alandada. Tähendab, et saab muidugi, aga need suhted pole siis enam normaalsed. Tuleb kasutada muid nõkse, et soovitud tulemust saada. Mõistlikust jutust mangumise ja manipuleerimiseni… mis kellegi puhul töötab. Ja vahel ei tööta miski. Kui inimene ei taha, siis ta ei tee.
Pisike näide. Meie kodus on köögi aknalaud kaks aastat paika panemata. Ma olen proovinud nii südamest südamesse kõneleda (mitte aknalauaga vaid selle võimaliku paigaldajaga), sõimata, keelitada ja anuda, ei miskit. Iseenda aknalaua külge aheldamine on veel ära proovimata :P

Kui laps otsustab midagi omal nahal ära proovida, ei saa enam kätt ette panna.
Päris jube mõelda. Nad ju arvavad, et nendega iial midagi ei juhtu.
Ma jooksen nii ruttu üle tee, et ei jää auto alla!
Mina ju pole arvutisõltlane!
Minuga küll midagi ei juhtu, kui võõrastega sõitma lähen!
Mina küll purju ei jää!
Oijah, raske on see emade elu…
Samas on asju, millega ma ei kavatse leppida. Mu meelest ei ole normaalne, kui laps vanema sinna saadab, kus päike ei paista. Ei ole normaalne, kui last ühtäkki enam miski ei huvita, ei taheta koos perega kuskile tulla v midagi teha, ainult arvutis istuda.
Kui mõni kavatseb kooli pooleli jätta ja 15aastaselt ula peale minna- see ei sobi ka mitte. Ja seda ma olen ka kuskil varem väitnud, et kui mu poeg kuskil külapoe ees Sarvikut rüüpab ja Võsapetsi saatesse satub, siis võite mu peale näpuga näidata ja naerda.

13

Väga imelik päev.
Kui silmad on märjad ja vihastamisest juhe koos, tulevad inimesed ja ütlevad sulle asju, mis päeva jälle heaks keeravad.
Kui oled mitu päeva endalt ja Jumalalt küsinud- miks, miks, miks mina, miks niimoodi ja miks just siin, tuleb äkki Jumalalt (ja/või iseendalt) väga lihtne vastus - aga vaat sellepärast.
Kas sa julged tõesti arvata, et oled seal, kus oled, Tema teadmata või sellepärast, et Temal poleks sellega oma plaan, siis oled ikka loll küll.
Iseasi, mis ma selle vastusega nüüd peale hakkan.

Ei tea, mis too küll tähendass..

.. et linnavalitsuse hoone katusel istuv tsirk situndas minu mantli põhjalikul täis :D ? Linnavalitsuse kättemaksuaktsioon kirjutava lihtrahva vastu? Pagesin kõrvalmaja peldikusse mantlit harima, hiljem saiaostuplaaniga kofikusse astudes avastasin tiheda paksujavedelarea ka käekoti pealt - brr, ei olnud vahva rahakotti kotist otsides näpud tuvi kingitusse pista, saiad jäid ostmata... aga natuke naljakas oli ka.
Kustpoolt see rahalaev peaks küll minu sadamasse jõudma?
Tööl läheb väga hõredalt ja nigelalt ja ebatoredalt aga basiilik kasvab mis mühin ja sammumõõtja näitab teist päeva 15 000 sammu erilise pingutuseta, täna oli juba keskpäevaks 10 000 sammu olemas.

Kas?

Ma vist tulen reedel Tartusse. Karta on, et pean mõne jõmpsiku kaasa võtma.
Avastasin, et Tartu kultuuriinfo on väga hõlpsalt leitav, head kodulehed täitsa. Aga-
kas Howli lendavale kindlusele peaks pileti eelmüügist tellima või piisab sama päeva hommikust? Kas eelmistel aastatel on väga suur tung jaapani multikatele olnud Athenas?
See vormelinäitus Lõunakeskuses on äge eks?
Kas peale gemmitegemise suurtele ka 10 ja 11 apr midagi lahedat toimub?
Ma pole ERMis veel käinud, kas 10-12aastastele võiks seal meeldida?

Programmi saab tiheda koostada aga ega me nagunii igale poole jõua.
Mul isiklikult puudub kange kultuuritarbimise soov hetkel. Tahan Toomemäe õhku kopsu tõmmata, loota mööda Rüütli tänavat lonkides tuttavaid nägusid kohata ja Tartu kõige paremas kohvikus mõnda i me pära st kooki mugida.
Soovitused on teretulnud.

Mineja

Tundub, et temaga on lõpp. Vähemalt nii mulle öeldi. Lähikuudel.
Lihtsalt hull lugu kui kahju....
Kogu me pere on temaga nii ära harjunud. Mitte et me iga nädal kohtuks aga paar korda kuus ikka. Sellest ajast peale, kui me siiakanti kolisime. Kohe saime tuttavaks, juba titest peale on lapsed tema juures kaasas olnud ja…
Aga ega ei ole parata. Majanduslangus.

Linnal ei ole ilmselt raha piisavalt Jannseni haruraamatukogu remontimiseks, raamatukogutädid ütlesid, et niigi ime, et katus nii vähe läbi sajab. No te vaadake seda katust! Ja nüüd see keskraamatukogu filiaal läheb kinni.
Maja ise olevat ehitatud 1872. aastal. Tolle aja kohta ilus hoone aga praegu hädine vanake, kes ootab rikast kosilast või võimalust uueks alguseks.
Maja taga on suur ja avar aed, täis vanu õunapuid aga seda kasutatakse vaid kord aastas, kui Jannseni preemiaid kätte antakse. Kui vahvaid üritusi seal saaks pidada, lastele, peredele…
Kõrval see ilus kollane on Koidula muuseum, kus papa Jannsen kooli pidas.
Meie peres on kõik selles majast raamatutarkusi taga nõudmas käinud. Titest peale. Katikene magas vankris maja ees kasvavate pärnade all, sellal kui mina ja suuremad sees raamatuid tuustisime. Kui lapsel juba keps all, lappas ta madalatel riiulitel papist titeraamatuid. Raamataukogutädid ei pahandanud järeltulijate rõõmsa säutsumise peale. Nood on üldse toredad. Tevad ikka meid kõiki nime ja nägupidi.

Saledaks ja siredaks :)

Teoorias olen mina väga tugev!!
Salendamise põhimõte tuleb sellest, miks sa paksuks oled läinud.
Kui sa sööd palju, siis ära söö :D
Kui sa liigud vähe, siis liigu rohkem!
Geniaalne, eks :D
Minul on töö juures väga lihtne toitumist kontrolli all hoida, kodus kipun üle sööma. Hommikul võileib ja kohv kodus ja siis tööl veepudel kõrval, märkamatult saab tühjaks küll. Lõunasöögiks midagi sooja ja õhtul kodus kuuest-seitsmest võiks köögi keelutsooniks kuulutada.
Põhiline on see, et nälgida ei tohi. Näiteks hommiku- või lõunasööki vahele jätta. Siis õhtul keha arvab, et mina tea, kuna jälle süüa antakse ja paneb kõik hoolega rasvaks tallele.
Paljud ei taha hommikul süüa. Siis muidugi ei taha, kui kell 24 öösel viimati sõid! Liiguta hommikul enne sööki natuke, jaluta koera, võimle, pane pesu masinasse.
Paljud väidavad, et pole aega tööl lõunat süüa. Loll jutt! 10 min ikka on aega. Kui tead ette, et tuleb kiire päev, võib ju kodust mingi soojendatava asja kaasa võtta. Vahepalad on tähtsad, et kõht liiga tühjaks ei läheks või kui lõuna edasi lükkub. Võta tööle midagi kaasa ja hoia kodus ka näljutsemise peletamiseks asju. Õun sobib, porgand, jogurtitopsike, keefir kodus moosiga. Aga mitte komm v küpsis!
Õhtul ei soovitata rasva ja süsivesikut süüa, nii et peale 6-7 söö ennem viil väherasvast juustu, võta jogurtit või joo klaas piima. No üks näkileib ka ei tee hullu. Või tee, piimaga või külmut marjadega.
Oi see õhtune aeg on kõige hullem! Kes poleks end kell 23 köögis ööoodet manustamas leidnud!
Veejoomisest pidada ka abi olema, mina iial 2 liitrit ei jõua ära juua aga näiteks kodus askeldades liiter pole proble.
Kaalujälgijatel on üks hea supp, mis koosneb kõikvõimalikest aedviljadest va kaunviljad ja kartul. Kõik muud asjad keedad ära: kaalikas, sibul, porgand, peet, porru, kapsas. Tomatikonservi võib maitseks panna ja soola pluss maitsetaimi. No ja seda suppi võid süüa nii palju kui mahub, 0 kalorit! Et perele teed pekiga ahjukartuleid ja ise lürbid seda suppi.
Ja rasva annab igapäevases toidus vähendada. Või asemel kohupiimamääret leivale, kanal nahk ära võtta, vahukoore asemel magustoit jogurtiga, lahjem hapukoor jne. Viinerid ja poekotletid sisaldavad palju varajatud rasva!
Edu!

nädalat vahetades

Imeilusat nädalavahetust rikkus vaid fakt, et võtsin lolli peaga ühe töö koju kaasa, mida ma ei viitsinud reedel ära teha. No ja teed ja süvened sa jee, kui samas toas üks hüppab hüppenööriga, teine proovib riideid selga, kolmas tahab niisama juttu ajada ja neljas, ilmselt kõva kuulmisega, vaatab all toas telekat. Ilmselt jätan asja öö peale, kui lapsed magavad.
Reede õhtul sai puhata ja mängida. Lauajalgpall kütab emotsioonid nii üles!
Laupäeval magasin 10ni ja siis tuustisin Katikesega pool päeva koristada, aknaid pesta ja õues riisuda. Küll oli hää!
Täna tegin ühes naisseltsis fimokoolitust. Tegin jah! Mina ise! Oli oma 20 õpihimulist naist ja minul oli küll tore õpetada, loodetavasti oli neil ka huvitav.
Väga armsasti ja lahkelt võeti mind vastu igatahes.
Alati kui aiahooaeg algab, tekib tunne, et palgatöö on midagi irratsionaalset, päris töö on kodus, majas ja aias.
Aed alles lirtsub, maja eest vaid sain ära riisuda. Aga kevad tuleb!

Haiguste ravi

Mul tekkis tahtmine teha sellel teemal postitus, kuna ümberringi on praegu niiii palju haigeid lapsi.
Kolme lapse emana olen istunud lugematuid tunde haige lapse voodi ääres ja arstikabineti ukse taga, ärganud öösiti, jooksnud sinepiplaastrite ja rohupudelitega.
Arvan, et umbes 10 enamlevinumat lastehaigust diagnoosin isegi telefoni teel naksti ära :D
Ma räägin siinkohal külmetushaigustest, tõsistemate tõbedega mul õnneks pole kogemusi olnud.
Krissu on olnud imeliselt terve laps, kiitus Issandale. Kolmeaastaselt oli ta viimati kapitaalselt haige ja viieaastaselt olid tuulerõuged, muidu mitte üks külmetushaigus. Ehk väike nohu vahel ja mõni kõhuviirus. Nüüd kuu aega tagasi oli tal üle aastate palavik, me kõik olime hämmingus.
Mihkel seevastu on mind tõsiselt proovile pannud. Alustasime paljudele emmedele tuntud lasteaiareziimiga- kaks nädalat lasteaias, kaks haigusega kodus. Oli nii palavikke kui köhasid, bronhiite, kõriturseid ja kõripõletikke, ikka pikalt ja erinevaid ja vahel ka ühekorraga.
Ma mõtlesin, see igavesti kestab. Aga kooliminekuga lõppes äkki ka põdemine otsa. Kooliajal pole tal kordagi palavikku olnud.
Katike on nende kahe vahepealne variant. Vahel on haige aga mitte pikalt ja taastub kähku. Adenoide lõigati tal 3aastaselt ja siis läks paremaks.

Ühesõnaga olen oma 12aastase põetamisstaaži jooksul leiutanud järgmised põhimõtted:
*Köhasiirupitel puudub mõte. Kui, siis kasutan kangeid siirupeid nagu Ventolin. Mingid Hedelixid ja Brontexid- mkm, mingi nädala jooksul ehk hakkab mõjuma heal juhul.
Pigem sinepi-jalavann ja sinepiplaaster. Kui mul endal on vastik kinnine ärritusköha, siis panen koorega keedetud ja katki pressitud kuuma kartuli lapi vahele ja rinna peale, auru hingan ka. Nüüd ostsin kuumaveekoti.
*Gripp-heeli ja Broncho-heeli löökdoos aitab väga hästi, kui varakult tõve alguses võtma hakata. Katikese koleda köha on see ära kaotanud pooleteise päevaga, olin ise ka suures hämmingus! Korra olen Angin-heeliga löökdoosiga oluliselt leevendanud oma jubedat kurguvalu ja muidu haiget olemist. Aga kui mees mul mitu päeva haige oli, siis ei aidanud löökdoos enam.
*Kõriturse korral on kõige parem laps ruttu vannituppa viia ja kuum vesi duššist jooksma panna. Veerand tundi istub seal auru sees ja annab järele. Kui kõriturse on esimest korda ja väga väiksel lapsel, tasub ehk kiirabi kutsuda aga hiljem mina seda enam ei teinud, sest a)haiglas pandi väga kange hormoonrohi peale, mida laps ei talunud ja b)haiglas saime alati mõne teise huvitava viiruse lisaks.
*Peale antibiootikumiravi või juba selle ajal peaks alati andma mõnd piimhappebakteri preparaati, et lapsel kõht korras oleks.
*Nohu ravida ma ei oska
*Immuunsust tõsta üritanud olen päevakübara ja c-vitamiiniga. On aidanud küll, kui viitsid paar kuud võtta. Kui Mihkel oli kaua aega väga haige, tegin talle kuuri Broncomunal-P ga, mis on nagu vaktsiin viiruste vastu. Augustis 10 kapslit, sept ja okt veel 10. Märtsikuuni püsis laps terve, olin väga õnnelik! Kahjuks seda vist ei müüda enam Eestis, mul mees Lätist tõi, seal on vabamüügil. Julgen tõesti soovitada.
*Kõhuviiruseid ka ravida ei saa, tuleb oodata, kuna jõledus mööda läheb. Juua, Gefiluse kapsleid ja söetablette.
*Palavikurohtu olen andnud siis, kui palavik on üle 38,3 kraadi. Ise olen teinud nii, et kannatan palaviku ilma tabletita välja, mingi ühe ööga küpsetab see viiruse minema. Kui kõrge palavik on üle 3 päeva, on ilmselt juba angiin või mingi muu põletik.

Ja kõige tähtsam: kõik väikelaste emad, kellele tundub, et haiguste jadal ei tulegi lõppu- tuleb küll!

eesti keel

Ma avastasin, et mu pere ei oska üldse eesti keelt.
Nad ei tea mis on pürst ega põrmand!
No kes tõlgib ära? Iti ei tohi :D!
Näiteks: Ma pia õkva prõlla põrmandu pürsti ja like lapiga är tegema, sis viil mõsu mõsema, õhva nüssma ja varsti saab lapjuga juba välla tüüle minna. Sa iks tiiat, kun on tuu lump, kun konna omma? Vai ei tiia sa säändseid asju mette?
Tiiat sa, määnne asi on lipõ?
no selle viimase laenasin Itilt, seda ma ise ka ei teadnud.

roheline

Pildid Soodlalt.
Istutasin täna umbes tund aega valgeid begooniahakatisi kassetist pottidesse. Siis kolmveerand tundi pikeerisin mätasharja niidikesi kassetti.
Täielik mõnu. Rahu ja vaikus. Kasvuhoones oli soe, päike paistis, muld lõhnas, tasapisi pusserdad taimevirna kallal... Muidugi kui seda 8 tundi jutti teha, siis äkki poleks nii tore. Kõik aiandinaised ütlesid, et peale tööd kodus nad küll enam aiatada ei viitsi.
Tasuks küsisin näpuotsatäie sidrunbasiilikut. Lahke peremees pani kaasa veel piparrohtu, estragoni, melissi ja dageeteseid. Saaks need juba peenrasse visata! Aga keegi võiks lume enne ära sulatada.
Kodus külvasin kressi ja see kasvab nigu pöörane. Huvitav, kas toda pannakse võileiva peale või? Niisama salatina vist natuke mõru.

Kahjutu lollakas

http://www.lootusefestival.org/
Selline suursündmus siis. Päris huvitav võib olla aga ma ma ei tea, kas minna v mitte.
Mulle isiklikult üliemotsionaalsed ameerika usumehed väga ei istu. Kunagi keskkoolitüdrukuna olid suured staadionikoosolekud hästi moes. Ma olin ka maru uudishimulik, tahtsin Jumala tiiva alla saada, et algaks uus ja täiesti murevaba elu… Aga alati pidin pettuma. Väljamaa jutlustajad tundusid nii eufoorilised ja tekitasid millegipärast süütunnet. Et miks sa idioot veel ometi kristlane pole. Või et kas sa ikka oled nii hea kristlane, nagu peab olema.
No võibolla ma oma plikaajuga lihtsalt ei jaganud matsu õieti. Ainukesed kristlastest tuttavad olid mu paar elusõnalastest klassiõde. Nendega koos käisin Albert Türnpud korra kuulamas TÜ spordihallis aga see tundus veel eriti võõras ja jube.
Siis käisin korra oma sõbra sõbra Priit Tammega teatris. Ja tont, Priit oli ikka nii hea kõnemees (ja ilus pikk poiss pealekauba :D ) ja kodutee oli piisavalt pikk, igatahes mingil hetkel said minul küsimused otsa, laiutasin käsi ja ütlesin- jah, ilmselt sul on õigus, mingi värk Jumalaga on olemas.
Aga läks veel palju aastaid, enne kui mul natuke usuelu moodi asi hakkas tekkima.

Vahel tundub, et olen friik. Lihtsalt, päris kurb on, kui pooled su sõbrad, 100% sugulasi ja 90% tuttavaid küll tolereerivad minu valikuid aga ei saa aru, mis häda mul on koguduses käia. Et on nii imelik uskuda millessegi, mis pole tõestatav, käega katsutav ega silmaga vaadatav.
Eile leidsin Lootuse festivali kohta veel sellise uudise
http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/article.php?id=21270237
ja no vaikses hämmingus lugesin kommentaare. Oo, millised seisukohad… Kommentaaride lugemine on alati suur viga aga näe, ma ei õpi ka kunagi.
Samas kui teisi delfi uudiseid lugeda, siis tundub, et mis siin maailmas üldse normaalset on. Mõni läheb kirikusse, mõni läheb Tõehetke, mõni võtab relva ja sunnib teisigi oma õnnetu olemise eest maksma.
Äkki ongi delfi kommentaatorid normaalsed ja hoopis mina olen lollakas, aga noh, seni vähemalt kahjutu lollakas :D

Kaisus

Udu on täna. Terve linn on selle kaisus. Natuke kõhe on uduga silla peal käia- silla algus ja lõpp on kadunud, kõnni nagu tühjuse kohal.
Hommikud on külmad, hea, et voodis kaisus soe on. Õhtul lapsed poevad meie voodisse oma uneraamatutega. Ma loen Katile praegu dr Doolittlet ja Maailma 10 suurimat mäestikku vaheldumisi. Üksõhtu oli raamat kadunud ja ma jutustasin peast, kuidas doktor Ahvide maale jõudis. Katile meeldis palju rohkem kui loetud kujul.
Kui ma olen õhtul liiga väsinud ja tüdinud, et Katile lugeda, teeme “kaisulast”. Piisab sellestki, et hea uni tuleks.
Otseselt kaisus magada ma ei saa, liiga palav on. Aga enne magamajäämist on see hädavajalik. Selga silitada. Juukseid näpu vahel kruttida.
Huvitav, et inimene on niimoodi loodud. Paljud loomad teevad oma pesakonna üksi ära ja elavad omasuguste karjas või lausa üksiklastena, ei mingit partnerlust. Aga inimene ei taha kuidagi unustada ema kaisus kogetud pesasoojust ja turvalisust. Kasvab suureks ja ikka otsib kedagi, kelle kurgu all ennast rulli kerida ja kogu vaenulik maailm ära unustada. Seks võib selle juures täitsa teisejärguline olla.
Kaisu on põhiline :)
Mu armsad sõbrad, kellel pole parasjagu kellegi kaissu pugeda- minu virtuaalne kallistus teile!

Sidrunivõi ja kokkuhoid

Sõbrad, mul seisab köögikapil viis pisitillukest purki sidrunivõid :)
Ma juba nädal tagasi sidrunid ära ostsin aga ei jaksanud peale tööd neid menetleda. Täna meeska oli nii pai ja riivis ise sidrunid ära, kus mul siis enam pääsu.
Toiduaineid ei tohi vist postipakiga saata nii et kellel isutab, ajage kepsud kõhu alt välja ja kebige siia.

Kas teil ka kodus ja tööl kokkuhoiupoliitika toimub?
Meil kärbitakse, kust aga annab. Kuuldes võimalikest suht ebameeldivatest muutustest hakkas kollektiiv kohe igast teisi lahendusi välja pakkuma:
*Müüa maha kontoriseintel rippuvad maalid koledast kidurast raagus puust ja foto marlisse mässitud tädist
*Ehitada tubadesse lae alla teine tasapind, et rohkem inimesi ühte ruumi mahutada
*Müüa maha sekretäri raadio ja lillevaas
*kasutada märkmikes alati lehtede mõlemat poolt ja kirjutada tekst igale reale
*Kasutada kirjutamiseks pliiatsit ja reedeti kõik mittevajalik taas märkmikest maha kustutada

Meil kodus on sääst olnud niigi kogu aeg. Vesi hambapesu ajal ei jookse ja tuled tühjades tubades ei põle.
Söögi pealt ma kokku hoida ei oska. Viimasel ajal olen lihtsalt võtnud nädala aja toiduraha välja ja üritanud pangaautomaati mitte näppida enne uut nädalat.
Aga ikkagi: täna käisin turul ja ostsin imeliselt lõhnavat Tõnissoni suitsuvorsti tont teab millest tehtud sardellide asemel, ostsin Pajumäe kohupiima juustulaadse piimatoote asemel ja natuke peaaegu punaseid tomateid kodumaise kaalika asemel.
Noh, vast ikka saab kuidagi edaspidi ka.

Vaatasin Ärkamise filmi, mis oli küll mu meelest päris vilets aga pani mõtlema, kui kiiresti asjad maailmas võivad muutuda. Oli vabariik, turvaline suht jõukas eluke (vähemalt selline pilt on meile sellest ajast joonistatud) ja nii viie aasta pärast viimane viletsus, nutt ja häda. Vastik mõelda.
Kesteab, mida me siin viie aasta pärast süüa võime.
Seni -
sidrunivõi ootab.

Loom leitud. Linnud ka!

Ehk täpsemalt mees 300 linnuga: tuvid, kanad, pardid, vutid, haned, paabulinnud, faasanid, papagoid jne. Kõik ilmatu keerulised sordid ja tõud india jooksukanadest hiina teemanttuvideni.
Lisaks bernhardiinid, kassid, kitsed, eesel, hõbe- ja sinirebased, tuhkur, opossumid, pesukaru, ümisejad, küülikud, kalad...emmm... surikaate tahab ta veel osta ja järgmisel aastal kaamelit...
Hull vend. Tulin ta poolt ja olin vaimustusest ogar. Ma ei väsi kordamast, et ma fanaatikuid armastan.

Kuhu karvad kasvavad...

Mida teha ullu õpetajaga?
Krissu terviseõpetaja on pensionieas mutike, kel on kole komme lapsi nätsutada. Ja tema õpetamismeetodid on.. veidrad.
Kasvuhormoonide teema. Õps kutsub klassi ette kõige pikema ja priskema tüdruku ja kõige pisikesema, kes on loomulikult Krissu. Õps haarab Krissul kaenalde alt kinni, tõstab ta õhku, kiigutab teda õhus ja sädistab: näete, temal ei ole need puberteedihormoonid veel aktiivsed, aga pole viga, küll tema kasvab. Siis patsutab suurt tüdrukut: aga temal jah näe kasvuhormooni juba küll ja veel.
Vahetunnis kõik põgenevad ta eest, et käppimisest pääseda. Krisul täna ei õnnestunud- õps oli sasinud ta roosatriibulisi juukseid, nimetanud sebraks ja küsinud, kas emale ikka juuksevärvi ka jäi.
Täna puberteediteema jätkus. Kutsus kõige vinnilisema poisi klassi ette, torkis näpuga vinne ta näos ja seletas: jajah, puberteedivinnid tekivad tavaliselt puudulikust hügieenist, jah, ebapiisavas hügieenis on asi.
Lisaks näitavat proua enda peal, kuhu puberteedieas karvad hakkavad kasvama.

Saate aru siis!
Järgmisel kolmapäeval on terviseõpetuses seksiteemad ja klass olla kergelt paanikas, et nemad ei lähe tundi ja kõik.
Klassijuhataja koosolekul ainult ohkas selle jutu peale ja ütles, et selle õpetajaga on räägitud küll ja küll aga nii vana inimene ei muutu.
Lisaks olla proua vanale inimesele omaselt pisut kartlik arvutite suhtes, sellest tingituna pole klassitäiel lastel praeguseni e-koolis terviseõpetuses veel ühtki hinnet. Arvuti olla tal laual küll kuid tema vaid heidab sellele murelikke pilke. Klassijuhataja arvas, et ilmselt on tal ehk mõned hindenumbrid enda taskuraamatuski aga mine sa tea....

Ruttu loomi vaja!

Mul on laupäevase lehe lemmikute rubriiki kähku mingit põnevat looma vaja, kes teab kedagi pakkuda?
Seast on kirjutatud, kaladest, koertest ja karvututest kassidest samuti, isegi krevettidest ja ämblikest lemmikloomadena olen kirjutanud. Veel millestki?????
Teemadena võib pakkuda ka mingit loomadesse puutuvat asja, nt on olnud karvahooldus, steriliseerimine, elektripiirded, koerte riided.
Eriti hea, kui lemmik asuks Pärnumaal.
Ette tänades!

Abist

Olen terve päeva veetnud helistades ja käies mööda erinevaid abiorganisatsioone. Rõõmustanud vahvate inimeste üle, kes pidevalt nende kõige vaesemate ja viletsamatega kokku puutudes on säilitanud optimismi ja positiivsuse. Ilusad inimesed! Piret, see käib sinu kohta ka :)
Ja jõudsin järeldusele, et kui inimene ikka ise tööjõulises eas füüsiliselt ja vaimselt terve kodanik on, siis naljalt päris nälga ja kuuse alla jääda ta ei saa. Ikka ise peab kõvasti kaasa aitama, et koos Kurja Saatusega pargipingil ööbida.
Pigem on raske muuta oma harjunud elustandardit. Ma ei mõtle mitte nõuandeid stiilis- "ärge käige enam igal aastal Egiptuse reisil, käige üle aasta" vaid seda, kui on dilemma, kas osta lapsele uued kingad või saata ta klassiekskursioonile.
Või tavaline pere, mis toimetulekumiinimumist allapoole otseselt ei jää, näljas ei ole ja abirahasid ei saa aga midagi suuremat ka ei suuda osta. Nt ahi laguneb ära, katus jookseb läbi või elektrisüsteem on igivana, eks, ülivajalikud asjad aga normaalse teenistusegi korral on selliste asjade jaoks paarkümmend tuhat krooni koguda täitsa ränk.
Või üksikema saab mõne erilise haiguse, mille ravile kulub suur raha ja senthaaval paigas eelarve vajub laiali.

Strasbourgis oli meie grupp Kohtla-Järve vene õpilastega pooleks. Nende õpetaja rääkis, et enamus neist gümnaasiumilõpetajatest pole Lätiski ekskursioonil käinud, kõik pole Tallinnassegi elu jooksul veel saanud. Ja olevatki võimatu midagi organiseerida, sest üle poole vanematest ostavad lapsele jope ja saapad ja millegi muu jaoks neil lihtsalt enam üle ei jää. Troostitu...

Tuvastasin veel seda, et Pärnus puudub koht, kuhu saaks abi ANDA. Riideid veel saab kuskile sokutada aga mööbli, tehnika vms-ga tuleb ikka kõvasti pead murda, mis ja kuidas.

Laste looming

Tühjendasin fotokat.
Kurg-Krissult
Punane auto-Mihkel vaatas Autode multikat
Kaardid-Mihkel tegi koolis naistepäevaks. Tehnikast inspireerituna tegi veel kodus mängimiseks linna poodide -jt ga.
Sinine pudelrakett ja lipp- Kati lasteaiatööd
Emme-issi pilt - sama
Kalevipoeg, paberist- sama
Ja mina ise polegi midagi viimasel ajal teinud :S

VEEL ÜKS keskus...

Kuulsin, et Pärnus on juba kaks nädalat avatud veel üks keskus- Uuskasutuskeskus, kuhu võib tuua kodus ülearuseks muutunud asju ja leida endale vajalikku kraami. Eliisabeti kirik vahendab seda abi.
Oo, lõpuks ometi, mõtlesin. Tallinnas ja Tartus tegutsevad taolised juba ammu. Milline hea võimalus viia kusagile laste väikeseks jäänud uisud ja mänguasjad ja leida enda tarbeks põnevat kräppi.
Teadsin, et see asub keldris. Sattusin mingisse pimedasse võlvitud ruumi, keldrikäigud hargnesid kuskile veel edasi, kõikjal vedelesid mingid ebamäärased riistandused. Nagu halvas unenäos. Uuuu, hüüdsin arglikult.
JAA, hüüdis hele hääl vastu. Olin õigest uksest mööda vaadanud.

Sõbralikust vabatahtlikust hoolimata oli ikka nigel pilt küll. Tibatilluke ruum, siin-seal riided. Mõtlesin hirmuga, et kui rahvas vana mööblit või lauanõusid jms tooma hakkab, kuhu need siis veel kavatsetakse panna.
Milline kontrast Pärnu keskusega!

Minu meelest on praegusel ajal selline keskus hädavajalik. Ja mitte ainult praegusel ajal. Pidevalt jääb ju kodudes asju üle, mööblist riiete ja raamatuteni. Mõni viitsib tuttavatele pakkuda või lehes kuulutada aga paljud veavad prügimäele. Või veel hullem- metsa alla.
Kolleeg kurtis, et ta ei oska kuskile panna oma vanu aga töökorras arvutimonitore. Üks noor ema tõi Shalommi kotitäie väga ilusaid lasteriideid ja ütles, et kui poleks kuulutust lugenud, oleks ta need prügikasti visanud.
Ise panin kord lehte kuulutuse- ära anda külmkapp. Kuulutus ilmus laupäevases lehes ja kapp kõndis laupäeva hommikul kell pool 9 meil uksest välja. Ja veel poole esmaspäevani sain telefonikõnesid, et tahaks kappi. Ligi 20 inimest helistasid!

Kas keegi teab, kuidas Tallinnas ja Tartus need keskused tegutsevad? Olen aru saanud, et need on MTÜd ja kogu personal on vabatahtlikud? Mille eest nad küll renti siis maksavad? Kas neist on kasu ka või on nad rohkem nagu tavalised kaltsukad? Ja kas on hea kraam või suures osas sodi?
Guugeldasin ja lugesin oma nukruseks, et Tallina Uuskasutuskeskus on hetkel majanduslikes raskustes. Taru oma paistis pildi pealt vähemalt väljaspoolt suht jube välja...

Pärnus on pikk tee funktsioneeriva keskuseni jõuda. Tahaks aidata aga ei tea kuidas. Ma Roti aastal sündinud, nodi mulle meeldib - sestap lahkusin tollest armetust keldrist peaaegu uue saapapaari ja kahe käsitsi tikitud kleidiga.

Veel on mul suur soov teha Rakvere eeskujul ka Pärnus raamatutäika. Tite täika toimus ja rahvast oli paksult.
Paraku mul puudub see julgus, et võtaks kätte ja hakkaks organiseerima. Lisaks pelgan seda ka, et mõni kolleeg ütleb- jummel, kust sul see AEG??? Jah, see aeg tuleks töö ja kodu arvelt aga ma leian, et see oleks hästi kulutatud aeg.

Meil on ka nüüd KESKUS

Pärnu sai uue poe endale mis on peaaegu nagu Talinas. Ometi saavad Pärnu tibid ka Suures Poes h(m)ängida, kuigi seinaäärseid pinke oli vähevõitu ja kohvikutes vähe kohti. Muzoon mängis kõvasti ja inimesed sahmisid poodidest sisse välja.
Mu meelest on Pärnu keskus normaalne. Sisekujundus täitsa meeldis. Kempsud olid väga ilusasti tähistatud :) Raamatupood oli teistsugune, peaaegu et stiilne isegi.
Ostsin ühe mustikakoogi, mis maitses imeliselt.
Natuke kitsas ju oli aga avamispäeval rahvast täis ka. New Yorker, mida noored väidetavasti nii kangesti ootasid, oli täis 89krooniseid T-särke, niikaugele kui silm ulatus.
Üks pood oli täidetud lillevaasidega. Novalux oli pagendatud keldrisse, kole kitsas ja kaupa täis tuubitud. 129 krooni eest oleks võinud dekoratiivjänese osta!
Nukker on see, et vabaaega veeta peale raamatupoe-kofiku pole ikka kuskil. Kuhu jäi reklaamitud kobarkino? Hea, et lavakese koht oli olemas kuigi publikut mahub sinna kuulama vist küll ainult paarkümmend inimest.

Mu meeskolleegid kurtsid, et meestel pole seal küll suurt midagi teha. Kui nad just naisele pesu, koerale kaelarihma või endale t-särki ei taha osta. Või raamatuid.
Aga muidu- ei relvi, ei tehnikat, ei sekspoodi, ei fotopoodi, ei spordipoodi.

Ma muidu suurtes kaupsides käia ei viitsi. Ei jaksa riiulite, poodide ja korruste vahel tammuda, et leida see kõige-kõigem pluus või püksipaar.
Kõige tihedamini käin ausalt öeldes hoopis Humanas kuna
a) see jääb mu koduteele
b) sealt olen leidnud kõige ideaalsemalt selga istuvamaid, kõige huvitavamaid ja originaalsemaid riideid.
c) firmariided on tihti tohutult üle hinnatud, kuigi materjal ja teostus ei kannata kriitikat
d) 1000kroonist mantlit ostes on ikka tükk aega rahakotis valus, Humanast 40kroonist mantlit ostes tuli lausa naer peale- nii odav! Ja sellist mererohelist ürpi pole Pärnus mitte kellelgi teisel!
e) minu jaoks on riided ainult riided.

Aga jah, Pärnu Keskuses minge maitske mustikakooki, see kohvik on sama firma, mis Haapsalus Müüriääre kohvikut peab.

Pekipõletus marsiviiside saatel

Seoses massööri kriitikaga minu füsionoomia pihta ostsin vesivõimlemise 10korra kaardi.
Esimene kord oli maru igav. Sai niisama vees aeroobika moodi sahmitud, haigutasin ja ootasin, millal otsa saab. Treener armastas 90aastate hitikesi.
Ihu oli täielikus hämmingus talle osaks saanud kohtlemisest: loksutatakse vees siia-sinna, sunnitakse painutama ja hüplema. Lihased ei valutanud järgmisel päeval aga olid kuidagi ühtlaselt kanged.

Eilne treener tahtis hinge seest välja võtta, sa jeerum.
Vahtkummist hantlitega võimlemine tundub naljanumber aga kui seda 15 minutit järjest vees teha - basseinis kihises põlevatest kaloritest!
Päris imelik, et jõuharjutusi (kätele, jalgadele ja kerele) tehakse 40 minutit järjest ilma ainsagi lõdvestus- või venitusharjutuseta. Või vesi lõõgastab isegi ja pole vaja? Nii palju kui ma treenimisest tean, võiks ikka vähemalt sirutada pärast natuke.
Basseinist end vaikse vigina saatel kaldale hiivates on tunne nagu vaalal kuival maal..
Muzooniks oli Katrin Karisma koos Kaitseväega marsilaulud või midagi taolist.
Keha oli ikka veel üllatunud aga juba natuke rahul ka. Täiesti võimalik, et mul on küljelihased.
Pärast ei tahtnud isegi süüa. Uni tuli kell 22, oli pikk, pehme ja magus.

Vesika kiituseks võib öelda, et pärast taolist jõutreeningut kuival maal on tavaliselt treenimata kehal järgmisel päeval lihased ikka väga haiged, siis mul peale kerge kangeolemise pole suurt midagi viga.

Vesivõimlemas saavad käia ka paksud, isegi VÄGA paksud inimesed. Nii pakse inimesi pole ma üheski trennis varem näinud. Piidlesin võimalikult vargsi mõne proua hiiglaslikke kehaosasid ja mõtlesin, et tubli neist mitte alla anda ja trennis käia.
Loodetavasti ma ka ei anna alla.

Ps Kõige olulisem jäi ütlemata. Ma ei läinud sinna tegelikult mitte niivõrd pekki põletama vaid selja- ja jalavalust lahti saama. Peale üht massaazikorda sain palju väiksema valuga kõnnitud ja viimased päevad pole peaaegu üldse enam valutanud! Või, noh, võimalik, et lihaskanguse kõrvalt pole mahti teisi hädasid märgata :)

Vastik ema

Mul on pesamunal selline kiiks, et ta ei kannata autosõitu. Sain sellest teada 3aastat tagasi ühel jubedal kolmetunnisel bussireisil, mille jooksul õnnetu lapsuke neli korda kilekotti täitis. Õudus.
Meil ei ole autot, pole kunagi olnudki. Sõidame haruharva, kui, siis tuttavate või minu vanemate autoga. Suurematel lastel pole seda probleemi olnud, vahel ainult kipub neil autos pea valutama. Aga Katike :S
Ta juba esimese viie minutiga läheb autos või bussis näost valgeks. Normaalselt saab ainult siis, kui ta kähku magama jääb- (ja õnneks ta pikema sõidu jooksul jääbki tavaliselt) või siis, kui ta istub bussis lahtise luugi all. Aga talvel ei saa ju nii!
Samas see on täiesti X-faktorist sõltuv. Me oleme bussiga tulnud ürituselt ka nii, et Kati on rammusat suppi ja kukleid kurguni täis ning müdistab ja kilkab sõbrannega terve sõidu aja nii et buss kajab. Ei midagi paha!
Nii et mina ei tea, millest see sõltub.
Olen proovinud talle anda mingeid mustikamaitselisi iiveldusvastaseid tablette aga ta oksendas nad välja. Tõsi küll, ma ei andnud neid talle enne sõitu vaid selle ajal juba.
iseenesest pole see suur viga aga piisavalt häiriv. Kuskile temaga reisida ei saa, ka lühemate sõitude jaoks tuleb varuda kannatust ja kilekotte.
Praegu sõidab lapsuke koos oma lasteaiarühmaga bussis Tartu poole Lotte etendusele. Lootsin, et tükk aega möödas, ehk saab ikka hakkama. Ei saa :( ! Helistasin kasvatajale- Kati oli hommikul söödud pool pasteedisaia ikkagi kilekotti toimetanud, siis magama jäänud ja praegu pidi juba veidi rõõmsama näoga olema.
Miks ma pidin ta sellele sõidule üldse lubama! Olen ikka rumal ema.