vanad failid

Kui ma mõni õhtu ei viitsi õhtujuttu raamatust lugeda -
(Ma loen ametlikult ainult Katile, Krissu loeb teises toas raamatut ja Mihkel oma toas kuulab poole kõrvaga)
- siis räägin niisama lugusid “kui emme veel laps oli”. Üksõhtu rääkisin loo, kuidas sünnipäevadel taldrikut keerutati ja vaime välja kutsuti aga see ajas Katile natuke hirmu peale.
Eile rääkisin siis neutraalsemast teemast- oma mänguasjadest.
Suurimast lemmikust: pisikesest pehmest koerast Nässust, kes praegugi on alles, karvutuks kulunud, koon kunagistest pudrusöötmistest ja pesemistest auklik.
Oma kolmest nukust: paksust Margareetast, lokkisjuukselisest Sirjest ja imekaunist Merikesest ja sellest, kuidas ma esimeste vildikate ilmudes Sirje põski roosaks üritasin värvida.
Mürkrohelisest aga kaunilt kenuskaelalisest plastmasshobusest.
Tumerohelisest nukuvankrist, millega Sirje poes ja õues käis.
Kolmerattalisest rattast ja oranzist “kokkukast”, millega 7aastane laps veel kuidagi sõita ei jaksanud.
Kaladega plekkvannist, mis oli igas kodus.
Mõttemeistri mängust, lillesarnaste nuppudega mosaiigist, lego eelkäijatest-klotsidest ja Salvo pitsilistest plastikmoodulitest.
Paberist nukutoitudest alumiiniumpotikestes ja kõiki ohutusnõudeid eiravast teravate plekkservadega nukuköök-pliit-kraanikausist.

Katikesele muidugi meeldis neid jutte kuulata. Mul endal tekkis kummaline tunne. Kahjuks pole peale Nässu enam ühtegi mänguasja alles aga näe, minu kõvakettal on kõik nad säilinud, asjad, mille olemasolust enam aimugi polnud.
Ja kui ehedalt- otse füüsiline, käega katsutav mälestus oma kõige ilusama nuku helesinistest plõksuvatest silmadest, tihedatest nailonripsmetest ja siidistest juustest. Nukuvankri kulunud rohelise vakstu muster.
Rohust, liivast ja kividest nukusöögid, kuldse ja roosa metall-liivavormi tuhm läige.

Täiesti hämmastav, mis kõik meie ajus tallel olla võib! Või on see läheneva vanaduse tunnusmärk, et lapsepõlv tuleb meelde? Väga vanad inimesed pidavat mäletama pigem noorust kui aasta tagasi toimunud asju.