Naabrid 2

Mul ei ole tegelikult aega blogida aga ma pean, et mitte kaant päris pealt visata. Blogimine annab tunde, et kusagil on ka normaalne elu rahumeelse peenarde rohimise, pannkookide küpsetamise, jalutamise ja raamatulugemisega... No vähemalt oli selline elu, ju üheltmaalt hakkab jälle.
Ma pidin naabritest kirjutama, mulle see Postimehe lugu kangesti meeldis, kus tänava- või majapeost räägiti.
Hakkasin mõtlema hoopis oma Tartu-naabrite peale. Nii 40 aastat tagasi, kui Variku tänava kanti uut elamurajooni hakati rajama, olid seal kõik noored pered, väikesed lapsed. Aiad tehti peenraid tihedalt täis, osteti esimesed žigulid ja mossed, minu naabril oli isegi Zim, venelaste limusiin peaaegu.
Aeg läks ja noortest emadest said prouad, praeguseks juba peaaegu mutid. Toonased vanaemad-mutid on enamuses surnud või mujale kolinud. Väga karakteersed mutid olid.
Kuke-mutt esindas üksikute raudsete muttide elulaadi. Ei ühtki meest, ei temal ega ta tütrel. Tütrepoeg oli ainus mees peres. Kuke-mutt tegi kõik ise aiapidamisest majaremontimise ja jäneste killimiseni. Tema järeltulijad paraku nii võimekad pole ja maja laguneb hullult, aed on täiesti metsik. Kukemutt kurvastaks, kui ta pilveäärelt vaataks.
Söödi-muti perel oli hästi arenenud ärivaist, mis pärandunud ka lastele. Zimm on paraku maha müüdud ja kogu suguselts mujale kolinud. Söödimutt murdus, kui tema mees suri. Mitu aastat käis meie pool jutustamas, kui kuldne elu temal kalli mehega oli. Matustel luges üle kõik matuserongkäigu autod ja kõik pärjad haual ning lehes kõik kaastundeavaldused oma perele.
Miku-mutt oli suur ja turske nagu emalaev. Tema mees, Miku-Kalle pikk ja kõhn nagu kriips. Kallet hüüti Tšuktsiks, sest tal oli selline asiaatlik näolapp. Mõlemad armastasid kangesti viint visata aga mutt ei jäänud oma hiigelkeha tõttu kunagi purju. Kalle aga küll, tema vaeseke kukkus pidevalt ümber ja murdis kõikvõimalikke konte. Ükskord tahtis ta meie pool õue minna kuid tuterdas valest uksest välja ja pudenes kõrgest trepist alla keldrisse, kus oli umbes pool meetrit külma vett. Hea, et hing sisse jäi...
Külapidusid meil polnud aga viina joodi küll koos naabritega vahel. Mina neid olemisi vihkasin, sest vihkasin joomist. Ilmselt laenati ka tikke ja soola ja aidati, kui midagi vaja aga ma ei mäleta, olin suurtele inimestele suht nähtamatu laps. Ma ei sallinud eriti ühtegi naabrit aga praegu vaatan, et tavalised inimesed oma kiiksude ja nõrkustega.
Praegu on mu vanematel peale Kukkede kõik uued naabrid. Uued majadki ehitati 10-15aastat tagasi. Need lapsed, kes siis olid titekad, kui mina 13 aastat tagasi Tartust ära kolisin, on juba suured, jalutavad oma pruutide ja peikadega. Asfalt on pandud. Üks terve uus tänav juurde ehitatud. Ja aina uhkemad autod sõidavad.
***