Kas keegi selgitaks, mis on laste kooliraha?
Eukad ja informeeritud inimesed räägivad, kuidas nad laste kolledžifondi täidavad. Mul tekkis päris huvi, pärast ühe leheloo lugemist (see ei olnud koolirahast vaid lihtsalt arukast rahakulutamisest.)
Esiteks. Kui palju tasuta kohti meie kõrgkoolides praegu on? Kas on tõesti ebareaalne suht normaalsete hinnetega lõpetades tasuta kohta saada? No, ma mõtlen kui inimene just mõnda väga populaarset eriala ei taha õppida nagu juura või avalik haldus või mõni muu pintsaklipslaste asi.
Teiseks. Kui suur see igakuine summa peaks sel juhul olema? Meil on kolm last...
Kolmandaks. Aga mul ei jää ju raha üle!
Praegu elu muutub nii kiiresti. Hariduse situatsioon võib 10 aasta pärast olla hoopis teine. Rääkimata majandusolukorrast. Eks ju meie põlvkonnale ka vanemad kogusid koolilõpu- ja pulmakindlustusi, ikka aastaid kogusid ja see, mis summast lõpuks alles jäi, võrdus tubli vahvliküpsetaja hinnaga...
Võibolla kogutakse raha lapsele heas usus, et ta läheb välismaale õppima? Elamiskulud ja nii?
Muidugi jääb ilmselt alati võimalus, et laps õpib kutsekas selgeks mõne hea ameti, teenib ise raha ja teeb tööalast karjääri ilma Oxfordita.
Praegu on meil nii:
Krissu peaks lõpetama gümnaasiumi kuue aasta pärast. Temal on plaan minna midagi õppima Tartu ülikooli, näiteks disaini. Kuna vanavanematel on Tartus majaosa, tahaks ta nende juures elada. Veelgi enam: tema ideaalpildis tuleksid Tartusse kooli ka tema kaks parimat sõbrannat ning nemadki võiksid seal majas elada :D !
Aa ja veel, Krissul kestab Jaapani-maania ning ta unistab Jaapanis elamisest, näiteks aasta vahetusõpilasena...
Mikul on koolilõpuni aega kaheksa aastat. Tema tahab saada kokaks ja asutada restoran Maailm, mis oleks maakera kujuline ja kus pakutakse erinevate rahvaste toite. No, kokaõpe õnneks seni veel tasuline pole?
Katil on koolilõpuni 11 aastat ja ta tahab saada -- kokaks või politseinikuks või baleriiniks.
Kas mul on tõesti viimane aeg hakata oma laste unistuste tarvis raha korjama?
Aga mis unistused need siis enam on, kui vanemad nende täitumise kenasti turvaliselt kinni maksavad?
Mulle on ameerikalik rahakeskne suhtumine alati hästi võõras olnud. Mitmekümneaastane majalaen ja laste kolledžifond, mille nimel töökad vanemad paarkümmend aastat rabavad, nii et ninast veri väljas. Ei ole võimalustki, et laps ei lähe kolledžisse või pere ei elagi ilusas keskklassi majas, sest kõik lihtsalt peab nii olema? Ma olen selline boheem rohkem- kulgeb nagu kulgeb.
Aga see maksab mulle pidevalt kurjasti kätte kah, sest pidevalt on kuu lõpuks näpud põhjas ja põhjakiht ka läbi sõelutud...
Mul on tegelikult üks supervahva uudis ka.
Ma ei tea, kas ikka julgen hõisata...
eeemm, esmaspäeval võibolla ütlen :D
Kooliraha
Friday, February 12, 2010
Posted by ritsik at 11:31 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
10 comments:
Mul on alati olnud kahju neist lastest, kes juba 10aastasena teavad, et kui suureks saavad, siis kingitakse auto või maja või on vanemad neile kolledžiraha kogunud oma igapäevase leiva arvelt. See on lapse jaoks liiga raske koorem. Äkki ta ei tahagi seda kuramuse maja või kolledžit, tahab hoopis nipernaadina mööda ilma rännata ilma, et vanematele sellega pettumust valmistaks?
Lapsed on õnnelikud siis, kui vanemad on ka selles hetkes õnnelikud ega ohverda ennast kellegi nimel.
Võibolla räägin seda seepärast, et mul endal ka tavaliselt pennigi kogutud pole:)
Minul on alati olnud põhimõte, et raha eest ei õpita, kui on teoreetiliselt võimalik sama asja ilma rahata õppida. Liiga palju olen näinud neid tasulises õppes hariduse omandanud inimesi, kes erialaselt lihtsalt ei küündi... Nii et minu enda magister jäi põhimõtte pärast pooleli - kui ma ei suuda riigieelarvelisel kohal ära lõpetada, siis järelikult ei ole ma piisavalt tasemel, ja laste elu läheb meie poolt sama rada. Kuhumaale tasuta hariduse suudavad saada, sinnani meie aitame (elukohaga näiteks, kui mõni ikka tahab meremeheks saada, siis peab kodus kaugemal õppida saama, Tartus minu teada kapteneid ei õpetata?), kõik, mis üle selle, maksku endateenitud rahast kinni. Keegi ei taga, et meie kogutud raha 10 aasta pärast ka alles ja midagi väärt on, tõepoolest.
kas said load kätte või???? või ootad neljandat last??? täiesti ebaaus on nii pikaks ajaks nii põnevaks ajada!
meil on ka lapsele fond. peamiselt täidavad seda vanaema ja ristivanemad :D ja siis nt ristimise aastapäeval lisame ise ka. ja ma ise tegin fondi oma ristitütrele. aga ma ei kujuta ette, et ma ütlen lapsele, mis ta selle rahaga tegema peab. lihtsalt, et on üks kindel summa ja pidagu või äge sünnipäev, kui soovib....
Sõber ütles, et ma puhta sinisilm, tasuta kohti on väga vähe. Huvi pärast vaatasin Tartu kõrgema kunstikooli kodukat: eelmisel aastal riigieelarvelisi kohti oli 42, kandideerijaid oli - 238! Aastamaks- palun väga, 27 000 krooni.
Püüdsin ka EKA kodukalt teada saada, kui suur konkurss neil oli aga ei suutnud leida.
Muidu ma Reeda ja Annika mõtetega nõus aga, aga, kas tõesti on neid tasuta kohti NII vähe?
Karin meil ka olid siuksed väikefondid ja hoiupõrsad aga lapsed nüüd nii suured, et kõik fondid on ära tühjendatud.... Kellel oli hädasti cd-mängijat vaja, kellel mõnda väga olulist mänguasja.
Ja rahu, nii vägevad uudised nüüd ka pole :)
äkki hoopis Lotte saab emaks? :D ei, ma ei saa. mis rahu. supervahvat uudist ikka tuleb rääkida!!!
aga meil on fond nii osavalt tehtud, et me ei saa igapäevakulutuseks sealt raha kätte :)
Minu lastele on tehtud lastekindlustused, mis siis täisealiseks saamise paiku neile kätte saaavad. Ja ka siis on minu otsustada, kas ühe portsuga või osade kaupa...
Mõtlen seda minagi laias laastus "koolirahaks". Isegi riigieelarvelisel kohal õppides tuleb ka ühikas üüri maksta ning süüa osta, õppelaenust ainuüksi ei piisa. Ülejäänu pärast võiks siis lapsed ise ka pingutada ;) Tean aga omastki käest, et ega see 3 lapse teises linnas korraga koolitamine vanematele kerge aeg pole... ehk siis aitan ennastki, kuigi ka nüüd on see kindlustusraha igakuiselt tüütu lisakulu.
Ma ei suuda mingile fondile keskenduda, kui samas jutus on lubatud superuudist:) Ühesõnaga, kas sa kavatsed meid veel kaua piinata või?
Mina ka ei oska midagi korjata.
Aga kunagi sain selle eest riielda, et minule nö kukkus pärandus sülle, aga minu lapsed peavad ise rabama. Vot sulle sähh. Ei oska mina seda pärandust hoida ja ega ma tea kui õnnelik või õnnetu ma olen või oleksin.
Raha on üks igavesti nõme teema. Mina ei usu, et lapsed millestki ilma jäävad.
Ma siin vahepeal mõtlesin veel selle teema peale ;)
Ma seda lastekindlustuse teemat vist mõtlen ka osalt mitte laste pärast, vaid enda pärast ka ikka - pole ma kunagi miski supermajandajast hea rahakoguja olnud. Ja on praktilisemad inimesed elus mind ikka osatanud ka... Aga lastele pisitasa tulevikuks kõrvalepanemine on väike lohutus hingele, et no ma ikka suudan siis sedagigi :P
küsisin paari abituriendist sõbra käest ja nemad küll ütlesid,et oleks tore, kui vanematel mingi fond oleks neile nüüd pihku ulatada. Et noor saaks õppima minna seda, mis teda huvitab, mitte ei peaks minema välismaale selleks raha teenima. Kuigi ka see kogemus on kahtlemata hea ja huvitav..
Post a Comment