Nii-nii ilus!

Kui ma oleks 13, siis ma ilmselt kraabiksin igatsusest niutsudes teleka eest küüntega vaipa – eks ikka selle Norra viiulimehe poole :D
Tal jätkub karismat ja sarmi terve poistekoori jagu! (Nagu kirjutas keegi Michael Stipe kohta, kui REM viimati Talinas käis.)
Minu esimene teleka-armastus oli Jaan Kiho mingis telelavastuses, olin äkki mingi 10aastane? Kole mõeldagi. Järgnesid Mr. Rochester ja Robin Hood Inglise seriaalides ja siis muidugi Allar Levandi, keda keegi tükk aega üle ei trumbanud – kuni tuli “Naerata ometi” Robi, aaah, Toompere juuniori kaitsetu kaelajoon, musisuu ja rabe naeratus võtavad ohkama veel praegugi….
Teismeliseeas täitsa normaalne arengufaas. Armastuse objektiks on vaja ainult kedagi, kes oleks ILUS ja soovitavalt mingil alal andekas. Vahel piisab ilustki. Minu 9. klassi imetlusobjektil R-l, kes istus minust pink eespool, olid vaid kaks imelist omadust: ta NAERATAS sedasi mõnusasti ja teiseks oli ta klassi parim matemaatik.
Minu pinginaabrile meeldis jällegi minu silmarõõmu R-i pinginaaber M.
Jumala naljakas tagantjärele mõelda :D Mina ja mu pinks kaotasime oma lemmikute läheduses tavaliselt kõnevõime ja suutsime vaid punastades midagi oma nina alla sosistada. Mina lobisesin rõõmsalt M-iga, pinks jällegi R-iga, mina olin kõrval kadedusest roheline …
***
Praegu läheb meeldimiseks võluvast naeratusest midagi rohkemat vaja.
Ja julmilus ei pea enam olema.
Kõnetama peab miski inimese isikus.
Ma mõtlen ikka veel Juure ja Kivirähu nahhaalsete kommentaaride kohta Euroviisu naislauljate pandavuse kohta. Samas arusaadav, et ilusat inimest on ilus vaadata ja tahaks kohe öelda ka, mis nimelt temas eriti magus tundub.
Kellele läheb peale kaitsetu kaelajoon, kellele pallikesed, eks.
Aga minu meelest võib täiesti ebailusa inimese miski väga ilusaks teha.
Igaüks teab, kuidas armumine naise õitsema paneb.
Ma olen näinud hiirhalli ja tänaval täiesti nähtamatut naist palvetamas- no ilusam ei oleks saanud enam olla.
Või harilikku matsakat, keskealist, kulunud põllega prouat oma köögis, oma laste keskel, pruuni ümara käsivarrega õunasiidri pudelit lahti korkimas ja kooki ahjust välja tõstmas- KUI ilus!
Või kuidas muutub mõni paks ja kiilas pillimees laval vastupandamatuks.
Phil Collins. Peeter Jõgioja. Või näitlejatest kasvõi Gandolfini- mulle ta ei meeldi aga seksikate edetabelisse on ta jõudnud ju küll.
Nad muutuvad ilusaks selle läbi, mida nad maailmale annavad, kui peenesti öelda. Ja selleks polegi midagi rohkem vaja kui armastada seda, mida sa teed.
***
Kõikide muude kriteeriumide järgi püüda ilus olla on raske. Siis, kui sa tegelikult pole ilus. Eriti naisterahvale.
Nagu Briget Jones oma päevaraamatus kirjutas: naise keha on nagu talumehele majapidamine: küll niida ja trimmi siit, küll kõpla sealt, küll pane väetist ja küll värvi midagi üle. Not easy!
Seepärast oli mulle väga vabastav bioloogide elustiil - kõrgete kontsadega metsas ei traavi ja ripsmetushi võib hundisitta kogudes koju jätta.
Mulle meeldiks meeldida naturaalsel kujul ja sellega, mis ma olen, mitte sellega, kuidas ma välja paistan. Mis ei takista mul vahel kosmeetikapoes meelemõistust kaotamast ja imeaineid sisaldavaid purgikesi kokku ostmast - et neid paari aasta pärast jälle prügikasti pilduda.
Suurt peeglit mul kodus ei ole. Aga töölaua kõrval ripub Katikese joonistatud pilt pulkjalgadega minust, peas hiiglaslik kroon ja kõrval kiri- saoolet ilus emme.
Vaat olengi ilus ja kõik!