E-päev

Ühesõnaga mind unustati ära.
Mul on seda kõike olnud 12 aastat: voodi ees laulmist ja liigutavaid joonistusi ja armsaid kingitusi ja musisid ja kallisid ja lilli ja kõike.
Tänane päev kulus Miku sünnipäeva eelsoojendusele, rattaostule, muidu linnastiirutamisele, vanemad olid siin, sain murutrimmeri, koristasime kuuri, timmisime rattaid, tegime lõket, no tõesti kiire oli
...
kuni kell 6 õhtul ma avastasin, et mulle pole head E. päeva soovitudki, rääkimata kõigest muust. Lapsed nägelesid, jagelesid ja solvasid üksteist ja mind sunniti trimmerdama kuigi ma kartsin, sest see eluk üürgas kui viis muruniidukit. Kui ma tahtsin viinerit lõkkesse pista, pistis Kati pröökama, et see on tema oma, seepeale läksin tuppa ja päästsin väsimusest ja pettumusest pisaraveed valla.
Kui ehmunud perekond oli mind ükshaaval vaatamas käinud ja vabandanud ette ja taha, korjasin oma haleda isiku kokku ja ligunesin kuumas vannis.
Samal ajal kaeti ahvikiirusel laud, varuti lilled, kommid ja kaardid, süüdati küünlad ja avati vein ja sulati mu ees nagu või päikese käes.
...
Sealtmaalt hakkas juba nagu heamaks minema.