Lugemist külmunutele

Tähtis teadaanne.
Kõik, kes tunnevad end keset talvekülma jõuetult ja kurvalt, mingu raamatukokku ja laenutagu sealt raamat Mesilaste salajane elu, autor Sue Monk Kidd.
Olen nii tänulik Sehkendajale, et ta oma blogis sellest kirjutas. Kribasin autori nime säästumarketi tsheki tagaküljele, pistsin rahakotti ja lugesin raamatukogutädile ette. Saingi.
Niivõrd soe ja hea raamat. Esiteks on soe kogu selle õhustik, tegevus toimub USA lõunaosariikides palaval suvel 1950. aastatel. Neli neegrinaist ja üks valge õnnetu tüdruk. On rassismi, religiooni, peresuhteid, emaarmastust ja selle puudumist, mesilasepidamist ja loodust. Aga kõige rohkem on raamatus armastust.

Sellest, kuidas armastus katab kinni valu. Jumala armastus, ema armastus, armastus sinus endas ja igal pool maailmas.

Väga mõnus on kirjaniku stiil, see on ühtaegu pehmelt humoorikas ja tõsine. Kohati võtab itsitama, siis jälle on lõikavalt kurb, silm läks niiskeks. Raamatulugemine tavaliselt mulle niimoodi ei mõju.
Väga ilus keel.
Nagu:
August pani silmad kinni ja silus sõrmedega nahka otsaesisel. Nägin ta silmis sätendavat kirmet - pisarate algust. Talle silma vaadates nägin neis tuld. See oli koldetuli, mille peale võib loota, mille jures saab istuda ja end soojendada, kui sul on külm, või mille peal võib keeta sööki, mis täidaks tühjuse sinu sees. Mul oli tunne, et kõik me oleme ilmas ula peal ja meil ei ole midagi muud kui märg tuli Augusti silmis. Aga sellest piisas.
August on muide naine.
ja mõni rida edasi:
"Mis te selles asjas ette võtate?" küsis Rosaleen Claytonile otsa vaadates. Tema rinnad lebasid ta kõhul ja rusikad olid puusadele toetatud. Ta nägi välja, nagu me tahaks, et me kõik suu närimistubakat täis topiksime ja otseteed Tiburoni vanglasse inimeste kingade peale sülitama läheksime.
Oli selge, et ka Rosaleenis põleb oma tuli. Mitte koldetuli nagu Augustil vaid tuli, mis põletab maja maha, kui on tarvis, et sealne segadus ära kasida.
Mul on natuke veel lugeda, kuigi lõpu vaatasin juba ära, ei suutnud vastu panna. Ei raatsi lihtsalt lugemist lõpetada.
Autor, hariduselt meditsiiniõde hakkas kirjutama 54 aastaselt ja see oli tema esimene raamat. Respekt!
Olemas on ka samanimeline film, peaosas Queen Latifah. Vaatasin treilerit youtubest. Raamatu atmosfääri on sealt natuke tunda - selline kuldne ja mesine- aga minu hämmastuseks olid neegrinaised kõik noored. Mina kujutasin ette, et nad on 50-60.
Ja veel- pole aimugi, kuidas raamat meestele meeldiks.
Ja veel- tahaks seda eriti soovitada Sulle, kelle lemmikraamat jääst ja lumest räägib :D

PS
Enne Mesilasi lugesin Minu Hispaaniat ja kontrast on eriti kõva. Olin Hispaania suhtes üsna positiivselt meelestatud ja lootsin sinna kunagi oma jalad viia aga raamat võttis ära viimsegi soovi selleks. Kummaline, et autor pole näinud Hispaanias peaaegu ühtegi toredat asja (peale ühe pirukasordi ja keraamikafestivali). Kuigi raamatus oli päris huvitavaid Ekspressis ilmunud artikleid, siis see plogijuppide plärin, kui halvasti kõik kogu aeg on, nullis kõik ära. Ämm ei mõista kaunist intelligentset eesti piigat, hispaanlased on paksud, higistavad ja lärmavad, kinnisvarahinnad on laes, noored joovad ja ei suuda oma vanematest eralduda, söök tilgub rasvast jne.
Kuidagi ülbe mulje jäi raamatu autorist. Kindlasti vale mulje, autori kolumnid on ajakirjades mulle küll päris meeldinud.

Sama asi häiris mind Minu Moldaavias. Ma ei kirjutaks riigist, mis mulle kohe üldse
ei meeldi. Minu Ameerika, Alaska ja Eesti raamatutes oli tunda, et inimene vähemalt püüab võõrsil seda maad ja kultuuri mõista ja midagi sellest riigist on tema südames. Siis süda jõuab ka raamatusse ja raamat on hea. Minu Eesti oli päris tore.
Aga kirjutamisstiilidest. Hispaania-raamatus neiu pingutab kõvasti, et huvitavalt öelda:
"Hommikune värskus põgenes kui hirmunud loom, nähes, kuidas paks, täissöönud palavus alustas oma ümarate vormide toppimist majade vahele, inimeste peade kohale."
Khm.
Lähen mesilaste juurde tagasi.