mis kõik lume alt välja ei sula

Esmaspäev oli hellalt karm päev. Lume alt on välja sulanud kaua marineerinud soppa ja kõntsa, emotsioone tuli uksest ja aknast. Uskumatu. Ma oleks väga õnnelik, kui saaks nüüd mõnda aega ilma erakorraliste koosolekute ja eriolukordateta hakkama.
Kuid lapsed. Katikene jäi mulle koduväraval vahele tahtes minnes sõbraga rattaga sõitma, ilma kiivrita, kõige uuemates kooliriietes, heleroosad uued koolijalatsid juba põhjalikud porised. Toas vedelesid koolikotid seal, kuhu nad olid peost pudenenud, võileivapuru kõikjal, sööginõud toas teleka ees, porikord põrandal. Ühesõnaga ei midagi enneolematut ega kriminaalset aga piisav põhjus, et tööltnaasev ema endast väljuks, möirgaks ja piksenooli pilluks.
Pesamuna tönnis solvunult ja küüris vannitoas tosse, vahepeal rahunes Zeus-emme maha ja koostöös suure lapsega sai kodu taas enam vähem elatavaks. Õhtu kulges meil kenasti aga kuna ma ei kontrollinud, kas Kats ikka oma matemaatika lõpetas, selgus pool 9 õhtul, et ta ei teinud seda mitte. Väsinud laps loopis raamatuid ja karjus venna peale. Unejutu ajal siis veel selgitasime ja mõtlesime, mis valesti oli läinud. Õnneks läks ta hommikul teiseks tunniks kooli ja puhanud peaga ei valmistanud ülesanded enam mingit muret.
Väga raske on Katiga. Nii kui korraks kõrvale vaatad, on ta rajalt kaldunud. Suurematega pole väga muret jupp aega olnud.
Poiss läks samal päeval staadionile trenni aga aed oli lukus. Teised olid roninud üle aia, tema ei julgenud :( Osad pugenud läbi aiaaugu, tema ei mahtunud :S Helistab siis mulle ja küsib õnnetult, mis teha. No mida ikka teha, kui ikka ei julge üle aia ronida ja muid lahendusi ei leia. Talugu kaaslaste pilked ära ja tulgu koju, mina ju ei tule sinna teda kätel üle aia kandma...
Tunnen, et pean rohkem kodus olema ja ohjama ja suunama. Aga ma olen tööl! Koos lastega on ärkvelolekutunde õhtul vast 4-5 ainult...
Noh, kuidagi peab saama.
Sobivasti samal päeval blogis R kristlikust kasvatusest. Selle raamatu ja saidi põhjal. Ma pole jõudnud süveneda veel aga osa põhimõtteid tunduvad asjalikud, teiste kohta tahaks kõvasti vastu vaielda. Loen natuke, siis blogin. Mis teie meelest on kristlik kasvatus? Sa Kairi oled seda raamatut lugenud?
Mul on tegelikult üks suur lastekasvatamise eeskuju, kel viis säravat tulemust ette näidata aga ta on hetkel Kanadas ära.

Teises linnas

Tartu oli minuga seekord lahke.
Sellepärast ma polegi Tartuga viimased korrad kaubale saanud, et suvel käisin. Kesse siis suvel Tartus tahab olla! Tartu ise ka läheks heameelega suvel kusagile mujale.

Ühesõnaga esimese asjana otsisin ma üles Berliini. Mis oli oodatust väiksem ja kipakam aga tore ikka. See maja ja hoov ja inimesed selle ümber on Pärnu poolt vaadatuna ikka hull sürrid. Ma tahtsin osta ühed kõrvakad aga isa oli kummalisest poest väga jahmatanud ja tegi ülehelikiirusel sääred.
Botaanikaaias oli viimast päeva orhideenäitus ja Katike vedas oma puhkivad ja ohkivad vanavanemad isegi triiphoonete teisele tasapinnale. Õues õitsesid krookused ja nende ümber tiirles sada janust koerliblikat, mis Katis täit vaimustust tekitasid. Ja veel toimus õues linnalinnuvaatlusüritus või midagi sellist. Iga soovija sai kokku kopsida linnupesakasti ja rahvast oli julm palju. Meie ka tegime. Kuna paps lasi jälle jalga, kuna ta ei saavat kummardada, pusisime siis kolmekesi ema ja Katiga kuni meile tuli üks onu appi ja saimegi uhke linnumaja valmis.
Tolle onuga sai sada aastat tagasi Laelatul koos taimi korjatud ja paljalt ujumas käidud aga temale minu nägu tuttav ilmselt ei olnud ja ma ka ei võtnud jutuks :)

Ülejäänud osa nädalavahetusest ma puhkasin. Üle saja aasta selline nädalavahetus kui ärkad üles ja ei tee apsaluutselt mitte midagi. Isegi ei korista. Magasin ühe väikese kuid magusa une keset heledat päeva. Õhtul sain linnaloa. Olin nii elevil nagu koplist pääsenud vasikas. Sain esimest korda irl kokku Elsaga, kes näitas mulle lahkesti ette paremad kohvikud, rääkis, mis linnas uudist ja viitsis minuga tunde vantsida mööda linna. Tänud, Elsa!
Enamus kohvikuid oli servani täis. Pärnus juhtub sellist asja vaid vahel juulikuus.
Sõime kooki Werneris ja käisime vaatamas, kui palju seda vett siis õieti Emajões on. Ikka oli! Rüütli tänaval laulsid kolm rõõmsas tujus korporanti kitarre saatel väga kenasti. Samas kooserdasid ringi kaks vahukoorevalget kaharates kostüümides miimi. Jalutajaid olid kõik kohad täis. Uus sild vilkus värvilistes tuledes.
Aprilliõhtu Tartus paneb ikka vere kiiremini käima küll. Sellist tunnet ei tekita ükski teine linn. Aprillist veel kraadi kangemad on Tartus maikuu õhtud. Kes neile vastu panna suudab, peab küll betoonist tehtud olema.
Ohjahh. Töönädalat Pärnus alga.

seitse taevasinist kuuli

Kestev ebamäärasus väsitab väga vaimu. Kohati on kange soov keset halli, külma ja udust päeva pugeda koduse voodi lillelise fliisi alla kerra, pigistada silmad kinni ja nurruda niikaua, kuni ilmad on soojad, süda rõõmus ja maailm lahke.
Õnneks on saadaval ka vaimukosutajaid. Eile käsitöötas haiglas minuga ainult Anna, kes on väga vana ja väga sassis.
Kuidas saab nii olla, et haigustest puretud, depressioonis, kepile toetuv, küürus ja kõva Alzheimeriga vanake vaatab sulle otsa ja
külmavärinad tulevad peale.
Sest ta udune, vesisinine pilk helendab.

Sõbrad ka kosutavad hinge. Ei pea koos isegi midagi tegema.
Lastega on keerulisem. Ma pean ise suuremaid kosutama, sest nad on kahe koolinädalaga juba väsinud. Välja arvatud elektrijänes Kati, kes tahab kell 7 õhtul ka veel tantsida ja rattaga sõita ja säutsuda. Sellal, kui ülejäänud pereliikmed parema meelega horisontaalasendi võtaks.

Tahtsin raamatute abil nurrumisseisundit saavutada. Lugesin Mehis Heinsaart, kuna ühes Ekspressis oli nii tore intervjuu temaga. Lugesin Vanameeste näppajat ja Härra Pauli. Ma`i teagi. Sutsu liiga sürrealistlik ja uperpallitav oli minu jaoks.
Kui Härra Paul oleks film, siis mingi Priit Pärna multikas.

Ja veel. Minu iganädalane teraapiaannus on teispäevane Ülisalajane (Fringe). Nii jabur, nii põnev, nii nunnud prohvessorid :D Oi ma naersin, kui ühes seerias jänesesuurune ja nälkjasarnane gripiviirus ringi lidus või noh, liimiskles :) Kiiksuga põnevikke võiks rohkem olla. Ja dr House võiks Salajase Walter Bishopi käest hea-olemise nippe õppida.

Leidsin üleeile tänavaporist klaaskuuli. Täna leidsin samast veel kuus pisikest helesinist kuuli. Üks neist küütleb kuldselt kah.

Nuuma silma

Ma ei ole ikka veel lastega nukunäitusel käinud aga palusin kolleegil minu jaoks mõned fotod teha.
Resa Tiitsmaa nukud (see shoppingu-kass ja teised tema ümber) on väga lahedad. Punkarid... ilus ja jube ühekorraga.. kuidas selliseid käsi saab?
Need koduse moega nukud on ka väga armsad. Nii kodused. Ja see tänavamotiiv... oeh... imeline... selle autorid olid mingid butafoorid vist.
Ühesõnaga - noh, miks meil küll ei ole käsitöömuuseumi?

pühad ja lohed

Häid ülestõusmispühi kõigile!
Küll inimesed vaevavad blogides oma päid, et kuidas ikka soovida pühi ja mis pühi ja mis see ikka tähendab.
Nojah. Eks igaüks ise vaatab, mis need pühad talle tähendavad.

Käisin lastega kinos vaatamas "Kuidas taltsutada lohet". NII hea film. Mulle hullult meeldis. Ammu pole multikat vaadates täiesti unustanud ennast. Kohati läks meelest ära, et see on multikas ja lohesid polegi olemas. Niivõrd hästi oli 3d-ga lohekene tehtud.
Kui loomasõber pole, siis ei pruugi film sobida. Aga- mul on pool Avatari ka dvd pealt vaadatud ja see tükk kuidagi üldse ei suhestunud minuga. Ilus loodus ja kah lohed küll aga ma aina haigutasin. Ma ütleks, lohemultikas on sama moraal kiirelt ja tõhusalt ära öeldud, ilma kolmetunnise punnimiseta. Kuigi ma ei tea, lõpuni pole ju veel vaadanud Avatari. Ja 3d prille mul ka pole.
Ju mu arengutase on siis alles multikate tasemel.

Hull mõte

Magades tuleb mõtteid.
Mina nägin unes oma vana koolimaja ja mingeid õpetajaid, kellega jutuks tuli

Eesti Käsitöömuuseum.

Muidugi seda ei ole olemas.
Aga ma ärgates mõtlesin, huvitav, miks seda ei ole olemas. See võiks ju täiesti olla olemas!!
Ühelt poolt eesti rahva käsitöötraditsioon ja imeline käsitöömeistrite looming. Teiselt poolt on käsitöö praegu väga popp ja nii töötud kui palgateenijad kui noored kui vanad aina teevad ja teevad igasuguseid asju.
Käsitöömuuseum on natuke olemas Anu Raua juures Heimtalis. Aga paljud teist seal käinud on? See pole ikka selline avalik ja paljukäimise koht, pigem jõuavad sinna tõelised fanaatikud.
Nii, aga kui see koht asuks Tartus või Tallinnas, või - isegi natuke-natuke linnast väljas? Oleks veidi arhailise moega maja, kus eraldi saalides on a) naiste käsitöö vanast ajast, muhu pättidest setu pitsideni, b) meeste käsitöö vanast ajast, nikerdised, sepised, punutised, mööbel ja c)kaasaaegse käsitöö parimad palad alates parimatest vildikunstnikest lõpetades vaibaloojatega ja sinna vahepeale jääksid haapsalu sallid, nukud, keraamika... mis iganes.
Seal oleks kindlasti töötuba, mis oleks 5 päeva nädalas hõivatud koolitustega,kus oma ala meistrid õpetaksid asju tegema. Lastele oleks mingi lastetoake, kus nad võiks mängida või samuti meisterdada, ükski ema ei peaks koju jääma sellepärast, et lapsi pole kuskile jätta.
Aga kui tahta tõelist muuseumi, peaksid ju olema mingid hoidlad, huvitav, mis tingimused peavad riide- ja puitesemete hoidlates olema?

No on hull idee, mis teha, aga pähe ta mulle ujus ja blogisse väljapääsu nõudis :D
Ja... ideaalis peaks ju inimene tegelema nende asjadega, mis teda vaimustavad. See aeg, mille olen veetnud mõnda tõeliselt vana riidekappi silitades või Heimtalis Raua juures või Magdaleena Gildis või Häärberis või Hansapäevadel käsitööturul või eelmisel suvel külamuuseumidest kirjutades-
on olnud suure vaimustuse aeg.

Mul nii mõte hakkas jooksma, kellega võiks suhelda, kellelt nõu küsida, kelle projektijuhiks palgata (Kata, sinu :D ) ja keda veel meeskonda haarata (no neid hulle juba jätkuks :D ), kust kogusid saaks korjama hakata, milline maja võiks välja näha, mis selle aias võiks kasvada (lilled ja ürdid), mida kohvikus võiks pakkuda (Iti leiba, karaskit, sõira, ürdikukleid, ürditeed, sõstramahla), millised vitriinid võiksid olla (nagu maanteemuuseumis need sahtlid), milliseid raamatuid seal müüa, milliseid interaktiivseid tegevusi pakkuda... hissand, no ei saa enam pidama.

Ainuke pisikesed aga`d -
ma ei tea muuseumidest midagi
ma ei tea rahaasjadest midagi
mul ei ole raha kah
on masu
ma ei tea projektikirjutamisest midagi
ma oskan hurraaga alustada aga väga viletsasti lõpetada
mul ei ole julgust
mul ei ole julgust

Pildid Heimtalist, Anu Raua kogudest.

Kas nii saab?

Ma tahtsin teha nagu esileedi, et lõpetan enne ühe projekti (juhiload) ja siis asun järgmise kallale (tervis ja kehakaal). Aga kuna load ei koida ega koida, siis otsustasin kahte asja korraga teha.
Mul on illusioon, et kui keha tunneb end hästi, siis ei jää vaimul ka muud üle, kui tubliks hakata.
Kas teil on Herbalifega kogemusi? Mul üks tuttav koos naisega - mõlemad üle 60 - tarbivad neid, võtsid alla kümneid kilosid, said tagasi normaalse vererõhu, hea enesetunde ja sära silma. Täitsa uued inimesed! Kange kiusatus on minna seda lihtsamat teed pidi ja osta üks kena purk ja ongi äkki kõik hästi. Saan aru, et kahekuune purk maksab üle 500 krooni ja see on palju, palju odavam kui kahe kuu trennirahad või ujulapilet.
Liigun tegelt päris palju, käin jala ja varsti võtan ratta kuurist välja aga - süüa mulle palju meeldib :( Ehh....

Karussell

Viimased päevad on olnud emotsionaalne karussell.
Kevadine elevus, vihm ja päike. Tolm ja udu. Lumi, lombid ja roheline maa. Servast serva.

Esmaspäeval šokkuudis.
Teisipäeval täiskuu ja sürrealistlikud unenäod.
Kolmapäeval järjekordne ARKi- feil. Seekord sain sõita vaid 15 min ja üsna kenasti, kuni tegin ühe väga vale reastumise väga vales kohas. Kõik. Järgmise korrani. Kurb ei ole- juba kogenud põruja :) aga kahju ikka. Mul oli juba nii selge pilt silme ees, kuidas ma saan tehtud ja kõigile head uudist kuulutan ja torti ostan...

Samal päeval käis Risto hooldusravis pühadejuttu rääkimas ja meie aitasime laulda. Näiteks seda laulu. Terve päev ümisen täna seda. Siuke gospel et anna minna :D
Iga kord kukub haiglas kõik välja hoopis teistmoodi, kui arvame. Seekord väitis üks õigeusklik naisterahvas, et Jumal on ebaõiglane ja Ester vaidles talle vastu :) Üks laul läks meil totaalselt metsa ja seepeale üks tädi tahtis kuulda „midagi muud” ning laulis meile ette ühe igivana kirikulaulu. Risto otsis selle kähku laulikust üles ja me esitasimegi seda, mitu memme laulis kaasa, kõrgel väriseval vanainimesehäälel.
Üks naine nuttis, mõned plaksutasid, mõned rääkisid vanadest lauludest.
Tõesti huvitav teenistus kujunes. Mulle väga meeldis, loodan, et äkki memmedelegi. Aga jah, sellise elukogemuse, selliste saatustega inimeste kõrval me oleme nagu lapsukesed seal. Et- me võime küll julgustada neid olema rõõmsad ja lootusrikkad aga.. mis meil viga rääkida.

Täna matus. Mis oli väga ilus. Kõned ütlesid kõik ära, mida vaja, slaidishow näitas ilusaid hetki, keelpillid, märjad silmad ja krampis kurgud.
Kõige kurvem hetk oli minu jaoks ootamatult hoopis kirstu kandmine autosse. Meie suured mehed, kandmas oma sõpra ära, päriseks.
Nüüd ma tean, miks matustel alkoholi vaja on. Kramp ei lähe kurgust muidu kuidagi ära...
Peale väikest veini, juustupalli, salatikorvikest ja jutuajamisi läheb kuidagi kergemaks. Nüüd on nii ja peame sellega leppima.
Kuid. Ma küll ei tahaks, et keegi minu matustel õnnetu oleks. Miks peaks? Nagu Risto ütles: tähtis pole hauakivil mitte sünnikuupäev ega surmakuupäev vaid see kriipsuke nende vahel. Kui elu on elatud nii hästi kui oskad, oled armastanud inimesi ja armastanud Jumalat ja nemad on armastanud sind, siis ongi ainult sellel tähtsust.

Siin oli blogimäng, mille üks osa oli muusika valimine oma matustele.
See pole mingi mäng vaid väga tähtis asi! Jumala eest, minu matustel ÄRGU MINGIL JUHUL mängitagu kaeblikke keelpille!! Midagi rõõmsat ikka. U2te. REMi. Poguesi. Korpiklaani. Tina Turner. Phil Collins.
Mehega arutasime ja tema ütles, et tahaks oma matustel tõsist punki kuulda :)
Mulle sobiks see lingis olev laul ka väga hästi.
Ehk siis:
Kui pühad koos siis marsivad
läbi taevalinna värava
Oo Jumal, las mind olla nende hulgas
kui pühad koos kõik marsivad.

Kaptenist ilma...

Hea, et Metsapiiga leidis minu eest luuletuse. Loodan, et ta ei pahanda, kui seda paljundan.

Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap
nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid
koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik"


Eks me kõik teame, et noored mehed oma südamele liiga teevad. Pikkade tööpäevadega, tööstressiga. Ja paljud neist lähevad enne õiget aega. Alati juhtub see kuskil eemal, tuttavate tuttavatel, statistikauudistes.
Nüüd juhtus see meie ülemusega. 41aastasega.
Täielik shokk.
Haruldaselt inimlik ja leebe pealik, kes suhtles alluvatega rahulikult ja tasakaalukalt, püüdis konflikte ja probleeme lahendada häält tõstmata, teise poole argumente arvestades. Koondamiste ja kokkuhoiupoliitika aasta on raske olnud kõigile, kindlasti aga palju raskem vastutajatele, otsustajatele.
Miks tema??
On siis inimlikust ellujäämisestrateegiast lähtudes etem oma stress näost punetades kolleegidele kaela karjuda, probleeme jõumeetodil lahendades?
Tuleb nii välja, sest sissepoole stressamine tegi südamele liiga.
Hoidke oma mehi, armsad.
Ja ärge ise ka üle pingutage.

esimene hall

Eilne kümnekraadine soe oli vahva. Läksin koeraga kell 7 hommikul mere äärde. Lõokesed laulsid, rästad ja kuldnokad vilistasid, õhk seisis paigal ja oli päikest täis...
Kuna kevadtöid läbi lume teha ei anna, panime mehega suusad talvekorterisse.
Käisin lastega koerteshowl, vaatasime agilityd ja kuulekuskoolituse võistlust. Ma vist olen ikka rohkem koerainimene. Kohe rõõmu ja vaimustust tekitavad ilusad, targad ja iseloomuga koerad.
Pärast ootasime veerand tundi bussi. Loksusime veerand tundi täistuubitud, palavas, õhuvabas bussis. Vantsisime veerand tundi koju, toidukott raske kui kivi. VIHKAN BUSSINDUST!
Hea Jumal, mul tõesti oleks väga vaja sõidueksamist läbi saada, ma ei jaksa enam.
Ja veel.
Piisas ühest tööalaselt saabuvast muudatusest ja ühest pillatud lausest a la mida sina siis täna teinud oled ja mul on blokk ees. Niikaua teen tööd rõõmuga, kuni ei tunneta survet ja sundi. Niipea kui saabub ora teatud kohas olukord, tekib mul trots ja soov kühvel tagantkätt liivakasti nurka visata.
Lapsik...
Ja veel, ... avastasin esimese halli juuksekarva.....üllatusin, nii vist peabki olema, 37aastaselt.
Ääää, emme, ma ei taha et sa vanaks jääd, karjus Kati. Mhh, mis mul hallist juuksevärvist, peaasi, et elu halli värvi ei ole.
Kas töö, mis ei tekita stressi, trotsi ja kurvameelsust vaid ainult- noh, või 90% ulatuses- rõõmu, on luksus?

kellele pakki?

Ma leisin vahva idee. Ei teagi, kes on selle autor aga näiteks sellist kingitust tahaks küll isegi saada. Või sellist nunnut, nagu pildil, see loom elab Heimtalis Anu Raua juures.
Niisiis:
3 esimest isikut, kes avaldavad siin blogis kommentaarides soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Konks on ka asja juures :D Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Emmejutte kah

Lapsed endiselt virvendavad ringi vaheaega nautides.
Ükspäev ööbis Krissu koos naabritüdrukuga nende kamba kolmanda liikme juures. Olid täitsa omaette, sest vanaema oli reisil ja sõbranna ise tahtis maja valvata.
Ma lubasin lahkesti. Üldse ei teki mõtteid, et kaks 13aastast ja üks 14aastane midagi vale korda saadavad. Nad on väga mõistlikud tüdrukud.
Eile käis Krissu pool päeva ringi nagu puuga pähe saanud. Olid kella kolmeni öösel üleval passinud.
“No me vaatasime Supermodellid ära ja rohkem midagi polnud vaadata telekast,” seletas ta. “Siis käisime poes, sõime, olime aias ja …. saad aru, J leidis Ratest nii nunnu kuti pildi, tõmbas selle telefoni ja me vaatasime seda poole ööni ja püüdsime selle kuti juures midagi negatiivset leida aga me ei leidnud. Ta oli lihtsalt …. NIII ILUS… me oleme kõik armunud aga me ei suuda seda pilti ja poissi enam ratest leida.”
Niipalju siis mõistlikkusest :D

Miku lubas kolmapäeval tulla koju kell 6 aga tuli pool 8, allpool põlvi polnud ruutsentimeetrit kuiva kohta kah. “Me mängisime jalkat ja ma unustasin kella vaadata,” vabandas ennast. Mina ei olnud kuri aga pidasin siiski vajalikuks teda järgmisel päeval kodust välja mitte lubada, et siis teinekord oleks meeles kella vaadata ja koju tulla, kui saabastes vesi loksub.
Katil oli eile külas kaks sõbrannat. Kati meil selline heledake aga sõber on nagu väike grusiin: sitikmustade juustega, tõmmu, sõstrasilmne. Kati üks teine sõber on jälle praktiliselt albiino: helevalgete juustega ja sinisilmne. Aga kõik kolm on täielikud traakjalad :D
Iial ei lõpe neil naer ja sädin ja keksimine, väga temperamentsed plikad, väga kõvad isiksused kõik.
Ja kui põnevad mängud! Kord seatakse terve ülakorrus täis lõkse koduhaldjate tabamiseks, kord avatakse kauplus, siis jälle peetakse moedemonstratsiooni vms.
Kahjuks blond ja tõmmu sõbranna pole omavahel tuttavad, peaks nad kokku viima.
Aga äkki kolm temperamenti koos oleks juba liig ja tekiks tüli?
Teine Kati külaline on teist sorti. Vaatasid raamatuid ja värvisid silmi. Küsisin kell 7, kas ta koju ei peaks minema, pimedaks läheb juba. Tema vastu, et ei pea. Viie minuti pärast helistati talle, käsutati koju no ja muidugi ta ei julgenud enam üksi minna. Lasin Katil teda saatma minna (vaid tänava teise otsa), (mul oli endal söök pooleli) kuigi ta vingus, et ei julge. Tagasiteel helistab mulle ja nutab telefoni: “Üks onu just lõi ühe maja akna katki ja jooksis minema, me nii kartsime ja jooksime ära..”
Armas aeg! Õnneks oli ta juba peaaegu kodus.
Nii need päevad siis lähevad. Ma vaatan, nad on suht väsinud juba vaheaja seiklemistest, kukuvad õhtul teleka ette magama. Aga ju on vaja sellist rihma otsast lahti laskmist. Poolteist kuud veel ja siis jälle vabadus.

Mul on nii kahju, et ma ei julge pilte siia panna. Oma laste pilte küll aga teiste laste fotosid pole vast väga ilus presenteerida. Paljud seda küll teevad, samas mulle endale vist ei meeldiks, kui minult küsimata mu enda ja mu pere pilte kasutatakse.
Muidu ma näitaks Katit ja tema sõbrannat nende klassi lavastuses Sööbik ja Pisik, kus Kati moodustas Pisiku ja tumedapäine sõber Sööbiku. Ja Krissu lahutamatut kampa. Ja Miku kolmikut. Nemad on ka vahvad: Üks pikk ja kõhn, teine ümmargune ja kolmas pisike :)
Nad kõik on lasteaiast peale sõbrad, sõimerühmast peale. Ehk siis Krissu puhul üle 10 aasta. Välja arvatud naabritüdruk, kes kolis siia 2-3 aastat tagasi ja Kati üks klassiõde.
Pildipanemise teeks võimalikuks blogi sulgemine parooli alla aga seda ka nagu ei raatsi teha. Kellele sa siis annad parooli ja kelle ilma jätad.
Kahte blogi üritasin pidada aga ei tulnud välja, ei jaksanud mina eraldi kirjutada ega teised lugeda.
Et siis jääb veel Orkut, kus tegelikult enam keegi ei käi.

kolm halba, kolm head

Halb on see, et ma sõidan jätkuvalt nagu täielik saast.
Halb, et üks töössepuutuv asi teeb meele mustaks.
Halb, et üks õnnetu mutike sai meilgi kesklinnas jää pähe.
:(
Hea on see, et tütred käisid täna kunstikoolis avatud uste päeval ja neile väga meeldis, Krissu võibolla isegi tahab seal käima hakata. See oleks väga tore, sest kunst on üks mõnusamaid asju elus ja meie linna kunstikooli vaim, vaimsus ja õpetajad meeldivad mullegi väga.
Imetore asi on nukunäitus uue kunsti muuseumis. Ma jooksin sealt läbi aga nädalavahetusel võtan fotoka ja lapsed ja süvenen.
Ja imetoredad on need hooldusravi hoolealused, keda me kolmapäeviti kiusamas käime.
Täna Juta luges ühtedele luuletusi ja mina teistega jätkuvalt meisterdasin.
Ma polegi vist teile oma mutikestest rääkinud?

Mina ei tea, mil moel õed ja hooldajad vanakesed oma vooditest välja peksavad või neid meelitavad aga täna oli mul lausa seitse huvilist. Algul osad on mossis ja teatavad tõredalt, et nad pole üldse mingist käsitööst huvitatud, lastagu neil lihtsalt olla ja vaadata. Teised naeratavad kohmetult ja kurdavad, et nende käed ei liigu ja silm ei seleta ja nad ka ei saa midagi teha.
Noh, hakkame ikka tasapisi pihta. On paar tükki, kes teevad vilkalt ja tublilt kõik kohe valmis. Teised vajavad väga palju juhendamist- mõnel tõesti käed hästi ei liigu ja Alzheimeritel ei tule vaim järele, neile peab kogu aeg rääkima, et näe joonistasid ühe silma, tee nüüd teine ka.
Pikapeale saavad kõik oma töödega valmis. Ja siis nad ei lähe enam laua äärest minema! Mul said materjalidki täna otsa ja see, kes kõige rohkem torises, tegi paberlinnule lisaks veel neli lepatriinut! Ja nad kiidavad siis üksteise asjakesi ja laidavad iseenda omasid ja tuletavad meelde, kuidas nende noorusajal ja millist käsitööd tehti.
Mul on kurb, et keskmiselt on isik hooldusel kuus nädalat ja esimesed prouad, kellega ma juba harjuma hakkasin, on juba koju läinud. Eriti tunnen puudust Elsast, maailma lahkeima näoga armsast prouakesest, kes alati esimesena laua ääres platsis oli, suure püüdlikkusega ja suure osavusega kõik tööd valmis tegi. Ja nüüd läheb koju Helgi, hirmus kurja moega mammi, kellel läheb tükk aega sulamiseks ja kes käsib kõik oma valmis tööd prügikasti visata või kellelegi ära anda - aga kes kõige pikemalt mul laua ääres istub :)
Ma esialgu üllatusin, et paljud on väga tõredad. Aga ilmselt püüavad nad nii säilitada oma väärikust. Kujutan ette, et kui sa oled terve elu saanud ise endaga hakkama, on väga raske leppida, et nüüd on kõik muutunud. Kuidas olla väärikas, kui sul on pampers püksis, sind pestakse ja kammitakse ja öeldakse, kuhu sa pead minema, mida sööma ja kuna magama. Masendav... fff, ja siis peaks minema mingeid pabereid mingi tobeda tüdrukuga voltima, fff, puu taha mingu!
Aga au neile, kes ikkagi võtavad oma napi jõu kokku ja tulevad terve pika koridori, et see tunnike midagi teha. Kujutan ette, et seegi on alandav, kui sa oled elu jooksul kudunud kümneid kampsuneid ja tikkinud ristpistes kümneid patju ja linasid aga nüüd su käed on läbi ja sa vaevu saad hakkama paberist linnutiibade voltimisega...
Päris raske on leida meisterdust, mida teha, sest tasemed on erinevad. Õnneks on mul oma lastega väga palju asju läbi tehtud ja lasteaias töötatud ajast on ka natuke meeles. Ja kuue ja kuuekümneviieaastaste juhendamine - julgustamine polegi nii erinevad, kui võiks arvata.

Aga ikkagi, mulle meeldib nendega. See väsitab kõvasti aga annab nii palju asemele. Rõõmu ja aukartust. Mul on sealt tulles alati selline tunne, et olen koost lahti võetud ja jälle kokku pandud.
Kahjuks ei jõua me nendeni, kes lamavad päevad läbi voodis.

Sügisulg 2009 Liisa Orav-Make You Feel My Love

Te ju mäletate viimasest Superstaarist Liisat?
Liisa laulab ikka edasi ja kõige vägevamalt laulab ta meil SV-s pühapäeviti.
Liisa on niiiii andekas ja samavõrd armas, ilus, rõõmus, särav ja vapper tüdruk. Lisaks mu eelmisele postitusele - kui mu lapsed on viie aasta pärast samasugused, nagu Liisa ja tema sõbrad, siis on minu süda nende pärast muretu.

vaheaeg

Koolivaheaeg kestab. Hea, et ma saan tööl käia :D
Päevad läbi lastesummas pisut väsitama hakkaksid... Kahe päeva jooksul on oma lastele lisaks konstantselt üks kuni viis lisalast kodus. Tegelikult on see tore, et lastel on sõpru ja jätkub tegevust; lihtsalt meil maja - selgub- on pisut väike.
Me siin mehega just arutasime, et kui me väikesed olime, siis me küll kellegi poole ööseks ei võinud jääda ja keegi meile ka mitte, kui need polnud just sugulased.
Aga hea, et nüüd on see kombeks. Mulle ikka meeldib, et lapsed on silma all. Imestusega vaatan, kui kaubamaja on täis istuvaid ja itsitavad lapsi või tulevad noortekeskusesse pühapäeva hommikul noored, et lihtsalt passida arvutis. Ja meeska väidab, et üks poistehulk joob tihti laupäevaõhtuti meie tänavanurgal viina. Eriti suur soov peab olema koerasitaste hangede kõrval jooki rüübata... ju siis ikka kodus pole üldse tore olla - mitte et ma lubaks oma kodus viina juua kuttidel...

See on suur jama, kui noorel pole kodus hea olla. Mul ka pikka aega oli suur soov kodust pääseda. Vanemad lihtsalt üllatusid liigselt, kui ma tudengina leidsin, et mul võiks nüüd oma elu olla. Minu karvaseid bioloogsõpru talusid nad veel vapralt, aga kui ilmusid meessoost üksiküritajad, läks asi hapuks. Kord isegi ema tungis öösel taskulambiga varustatult mu tuppa tsekkima, et kõik siivas oleks :D
Noh, oli küll kõik siivas aga selle aktsiooni tagajärjena hakkasin ööbima sõprade pool, mingites ühikates ja kus iganes. Ei olnud tore :(
Ja ma ei teagi, mis oleks selliste olukordade puhul mõistlik kompromiss. Mulle ka ilmselt ei meeldiks, kui järeltulijad meie elutoadiivanil miilustaksid või oma esimese veini lahti nööbiksid. Samas ei taha, et nad peaks kuskil suvilates või räpastes ühikatubades... elu avastama... masendav. Äkki annab kuidagi valutult ja leebelt, komplikatsioonideta suureks kasvada? Äkki on võimalik ka ilma kakluste ja vastasseisuta vanematest eemalduda?

Jajah. Pole kerge tänapäeval mõistlik lapsevanem olla. Meie omal ajal, jajah, koolivaheajal lehvitasime näpu vahel helesinist Ekraani kino abonomenti ja seisime sabas, et näha Piirivalvekoer Aalõid või Tantsib huntidega või Legend dinosaurustest. Sesamy meenutab siin minust paremini. Peale filmi sai Tartu toidupoest Riia mäel ostetud koolijäätist või suure klaastuutu seest tomatimahla. Või gaseeritud vett, kui raha nagu peaaegu polnudki.
jajah. sellised ajad...
- sammalt seljalt kraapides ja tolmu köhides vasakule ära-

feil 2

Palju õnne mulle, sain arki sõidus näkku. Kuid alles esimene kord! Üks ütles, tal laps tegi 5-6 korda seda eksamit.
Arki teooria läks ohtra stressiga kuid esimesel katsel hästi. Sõiduga tegin selle vea, et peale koolieksamit jäi kaks nädalat sõiduvahet sisse. Ühe korra sõitsin enne eksamit aga sellest oli vähe. Et siis põhimõtteliselt põrusin pusserdamistega. Ei reastunud ega pööranud puhta sõidujoonega, ei kiirendanud ega sõitnud piisavalt kiiresti, ei vahetanud käike piisavalt ludinal, jne. Lõpus tuli üks suurem kala ka: külgboksi sain kenasti paika aga välja tulles riivasin posti :(
Pluss see, et koolis sõitsin mõnusa rahuliku diisliga, eksamil oli Toyota corolla, bensuga. Kui sa oled 30 sõidutundi vabastanud enne sidurit ja siis enne andnud gaasi, on väga raske vastupidi teha, eriti kui niigi eksamisabin sees.
Mis siis ikka. Uued sõidutunnid kirja ja ikka edasi. Ma ei saa ju pooleli jätta peale nii suurt kulunud vaeva, aega ja raha.
Hale oli ikka endast. Lihtsalt, närvid on nii läbi juba. Ma kohe ei taha sõita enam ja isegi telekast ralli vaatamine ajas mind vihale.

Aga Mikul olid kõik viied ja Krissul neljad-viied pooleks. Kati ei saa veel hindeid. Käisime eile õhtul laste premeerimiseks ja minu lohutuseks pitsat söömas, sai küll parem tuju. Õhtul vaatasime Potteri filmi, Segaverelist printsi, julm igav film oli, ma lõualuud paigast haigutasin. Dumbledore keset tulejärve oli ainuke ägedam visuaal.

kreisi piipl

Ma suhtlesin täna hulluga, küll õnneks vaid telefoni teel.
Aga hirmus!
Pahaaimamatult helistasin ja küsisin infot ühe asja kohta. Meeldiva häälega härra rääkiski mõistlikult, mis vaja. Jutt läbi, tahtsin juba telefoni ära panna kui äkki hakkas tulema. Tema tahab veel mulle öelda, miks maailm on kriisis. Eks ikka gravitatsiooniseaduse rikkumise pärast! Temal on tehtud põhjalik uurimistöö, selle tulemused on saadetud juba laiali kapole, maksuametile ja presidendikantseleisse. Tema teeb endaga eksperimente, muutes uv-kiirguse ja toitumise tingimusi aga need on veel pooleli. Jeesus oli ka gravitatsioon, pluss veidi keemilisi ja bioloogilisi ühendeid…
Läbi suure häda sain kõne lõpetatud.
See on ju SEE isik, kes igale avalikule koosolekule ja loengule tuleb, ootab kannatlikult ära küsimuste esitamise aja, tõstab kätt ja hakkab rääkima -gravitatsioonist. Ta tegi seda Jüssi loengul näiteks!
Mul on korra varem olnud nii ühe tuttavaga. No täiesti normaalne inimene. Käis tööl ja turul ja kohvikus. Aga minu isik vallandas tal jälitamis- ja tagakiusamismaania. Algul arvasin, et inimene lihtsalt on imeliku iseloomuga aga kui rääkisin tuttavale psühholoogile, ütles tema, et see on ehe paranoia. Nüüd küll mitmeid aastaid pole hoogu tal enam olnud…
Mitte midagi ei ole teha. Ühiskonnale ohtlik ei ole – seni kuni inimesele ei hakka tunduma, et teda tahetakse ära tappa ja ta enesekaitseks kirve haarab.
Ja kui palju selliseid isikuid on! Ehmatav! Ma enne ei teadnudki, et nii palju, aga meie töö tõmbab neid ligi. Küll on eriskummalisi kirjasaatjaid, küll lihtsalt kinnisideede käes vaevlejaid, küll hullunud helistajaid. Ja enamus neist peab viisakaid ameteid, käivad ringi, mapp käes…
Haiglas olen kohanud Alzheimereid. Ka veider. Kena prouake teeb kenasti seda käsitööd, mida me parasjagu teeme. Saab asja valmis. Ja siis aina tunnistab asja ja küsib: kas mina tegin selle? Kuidas see tehtud on? Seletame. Ja kahe minuti pärast: kuidas see pilt on tehtud?
Hästi kurb tegelikult. Ilmselt osa probleeme suudavad ravimid lahendada. Aga tihti on ju inimene ise enda meelest normaalne? Ja ongi normaalne, lihtsalt üks ajusektsioon on lühises.
Ps. Beautiful mind on millestki sellisest, ütlemata kurb film. Salaaken Deppiga on samuti väga põnev.

Film ja vennad

Küll mulle meeldis eilne ETV film Coming Down the Mountain, Inglise 2007.
Eestikeelne nimetus Konarlik tee oli kuidagi konarlik ja mittevaatamakutsuv.
Ja küll mulle meeldiks seegi, kui ETV inimesed oskaksid rohkem reklaami teha. Nädalakavas kirjas olnud jutuke laste ja puudega inimeste kasutamisest filmides oli küll kena kuid ei öelnud antud filmi kohta kahjuks midagi.
Peategelane meenutas kangesti Ühikarottide Andrit aga ta mängis palju-palju paremini ja filmilugu, -kus nagu Ü-rottideski oli üheks teemaks noore inimese ännngggg, kes selles süüdi on ja mis sellega peale hakata, -oli võrreldamatult paremini jutustatud. Boonuseks imeilusad kaadrid ja võttekohad.
Miks sellist filmi ei võiks näiteks laupäevaõhtul kell 21.30 näidata, Kiirabihaigla asemel?
Igaõhtuse laiba- ja veredoosi asemele igatseks tv3 ja kanal 2stki midagi head näha.
Aga veel filmist. Seal oli tähtis osa vendade suhetel, mis on mulle täiesti võõras teema. Ei minul ega mehel pole õdesid-vendi ja me ei tea üldse, kuidas need asjad käivad. Olen aru saanud, et mõõdukas kaklemine käib “vendluse” ja “õeluse” juurde?
Päris pisikestel lastel on see kuidagi teistmoodi. Kui Mihkel saabus, oli kaheaastane Krissu väga elevil, aina käis ja patsutas oma “jennat”. Jennale meeldis, kui ta pikutas põrandal ja Krissu hüppas suure mürtsuga üle tema kõhu, meie olime suht hirmul aga jenna naeris või lõhki ennast.
Paari-kolmeaastastena oli neil koosmängu juba hästi palju: küll rajati onne ja ehitisi, küll mängiti rollimänge. Ilmatu põnev.
Nüüd on mõned viimased aastad hakanud see poiste-tüdrukute vastasseis tekkima, tegemised on erinevad, sõbrad ka, huvid samamoodi. Eks poisteseltskond kipub selles vanuses suuremaid õdesid kiusama, lollitama ja muidu tola mängima, tüdrukud aga tahavad omaette juttu ajada või midagi. Krissul on kaks parimat sõbrannat, kellest ühel on Mikuga sama vana vend ja nemad neli on koos mänginud sõimerühmast saadik. Teine tüdruk aga on üksik laps ja tema ei taha lärmakatest tüütutest väikevendadest midagi teada. Ja lähevadki tülli.
Katikene on Krissust noorem 5 ja Mikust 3 aastat, temal pole nii lihtne suuremate mängudesse pääseda aga ta üritab hoolega. Eks ma ikka sokutan teda Krissu pundiga kaasa. Neil Krissuga klapib vahel väga hästi. Üks tundeline Kala ja alatasa emotsioonidesse uppuv Vähk mõistavad teineteist paremini, kui mina, pidevalt “kuidas-nüüd-võiks-paremini-olla” Kaalud.
Huvitav, kuidas siis hakkab olema, kui lapsed mängueast väljas? Kas see perekondlik miski jääb neid ka täiskasvanueas siduma? Ma ikka kinnitan neile, et hoolimata pidevast nägelemisest on nemad kolm üksteisele kõige lähedasemad inimesed maailmas, kes saavad jagada oma elu ja toetada üksteist ka siis, kui meie taadiga kord lusika nurka viskame.
Tunnen väga puudust õdedest-vendadest seoses lastega, nii hea oleks sama vanadel jõmmidel koos kasvada. Minu õde võiks vahel meie lapsi hoida ja vastupidi. Minu suur vend võiks tulla mulle appi autot ostma ja minu mees võiks aidata temal köögiseina plaatida. Et see…. noh, perekond, turvasüsteem oleks laiem.
Aga on ju nii palju peresid, kus lapsed täiskasvanutena absoluutselt ei suhtle või halvima variandina jagelevad päranduse vms probleemide pärast. Kuidas nii läheb?

Kevadiselt ja kasvuhooned

Päike on täna hommikul nii mõnus, tulin lausa jala tööle, soe hakkas.
Lumi on eresinine ja märts lokkab. Lahe! Kui tubased koristamised – sättimised said läbi, tekkis tunne, et päev alles nii noor ja ilm valge, sobiks peenramaal midagi toimetada. Käisin pesu õue riputamas ja seisin nukralt mustsõstrapõõsaste kohal, tubli kümme sentimeetrit paistsid nende ladvad hangest välja..

Lapsed käisid Alicit vaatames, neile väga meeldis. Laupäeval toimus ülakorrusel viielapseline mänguõhtu, etendati reisimist: tiriti välja kotid-kohvrid, igaüks reisis oma maale, riietus vastavalt ja kauples selle maa toodetega :D
Krissu riietus jaapani punk-koolitüdrukuks ja müüs märke, Mihkel taris üles sööke ja avas mingi toidukohviku, mida teised tegid, ei tea, hull müdin toimus igatahes. Tüdrukud omavahel korraldasid eelmisel laupäeval moeetenduse: märkisid catwalki maha, riputasid külge sitse-satse, võtsid poodiumil selliseid poose et ...
Lahe seltskond. Tõesti tore. Mul hakkab kahju saama, kui nad üheltmaalt enam ei mängi.
Teisest küljest hakkan end tasapisi tundma vaba inimesena. Läheme mehega teatrisse ega peagi lapsehoidjat otsima. Käin paar tundi linna peal- sama lugu. Luksus!
Ükskord vaatasime Väljalendu ja Krissu uuris, kas ma läheks. Ma arvasin, et ei, kus ma lapsed paneks ja. Loomulikult mine! riidles Krissu, me saame küll hakkama.
Sedasi siis jah :)

Mul on veidi tööabi vaja. Tarvis kirjutada kasvuhoonetest. Kas keegi teab öelda, kus neid müüakse, mis materjalist need on? Mingi kasvuhoonete tootja või edasimüüja Eestis? Kas on vahet, kui kasvuhoone on klaasist või plastist? Mis hinnaga keegi on kätte saanud ehitise?
Eks ma hakkan muidugi guugeldama aga kindlasti guugel-muugel ka kõike ei tea.

Ohh, tahaks päris tomateid! ja värsket kurki sööks kilo korraga ära. Aga. Ma kunagi käisin ühe altrenatiivravimeetoditega tegeleva arsti juures ja ta ütles, et kevadeti tekib terve armee lapsi tema juurde, kes Luunja kurkide söömisest väga kõvasti allergilised.
Kevad tuleb tõesti. Laste vitamiinivajadus on nii suur, et sügavkülmast võetud maasikamoos kaob minutitega. Keldris on maasikamoos otsas, õuna veel on. pirnimahl on läinud pealt hallitama ja borshide kaaned on kummis :(

kodulinna teatris

Tegin eile äkkotsuse minna teatrisse Ballettmeistrit vaatama. Mehe ka tirisin kaasa.

Mul sai heameel selle üle, et Endlal on tekkinud kimbuke häid meesnäitlejaid.
Ago Anderson on oma kohmakuse ja tundlikkusega läinud täitsa Lutsepa moodi. Oma isikupära hakkab tekkima noorematel meestel: Priit Loog, Sten Karpov ja Jaanus Mehikas olid väga mõjuvad. Neid võis näha ka "Kangelases", mida ETV mõni nädal tagasi näitas.
Selline äge, veel veidi poisikeselik pauer :) Karpov meenutab natuke Toompere jr-i.
Tambet Seling mängib alati äpusid, seekord külahullu "tsaar Nikolaid" ja joodik-ohvitseri. Indrek Taalmaa Pätsuna oli seekord suht munadeta, aga ta pidigi rolli raames olema.
Vilde-tee Triinuna feimi koguv Triin Lepik oli meeldiv üllatus. Suur, ilus, sensuaalne, tundeline maadam. Jah, ilu peabki palju olema!
Kahjuks polegi rohkem Endlast naisi kõrvale panna. Just selliseid natuke vanemaid, jõulisi isiksusi. Nagu Marika Vaarik. Või Ülle Kaljuste, Maarja Jakobson, Anu Lamp.

Etendusest veel, et rahvatantsuseaded olid tõesti tasemel. Tantsiv mees on nii seksikas! Maikaväel Loog ja Karpov.... :)
Lugu ise oli tore ja hea moraaliga aga vahepeal kippus venima ning ebamääraseks minema. Etendus algas kole tuimalt- venivalt aga hoogne lõpp korvas selle.
Kuna lugu oli tehtud algselt filmiks, siis kohati mind häiris pikk ümberjutustamine. Tegelane on laval ja räägib .. ja siis me läksime sinna ja tegime seda. Teatris seiklusstseeni ümber jutustada pole just mõttekas mu meelest.
Aga- kui keegi mujalt Eestimaa otsst mõtleb, et võiks midagi Pärnus vaadata, siis BM sobib päris hästi.

ja veel. Väikese linna fenomen on ikka naljakas. Ühel õhtul vaatad laval näitlejat, vaimustud, elad kaasa.. järgmisel päeval nosib ta teatrikohvikus su kõrvallauas saiakest :) Tema laps käib sinu lapsega koos kunstiringis. Teise näitleja laps käib jälle sinu teise lapsega koos trennis. Töö pärast ka vahel suhtlen teatrirahvaga, mõnikord olen saanud lava taga ringi luusida, esietenduseks valmistumist piiluda.
Noh, ja kuidas saab siis niimoodi teatrimaagiat enda jaoks säilitada :D?

Ikka veel. Plaanin 9-10. apr Tartusse, mõtlesin, et läheks teatrisse kah. Vanemuises on vaid ninasarvik Otto (tegelt võiks ju lapsed kaasa võtta) ja Linn. kas keegi on Linna näinud?
Mis teatreid veel Tartus on?

Gabriel, mis meist saab..

Mitte alati kuid suht tihti -vastikud olukorrad ja inimprobleemid tulevad sinu kasvatamiseks. Mingi probleem sööb su närve niikaua, kuni lihtsalt oled sunnitud sellega tegelema.
Raske on ainult vahet teha, kas saad midagi või kedagi mõjutada ja kustmaalt pole midagi teha. Tuleb oma suhtumist muuta, et asjaga hakkama saada.

Eile end ühe asja peale endamisi seeneks vihastades leidsin, et oo, milliseks fruktiks mu töö on mind muutnud. Olin vanasti nii heakene! Andsin nii palju andeks, uskusin kõike ja kõiki, leppisin ja lepitasin..
Töö on teinud mind skeptiliseks ja igas asjas kahtlevaks. Ma ei usu häid uudiseid- niikuinii on kuskil mingi konks sees. Ega kiirusta halbu asju maha kandma ja hukka mõistma- alati on seal mingi positiivne varjund olemas.
Oskan suurepäraselt maha kriipsutada innukate indu ja teatada- aga kui.., mis sa siis teec? Oled sa kindel, et see on nii ja too on naa?

Kroonilisest hilinejast, unustajast ja käegalööjast ritsikust on saanud selline pedant, et hoia ja keela. Töö noh. Meil ei tule kõne alla, et keegi jätab midagi tegemata, teeb poolikult või unustab üldse ära. No- juhtub ka vahel, aga see loob ülejäänud rahva jaoks ikka suht ebameeldivaid situatsioone.
Olen muutunud paranoiliseks vigade tegemise suhtes. VIGu EI TOHI OLLA. Olen hullult saanud vastu hambaid, sest on lipsanud sisse lohakusviga või lihtsalt viga. Ühest sõnast või selle puudumisest võib uskumatult palju tüli tõusta.
Meil ei tule kõne alla, et kokkulepetest ei peeta kinni. Ei saa seda endale lubada.
Mitte, et sellest hädast vaba oleksin. Ma ei suuda iseendaga kokkulepetest kinni pidada…

Ja ma ei suuda leppida, kui inimesed teevad asju minu meelest valesti.
Ehe näide on Reporteri-Carmeni Anname ära kampaania. Miks peaks neljas või viies Eesti linnas kenad inimesed toppima kommid, riided ja mänguasjad kotti ja saatma Cargoga Tallinna, kus siis Carmen ja veel keegi neid uuesti mööda Eestit laiali hakkavad vedama? Kullakene, leia partnerid ja kogumispunktid linnades eraldi ja kaasa mõni sotsiaaltööga kursis olev inimene! Meil saab Eliisabeti kirikusse juba aasta otsa riideid ja toitu annetada ja olemas on ka nimekiri, kes seda tänuga vastu võtaksid. Milleks nodi Talina saata??
Jah, blond kriim ja vaene lapsuke, näpp suus, rõhub vaatajate südametunnistusele aga, aga… need asjad pole nii lihtsad! Kui midagi teha, siis teha korralikult!
Oh jah…
Et siis
kui ma ilgelt vihane või mossis olen, andke andeks ja tuletage palun mulle meelde, et there is another life out there ja kogu maailm ei funktsi kellast kellani, ridade arv pole loetud ja inimesed ei peagi käituma nii, nagu mulle meeldiks.
Maailmal pole ju probleemi, minul on!
Ma ise ka ei tunne enam end ära.

preili Pirtspek tunneb muret

Kas te lasete oma järeltulijatel Ühikarotte vaadata? Ma täna lasin aga olen edasise suhtes kahevahel.
No see on kahtlemata elu. Kuigi ma väga ei usu, et tänapäeval kell 22 öörahu ühikates algab ja aknast voodilinadega linna peale minnakse.
Ma ei ole selle poolt, et lapsi vati sees kasvatada. Väga tõenäoline, et kui keegi meie lastest peaks kunagi ühikaeluga tutvust tegema, siis tuuaksegi esimesel õhtul pudelid ja kanep letti ja miski ilane tüüp asub mu tütardele käppi külge ajama. Iiik!
Edasine juba sõltub. Kas võtta klaas vastu või mitte. Kas ilase tüübi musi on okei, kas käed pluusi all on okei. Kas mälukaotus ja peldikupoti embamine on okei.

Ma veidi seda kardangi, et äkki seriaalist jääb mulje, et kõik see ongi lahe ja okei. No tont. Minu meelest on hoopis "ei" okei :)
Jah, mina olin kooliajal just see preili Pirtspek, kes ei joonud end mällarisse, ei suitsetanud (kuigi harjutasin seda :D ) ega andnud kätte :S
Kas tänapäeval on siis minutaolised muuseumiväärilised??

Aga ehk pole ka mõtet vähemalt Krissul filmivaatamist keelata. Kui ta ei näe seda filmis, kuuleb ta seda koolis, näeb pidudel jne.
Näis, mis saab selle Pedaja-tegelase ropendamise ja narkovärgiga. Loodetavasti kujunevad tegelasliinid seebis siiski nii, et tekib mõni positiivne eeskuju noortele.
Heh, Pedaja oli väga ehe tegelikult! Otse elust...
Ja teised noored ka. Ehkki mõni tegelane oli liiga karikatuurne.
Muusikaline kujundus tundus täiesti kaootiline aga mulle meeldis. Visuaalne külg sobis hästi.
Kena, kui nüüd stsenaarium välisele küljele alla ei jääks.

hiljem..

ikka mõtlen, kustmaalt jookseb see piir, kus on lahe sarvi maha joosta ja ennast avastada ja kustmaalt on tegu juba enesehävitamisega.
No palju juua ei ole kuidagi tore, ma ei mõista ega saa mõistma, kuidas peetakse naljakaks purjus peaga lolluste tegemist. A la Ühikarottides elektrikontakti kusemine. Hm, tegelikult isegi võttis filmi vaadates muigama aga kui mu oma laps nii teeks, küll kütaks turja kuumaks :D
Aga kust siis oma piir teada saada, kustmaalt asi kontrolli alt väljub?
Ei teagi. Ma olen alati oma piiri teadnud. Peale ühte klaasi on hea tuju ja peale teist klaasi ei lähe enam olemine lõbusamaks. Selle fakti väljaselgitamiseks ei pea ju oksemaratone korraldama?
Või suhted vastassugupoolega. Eks me mehega muidugi ilmselt oma õhupüssi mõne aasta pärast ära õlitame :)
Nali naljaks, aga sellel alal on ju vanematel lapsele eriti raske nõu anda. Ma küll saatsin oma vanemad pikalt, kui nad mu peikade kohta midagi arvasid. Isegi sõbrad saatsin pikalt...
Aga kui sa igal laupäevaõhtul kodus istud ja printsi ootad, siis ju ei saagi teada, et ilased tüübid tuleb konkreetselt paika panna, et muidu ilusate aga pidevalt purjus tüüpide kainekssaamist võib jäädagi ootama, et ilus jutt ongi enamasti ainult ilus jutt ja asjalikud kutid kipuvad kirevate sulgedega konkurentide varju jääma.

Lõbusat meenutamist peab ikka ka endale noorusajast tekitama. Magamata öid, tantsimisest valutavaid jalgu, tänavanurga peal suudlemist. Natuke pettumuspisaraid.
Natuke.

13

15 aastat tagasi vaatas mustlane pargipingil mu kätt ja ütles, et ma saan kolm last, kelles esimene on tüdruk, kes on väga minu moodi ja kellest tuleb palju rõõmu.

13 aastat tagasi sündis säravsinisesse märtsipäeva üks pisike plika, kolm nädalat enne õiget aega. Vales linnas, sest olin sõitnud Tartusse vanematele külla. Ostsin laupäevaks tagasisõidupileti ja ööl vastu laupäeva oli haiglasse minek. Hea, et mitte otse liinibussist.
Kõik olid väga hämmastunud, eriti verivärske isa, kes ei saanudki tähtsat hetke näha, kuigi tahtis.
Laps tegi peenikest kisa ja viidi intensiivi, mina olin tunde üksi palatis, osadeks lahti, vapustatud kõigest.
Nädal hiljem sai isa Toomemäe koridoris ämmaemandalt sülle tillukese pambu, mida ta hoidis kui väga purunevat kristalli, emotsioonidest tumm.

Krissu on kandnud kogu esimese tulija koormat: lapse katkematust kisast hulluksminemise äärel emmet, pabistavaid vanavanemaid, nõutut issit. Just esimese peal harjutavad vanemad, kuidas uut inimest kasvatada. Mida lubada, kui palju lubada, kuidas juhtida, kuidas ise kasvada. Järgmised astuvad muretult Krissu rajal ja meie T-ga võtame vabalt, sest me teame, mis mähkmeid kasutada, kuidas jonni ellimineerida, kuidas palavikku alla võtta, kuidas pindu välja tõmmata ja kuidas motiveerida nõusid pesema. Kohtamas käimise, pidudele kippumise ja õnnetu armatuse faasid seisavad meil ilmselt alles ees...

Lihtsalt ime, et meie esimesest vasikast on kasvanud arukas ja lahe isik, kelle edetabelis moodustavad esikümne:
1.sõbrad 2.pere 3.Jaapan 4.muusika 5.raamatud ja nunnud asjad nagu kujukesed, draakonid 7.kunst 8.poisid 9.suvi 10.loomad.
Ta ise dikteeris edetabeli :D

raske juhus

Evelyn, sina ära parem loe edasi. Ja teised rasedad ka.
See minu eelmine postitus oli muidugi pseudoprobleem. Eriti tänase uudise kõrval.
Nii õudne lugu, et ei taha pähe mahtudagi. Inimene ootab last, on elevil ja rõõmus, kõik on parimas korras ja paari tunniga muutub kõik tragöödiaks.
Sünnitused on selles mõttes keeruline arstiteadus, et olukord võib väga kiiresti kardinaalselt muutuda ja midagi parandada võib juba hilja olla. Vanasti ju palju naisi suri sünnitades, üks hirmsamaid otsasaamise mooduseid minu meelest. Iga sünnitanud naine adub vist selle õudust.
Ei kujuta ette selle õnnetu ema olukorda. Hooldusravis on üks 60aastane mees, kes on terve elu olnud kaelast saadik halvatud ja kõik need aastad on ema teda hooldanud.
Kuuskümmend aastat!
Ei kadesta ka arsti. Nii kommentaarides kui tuttavatelt kuuldud juttudest kõlab, et see polnud tal esimene kord eksida. Ma ei kujuta ette, mis elu saab pärast sellist asja elada. Tööd enam sellel alal ei saa, inimesed vihkavad sind ja sinu hingel on selline süü.
Jumal andestab. Inimesed - kahtlen küll. Kuigi eksimine on nii inimlik. Jätkuks vaid eksijatel enesekriitikat.

Sünnitaja on väga abitus olukorras ja kui ta on üksi, ei saa ta ka midagi oma kaitseks ette võtta, ei tõuse ju püsti ja teata, et mulle teie teenindus ei meeldi, lähen teise kohta.
Olen tõesti tänulik, et mul on lastega hästi läinud. Krissu otsustas küll 3 nädalat varem ilmuda, olin just sõitnud ajaviiteks Tartusse vanematele külla, hommikuks oli mul tagasisõidupilet ja öösel läksin haiglasse..

Lindistav juhe

On vaja kähku ära hädaldada.
Minu läbisaamine tehnikaga kõigub ükskõiksuse ja vihkamise vahel.
Minu pesumasin läheb kord aastas hulluks, meie viis aastat vana õhksoojuspump pläriseb külma ilmaga nagu kohe allavarisev helikopter ja vana õmblusmasin hakkan pisut õmblemise moodi asja tegema alles pärast rusikahoope ja räiget sõimu.
Tööjuures on mul vaid kolm tehnikariista: telefon, diktofon ja arvuti. Arvutiprobleemide korral on õnneks patsiga poiss kõrvaltoast võtta. Kuigi- jah, mina olin ainuke isik kogu kollektiivist, kes suutis trooja hobuse oma arvutisse lasta ja kaotasin puhastusprotsessi ajal (mida sooritati minu puhkuse ajal) kõik oma pildid, failid ja e-maili aadressikogu : (
Diktofonilt ei oska ma müra maha saada. Ehk siis- kui lindistan rahvarohkes kohas, siis pärast maha kirjutades ei saa läbi müra enam midagi aru.
Telefonil on see jama, et kõnesid ei saa lindistada. Osad meil saavad. Neil on vanast ajast jäänud miski vahejuhe, mida saab telefoni kõhu alla panna ja otse diktofoniga ühendada. Minul pole. Käisin küsimas “kahe otsaga lindistavat juhet” neljas tehnika- ja telefonipoes ja igal pool vaadati mind nagu lollakat. Pole kuuldudki sellisest asjast. Ühes kohas küsiti lausa - aga kas telefonikõne lindistamine ebaseaduslik pole?
Ja veel käib mulle närvidele, et oleme hetketi 9kesi ühes toas. Kaks räägivad telefoniga, kaks räägivad tuppa astunud inimestega, kaks üritavat läbi melu midagi diktofonist maha kirjutada. Ja minul kostab klappidest vaid müra, MÜRA, MMÜRA!!

Ja jälle on lumi sõiduteejoonte peal.
Ja Kati nuuksub telefonis, et ta on üksi kodus, varbad külmetavad ja kurb on.
Ja ümmargune vitamiin jäi kurku kinni.
oh häda oh häda sain õuna mis mäda....

Väike kuldne argipäev

Oma igapäevasahmimistes ja tööelus tundub sageli, et maailm on ikka puhta segi.. Vahel vaatad netti ja ahhetad- et kohe ongi olemas sellised inimesed, kes selliseid asju teevad, niimoodi maailmast arvavad ja niimoodi selle ka enndast välja pritsivad?
Mina ei näe kuskil selliseid frukte. Esiteks on minu ümber peaaegu alati toredad inimesed, teiseks olen tõhus mulliehitaja.
Mitte et vahel piki pead ei saaks ja maoli mudas ei lesiks. Küll!
Aga armsad inimesed aitavad sellest kõigest üle saada. Laste kallid, mehe kaisusolek, kolleegi hea sõna, tass kohvi koos sõbraga, energiasäde tuttavalt.

Ja kogudus.

Meie kogudus üllatas mind eile tõesti.
Niivõrd erinev hulk inimesi. Ekspunkarist eluvennast õpetajate ja õppejõududeni, hulk tublisid pereinimesi ja hulk säravaid noori. On neid, kes on välismaal aga nad on ikka meiega. Katrin kunagi ütles, et ta alati vaatab, kes pühapäeval kirikus kohal ei ole, selles mõttes et nagu keegi oleks perest puudu. Nagu ema muretseb, kui keegi õhtusöögiks välja ei ilmu. Ma leian ka end vahel juba nii mõtlemast...

Me kõik oleme üks. Koos omavahel ja koos Jumalaga. Kõik need erinevused kaovad, kui on ühine rõõm või mure. Koos palvetamisel on selline jõud, et mitte miski ei saa selle vastu. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Ma poleks seda 10 aastat tagasi kindlasti uskunud!

Mitu aastat tagasi osalesin palveketis, kui üks noor tüdruk kogudusest läks ajuoperatsioonile. Kett käib nii, et ööpäev jagatakse poole tunni või tunni kaupa inimeste vahel ära. Siis omal ajal igaüks palvetab selle asja eest. See on suur asi tegelikult. Nii hea on teada, et kui satud hätta, on alati inimesed, kes toetavad kogu iseenda ja jumaliku jõuga. Ja toetavad võõraidki.

Aitäh, SV-lased, et olete mu ümber!

Olen iseloomult väga kahtlev ja kahevahelolev isik. Millessegi mitte käegakatsutavasse uskumine on mulle olnud pikk vaev ja häda. Mismõttes Jumal on hea? Kust ma tean, et ta üldse olemas on? Kuidas ma tunnen, et ta on hea? Miks ta peaks minust hoolima? Miks ta ei suhtle minuga? Aga see sõdade ja sigaduste värk, hei, Boss, mis sa selle kohta ütled? Aga too nõme tüüp XY, ta nimetab ka ju end kristlaseks?
Peale 15 aastat vaevanägemist on pooled mu kahtlustest kadunud. No, peaaegu kolmveerand. Ikka on veel palju küsimusi, millele mul pole vastuseid.
Aga ühes olen kindel.
Jumala armastus katab kõik kinni.

Vahel on selline talveilm, kui päike paistab eresinises taevas ja õrn helkiv lumepihu langeb maa peale. See ongi nagu armastus. Peaaegu nähtamatu, igal pool.
Kui on sombune hall ilm, siis kujutan ette, kuidas kuldne õnnistusetolm langeb samamoodi alla. Bussipeatuses, mõne norgus kuju peale. Tööl mõne äkilisema isiku peale. Lapsevankrisse. Pingil magava parmu peale.

Sinu peale ka :)

Uued plikad 2

Õekesed. Noorema saapad on nunnud. Suure õe seelik on jupp poolelijäänud heegeldisest, väiksema õe seeliku tegin talle eritellimusel.

Siin õed einestavad :)

Nad on nii pikad võrreldes tikutopsiga. Leedi Gaga tegi patsi lahti.

Nüüd juuksed kinni. Gaga sai uue kleidi ka.

Lumivalgekesel on liiga suur pea aga roosidega saapad on lahedad. Riina (keskmine) on selline kepsakas. Yaguchi (parempoolne) on Krissu oma aga tal pole veel riideid, kuna ma veel mõtlen, kuidas teha nahktagi 20-sentimeetrisele isikule.

Homme hommikuks

Mul ei tule uni. Meeska on Rammsteini kontsertis ja mina siin juutuubin, et päris kuival pole, muusikast.

See on sobiva energeetikaga laul homset poolikut töönädalat edasi viima. Kui jääb väheks, kuulake Emperor`s new clothes ka. Olin täiesti unustanud, et mulle Sinead väga väga meeldis. Ikka meeldib. kas ta laulab veel? Näe laulabki, tal on koduleht isegi.

Kene Vernik võiks Sineadi laule laulda.

Lähen nüüd otsin Poguesi juutuubist. Midagi kepslevamat. Näiteks If i should fall from Grace with God

uuekesed

Matilda. Kellel on punased juuksed, uurija Scully´l? Ei, Matilda on parem nimi. Seelikuga nägin vaeva ja saabaste paelad on Kata tehtud.


See on- mulle tundub - Lady Gaga :) Eputab siin kaamera ees. Täna on tal juba uus kleit ja juuksed teeme ka soengust lahti.

Tema on Katile tehtud, nime veel ei ole. Selline sportlik, tennistega, loomasõber ja ninatark, nagu Katigi.


Ma ei viitsi rohkem praegu pildistada aga tüdrukuid on veel 4-5 tükki.
Peadega on mul ikka veel raskusi. Tulevad hiiglaslikud viltused ninad ja pisikesed mossis suud. Juustega olen juba rahul, kui on hea lõng, siis tuleb välja küll.
Püüdsin teha fimost labakäsi aga ei suutnud, liiga peenike töö.
Kehad on enam-vähem, suudaks vaid proportsioonid õigeks ajada.
Jalgadega ei ole rahul. Osad on ilma jalanõudeta, seda on lihtsam teha ja mängimisel ei lagune ära. Osad on fimosaabastega, mida on hull raske teha :(
Kahte ühesuurust ja sama kujuga saabast! Ideaalis peaksid jalatsid nii korralikult tehtud olema, et nukk nende peal püsti ka püsiks. Kipuvad ära vajuma, jalgade otsast lahti tulema jne. Aga iseenesest on ilusad. Kati nukul on suht normid tennised välja kukkunud.
Ja riietega on häda ja viletsus. Ma ei oska neid disainida ega viitsi õmmelda.
Tuttav ütles, et võiks mõne pupe talle gildi müüki tuua. Mai tea. Vist ei. Mai ole ise veel täiesti rahul. Töötan mudeli kallal edasi :)

Siinpool sood

Mul on ilmselt midagi viga, et ma ei hädalda lume üle. Mulle meeldib, noh :D

Süüa tegime koos Krissuga täna päris mitu tundi. Iti oma shnitslijutuga juba ammu ajas suu vesiseks, ma siis ka üritasin teha kaelakarbonaadist. Panni peal need ei läinud väga pehmeks, kuigi vasaraga tümitasin, potis haudusid leeme sees mõnusaks küll aga hea krõbedus läks niimoodi kaotsi.
Kiluvõileivad. Kartulisalat. Küpsisetort ja lihapirukad. Head sünnipäeva!

Mõtlesin, et lähen ja suusatan. Tühjagi. Radasid ei olnud. ühe koha peal sai natuke uisku sõita aga mulle see eriti ei istu, tahaks klassikat. Jõe peal oli miski jobu tõmmanud suured burani-rajad sisse ja nende alt kõik vesi väljas :(
Ma päris tükk aega mossitasin ja meenutasin, kuidas ikka Tartus mul otse aia tagant suusarada algas ja Variku metsa kulges. Kunagi keegi seda ei lõhkunud. Oh ajad :(
Kojusõit oli mööda soolapudrust sõiduteed nii vaevaline, et võtsin südametäiega suusad alt ja kõmpisin jala.
Aias möllasid mu oma lapsed ja paar nende sõpra ka. Kaevasid onne ja sooritasid aiamööblilt vägevaid lummehüppeid, nagu paadisillalt : pommi, selg ees ja kõht ees.
Meil on aias nii sügav lumi, et mina, meeterkuuekümnene, vajusin peaaegu puusadeni sisse. Puhas, värskelt sadanud, kohev. Ma ka siis, khm, hüppasin pommi ja tegin lumeingleid. Julm äge oli :D Tükk maad lahedam, kui suusatamine! Välja arvatud see, et Lotte sattus ekstaasi, kui perenaine temaga samale tasandile laskus ja kargles minu peal...

Et siis- kui te lume peale vihane olete, otsige üks koht, kus poleks koerajunne ja oleks paar last, ning tuletage meelde, kuidas õige lumetarbimine käib. Mitte seda eemaldades, sisse soolates ja sajatades vaid ikka täiega nautides!
Heh, mul hea siin kiita, mul pole autot :D

tuisuvihin, vuuduu ja sushi

Niivõrd mõnus tuisk oli. Tulid meelde vene aja multikad, mis kirjeldasid vene talve, paksude kasukatega taadid viltide kriuksudes ringi tatsamas ja tuisuvihin ümberringi. Nagu Hõbesõrg. Nii hea multikas!
Järele mõeldes polegi ammu tuisuvihinat kuulnud. Talvel on arenguruumi...

Täiesti haruldasel kombel olid kõik mu kolm järeltulijad terve nädalavahetuse kodus, aitasid mul koristada, tegid oma toad vinks-vonks ja isegi mängisid mõnevõrra omavahel. Täna käisin nendega kinos Printsessi ja konna vaatamas, ehh, ei olnud väga köitev, kõik see lõppematu laulmine ja tantsimine ja trall tüütas ära. Huvitav oli vuuduu kujutamine, sellised vinged varjukujud ja sürrealistlikud värvid-pildid.
Kaks laulu meeldisid mulle: kui jaaniussid neid soos juhtisid ja neegri-vuuduu-vumani laul samuti.
Aga Hõbesõra multika vastu ikka ei saa :)

Läksime veel Hesburgerisse, kuna Miku sügeles oma sooduskuponge realiseerima. Kati ja Miku said siis burksi (seda juhtub meil paar-kolm korda aastas) aga meie Krissuga otsustasime proovida hiinakat Chopsticksis. Võtsime kahe peale California makirulle, et pole varem söönud.
Õhhh, oli ikka vastik :( Kleepuv riis kärbatanud lehe sees oli täiesti maitsetu ja sojaookeanis leotamine ei andnud midagi juurde. Mis see roosa teravamaitseline hunnik oli? Terve kodutee mul roheline jube pasta (avokaado?) ja roosa ollus (ingver?) pidasid kõhus kahekõnet: kuule, läheks õige välja!
Võibolla ma lihtsalt ei jaga matsu ja ei suuda taibata, mis on hea.

Minul küll veel lumest isu täis ei ole :D

Nii palju aastaid pole ju lund antud, las ta siis nüüd ikka natuke olla!
Kui oleks kevad või suvi, poleks enam aega nukuvabrikut juhtida...
Need kaks prossi on paberist. Roosa tegin mina ja kinkisin Krissule, pruuni tegi Kata aga see ei meeldinud enam talle.

pekki

Sõiduõps käis peale, et no proovi ka juba eksamit teha, siis saab teada, kuidas sul asjadega on.
Ajasin algul sõrad vastu, et ikka veel ei julge aga siis andsin järele, et tühja kah. Ega see mul tükki küljest võta, hind on ju sama, kui harilikul sõidutunnil, lihtsalt õps ei jahvata kõrval kogu aeg ja saad alles pärast teada, mis sa valesti tegid. Kaks viimast päeva olin juba suht hästi ka sõitnud, kui mitte arvestada jalakäijate potensiaalset äratapmist - ma ei jäänud seisma, kui nad alles kuskil sebra läheduses kõndisid.
Muidugi üllatas mind kena tuisk ja tihe lumesadu täna hommikul. Teejooni ei näe, kui sõidad. Ja kui sõidad teiste jäetud jälgi pidi, siis need on vales kohas ja nii ma pöörasingi vasakule liiga paremalt jne.
Põhihäda on mul reastumised ja pööretel kaldun liiga vasakule või liiga paremale. Ja kuna õps oli tänitanud mu peale kõik päevad jalakäijate pärast, siis ühe korra jäin sõbralikult sebral seisma jalakäija ees ja siis avastasin- ups, temal hoopis fooris punane tuli :)
Külgboks tuli läbi häda ja ohtra hädaldamise.
Ühesõnaga- loomulikult ma ei teinud ära seda eksamit. Loomulikult ei ole sellest midagi hullu, läheme tundidega samamoodi edasi. Loomulikult on mõttekas pigem koolieksamil põruda kui ARKi omal 600 krooni eest.
Aga see oli vale, et eksam mul tükki küljest ära ei võta. Ego küljest ikka võttis.

vaata metsa

Võibolla on keegi, kes ei teagi, et isegi kontoritooli soojendades ja veebruarist päikesepaistet vaid aknast nautides on võimalus metsa kiigata.
Sebimine ja sidistamine lindude toidumaja ümber kestab päev otsa, praegu tihased ja rohevindid. Metsakaamera 2-st nägin just kuut metskitse platsil lonkimas. Kotkakaamera ees nahistas suht sõbralikult toitu parv ronkasid.

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

ehk siis jaburaid unenägusid.
Kuna olen sel nädalal iga päev sõitnud, näen autoteemalisi unenägusid. Ükspäev seda, et sõitsin taksoga 100 meetrit ja arve tuli 350 krooni ja mu taksos olev tuttav väitis, et tal raha üldse pole…
Teinepäev seda, et sõitsin üksi linnas ringi ja politseiauto tuli ja mulle meenus, et mul polegi ju veel lubasid.
Eile öösel külastas mind vana tuttav haiglaõudukas. Kõnnin haiglas ringi, ümberringi rohkem või vähem surevad inimesed. Mõnedel neist olid käsivarred sidemetesse mässitud aga need pidid kangesti sügelema ja vaesed haiged närisid neid vereplekilisi sidemeid hammastega, õõõõhh…iiiiik…

Sel unenäol oli põhjus ka. Käisime eile ju Ristoga jälle haiglas. Peale seda jõuluaegset laulmaskäimist tahtsime sinna tagasi minna vanakesi lõbustama ja kuidagi kasulik olema. Et vabatahtlikuks või nii. Osakonna vanemõde ja haigla ülemõde olid väga rahul meie plaani üle, pidasime ühekorra nõu, mis ja kuidas ja nüüd eile siis käisimegi esimest korda.

Kabedamad ptsiendid koondati kahte söögituppa kokku, meie esitlesime ennast ja püüdsime siis vestlusringi arendada, sest personali arvates seda me võiksime teha. Lugesime lehest mõned uudised ette ja Risto algatas sel teemal mõttevahetust. Suures söögitoas oli meid kuulamas kümme patsienti, kellest juttu rääkisid kolm-neli.
Ühe taat palus iga viie minuti tagant end pissile aidata aga seda ei saanud teha, sest tal oli pampers. Teine memmekene hüüatas aeg-ajalt “aga mina tahan juba oma emakest varsti näha! Terve plaaditäis pirukaid…”
Teises toas me lehte ei lugenud. Rääkisime ilmast ja igast asjadest. Seal oli kaheksa prouakest, kellest meiega suhtles kaks. Üks oli väga muhe maanaine, kes ei suutnud ära oodata oma talusse tagasipääsemist ja teine nägi välja, nagu õpetaja või midagi, väga vana, väga sirgeselgne, väärikas ja teravapilguline.
Ma ei tea, kuidas meil läks. Risto on väga hea kõnemees, ma ei mõistnud suurt midagi kõneleda. Vanemõde kiitis ja mõni prouakene tänas tulemast kah.
Võibolla peaksime edaspidi niisama heietamise asemel mingi kindla teema välja mõtlema, nagu ettekande või nii. Mina olen mõelnud teha käsitööd. Neil on olnud kunagi käsitööring ja mul olid asjad eile kaasas ka aga ei tekkinud hetke seda teha, sest siis poleks jutustada saanud. Võibolla edaspidi õhtuti.
Võibolla soojemal ajal saame mõne ratastooli mere äärde veeretada. Mõne koera neile patsutada tuua. Mõtteid on. Arenguruumi on. Me ju alles esimest korda.
Seda põhieesmärki, milleks peaks vist olema- kuula inimest ja paku talle lohutust- ei saanud me küll täita. Olime kahekesi. Risto rääkis pikemalt ühe memmega ja mina teisega. Osakonnas on 50 inimest.. Mitte, et me igaüheni peaks ja suudaks jõudma.

Linnas on need asjad nii valesti ja võõriti. Võtame aga näiteks Iti. Tema käib vähemalt korra nädalas oma küla mutikeste juures. Koos vatutavad külauudised läbi, kui on vaja midagi tuua ja viia, siis tehakse. Mõnel aidatakse sünnipäeva pidada, kogutakse rahad ja kaetakse külakeskuses lauad, igaüks toob süüa, mutikesed saavad suhelda ja õitseda. Kedagi pole unustatud. Kõik toimub loomulikult.
Või ma ei tea, kas ilma Itita ka asjad toimuks? Vaevalt, et igas külas on nii.
Aga linnas on see vanainimene päevad läbi üksi korteris, sest lapsed on ta maalt tema loomulikust keskkonnast ära toonud (ta on ju nii vana, mis katkestab seal ennast), teha pole tal midagi ja suhelda pole kellegagi. Üks Maria ütles, et ta on haiglas olnud kuid, sest lapsed elavad linnas, tema enda talu on maal tühi ja teda üksi sinna ei lasta…

Mul oli heameel muuhulgas oma ürghirmu haiglate vastu ületada. Eluaeg olen püüdnud raviasutustest eemale hoida. Aga Jumal aina saadab mind sinna erinevaid teid mööda. Mõistuse ja südamega saan aru, miks ma seda teen aga alateadvus, vana reetur, saadab mulle õudusunenägusid.

tänasest ja kunagisest ja maikuust

Head sõbrapäeva kõigile!
Kuna sina viimati sõbrale otsa vaatasid? Jajah, otsa vaatasid, koos kooki haukasid või linnavahel kooserdasid?
Ma olen sõbrana paras rämps, sest kunagi pole mul vabu õhtuid ega peaegu kunagi vabu õhtupoolikuid, ega vaba raha rõõmsaks kulutamiseks ega alati ka head tuju teistele jagamiseks. No kes mind sellisena sallib, jaksu nondele :)

Ükshommik ärkasin liiga vara üles, sest olin näinud unes oma kunagist sõpra Sookolli. Nukrutsesin jupp aega. Tavaliselt mul ei ole kahju endistest sõpradest, kellega enam sidet pole, aga temast on. Sookoll oli minust poole suurem ja tugevam, kallistas hinge kinni, ajas naerma, mängis kitarri, jaksas hommikuni üleval olla ja tundide viisi matkata.
Naissõpru on mul mitu ja häid. Kallistused neile!
Aga meessõpradega on viletsasti juba kaua aega. Mul ülikooli ajal oli küll. Aga nii kui pereelu hakkas, kas mul või neil, sai läbi kõik. Kussa saad sõbraga kokku, kui tollel proua manu kiire või laps tilpneb kaenlas. Mu mehe sõbrad pole ka mu sõbrad. Kussa hakkad mehe sõpra oma juttudega teise lauaotsa vedama, neil oma teemad pooleli. Mu sõbrannade mehed pole samuti mu sõbrad. Kui ma saan tüdrukutega kokku, siis meil ju jälle omad asjad jutustada, meestel pole sinna asja.
Et siis olengi meesõbratu. Kahju!

Ülikooli ajal oli hea lihtne. Helistasid, said kokku, tegid möllu. Mul on alati rohkem meessõpru olnud kui kavalere, sest ma ei oska flirtida. Aga on palju armsaid mälestusi. Kuidas suured karvased bioloogipoisid Sookoll ja Wanur ja füüsik Professor istusid mu köögilaua ääres ja vohmisid pannkooke odava veini saatel, või vedelesime Kata juures pimeda ööni aias, pleedidesse mässituna, vaatasime tähti, või kuulasime hommikuni Võrtsjärve ääres Indreku suvilas Metallicat, või kuidas me Indreku ja Matiga võitsime Verevi baaris diskotantsu auhinna :) või kuidas me sõitsime rongiga Taevaskotta ja pidasime seal piknikku...
Nojah. Oli nii. Nüüd on teistpitte...

Eile käisin Kataga gildis jälle. Me oleme sõltlased vist., Tema tegi mulle kingiks laheda käevõru ja mina Krissule paberist märgi. Õhtul töötas minu pool nukuvabrik.
Täna panin suusad alla ja üritasin jõe peal sõita ja isegi pervest alla lasta. Lapsed kelgutasid niisama. Väga mõnus, terveks õhtuks oli energia laes.

Mul on proble ka. Leivad jäävad seest vedelad :(
Juuretis möllab kenasti, vormis kerkivad hästi ja ahjus näevad nunnud välja aga seest on nätsked, kui mitte püdelad ja seismisega ka ei lähe kõvemaks. Kahesajaga tund on ahjus, nagu alati. Juba teist korda! Mul oli varem ka ükskord nii ja siis ei saanudki enam asja, lõppes mul leivategu ära. Kuni uue juuretise sain.

Meie hea uudis on see, et Krissu sõidab maikuus nädalaks tasuta reisile Türki! Tema tubli bioloogiaõps kirjutas projekti ja sai raha. Keskkonnateemaline rahvusvaheline seltskond lapsi koguneb Istambuli ja uurib loodust.
Meie koolist sai minna kaks looduskallakuga klassi last ja üks neist on Krissu. Elatakse peredes. Nii põnev! Laps oli muidugi ekstaasis. Õnneks inglise keelega on tal ok ja võõraid inimesi ei karda.
Oktoobris aga saabub sama seltskond uurima Eestimaa loodust ja meie perre tuleb siis nädalaks elama pisike türklane :) Mees siin juba uurib, mis kursiga Türgi raha on ja palju lapsele taskuraha kaasa koguda ja mina unistan, kuidas me türklasteperega vennastume ja edaspidi suvepuhkuseid Türgis veedame...
No saab näha. Loodame, et saab tore olema lapsukesel, meil on kõigil nii hea meel tema suure võimaluse üle.

Kooliraha

Kas keegi selgitaks, mis on laste kooliraha?
Eukad ja informeeritud inimesed räägivad, kuidas nad laste kolledžifondi täidavad. Mul tekkis päris huvi, pärast ühe leheloo lugemist (see ei olnud koolirahast vaid lihtsalt arukast rahakulutamisest.)
Esiteks. Kui palju tasuta kohti meie kõrgkoolides praegu on? Kas on tõesti ebareaalne suht normaalsete hinnetega lõpetades tasuta kohta saada? No, ma mõtlen kui inimene just mõnda väga populaarset eriala ei taha õppida nagu juura või avalik haldus või mõni muu pintsaklipslaste asi.
Teiseks. Kui suur see igakuine summa peaks sel juhul olema? Meil on kolm last...
Kolmandaks. Aga mul ei jää ju raha üle!

Praegu elu muutub nii kiiresti. Hariduse situatsioon võib 10 aasta pärast olla hoopis teine. Rääkimata majandusolukorrast. Eks ju meie põlvkonnale ka vanemad kogusid koolilõpu- ja pulmakindlustusi, ikka aastaid kogusid ja see, mis summast lõpuks alles jäi, võrdus tubli vahvliküpsetaja hinnaga...
Võibolla kogutakse raha lapsele heas usus, et ta läheb välismaale õppima? Elamiskulud ja nii?
Muidugi jääb ilmselt alati võimalus, et laps õpib kutsekas selgeks mõne hea ameti, teenib ise raha ja teeb tööalast karjääri ilma Oxfordita.

Praegu on meil nii:
Krissu peaks lõpetama gümnaasiumi kuue aasta pärast. Temal on plaan minna midagi õppima Tartu ülikooli, näiteks disaini. Kuna vanavanematel on Tartus majaosa, tahaks ta nende juures elada. Veelgi enam: tema ideaalpildis tuleksid Tartusse kooli ka tema kaks parimat sõbrannat ning nemadki võiksid seal majas elada :D !
Aa ja veel, Krissul kestab Jaapani-maania ning ta unistab Jaapanis elamisest, näiteks aasta vahetusõpilasena...
Mikul on koolilõpuni aega kaheksa aastat. Tema tahab saada kokaks ja asutada restoran Maailm, mis oleks maakera kujuline ja kus pakutakse erinevate rahvaste toite. No, kokaõpe õnneks seni veel tasuline pole?
Katil on koolilõpuni 11 aastat ja ta tahab saada -- kokaks või politseinikuks või baleriiniks.


Kas mul on tõesti viimane aeg hakata oma laste unistuste tarvis raha korjama?
Aga mis unistused need siis enam on, kui vanemad nende täitumise kenasti turvaliselt kinni maksavad?
Mulle on ameerikalik rahakeskne suhtumine alati hästi võõras olnud. Mitmekümneaastane majalaen ja laste kolledžifond, mille nimel töökad vanemad paarkümmend aastat rabavad, nii et ninast veri väljas. Ei ole võimalustki, et laps ei lähe kolledžisse või pere ei elagi ilusas keskklassi majas, sest kõik lihtsalt peab nii olema? Ma olen selline boheem rohkem- kulgeb nagu kulgeb.
Aga see maksab mulle pidevalt kurjasti kätte kah, sest pidevalt on kuu lõpuks näpud põhjas ja põhjakiht ka läbi sõelutud...

Mul on tegelikult üks supervahva uudis ka.
Ma ei tea, kas ikka julgen hõisata...
eeemm, esmaspäeval võibolla ütlen :D

oo susanna

Ma ei ole tegelikult nii down, nagu tüdruk pildil. Lihtsalt..
Selles mesilasteraamatus oli tegelane May, kes nagu vähe omamoodi. Ta nimelt sai pihta kogu maailma kurjusega, mis temani jõudis läbi teleuudiste, vihaste tüüpide, teiste inimeste suurte ja väikeste murede. Tavalised inimesed nägid halbu asju ja unustasid need, May aga tunnetas kõikide teiste valu ja muret läbi enda sajaprotsendiliselt, täie rauaga, ilma filtrita.
May hakkas tasakesi laulma "Oh Susannat" iga kord, kui toimus midagi valusat. Paha asja temani jõudes puhkes ta pisaratesse ja viis kirjakese, kuhu mure või halb asi peale kirjutatud, oma nutumüüri prakku. Nutumüüri kivid oli ta korjanud ise ja see müür oli väga, väga pikk... seal oli tuhandeid sedelikesi.

Minu töö teeb minuga seda, et hakkan ka varsti kive korjama. Kaitsekiht on õhukeseks kulunud. Kui seda üldse kunagi olnud on. Halvemal päeval piisab mõnest järsust lausest, et haiget saaksin. Paremal päeval ma naeran kõige üle. Vahel sooviksin, et suudaksin pigem vihastada ja karjuda, sisemise kerratõmbumise asemel.

Täna kohtusin ma Väga Tähtsa Isikuga. Oojee. Oleks minul kümnendik tema enesekindlusest, oleksin tehtud mutt. Tema suudab isegi täielikku jama rääkida sellise moega, et kõik noogutavad mõistvalt. Tema suudab olla lõbus ja rahulik ka rääkides halbadest uudistest viiekümne rahulolematult mõmiseva kuulaja ees. Keerates vajalikul hetkel oma kõnesse juurde teravust ja volüümi. Ja kõik saab nii olema, kuidas tema tahab.

Kus mina olin, kui paksu nahka jagati?

Pildi on joonistanud Samantha ´Clementine´ Wilder

Friikide kiituseks

Mulle väga meeldis see film.
Nii originaalselt öeldud :P
Aga isegi mu teisepoolele meeldis. Tükk aega pole saanud sedasi itsitades filmi vaadata. Nagu polekski ameerika tükk olnud vaid mõni eurooplane.
Kahju, et eestlaste road-movied nagu Keskea rõõmud ja Jan Uuspõld jne tükk maad lahjemad on.
Aga see film. Hea, et kuskil keegi veel leiab- friik olla on okei.
Meie pere pole küll nii friiki. Kuid veidi ikka: viiest kaks on ala- ja kolm kergelt ülekaalulised, kolm prillidega, üks habemega, üks hambaklambritega. Üks mängib vaheldumisi tuubat ja korvpalli, teine on ninapidi raamatus, kolmas müntides, neljas suhtleb koduhaldjatega ja viiendal lihtsalt puudub oma elu. Üks meist on endine karvane punkar ja teine prillidega nohik, hüüdnimega Humorist ja Lilleke.

Kui Krissu hambaklambrid sai, oli ta tükk aega norus. Et ei taha teistest erinev olla klassis.
Unusta ära, ütlesin mina. Vaata, mis perekonda sa oled sündinud. Freak is my middle name.
:)
Ps. Milline bussike! Imeline. Tahan ka sellist.

Lugemist külmunutele

Tähtis teadaanne.
Kõik, kes tunnevad end keset talvekülma jõuetult ja kurvalt, mingu raamatukokku ja laenutagu sealt raamat Mesilaste salajane elu, autor Sue Monk Kidd.
Olen nii tänulik Sehkendajale, et ta oma blogis sellest kirjutas. Kribasin autori nime säästumarketi tsheki tagaküljele, pistsin rahakotti ja lugesin raamatukogutädile ette. Saingi.
Niivõrd soe ja hea raamat. Esiteks on soe kogu selle õhustik, tegevus toimub USA lõunaosariikides palaval suvel 1950. aastatel. Neli neegrinaist ja üks valge õnnetu tüdruk. On rassismi, religiooni, peresuhteid, emaarmastust ja selle puudumist, mesilasepidamist ja loodust. Aga kõige rohkem on raamatus armastust.

Sellest, kuidas armastus katab kinni valu. Jumala armastus, ema armastus, armastus sinus endas ja igal pool maailmas.

Väga mõnus on kirjaniku stiil, see on ühtaegu pehmelt humoorikas ja tõsine. Kohati võtab itsitama, siis jälle on lõikavalt kurb, silm läks niiskeks. Raamatulugemine tavaliselt mulle niimoodi ei mõju.
Väga ilus keel.
Nagu:
August pani silmad kinni ja silus sõrmedega nahka otsaesisel. Nägin ta silmis sätendavat kirmet - pisarate algust. Talle silma vaadates nägin neis tuld. See oli koldetuli, mille peale võib loota, mille jures saab istuda ja end soojendada, kui sul on külm, või mille peal võib keeta sööki, mis täidaks tühjuse sinu sees. Mul oli tunne, et kõik me oleme ilmas ula peal ja meil ei ole midagi muud kui märg tuli Augusti silmis. Aga sellest piisas.
August on muide naine.
ja mõni rida edasi:
"Mis te selles asjas ette võtate?" küsis Rosaleen Claytonile otsa vaadates. Tema rinnad lebasid ta kõhul ja rusikad olid puusadele toetatud. Ta nägi välja, nagu me tahaks, et me kõik suu närimistubakat täis topiksime ja otseteed Tiburoni vanglasse inimeste kingade peale sülitama läheksime.
Oli selge, et ka Rosaleenis põleb oma tuli. Mitte koldetuli nagu Augustil vaid tuli, mis põletab maja maha, kui on tarvis, et sealne segadus ära kasida.
Mul on natuke veel lugeda, kuigi lõpu vaatasin juba ära, ei suutnud vastu panna. Ei raatsi lihtsalt lugemist lõpetada.
Autor, hariduselt meditsiiniõde hakkas kirjutama 54 aastaselt ja see oli tema esimene raamat. Respekt!
Olemas on ka samanimeline film, peaosas Queen Latifah. Vaatasin treilerit youtubest. Raamatu atmosfääri on sealt natuke tunda - selline kuldne ja mesine- aga minu hämmastuseks olid neegrinaised kõik noored. Mina kujutasin ette, et nad on 50-60.
Ja veel- pole aimugi, kuidas raamat meestele meeldiks.
Ja veel- tahaks seda eriti soovitada Sulle, kelle lemmikraamat jääst ja lumest räägib :D

PS
Enne Mesilasi lugesin Minu Hispaaniat ja kontrast on eriti kõva. Olin Hispaania suhtes üsna positiivselt meelestatud ja lootsin sinna kunagi oma jalad viia aga raamat võttis ära viimsegi soovi selleks. Kummaline, et autor pole näinud Hispaanias peaaegu ühtegi toredat asja (peale ühe pirukasordi ja keraamikafestivali). Kuigi raamatus oli päris huvitavaid Ekspressis ilmunud artikleid, siis see plogijuppide plärin, kui halvasti kõik kogu aeg on, nullis kõik ära. Ämm ei mõista kaunist intelligentset eesti piigat, hispaanlased on paksud, higistavad ja lärmavad, kinnisvarahinnad on laes, noored joovad ja ei suuda oma vanematest eralduda, söök tilgub rasvast jne.
Kuidagi ülbe mulje jäi raamatu autorist. Kindlasti vale mulje, autori kolumnid on ajakirjades mulle küll päris meeldinud.

Sama asi häiris mind Minu Moldaavias. Ma ei kirjutaks riigist, mis mulle kohe üldse
ei meeldi. Minu Ameerika, Alaska ja Eesti raamatutes oli tunda, et inimene vähemalt püüab võõrsil seda maad ja kultuuri mõista ja midagi sellest riigist on tema südames. Siis süda jõuab ka raamatusse ja raamat on hea. Minu Eesti oli päris tore.
Aga kirjutamisstiilidest. Hispaania-raamatus neiu pingutab kõvasti, et huvitavalt öelda:
"Hommikune värskus põgenes kui hirmunud loom, nähes, kuidas paks, täissöönud palavus alustas oma ümarate vormide toppimist majade vahele, inimeste peade kohale."
Khm.
Lähen mesilaste juurde tagasi.

Sõidujuttu

Sõbrad, kuidas te saate autoga sõita??
Esiteks need kohutavad lumemäed, mille varjust mitte midagi peateele sõites ei näe, teiseks pole asfaldil mingeid jooni näha, kolmandaks pole kitsal tänaval kuskile minna, kui keegi vastu tuleb, neljandaks on küll mugav sõita mööda teiste poolt jäetud jälgi aga kuna 90% neist on valesti ette sõidetud, siis õpetaja jälle õiendab. Viiendaks juhtus ükspäev päike paistma ja märg tee niimoodi säras ja peegeldas, et viimase silmanägemise pidi võtma.
Õpetaja küll ütleb, et päris hea, nii saab vajaliku kogemuse sõites igasuguste teeoludega aga, AGA see kõik võtab ju lisasõidutunde ja raha!

Mul kohustuslikud 19 sõidutundi said läbi, olen võtnud seni kolm lisatundi ja tuleb ikka kõvasti veel võtta, sest ma ei saa hakkama :(. Kui ma paberi pealt vaataks ristmikku ja märke, siis ma kohe teaks ja oskaks, kuidas sõita aga in real life jään ristmikul siia-sinna vahtima ja jokutama, no ei suuda sekundiga taibata!
Samuti ei tea ma, kus teel asuda, ei hoia ühesuunalisel teel vasakpöördeks piisavalt vasakule ja kui tee teeb jõnksu, jään üldse kuskile kahe sõidurea vahele tolknema.

Vahepeal kasutasin teist meest ka :). Kui oma kooli õpsi lisasõidutund on 230 krooni, millest tulumaksu saab aasta pärast tagasi, siis teisel mehel on 170 krooni ja tagasi midagi ei saa. Paraku teisel mehel on teine auto, Wolks, sellel käigud on tõistpitte ja sidurit tuleb imeõrnasti vabastada. Lisaks on salongis alati suitsuhais.
Ega ma ei taha teist meest, kuna harjumatu auto käsitsemisele kulub poole rohkem aega, mis peaks pigem liikluse õppimisele kuluma. Aga oma õps on vahepeal ära, ma ei julge enam sõidule pikki pause sisse jätta. Ja Toyota Auris on mulle kohe palju meeldima hakanud :D
Oma kiituseks pean mainima, et kooli teooriaeksami tegin maksimumpunktide peale: 60st 60! Rühma üle 30st õpilasest sai ainult viis esimese korraga teooriast läbi.
Nüüd on sõita vaja ja veelkord sõita. Veel kooli sõidueksam ja siis ARKi eksamid. Tuttavad küsivad, miks ma kellegi sõbra autoga sõitu ei harjuta. Ei saa ju! Siis peavad kõrvalsistujal sõidujuhendaja paberid olema. Ja kes lubaks minusugust kohmerdist oma kullakese rooli, harjutama?? Ma ise küll ei lubaks. Metsavaheteel või lennuväljal jah aga mul on ju ristmikel vaja sõita, tihedas liikluses.