Sodi ja luule

Kolimise ootuses võtsin kätte ja tegin tühjaks oma töölaua kõrval seisva kapi, mille sisu pole viimased kolm aastat kedagi huvitanud. See sisaldas raamatuid, fotosid ja paberit.
Raamatuid on ilmselt kingitud. Oli seal romantikast nõretavaid luulekogusid, õigusalaseid raamatuid, noote, teatrikavasid, mälestusi ja isegi üks saksa keele õpik ja üks räpptekstide kogumik. Mitmetel sees pühendus inimestele, kes siin enam aastaid ei tööta. Enamus nodi viidi kolleegide poolt minema, jäägid vean raamatukokku "võta-ja-vii-koju" kasti.
Vanad fotod olid samuti igat sorti. Vahupidude meenutustest kohalike kultuuritegelasteni, sekka mingeid majade ja aedade pilte... need toppisin arhiivikappi.
Omaette kategooria moodustasid paberid. Aastatetagused koolilaste referaadid. Pisut peast ullu kirjanikuherra väljavõtted oma romaanist. Nood olid ropud. Pisut võnkleva vanainimesekäekirjaga talletatud miski laulukoori reis Rootsi. Korraliku käekirjaga maalitud neljaleheküljeline kiri selgitamaks mingit oma mõtet või seisukohta.
Inimesed on istunud, otsinud materjali, kulutanud aega, paberit ja tinti ja millelgi sellest pole praegu enam väärtust.
Kõik on tühine...
Ise leidsin enese jaoks üliarmsas köites Ava Alavainu Laulud laialilaotamiseks.
AA:
KUIDAS TÄITA PÄEVA?
Nii tühja päeva aastas polegi,
mil mitte miskit juhtund polegi,
kuid selleks esimeseks
võib saada ju täna
ja see võib saada tõeks
just sinu pärast,
kui sa ei tõtta seda päeva looma
ja andi päeva-altarile tooma:

kas oled täna juba armastust sa teeninud?
kas oled armastuse ära teeninud?

Ritsik leiab, et armastust ei pea ära teenima, see kas on või pole.