Uinuv mõistus sünnitab koletisi

ehk siis jaburaid unenägusid.
Kuna olen sel nädalal iga päev sõitnud, näen autoteemalisi unenägusid. Ükspäev seda, et sõitsin taksoga 100 meetrit ja arve tuli 350 krooni ja mu taksos olev tuttav väitis, et tal raha üldse pole…
Teinepäev seda, et sõitsin üksi linnas ringi ja politseiauto tuli ja mulle meenus, et mul polegi ju veel lubasid.
Eile öösel külastas mind vana tuttav haiglaõudukas. Kõnnin haiglas ringi, ümberringi rohkem või vähem surevad inimesed. Mõnedel neist olid käsivarred sidemetesse mässitud aga need pidid kangesti sügelema ja vaesed haiged närisid neid vereplekilisi sidemeid hammastega, õõõõhh…iiiiik…

Sel unenäol oli põhjus ka. Käisime eile ju Ristoga jälle haiglas. Peale seda jõuluaegset laulmaskäimist tahtsime sinna tagasi minna vanakesi lõbustama ja kuidagi kasulik olema. Et vabatahtlikuks või nii. Osakonna vanemõde ja haigla ülemõde olid väga rahul meie plaani üle, pidasime ühekorra nõu, mis ja kuidas ja nüüd eile siis käisimegi esimest korda.

Kabedamad ptsiendid koondati kahte söögituppa kokku, meie esitlesime ennast ja püüdsime siis vestlusringi arendada, sest personali arvates seda me võiksime teha. Lugesime lehest mõned uudised ette ja Risto algatas sel teemal mõttevahetust. Suures söögitoas oli meid kuulamas kümme patsienti, kellest juttu rääkisid kolm-neli.
Ühe taat palus iga viie minuti tagant end pissile aidata aga seda ei saanud teha, sest tal oli pampers. Teine memmekene hüüatas aeg-ajalt “aga mina tahan juba oma emakest varsti näha! Terve plaaditäis pirukaid…”
Teises toas me lehte ei lugenud. Rääkisime ilmast ja igast asjadest. Seal oli kaheksa prouakest, kellest meiega suhtles kaks. Üks oli väga muhe maanaine, kes ei suutnud ära oodata oma talusse tagasipääsemist ja teine nägi välja, nagu õpetaja või midagi, väga vana, väga sirgeselgne, väärikas ja teravapilguline.
Ma ei tea, kuidas meil läks. Risto on väga hea kõnemees, ma ei mõistnud suurt midagi kõneleda. Vanemõde kiitis ja mõni prouakene tänas tulemast kah.
Võibolla peaksime edaspidi niisama heietamise asemel mingi kindla teema välja mõtlema, nagu ettekande või nii. Mina olen mõelnud teha käsitööd. Neil on olnud kunagi käsitööring ja mul olid asjad eile kaasas ka aga ei tekkinud hetke seda teha, sest siis poleks jutustada saanud. Võibolla edaspidi õhtuti.
Võibolla soojemal ajal saame mõne ratastooli mere äärde veeretada. Mõne koera neile patsutada tuua. Mõtteid on. Arenguruumi on. Me ju alles esimest korda.
Seda põhieesmärki, milleks peaks vist olema- kuula inimest ja paku talle lohutust- ei saanud me küll täita. Olime kahekesi. Risto rääkis pikemalt ühe memmega ja mina teisega. Osakonnas on 50 inimest.. Mitte, et me igaüheni peaks ja suudaks jõudma.

Linnas on need asjad nii valesti ja võõriti. Võtame aga näiteks Iti. Tema käib vähemalt korra nädalas oma küla mutikeste juures. Koos vatutavad külauudised läbi, kui on vaja midagi tuua ja viia, siis tehakse. Mõnel aidatakse sünnipäeva pidada, kogutakse rahad ja kaetakse külakeskuses lauad, igaüks toob süüa, mutikesed saavad suhelda ja õitseda. Kedagi pole unustatud. Kõik toimub loomulikult.
Või ma ei tea, kas ilma Itita ka asjad toimuks? Vaevalt, et igas külas on nii.
Aga linnas on see vanainimene päevad läbi üksi korteris, sest lapsed on ta maalt tema loomulikust keskkonnast ära toonud (ta on ju nii vana, mis katkestab seal ennast), teha pole tal midagi ja suhelda pole kellegagi. Üks Maria ütles, et ta on haiglas olnud kuid, sest lapsed elavad linnas, tema enda talu on maal tühi ja teda üksi sinna ei lasta…

Mul oli heameel muuhulgas oma ürghirmu haiglate vastu ületada. Eluaeg olen püüdnud raviasutustest eemale hoida. Aga Jumal aina saadab mind sinna erinevaid teid mööda. Mõistuse ja südamega saan aru, miks ma seda teen aga alateadvus, vana reetur, saadab mulle õudusunenägusid.