Lappan edasi Alavainu "Lehti jagamiseks" ja mõned lehed kipuvad mu käes edasijagamist nõudma.
Ma siis jagangi. Täiskuu on ka jätkuvalt...
Piretile:
Victoria ei ole iial kaotus-
vaid võit, vaid võit
ja ikka ainult võit.
Ta alla heidab end
maailmajaotus
ja inimsüda.
Seinast seina-
kõik.
(veel 2 salmi vahepeal)
Victorial on mitu-
tuhat nägu.
On tihti
pärisvõidust
suurem
salavõit
ja kärarikkast
sõjast
vaikne tegu...
Ta ise muigab vaid
ja lausub:
Võit on võit.
Katale:
Ükskord ma tundsin end tundvat
midagi sisemas.
Ma kasvasin, kasvasin suureks-
see "miski" jäi pisemaks.
Kuigi väikene, ometi alles
oli see kuskil
mu sees.
Ta hoidis mu ergud kõik valvel:
teadsin, midagi ikka on ees.
Ja oligi! Iga päev ootas
mingil nurgal üks
väikene rõõm.
Ma suutsin ta ära tunda.
See oli äratundmiserõõm.
---
Vanaema torises ja ütles:
Mõni ime!
Elada saab üldse ainult
elurõõmu nimel!
Itile:
Nii. Ma joon juba kolmandat
hommikukohvi.
Olen katnud ka
hommikulaua.
Puder podiseb potis
ja igav on.
Sest teised kõik magavad kaua.
Küll on igav, kui maja on
magajaid täis -
nõnda üksindustunnegi tekib..
Seda leevendan nõnda,
et kirjutan
ühe toreda SAPARD-projekti!
Elsale ja Mariale:, mitte et te "külmad" oleksite vaid lihtsalt, selle "hinge hõiskamise" rea pärast.
Kui hing on külm,
siis jahtub ihu maha
ja täiskuust taevas
kibelust ei teki.
Külm inimene
varjub ahju taha
ja sealgi lisaks
võtab vatiteki.
Ta külmaks jätab
väljas möllav maru
ja leigeks elu suhtes
jääb ta jahe aru.
---
Vanaema pole iial
mõistnud mõistet
depressioon-
tema osaks igavvesti
on me elu
lihtsam pool:
"Minu veri enam ringi
väga kiiresti ei käi...
Ometi hing hõiskab vahel,
vahel saab ka süda täis."
Kolleegidele, sõbraliku muigega:
Vahin laual kääre:
mida lõigata
ajalehest välja,
homseks lugeda?
Uskuge, et mitte
midagi ei taha.
Andnuks parem
vaestele
ajaleheraha...
Ja kõikidele teistele :), kevadiselt :
Pea õide puhkevad kõik majad,
ja autobuss, ja troll, ja tramm
pea prügikastki võrseid ajab,
sest kevadel on hirmus ramm
Ja vanaema puhkeb õide-
käib laudas nagu lillekimp
kõik vale tundub äkki õige,
meeks tõrvapoti muudab tilk...
----
Ma maale nüüd ei julge minna-
seal veelgi pöörasem on kõik:
rõõm rõkkab vaese rahva rinnas
ja lõbus tundub põrgusõit!
Ritsik arvab, et põrgusõidust on asi veel kaugel ;)
Teile
Saturday, May 09, 2009
Posted by ritsik at 2:33 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
kullake,
tõepoolest,
ma kirjutaks Sapardiöle projekti!
Õkva nigu süamesse sa mõistad salme rühmitada!
Aitüma ritsikukene! Musod nii kallid Sullõ!
Vaatasin ümberringi, olin siin peaaegu üksi. Kas kogu see furgoonitäis komme on tõesti mulle? Kõik puha trühvlid! Ütleksin, et "poleks vaja olnud", aga nii suur magusaisu on. Aitäh, Ritsikuke, mulle su üllatused meeldivad nii-nii väägaa! :)
"Järjest naljakamam ja naljakamam!" hüüdis Alice (ta oli nii üllatunud, et unustas silmapilguks hoopis ära, kuidas õigesti räägitakse). "Nüüd ma lähen lahti nagu kõige suurem pikksim, mis iial on olemas olnud! Head aega mu jalad!" (Sest kui ta heitis pilgu oma jalgadele, olid need juba peaaegu et vaateulatusest välja, nii kaugele olid need jõunud.) "Oi, te mu vaesed väiksed jalad! Kes teile nüüd küll sukad ja kingad jalga paneb, kullakesed? Mina seda kindlasti enam teha ei saa! Mina olen teist liiga kaugel ära, et teiega vaeva näha; peate katsuma ise toime tulla. Aga ma pean siiski nende vastu kena olema, " mõtles Alice, "sest muidu ei taha nad võib-olla seda teed käia mis mina! Olgu peale: kingin neile igaks jõuluks uue paari saapaid."
("Alice Imedemaal" - Lewis Carroll)
:) Aitäh! (:
Oh, ei pean`d tänama, Ave Alavainu on töö teinud, mina vaid paljundasin :)
Ma polegi Alicet lugenud, ehk peaks...
Post a Comment