Vaim ja vaev

Kas teile ei tule mõnikord vaim peale?
Ei, mitte laululoomise või joonistamise vaim. Pigem selline olek, nagu oleksid ärganud hommikul maailma serval, maailma kõige esimest hommikut ja kõik, mida näed, kuuled, tunned ja mõtled, on nagu esimest korda - terav, selge, mõttekas ja alasti.
Sellise vaimse alastioleku võib käivitada mis iganes. Algav deprekas, eriti kange latte, katkend raamatust või filmist, mõni pilk, mõni muusikajupp.
Eile käivitas selle Üks Mees
kes astus meie kontorisse kui teiselt planeedilt. Rääkis üht tööasja, aga ta oleks võinud lahata ka Lähis-Ida probleeme või tsiteerida NLKP aprillipleenumit, ma ei kuulnud niikuinii ühtegi tema sõna. Kahvatujumeline, pikakoivaline, pikajuukseline, lihtne, uje ja nõtke nagu haldjas, tema pilk oli nii sinine ja hele, et ilma toolist kinni hoidmata ei saanud sinna sisse vaadata.
Ta istus meie diivanil, mis tundus tema kõrval põlastusväärselt maine ja inetu… veel pikka aega pärast tema lahkumist me kolleegiga naeratasime omaette ja mõtlesime, kas ta oli ikka päris?
No ja siis hakkas pihta. Sigur Ros ja kõik muu. Täitsa õudne…
Sõbra räägitud mure teeb su peas pesa, kriibib, teeb haiget, kisub minevikku üles ja näitab näpuga su enda elu peale.
Vanainimene tänavanurgal vaatab sind nii, et tekib tahtmine tema kõrvale istuda ja kuulata ära kogu tema elulugu.
Maailma kõige tähtsam asi on otsida juutuubist üles üks laul ja kuuulata seda 10 korda järjest. Maailma kõige tähtsam asi on jalutada üle silla, vaadata otsa iga vastutuleva auto juhile ja püüda kinni tema emotsioon, isiksus ja mõtted ühekorraga. Maailma kõige tähtsam asi on istuda bussijaama kohvikus jahtuva latte taga ja vaadata vastaslaua meest, kollaseruudulises ülikonnas, pikkade hallide juustega, viinaklaas ees ja peen dokumendimapp päevinäinud kilekotis.
Isegi pilvedel taevas on järsku selline värv ja valgus, et maailma kõige tähtsam asi on neid pargipingil istudes vahtida.
Jäsrku on kõik kohad täis lugusid, meelolusid ja pilte. Ja selles segapuntras loob end visalt ja vaikselt minu enda lugu, sirutab, nõuab endale ruumi.
Kuni tuleb öö ja mõtte-tundesegadikust jääb järele vaid aeglaselt maha vajuv tolm…
Kõige hullem, kui sellises vaimuseisundis on vaja teha midagi asjalikku, näiteks kirjutada lindilt maha imekauni neiu räägitud üliigavat, ainsagi parasiitsõnata, ainsagi emotsiooni ja naeratusevarjuta juttu
jäätmekorraldusest…
Äkki mul on lihtsalt tsüklilised meeleoluhäired?
Hetkel on kõige tähtsamad kodus ootavad (ma käisin ikka eile raamatukogus ka nagu lubatud) “Kuristik rukkis”, “Hyperion” ja “Söö, palveta, armasta”. See viimane jäi mul eile kell 1 öösel Itaalia koha pealt pooleli. Loodan, et Hyperion on jama, sest Simmons on pool raamaturiiulit täis kirjutanud, vastasel korral ootavad mind jälle magamata ööd nagu Pratchetti, Hobbi ja Rowlingu seltsis.