Muude tegemiste taustaks möllab mul juutuub täna kõrvas. Olen omadega Live Aid 1985 kontserdile, no küll on ia!
Queen laulab parajasti ja Fredi ...oooo....Freediiii! Kes veel suudaks paksude vuntside, karvaste kaenlaalustega ja valge maikaga nii ilus ja andekas olla?
Kui ma bioloog olin, siis miski 91 või 92 suvel suri Fredi ära ja meil oli just botaanika suvepraktika Voorel, mis on maailmast täitsa omaette pandud paik.
Lisaks ladina keele taimenimede tuupimisele ja herbaariumide kleepimisele, mis kestis poole ööni, käis meil nonstop muusikaprogramm, mille põhiesineja oli Queen. Tekkis üks verivärskelt armunud paar, kes aina külg-külje kõrval herbaariumi kleepis ja Queenist rääkis, nad mõlemad olevat nutnud, kui Fredi lusika nurka viskas.
Kui praks läbi sai ja ladinakeelsed nimed vastatud, tehti üles suur lõke ja praeti pannkooke, Queen keerati taas põhja, tantsiti ümber lõkke "We are the Champions" saatel ja Kuke viskas kogu oma värskelt hinnatud herbaariumi tulle...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas teil pole tunnet, et kui inimene on surnud, siis on ta mingil kujul ikka veel olemas? Kas Fredi on ikka täitsa otsas või on teda natuke alles?
Mul on alati olnud tunne oma vanaisa ja ühe klassiõe suhtes, et nad on surnud aga kuskil olemas, nendega on kõik väga hästi ja nad ootavad mind, kui aeg tuleb.
Täielik rahu ja rõõm valdab mind, kui ma neile mõtlen.
Mõne teise kadunukese suhtes mul pole sellist tunnet.
Mingil kombel oli minu koju tekkinud Vahitorn, kus tegelikult oli päris huvitavalt kirjeldatud inimese hinge ja surelikkuse-surematuse teemat läbi ajaloo. Piibli ka.
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Piibli järgi polegi hinge olemas. Inimene sureb ja olgu ta patukott või pühak, surnd tema on ja ei mingit valgust tunnelis ega Jumala juurde hõljumist.
Ebaaus! Ikka ju pastorid järelhüüavad, kuidas Jumal inimese ära kutsub ja hellalt vastu võtab. Ja nüüd siis ole lahke, et nagu pilt keeratakse kinni ja saateid polegi?? Et peaks ootama, kuna sind kord üles äratatakse, kui hästi läheb?
Väga ebatervitatav perspektiiv!
Aga võibolla on see vaid jehoovatunnistajate teooria?
Freddy, kussa oled?
Tuesday, May 12, 2009
Posted by ritsik at 5:39 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
ehh, mina tõin osa oma vanaisast siia kaasa ja reisin ringi, tema mul käekotis. hea kindel tunne on ja saab lobiseda. samas vanaema ei saanud sellest üldse aru, kuis ma nii teen.
Minu suguvõsa must lammas räägib siin. Kuna mina ei pea minema selleks surnuaiale, et mulle tähtsate ja lähedaste inimestega suhelda ja neid mäletada.
Kõige olulisemad inimesed minu elus on elavana minu peas ja mälestused neist on elavad. tõenäoliselt kui nad mulle tänaval vastu jalutaksid läheks mul enne tunnike aega kui mulle pärale jõuaks, et midagi on valesti.
Kogu suguvõsa muidugi mõistab seda kõike hukka.
Mina, aga tunnen, et minu lähedased ja mulle vajalikud inimesed on minuga koguaeg. Nad pole kuskile kadunud ja nad valvavad minu üle.
Inimene elab kuni keegi teda meenutab. Seda usun mina.
Muide Vahitornis on teinekord päris huvitavad artiklid tõesti. Mu ema oli nende andunud lugeja.
Ilona:
Inimene on hing,ihu ja vaim.Piibel räägib vaimulikust inimesest ja igavesest elust.Seega pole asi üldsegi nii nutune kui sulle jehoovakate jutust on mulje jäänud.Kõige parem on ise Piiblit uurida ja oma pastori käest küsida,kindlasti oskavad Alar või Risto sulle asja seletada.Lisan sulle mõned kirjakohad,mis seda teemat valgustavad:1Tessaloonika4:13-18;
1.Johannese 5:12-13;Joh 3:16 jne.
Head uurimist!!!
Vanaisa taskus, päris huvitav:)
Mulle vist sellest ei piisa, et lähedane inimene on elus minu peas või kuhjake minu kotis. Ma tahan teada, et tema vaim, geneetiline kood, tema naeratus, kogemused ja mälestused on kuskil olemas, kasvõi tibatillukese enerigamullina.
Post a Comment