22

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb.
Kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahavad
paljajalu paterdada.

Ei teagi, kelle looming, leidsin ühelt õnnitluskaardilt.
Sinililledest heldin ja valgel ööl ka ei saa magada aga tugevate vastu minemises ma veel kuigi tugev pole.
Lillepeenrad on täitsa lagedad alles. Koer kujundab seda ajaviiteks ümber vahelduseks tulbisibulate ülesvõtmisega. Maasikad on veel kahevahel, kas tõusta või edasi tukkuda.
Soojust oleks vaja. Rohkem soojust...

20

Koolitants oli sinnamaale üliäge, kuni auhindamine hakkas.
Ma lolli peaga jäin istuma ühe tublima tantsukollektiivi keskmesse. Ja nad võitsid umbes neli auhinda.
Olen mina nii mõndagi kuulnud ja näinud aga selliseid detsibelle pole kõrvad varem taluma veel pidanud. Ütleks, et nii Eesti otsib superstaari publiku lapsekisa kui noortebändide Proovika ergutushüüded tundusivad linnuvidinana koolitantsija-piigade noortest kõridest paiskuva röökimise kõrval.
Ma olen ilmselt nagu pensionär, kes on unustanud, mis tunne on teismeline olla. Kõrvalt vaadates peaks tunne olema umbes selline, nagu peale kolmandat klaasi veini.
Kurdistunult ja valutavate jalgadega kell 21.30 koju jõudes leidsin omaenda lapsukesed köögilaua ääres tuletikkudest maju ehitamas. Nad olid unustanud nõud pesta, lauda koristada, vannis käia, rattad kuuri panna, nad ei olnud leidnud külmkapist makaronisalatit ega tarbinud tatart aga nälga polnud end jätnud- otsas olid kõik juustud, vorstid ja terve vahvlitort.
Pugesin teetassiga voodisse ja keeldusin lastega igasugusest suhtlusest. Nõudevirna poole mitte ei vaadanudki.
Hommikul andsin teada, et õhtul tuleb perekondlik nõupidamine. Ma tahaks ka nädalavahetusel äkki raamatut lugeda või niisama jalutamas käia. Seekordsel weekendil ei õnnestunud mul selleks tunnikestki leida.
Ps. Ehmatasin just praegu end kaameks telefoniarvet nähes. Kuidas on võimalik poisil tekitada 103 sõnumit hinnaga 190 krooni??? Püha müristus!!! See on mingi arvutivärk ilmselt.
Ps. ps. Kuidas on võimalik, et Baltimaade suurimas Maximas on saadaval täpselt neli rattakiivrit, millest ainuke lapsele pähemahtuv maksis üle 400 krooni? Ostmata jätta ei saanud, sest täna on mingi rattavõistlus...
Aga Koolitants, jah, oli üliäge…
(eemaldub palderjanipudelit otsima)

Kolm kõrda poignenute kaitseks

Kolm kõrda poignenu öeldakse Vastseliinas 3 lapse ema kohta. Mulle meeldib endale rohkem mõelda, et mul on 3 pensionisammast. Tegelikult on pigem vastupidi ju - eks vanemad aitavad hoopis ise oma lapsi, nii kaua kui saavad. Mina olen oma emale ja isale küll väääga igerik pensioonisammas olnud.

Aga Iti siin arvas, et kesse kolm kõrd poignenut tööle tahass võtta.
Mina võtaks iga kell, kui ma tööandja oleks. Nii vastutustundlikke ja loomingulisi töötajaid juba naljalt ei leia! Ema ei saa endale lubada lahendamatuid olukordi. Kui väljapääsu ei ole, tuleb see lihtsalt kuidagi ehitada.
Olen alati arvanud, et emaks olemine on täielikult samaväärne mänedzeriametiga. Juhtida ja majandada oma pesakonda pluss pesakasti füüsiliselt, toetada kõiki moraalselt, hoolitseda emotsionaalse tasakaalu ja meeldiva sisekliima eest, pakkuda vaimset virgutust ja kultuurset meelelahutust, hoida paigas eelarve ja kollektiivi alluvussuhted.
Enda suled peaks ka selle juures veel läikima J
Ja seda kõike 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, haiguste, hädade, majanduskriisi ja PMSi kiuste ning pea olematu eelarvega!
Näidake mõnd 20aastast tipsi või pintsaklipslast, kes seda järele teeks.

Ja ei saa projekti ka kirjutada, et mul oleks verandat remontida vaja. Või- kui teed oma MTÜ, aga siis pidavat esimesed 5 aastat veranda olema avalikuks kasutamiseks.
Mul juba tekkis mõte, kuidas verandale avalik internetipunkt rajada!

Tõsta laps üles..

Teismeline siis. Omaenda, täiskasvanud inimese tasemele.
Nii räägiti meile Perekasvatuse Instituudi koolitusel “Tark lapsevanem, õnnelik laps”. Nn teismeliste grupis oli vaid viis ema. Mõttetu on Pärnus midagi taolist korraldada. Pärnakad on lihtsalt niivõrd targad, nad teavad ise, kuidas olla ja mida teha.
Samas annab väike seltskond turvalise ja mõnusa õhkkonna oma asju arutada.
Emotsionaalsed plahvatused? No minu laps ju.
Segamini tuba? Küsige minu ema käest ajaloolisi fakte..
Halb kõrvakuulmine ja osaline, spontaanselt tekkiv liikumisvõimetus? Stiilis – ma kohe lähen nõusid pesema, mhm, kohe liigume teleka eest vannituppa ja sealt magamistuppa. Ilmselt on seegi geneetiline kalduvus.

Teised emad kurtsid laste arvutisõltuvuse üle. Mul veel laste tunniajane arvutiaeg peab vett ja parooli nad ka ei oska maha võtta. Seniks kuniks. Ja kui ma ikka oma õrilad vallale löön, siis kebivad nad arvuti eest sööma kah.

Võibolla meie laste suht hea sõnakuulamine läheb varsti üle. Ega ma ei tea, mida teha, kui pärijad ühel päeval võtavad teatada, et nüüd teen mis tahan ja mitte üks mokakobin. Mina ei tea, kuidas neid mõjutada. Kui teisest inimesest hoolimist ja lugupidamist pole 12 aasta jooksul õnnestunud lapsele õpetada, ega siis ei anna enam midagi teha. Vaatad pealt, kuidas tibi mõne 30aastase käevangus minema jalutab või neelad hommikul kella 5ni palderjani, oodates poiskese peolt laekumist.

Psihholoog soovitas, et ei maksa autoriteetsust autoritaarsusega segamini ajada. Kui autoriteeti pole, siis autoritaarsus seda saavutada enam ei aita.
Täiskasvanud inimest- kelleks saamist teismeline ju hoolega harjutab- ei saa ju käsutada, kamandada, sõimata, alandada. Tähendab, et saab muidugi, aga need suhted pole siis enam normaalsed. Tuleb kasutada muid nõkse, et soovitud tulemust saada. Mõistlikust jutust mangumise ja manipuleerimiseni… mis kellegi puhul töötab. Ja vahel ei tööta miski. Kui inimene ei taha, siis ta ei tee.
Pisike näide. Meie kodus on köögi aknalaud kaks aastat paika panemata. Ma olen proovinud nii südamest südamesse kõneleda (mitte aknalauaga vaid selle võimaliku paigaldajaga), sõimata, keelitada ja anuda, ei miskit. Iseenda aknalaua külge aheldamine on veel ära proovimata :P

Kui laps otsustab midagi omal nahal ära proovida, ei saa enam kätt ette panna.
Päris jube mõelda. Nad ju arvavad, et nendega iial midagi ei juhtu.
Ma jooksen nii ruttu üle tee, et ei jää auto alla!
Mina ju pole arvutisõltlane!
Minuga küll midagi ei juhtu, kui võõrastega sõitma lähen!
Mina küll purju ei jää!
Oijah, raske on see emade elu…
Samas on asju, millega ma ei kavatse leppida. Mu meelest ei ole normaalne, kui laps vanema sinna saadab, kus päike ei paista. Ei ole normaalne, kui last ühtäkki enam miski ei huvita, ei taheta koos perega kuskile tulla v midagi teha, ainult arvutis istuda.
Kui mõni kavatseb kooli pooleli jätta ja 15aastaselt ula peale minna- see ei sobi ka mitte. Ja seda ma olen ka kuskil varem väitnud, et kui mu poeg kuskil külapoe ees Sarvikut rüüpab ja Võsapetsi saatesse satub, siis võite mu peale näpuga näidata ja naerda.

13

Väga imelik päev.
Kui silmad on märjad ja vihastamisest juhe koos, tulevad inimesed ja ütlevad sulle asju, mis päeva jälle heaks keeravad.
Kui oled mitu päeva endalt ja Jumalalt küsinud- miks, miks, miks mina, miks niimoodi ja miks just siin, tuleb äkki Jumalalt (ja/või iseendalt) väga lihtne vastus - aga vaat sellepärast.
Kas sa julged tõesti arvata, et oled seal, kus oled, Tema teadmata või sellepärast, et Temal poleks sellega oma plaan, siis oled ikka loll küll.
Iseasi, mis ma selle vastusega nüüd peale hakkan.

Ei tea, mis too küll tähendass..

.. et linnavalitsuse hoone katusel istuv tsirk situndas minu mantli põhjalikul täis :D ? Linnavalitsuse kättemaksuaktsioon kirjutava lihtrahva vastu? Pagesin kõrvalmaja peldikusse mantlit harima, hiljem saiaostuplaaniga kofikusse astudes avastasin tiheda paksujavedelarea ka käekoti pealt - brr, ei olnud vahva rahakotti kotist otsides näpud tuvi kingitusse pista, saiad jäid ostmata... aga natuke naljakas oli ka.
Kustpoolt see rahalaev peaks küll minu sadamasse jõudma?
Tööl läheb väga hõredalt ja nigelalt ja ebatoredalt aga basiilik kasvab mis mühin ja sammumõõtja näitab teist päeva 15 000 sammu erilise pingutuseta, täna oli juba keskpäevaks 10 000 sammu olemas.

Kas?

Ma vist tulen reedel Tartusse. Karta on, et pean mõne jõmpsiku kaasa võtma.
Avastasin, et Tartu kultuuriinfo on väga hõlpsalt leitav, head kodulehed täitsa. Aga-
kas Howli lendavale kindlusele peaks pileti eelmüügist tellima või piisab sama päeva hommikust? Kas eelmistel aastatel on väga suur tung jaapani multikatele olnud Athenas?
See vormelinäitus Lõunakeskuses on äge eks?
Kas peale gemmitegemise suurtele ka 10 ja 11 apr midagi lahedat toimub?
Ma pole ERMis veel käinud, kas 10-12aastastele võiks seal meeldida?

Programmi saab tiheda koostada aga ega me nagunii igale poole jõua.
Mul isiklikult puudub kange kultuuritarbimise soov hetkel. Tahan Toomemäe õhku kopsu tõmmata, loota mööda Rüütli tänavat lonkides tuttavaid nägusid kohata ja Tartu kõige paremas kohvikus mõnda i me pära st kooki mugida.
Soovitused on teretulnud.

Mineja

Tundub, et temaga on lõpp. Vähemalt nii mulle öeldi. Lähikuudel.
Lihtsalt hull lugu kui kahju....
Kogu me pere on temaga nii ära harjunud. Mitte et me iga nädal kohtuks aga paar korda kuus ikka. Sellest ajast peale, kui me siiakanti kolisime. Kohe saime tuttavaks, juba titest peale on lapsed tema juures kaasas olnud ja…
Aga ega ei ole parata. Majanduslangus.

Linnal ei ole ilmselt raha piisavalt Jannseni haruraamatukogu remontimiseks, raamatukogutädid ütlesid, et niigi ime, et katus nii vähe läbi sajab. No te vaadake seda katust! Ja nüüd see keskraamatukogu filiaal läheb kinni.
Maja ise olevat ehitatud 1872. aastal. Tolle aja kohta ilus hoone aga praegu hädine vanake, kes ootab rikast kosilast või võimalust uueks alguseks.
Maja taga on suur ja avar aed, täis vanu õunapuid aga seda kasutatakse vaid kord aastas, kui Jannseni preemiaid kätte antakse. Kui vahvaid üritusi seal saaks pidada, lastele, peredele…
Kõrval see ilus kollane on Koidula muuseum, kus papa Jannsen kooli pidas.
Meie peres on kõik selles majast raamatutarkusi taga nõudmas käinud. Titest peale. Katikene magas vankris maja ees kasvavate pärnade all, sellal kui mina ja suuremad sees raamatuid tuustisime. Kui lapsel juba keps all, lappas ta madalatel riiulitel papist titeraamatuid. Raamataukogutädid ei pahandanud järeltulijate rõõmsa säutsumise peale. Nood on üldse toredad. Tevad ikka meid kõiki nime ja nägupidi.

Saledaks ja siredaks :)

Teoorias olen mina väga tugev!!
Salendamise põhimõte tuleb sellest, miks sa paksuks oled läinud.
Kui sa sööd palju, siis ära söö :D
Kui sa liigud vähe, siis liigu rohkem!
Geniaalne, eks :D
Minul on töö juures väga lihtne toitumist kontrolli all hoida, kodus kipun üle sööma. Hommikul võileib ja kohv kodus ja siis tööl veepudel kõrval, märkamatult saab tühjaks küll. Lõunasöögiks midagi sooja ja õhtul kodus kuuest-seitsmest võiks köögi keelutsooniks kuulutada.
Põhiline on see, et nälgida ei tohi. Näiteks hommiku- või lõunasööki vahele jätta. Siis õhtul keha arvab, et mina tea, kuna jälle süüa antakse ja paneb kõik hoolega rasvaks tallele.
Paljud ei taha hommikul süüa. Siis muidugi ei taha, kui kell 24 öösel viimati sõid! Liiguta hommikul enne sööki natuke, jaluta koera, võimle, pane pesu masinasse.
Paljud väidavad, et pole aega tööl lõunat süüa. Loll jutt! 10 min ikka on aega. Kui tead ette, et tuleb kiire päev, võib ju kodust mingi soojendatava asja kaasa võtta. Vahepalad on tähtsad, et kõht liiga tühjaks ei läheks või kui lõuna edasi lükkub. Võta tööle midagi kaasa ja hoia kodus ka näljutsemise peletamiseks asju. Õun sobib, porgand, jogurtitopsike, keefir kodus moosiga. Aga mitte komm v küpsis!
Õhtul ei soovitata rasva ja süsivesikut süüa, nii et peale 6-7 söö ennem viil väherasvast juustu, võta jogurtit või joo klaas piima. No üks näkileib ka ei tee hullu. Või tee, piimaga või külmut marjadega.
Oi see õhtune aeg on kõige hullem! Kes poleks end kell 23 köögis ööoodet manustamas leidnud!
Veejoomisest pidada ka abi olema, mina iial 2 liitrit ei jõua ära juua aga näiteks kodus askeldades liiter pole proble.
Kaalujälgijatel on üks hea supp, mis koosneb kõikvõimalikest aedviljadest va kaunviljad ja kartul. Kõik muud asjad keedad ära: kaalikas, sibul, porgand, peet, porru, kapsas. Tomatikonservi võib maitseks panna ja soola pluss maitsetaimi. No ja seda suppi võid süüa nii palju kui mahub, 0 kalorit! Et perele teed pekiga ahjukartuleid ja ise lürbid seda suppi.
Ja rasva annab igapäevases toidus vähendada. Või asemel kohupiimamääret leivale, kanal nahk ära võtta, vahukoore asemel magustoit jogurtiga, lahjem hapukoor jne. Viinerid ja poekotletid sisaldavad palju varajatud rasva!
Edu!

nädalat vahetades

Imeilusat nädalavahetust rikkus vaid fakt, et võtsin lolli peaga ühe töö koju kaasa, mida ma ei viitsinud reedel ära teha. No ja teed ja süvened sa jee, kui samas toas üks hüppab hüppenööriga, teine proovib riideid selga, kolmas tahab niisama juttu ajada ja neljas, ilmselt kõva kuulmisega, vaatab all toas telekat. Ilmselt jätan asja öö peale, kui lapsed magavad.
Reede õhtul sai puhata ja mängida. Lauajalgpall kütab emotsioonid nii üles!
Laupäeval magasin 10ni ja siis tuustisin Katikesega pool päeva koristada, aknaid pesta ja õues riisuda. Küll oli hää!
Täna tegin ühes naisseltsis fimokoolitust. Tegin jah! Mina ise! Oli oma 20 õpihimulist naist ja minul oli küll tore õpetada, loodetavasti oli neil ka huvitav.
Väga armsasti ja lahkelt võeti mind vastu igatahes.
Alati kui aiahooaeg algab, tekib tunne, et palgatöö on midagi irratsionaalset, päris töö on kodus, majas ja aias.
Aed alles lirtsub, maja eest vaid sain ära riisuda. Aga kevad tuleb!

Haiguste ravi

Mul tekkis tahtmine teha sellel teemal postitus, kuna ümberringi on praegu niiii palju haigeid lapsi.
Kolme lapse emana olen istunud lugematuid tunde haige lapse voodi ääres ja arstikabineti ukse taga, ärganud öösiti, jooksnud sinepiplaastrite ja rohupudelitega.
Arvan, et umbes 10 enamlevinumat lastehaigust diagnoosin isegi telefoni teel naksti ära :D
Ma räägin siinkohal külmetushaigustest, tõsistemate tõbedega mul õnneks pole kogemusi olnud.
Krissu on olnud imeliselt terve laps, kiitus Issandale. Kolmeaastaselt oli ta viimati kapitaalselt haige ja viieaastaselt olid tuulerõuged, muidu mitte üks külmetushaigus. Ehk väike nohu vahel ja mõni kõhuviirus. Nüüd kuu aega tagasi oli tal üle aastate palavik, me kõik olime hämmingus.
Mihkel seevastu on mind tõsiselt proovile pannud. Alustasime paljudele emmedele tuntud lasteaiareziimiga- kaks nädalat lasteaias, kaks haigusega kodus. Oli nii palavikke kui köhasid, bronhiite, kõriturseid ja kõripõletikke, ikka pikalt ja erinevaid ja vahel ka ühekorraga.
Ma mõtlesin, see igavesti kestab. Aga kooliminekuga lõppes äkki ka põdemine otsa. Kooliajal pole tal kordagi palavikku olnud.
Katike on nende kahe vahepealne variant. Vahel on haige aga mitte pikalt ja taastub kähku. Adenoide lõigati tal 3aastaselt ja siis läks paremaks.

Ühesõnaga olen oma 12aastase põetamisstaaži jooksul leiutanud järgmised põhimõtted:
*Köhasiirupitel puudub mõte. Kui, siis kasutan kangeid siirupeid nagu Ventolin. Mingid Hedelixid ja Brontexid- mkm, mingi nädala jooksul ehk hakkab mõjuma heal juhul.
Pigem sinepi-jalavann ja sinepiplaaster. Kui mul endal on vastik kinnine ärritusköha, siis panen koorega keedetud ja katki pressitud kuuma kartuli lapi vahele ja rinna peale, auru hingan ka. Nüüd ostsin kuumaveekoti.
*Gripp-heeli ja Broncho-heeli löökdoos aitab väga hästi, kui varakult tõve alguses võtma hakata. Katikese koleda köha on see ära kaotanud pooleteise päevaga, olin ise ka suures hämmingus! Korra olen Angin-heeliga löökdoosiga oluliselt leevendanud oma jubedat kurguvalu ja muidu haiget olemist. Aga kui mees mul mitu päeva haige oli, siis ei aidanud löökdoos enam.
*Kõriturse korral on kõige parem laps ruttu vannituppa viia ja kuum vesi duššist jooksma panna. Veerand tundi istub seal auru sees ja annab järele. Kui kõriturse on esimest korda ja väga väiksel lapsel, tasub ehk kiirabi kutsuda aga hiljem mina seda enam ei teinud, sest a)haiglas pandi väga kange hormoonrohi peale, mida laps ei talunud ja b)haiglas saime alati mõne teise huvitava viiruse lisaks.
*Peale antibiootikumiravi või juba selle ajal peaks alati andma mõnd piimhappebakteri preparaati, et lapsel kõht korras oleks.
*Nohu ravida ma ei oska
*Immuunsust tõsta üritanud olen päevakübara ja c-vitamiiniga. On aidanud küll, kui viitsid paar kuud võtta. Kui Mihkel oli kaua aega väga haige, tegin talle kuuri Broncomunal-P ga, mis on nagu vaktsiin viiruste vastu. Augustis 10 kapslit, sept ja okt veel 10. Märtsikuuni püsis laps terve, olin väga õnnelik! Kahjuks seda vist ei müüda enam Eestis, mul mees Lätist tõi, seal on vabamüügil. Julgen tõesti soovitada.
*Kõhuviiruseid ka ravida ei saa, tuleb oodata, kuna jõledus mööda läheb. Juua, Gefiluse kapsleid ja söetablette.
*Palavikurohtu olen andnud siis, kui palavik on üle 38,3 kraadi. Ise olen teinud nii, et kannatan palaviku ilma tabletita välja, mingi ühe ööga küpsetab see viiruse minema. Kui kõrge palavik on üle 3 päeva, on ilmselt juba angiin või mingi muu põletik.

Ja kõige tähtsam: kõik väikelaste emad, kellele tundub, et haiguste jadal ei tulegi lõppu- tuleb küll!

eesti keel

Ma avastasin, et mu pere ei oska üldse eesti keelt.
Nad ei tea mis on pürst ega põrmand!
No kes tõlgib ära? Iti ei tohi :D!
Näiteks: Ma pia õkva prõlla põrmandu pürsti ja like lapiga är tegema, sis viil mõsu mõsema, õhva nüssma ja varsti saab lapjuga juba välla tüüle minna. Sa iks tiiat, kun on tuu lump, kun konna omma? Vai ei tiia sa säändseid asju mette?
Tiiat sa, määnne asi on lipõ?
no selle viimase laenasin Itilt, seda ma ise ka ei teadnud.

roheline

Pildid Soodlalt.
Istutasin täna umbes tund aega valgeid begooniahakatisi kassetist pottidesse. Siis kolmveerand tundi pikeerisin mätasharja niidikesi kassetti.
Täielik mõnu. Rahu ja vaikus. Kasvuhoones oli soe, päike paistis, muld lõhnas, tasapisi pusserdad taimevirna kallal... Muidugi kui seda 8 tundi jutti teha, siis äkki poleks nii tore. Kõik aiandinaised ütlesid, et peale tööd kodus nad küll enam aiatada ei viitsi.
Tasuks küsisin näpuotsatäie sidrunbasiilikut. Lahke peremees pani kaasa veel piparrohtu, estragoni, melissi ja dageeteseid. Saaks need juba peenrasse visata! Aga keegi võiks lume enne ära sulatada.
Kodus külvasin kressi ja see kasvab nigu pöörane. Huvitav, kas toda pannakse võileiva peale või? Niisama salatina vist natuke mõru.

Kahjutu lollakas

http://www.lootusefestival.org/
Selline suursündmus siis. Päris huvitav võib olla aga ma ma ei tea, kas minna v mitte.
Mulle isiklikult üliemotsionaalsed ameerika usumehed väga ei istu. Kunagi keskkoolitüdrukuna olid suured staadionikoosolekud hästi moes. Ma olin ka maru uudishimulik, tahtsin Jumala tiiva alla saada, et algaks uus ja täiesti murevaba elu… Aga alati pidin pettuma. Väljamaa jutlustajad tundusid nii eufoorilised ja tekitasid millegipärast süütunnet. Et miks sa idioot veel ometi kristlane pole. Või et kas sa ikka oled nii hea kristlane, nagu peab olema.
No võibolla ma oma plikaajuga lihtsalt ei jaganud matsu õieti. Ainukesed kristlastest tuttavad olid mu paar elusõnalastest klassiõde. Nendega koos käisin Albert Türnpud korra kuulamas TÜ spordihallis aga see tundus veel eriti võõras ja jube.
Siis käisin korra oma sõbra sõbra Priit Tammega teatris. Ja tont, Priit oli ikka nii hea kõnemees (ja ilus pikk poiss pealekauba :D ) ja kodutee oli piisavalt pikk, igatahes mingil hetkel said minul küsimused otsa, laiutasin käsi ja ütlesin- jah, ilmselt sul on õigus, mingi värk Jumalaga on olemas.
Aga läks veel palju aastaid, enne kui mul natuke usuelu moodi asi hakkas tekkima.

Vahel tundub, et olen friik. Lihtsalt, päris kurb on, kui pooled su sõbrad, 100% sugulasi ja 90% tuttavaid küll tolereerivad minu valikuid aga ei saa aru, mis häda mul on koguduses käia. Et on nii imelik uskuda millessegi, mis pole tõestatav, käega katsutav ega silmaga vaadatav.
Eile leidsin Lootuse festivali kohta veel sellise uudise
http://publik.delfi.ee/news/mitmesugust/article.php?id=21270237
ja no vaikses hämmingus lugesin kommentaare. Oo, millised seisukohad… Kommentaaride lugemine on alati suur viga aga näe, ma ei õpi ka kunagi.
Samas kui teisi delfi uudiseid lugeda, siis tundub, et mis siin maailmas üldse normaalset on. Mõni läheb kirikusse, mõni läheb Tõehetke, mõni võtab relva ja sunnib teisigi oma õnnetu olemise eest maksma.
Äkki ongi delfi kommentaatorid normaalsed ja hoopis mina olen lollakas, aga noh, seni vähemalt kahjutu lollakas :D

Kaisus

Udu on täna. Terve linn on selle kaisus. Natuke kõhe on uduga silla peal käia- silla algus ja lõpp on kadunud, kõnni nagu tühjuse kohal.
Hommikud on külmad, hea, et voodis kaisus soe on. Õhtul lapsed poevad meie voodisse oma uneraamatutega. Ma loen Katile praegu dr Doolittlet ja Maailma 10 suurimat mäestikku vaheldumisi. Üksõhtu oli raamat kadunud ja ma jutustasin peast, kuidas doktor Ahvide maale jõudis. Katile meeldis palju rohkem kui loetud kujul.
Kui ma olen õhtul liiga väsinud ja tüdinud, et Katile lugeda, teeme “kaisulast”. Piisab sellestki, et hea uni tuleks.
Otseselt kaisus magada ma ei saa, liiga palav on. Aga enne magamajäämist on see hädavajalik. Selga silitada. Juukseid näpu vahel kruttida.
Huvitav, et inimene on niimoodi loodud. Paljud loomad teevad oma pesakonna üksi ära ja elavad omasuguste karjas või lausa üksiklastena, ei mingit partnerlust. Aga inimene ei taha kuidagi unustada ema kaisus kogetud pesasoojust ja turvalisust. Kasvab suureks ja ikka otsib kedagi, kelle kurgu all ennast rulli kerida ja kogu vaenulik maailm ära unustada. Seks võib selle juures täitsa teisejärguline olla.
Kaisu on põhiline :)
Mu armsad sõbrad, kellel pole parasjagu kellegi kaissu pugeda- minu virtuaalne kallistus teile!

Sidrunivõi ja kokkuhoid

Sõbrad, mul seisab köögikapil viis pisitillukest purki sidrunivõid :)
Ma juba nädal tagasi sidrunid ära ostsin aga ei jaksanud peale tööd neid menetleda. Täna meeska oli nii pai ja riivis ise sidrunid ära, kus mul siis enam pääsu.
Toiduaineid ei tohi vist postipakiga saata nii et kellel isutab, ajage kepsud kõhu alt välja ja kebige siia.

Kas teil ka kodus ja tööl kokkuhoiupoliitika toimub?
Meil kärbitakse, kust aga annab. Kuuldes võimalikest suht ebameeldivatest muutustest hakkas kollektiiv kohe igast teisi lahendusi välja pakkuma:
*Müüa maha kontoriseintel rippuvad maalid koledast kidurast raagus puust ja foto marlisse mässitud tädist
*Ehitada tubadesse lae alla teine tasapind, et rohkem inimesi ühte ruumi mahutada
*Müüa maha sekretäri raadio ja lillevaas
*kasutada märkmikes alati lehtede mõlemat poolt ja kirjutada tekst igale reale
*Kasutada kirjutamiseks pliiatsit ja reedeti kõik mittevajalik taas märkmikest maha kustutada

Meil kodus on sääst olnud niigi kogu aeg. Vesi hambapesu ajal ei jookse ja tuled tühjades tubades ei põle.
Söögi pealt ma kokku hoida ei oska. Viimasel ajal olen lihtsalt võtnud nädala aja toiduraha välja ja üritanud pangaautomaati mitte näppida enne uut nädalat.
Aga ikkagi: täna käisin turul ja ostsin imeliselt lõhnavat Tõnissoni suitsuvorsti tont teab millest tehtud sardellide asemel, ostsin Pajumäe kohupiima juustulaadse piimatoote asemel ja natuke peaaegu punaseid tomateid kodumaise kaalika asemel.
Noh, vast ikka saab kuidagi edaspidi ka.

Vaatasin Ärkamise filmi, mis oli küll mu meelest päris vilets aga pani mõtlema, kui kiiresti asjad maailmas võivad muutuda. Oli vabariik, turvaline suht jõukas eluke (vähemalt selline pilt on meile sellest ajast joonistatud) ja nii viie aasta pärast viimane viletsus, nutt ja häda. Vastik mõelda.
Kesteab, mida me siin viie aasta pärast süüa võime.
Seni -
sidrunivõi ootab.

Loom leitud. Linnud ka!

Ehk täpsemalt mees 300 linnuga: tuvid, kanad, pardid, vutid, haned, paabulinnud, faasanid, papagoid jne. Kõik ilmatu keerulised sordid ja tõud india jooksukanadest hiina teemanttuvideni.
Lisaks bernhardiinid, kassid, kitsed, eesel, hõbe- ja sinirebased, tuhkur, opossumid, pesukaru, ümisejad, küülikud, kalad...emmm... surikaate tahab ta veel osta ja järgmisel aastal kaamelit...
Hull vend. Tulin ta poolt ja olin vaimustusest ogar. Ma ei väsi kordamast, et ma fanaatikuid armastan.

Kuhu karvad kasvavad...

Mida teha ullu õpetajaga?
Krissu terviseõpetaja on pensionieas mutike, kel on kole komme lapsi nätsutada. Ja tema õpetamismeetodid on.. veidrad.
Kasvuhormoonide teema. Õps kutsub klassi ette kõige pikema ja priskema tüdruku ja kõige pisikesema, kes on loomulikult Krissu. Õps haarab Krissul kaenalde alt kinni, tõstab ta õhku, kiigutab teda õhus ja sädistab: näete, temal ei ole need puberteedihormoonid veel aktiivsed, aga pole viga, küll tema kasvab. Siis patsutab suurt tüdrukut: aga temal jah näe kasvuhormooni juba küll ja veel.
Vahetunnis kõik põgenevad ta eest, et käppimisest pääseda. Krisul täna ei õnnestunud- õps oli sasinud ta roosatriibulisi juukseid, nimetanud sebraks ja küsinud, kas emale ikka juuksevärvi ka jäi.
Täna puberteediteema jätkus. Kutsus kõige vinnilisema poisi klassi ette, torkis näpuga vinne ta näos ja seletas: jajah, puberteedivinnid tekivad tavaliselt puudulikust hügieenist, jah, ebapiisavas hügieenis on asi.
Lisaks näitavat proua enda peal, kuhu puberteedieas karvad hakkavad kasvama.

Saate aru siis!
Järgmisel kolmapäeval on terviseõpetuses seksiteemad ja klass olla kergelt paanikas, et nemad ei lähe tundi ja kõik.
Klassijuhataja koosolekul ainult ohkas selle jutu peale ja ütles, et selle õpetajaga on räägitud küll ja küll aga nii vana inimene ei muutu.
Lisaks olla proua vanale inimesele omaselt pisut kartlik arvutite suhtes, sellest tingituna pole klassitäiel lastel praeguseni e-koolis terviseõpetuses veel ühtki hinnet. Arvuti olla tal laual küll kuid tema vaid heidab sellele murelikke pilke. Klassijuhataja arvas, et ilmselt on tal ehk mõned hindenumbrid enda taskuraamatuski aga mine sa tea....

Ruttu loomi vaja!

Mul on laupäevase lehe lemmikute rubriiki kähku mingit põnevat looma vaja, kes teab kedagi pakkuda?
Seast on kirjutatud, kaladest, koertest ja karvututest kassidest samuti, isegi krevettidest ja ämblikest lemmikloomadena olen kirjutanud. Veel millestki?????
Teemadena võib pakkuda ka mingit loomadesse puutuvat asja, nt on olnud karvahooldus, steriliseerimine, elektripiirded, koerte riided.
Eriti hea, kui lemmik asuks Pärnumaal.
Ette tänades!

Abist

Olen terve päeva veetnud helistades ja käies mööda erinevaid abiorganisatsioone. Rõõmustanud vahvate inimeste üle, kes pidevalt nende kõige vaesemate ja viletsamatega kokku puutudes on säilitanud optimismi ja positiivsuse. Ilusad inimesed! Piret, see käib sinu kohta ka :)
Ja jõudsin järeldusele, et kui inimene ikka ise tööjõulises eas füüsiliselt ja vaimselt terve kodanik on, siis naljalt päris nälga ja kuuse alla jääda ta ei saa. Ikka ise peab kõvasti kaasa aitama, et koos Kurja Saatusega pargipingil ööbida.
Pigem on raske muuta oma harjunud elustandardit. Ma ei mõtle mitte nõuandeid stiilis- "ärge käige enam igal aastal Egiptuse reisil, käige üle aasta" vaid seda, kui on dilemma, kas osta lapsele uued kingad või saata ta klassiekskursioonile.
Või tavaline pere, mis toimetulekumiinimumist allapoole otseselt ei jää, näljas ei ole ja abirahasid ei saa aga midagi suuremat ka ei suuda osta. Nt ahi laguneb ära, katus jookseb läbi või elektrisüsteem on igivana, eks, ülivajalikud asjad aga normaalse teenistusegi korral on selliste asjade jaoks paarkümmend tuhat krooni koguda täitsa ränk.
Või üksikema saab mõne erilise haiguse, mille ravile kulub suur raha ja senthaaval paigas eelarve vajub laiali.

Strasbourgis oli meie grupp Kohtla-Järve vene õpilastega pooleks. Nende õpetaja rääkis, et enamus neist gümnaasiumilõpetajatest pole Lätiski ekskursioonil käinud, kõik pole Tallinnassegi elu jooksul veel saanud. Ja olevatki võimatu midagi organiseerida, sest üle poole vanematest ostavad lapsele jope ja saapad ja millegi muu jaoks neil lihtsalt enam üle ei jää. Troostitu...

Tuvastasin veel seda, et Pärnus puudub koht, kuhu saaks abi ANDA. Riideid veel saab kuskile sokutada aga mööbli, tehnika vms-ga tuleb ikka kõvasti pead murda, mis ja kuidas.

Laste looming

Tühjendasin fotokat.
Kurg-Krissult
Punane auto-Mihkel vaatas Autode multikat
Kaardid-Mihkel tegi koolis naistepäevaks. Tehnikast inspireerituna tegi veel kodus mängimiseks linna poodide -jt ga.
Sinine pudelrakett ja lipp- Kati lasteaiatööd
Emme-issi pilt - sama
Kalevipoeg, paberist- sama
Ja mina ise polegi midagi viimasel ajal teinud :S

VEEL ÜKS keskus...

Kuulsin, et Pärnus on juba kaks nädalat avatud veel üks keskus- Uuskasutuskeskus, kuhu võib tuua kodus ülearuseks muutunud asju ja leida endale vajalikku kraami. Eliisabeti kirik vahendab seda abi.
Oo, lõpuks ometi, mõtlesin. Tallinnas ja Tartus tegutsevad taolised juba ammu. Milline hea võimalus viia kusagile laste väikeseks jäänud uisud ja mänguasjad ja leida enda tarbeks põnevat kräppi.
Teadsin, et see asub keldris. Sattusin mingisse pimedasse võlvitud ruumi, keldrikäigud hargnesid kuskile veel edasi, kõikjal vedelesid mingid ebamäärased riistandused. Nagu halvas unenäos. Uuuu, hüüdsin arglikult.
JAA, hüüdis hele hääl vastu. Olin õigest uksest mööda vaadanud.

Sõbralikust vabatahtlikust hoolimata oli ikka nigel pilt küll. Tibatilluke ruum, siin-seal riided. Mõtlesin hirmuga, et kui rahvas vana mööblit või lauanõusid jms tooma hakkab, kuhu need siis veel kavatsetakse panna.
Milline kontrast Pärnu keskusega!

Minu meelest on praegusel ajal selline keskus hädavajalik. Ja mitte ainult praegusel ajal. Pidevalt jääb ju kodudes asju üle, mööblist riiete ja raamatuteni. Mõni viitsib tuttavatele pakkuda või lehes kuulutada aga paljud veavad prügimäele. Või veel hullem- metsa alla.
Kolleeg kurtis, et ta ei oska kuskile panna oma vanu aga töökorras arvutimonitore. Üks noor ema tõi Shalommi kotitäie väga ilusaid lasteriideid ja ütles, et kui poleks kuulutust lugenud, oleks ta need prügikasti visanud.
Ise panin kord lehte kuulutuse- ära anda külmkapp. Kuulutus ilmus laupäevases lehes ja kapp kõndis laupäeva hommikul kell pool 9 meil uksest välja. Ja veel poole esmaspäevani sain telefonikõnesid, et tahaks kappi. Ligi 20 inimest helistasid!

Kas keegi teab, kuidas Tallinnas ja Tartus need keskused tegutsevad? Olen aru saanud, et need on MTÜd ja kogu personal on vabatahtlikud? Mille eest nad küll renti siis maksavad? Kas neist on kasu ka või on nad rohkem nagu tavalised kaltsukad? Ja kas on hea kraam või suures osas sodi?
Guugeldasin ja lugesin oma nukruseks, et Tallina Uuskasutuskeskus on hetkel majanduslikes raskustes. Taru oma paistis pildi pealt vähemalt väljaspoolt suht jube välja...

Pärnus on pikk tee funktsioneeriva keskuseni jõuda. Tahaks aidata aga ei tea kuidas. Ma Roti aastal sündinud, nodi mulle meeldib - sestap lahkusin tollest armetust keldrist peaaegu uue saapapaari ja kahe käsitsi tikitud kleidiga.

Veel on mul suur soov teha Rakvere eeskujul ka Pärnus raamatutäika. Tite täika toimus ja rahvast oli paksult.
Paraku mul puudub see julgus, et võtaks kätte ja hakkaks organiseerima. Lisaks pelgan seda ka, et mõni kolleeg ütleb- jummel, kust sul see AEG??? Jah, see aeg tuleks töö ja kodu arvelt aga ma leian, et see oleks hästi kulutatud aeg.

Meil on ka nüüd KESKUS

Pärnu sai uue poe endale mis on peaaegu nagu Talinas. Ometi saavad Pärnu tibid ka Suures Poes h(m)ängida, kuigi seinaäärseid pinke oli vähevõitu ja kohvikutes vähe kohti. Muzoon mängis kõvasti ja inimesed sahmisid poodidest sisse välja.
Mu meelest on Pärnu keskus normaalne. Sisekujundus täitsa meeldis. Kempsud olid väga ilusasti tähistatud :) Raamatupood oli teistsugune, peaaegu et stiilne isegi.
Ostsin ühe mustikakoogi, mis maitses imeliselt.
Natuke kitsas ju oli aga avamispäeval rahvast täis ka. New Yorker, mida noored väidetavasti nii kangesti ootasid, oli täis 89krooniseid T-särke, niikaugele kui silm ulatus.
Üks pood oli täidetud lillevaasidega. Novalux oli pagendatud keldrisse, kole kitsas ja kaupa täis tuubitud. 129 krooni eest oleks võinud dekoratiivjänese osta!
Nukker on see, et vabaaega veeta peale raamatupoe-kofiku pole ikka kuskil. Kuhu jäi reklaamitud kobarkino? Hea, et lavakese koht oli olemas kuigi publikut mahub sinna kuulama vist küll ainult paarkümmend inimest.

Mu meeskolleegid kurtsid, et meestel pole seal küll suurt midagi teha. Kui nad just naisele pesu, koerale kaelarihma või endale t-särki ei taha osta. Või raamatuid.
Aga muidu- ei relvi, ei tehnikat, ei sekspoodi, ei fotopoodi, ei spordipoodi.

Ma muidu suurtes kaupsides käia ei viitsi. Ei jaksa riiulite, poodide ja korruste vahel tammuda, et leida see kõige-kõigem pluus või püksipaar.
Kõige tihedamini käin ausalt öeldes hoopis Humanas kuna
a) see jääb mu koduteele
b) sealt olen leidnud kõige ideaalsemalt selga istuvamaid, kõige huvitavamaid ja originaalsemaid riideid.
c) firmariided on tihti tohutult üle hinnatud, kuigi materjal ja teostus ei kannata kriitikat
d) 1000kroonist mantlit ostes on ikka tükk aega rahakotis valus, Humanast 40kroonist mantlit ostes tuli lausa naer peale- nii odav! Ja sellist mererohelist ürpi pole Pärnus mitte kellelgi teisel!
e) minu jaoks on riided ainult riided.

Aga jah, Pärnu Keskuses minge maitske mustikakooki, see kohvik on sama firma, mis Haapsalus Müüriääre kohvikut peab.

Pekipõletus marsiviiside saatel

Seoses massööri kriitikaga minu füsionoomia pihta ostsin vesivõimlemise 10korra kaardi.
Esimene kord oli maru igav. Sai niisama vees aeroobika moodi sahmitud, haigutasin ja ootasin, millal otsa saab. Treener armastas 90aastate hitikesi.
Ihu oli täielikus hämmingus talle osaks saanud kohtlemisest: loksutatakse vees siia-sinna, sunnitakse painutama ja hüplema. Lihased ei valutanud järgmisel päeval aga olid kuidagi ühtlaselt kanged.

Eilne treener tahtis hinge seest välja võtta, sa jeerum.
Vahtkummist hantlitega võimlemine tundub naljanumber aga kui seda 15 minutit järjest vees teha - basseinis kihises põlevatest kaloritest!
Päris imelik, et jõuharjutusi (kätele, jalgadele ja kerele) tehakse 40 minutit järjest ilma ainsagi lõdvestus- või venitusharjutuseta. Või vesi lõõgastab isegi ja pole vaja? Nii palju kui ma treenimisest tean, võiks ikka vähemalt sirutada pärast natuke.
Basseinist end vaikse vigina saatel kaldale hiivates on tunne nagu vaalal kuival maal..
Muzooniks oli Katrin Karisma koos Kaitseväega marsilaulud või midagi taolist.
Keha oli ikka veel üllatunud aga juba natuke rahul ka. Täiesti võimalik, et mul on küljelihased.
Pärast ei tahtnud isegi süüa. Uni tuli kell 22, oli pikk, pehme ja magus.

Vesika kiituseks võib öelda, et pärast taolist jõutreeningut kuival maal on tavaliselt treenimata kehal järgmisel päeval lihased ikka väga haiged, siis mul peale kerge kangeolemise pole suurt midagi viga.

Vesivõimlemas saavad käia ka paksud, isegi VÄGA paksud inimesed. Nii pakse inimesi pole ma üheski trennis varem näinud. Piidlesin võimalikult vargsi mõne proua hiiglaslikke kehaosasid ja mõtlesin, et tubli neist mitte alla anda ja trennis käia.
Loodetavasti ma ka ei anna alla.

Ps Kõige olulisem jäi ütlemata. Ma ei läinud sinna tegelikult mitte niivõrd pekki põletama vaid selja- ja jalavalust lahti saama. Peale üht massaazikorda sain palju väiksema valuga kõnnitud ja viimased päevad pole peaaegu üldse enam valutanud! Või, noh, võimalik, et lihaskanguse kõrvalt pole mahti teisi hädasid märgata :)

Vastik ema

Mul on pesamunal selline kiiks, et ta ei kannata autosõitu. Sain sellest teada 3aastat tagasi ühel jubedal kolmetunnisel bussireisil, mille jooksul õnnetu lapsuke neli korda kilekotti täitis. Õudus.
Meil ei ole autot, pole kunagi olnudki. Sõidame haruharva, kui, siis tuttavate või minu vanemate autoga. Suurematel lastel pole seda probleemi olnud, vahel ainult kipub neil autos pea valutama. Aga Katike :S
Ta juba esimese viie minutiga läheb autos või bussis näost valgeks. Normaalselt saab ainult siis, kui ta kähku magama jääb- (ja õnneks ta pikema sõidu jooksul jääbki tavaliselt) või siis, kui ta istub bussis lahtise luugi all. Aga talvel ei saa ju nii!
Samas see on täiesti X-faktorist sõltuv. Me oleme bussiga tulnud ürituselt ka nii, et Kati on rammusat suppi ja kukleid kurguni täis ning müdistab ja kilkab sõbrannega terve sõidu aja nii et buss kajab. Ei midagi paha!
Nii et mina ei tea, millest see sõltub.
Olen proovinud talle anda mingeid mustikamaitselisi iiveldusvastaseid tablette aga ta oksendas nad välja. Tõsi küll, ma ei andnud neid talle enne sõitu vaid selle ajal juba.
iseenesest pole see suur viga aga piisavalt häiriv. Kuskile temaga reisida ei saa, ka lühemate sõitude jaoks tuleb varuda kannatust ja kilekotte.
Praegu sõidab lapsuke koos oma lasteaiarühmaga bussis Tartu poole Lotte etendusele. Lootsin, et tükk aega möödas, ehk saab ikka hakkama. Ei saa :( ! Helistasin kasvatajale- Kati oli hommikul söödud pool pasteedisaia ikkagi kilekotti toimetanud, siis magama jäänud ja praegu pidi juba veidi rõõmsama näoga olema.
Miks ma pidin ta sellele sõidule üldse lubama! Olen ikka rumal ema.

Kujutlusvõimest

Ma tahtsin ainult öelda, et mu pärija on pärinud 100% minu kehvasid isiksuseomadusi. Näiteks hea kujutlusvõime. See on vahel hea asi aga mulle on ta rohkem piinu valmistanud ja tuleb nii välja, et Krissule ka.
See film, Walk the Line, eks. Lubasin seda lastel ka natuke vaadata, sest teadsin, et hea on. Alguses aga oli stseen, kus vaene Jonny vend ketassae otsa põrkab. Ma juba arvasin, et nii läheb ja käskisin lastel igaks juhuks silmad kinni panna. Aga seda kohta otseselt ei näidatudki, ainult saagi ja siis hiljem verise särgiga surevat poissi.
Ja Krissu ei saanud enam magada! Ärkas pidevalt öösiti üles ja kaebas, et muudki unes poistesaagimine käib. Mis see aitab, et ta ei näinud, kujutlusvõime noh!
Ei saanud muidu, kui ostsin karbitäie palderjanitablette ja laps magab kut miska. Eile said need otsa ja laps muudkui helistab, et kas sa ikka ostsid uue. See ei loe, et äkki prooviks nüüd ilma magada, ta kujutab ette, et niikuinii ei saa magada ja ei magagi.

Mina jällegi vaatasin kunagi lapsena telekast Ugala etendust Valge surm (või katk). Millest lavastus oli, ei mäleta aga issarist kui jube see oli! Sünge muusika ja suured valged vigased käed lavakujunduses. Ma ei saanud mitu ööd magada, nii kui silmad kinni panin, hakkas etendus silme ees jooksma ja jube muusika kõrvus kumisema.
Vabisesin hirmust!

Maria, kuula seda!

Kuna Maria absoluutselt ettevaatamatult juhtus eelmise postituse kommentaaris mainima, et ta U2s midagi lahedat ei leidnud, peate nüüd ära kannatama minu kirgliku seisukohavõtu.
U2 EI PEA kõigile meeldima, tõesõna ja sellest pole midagi, kui üldse ei meeldi. Aga kui keegi ütleb, et talle U2 raskelt meeldib, siis minu süda on 50% juba võidetud. Ok, 25%. Öelge veel, et olete loomasõber – noh, ütleme nii, et suht raske oleks mul siis teid vihata :D
U2 on minu lemmik olnud titest peale ehk 14aastaselt. Lindistasin Luksemburgi raadiost kassettmaki peale ja kuulasin nii oma teismelisevaevade kui rõõmude saateks. Sinuga ja sinuta ning Ma ikka pole veel leidnud mida otsin olid põhilised.

Sellepärast meeldib, et Bono hääl ühendab minu jaoks nii ülima paueri kui õrnuse. Laval tundub ta (ja ka bänd) alati olema 100%, nii muuseas tehtud kontserte pole ma juhtunud kuulama. On see siis turundustrikk või ei, aga mulle meeldib ka see, et Bono trügib uudistesse oma poliitiliste seisukohavõttude, mitte hotelliskandaalidega. Ma ei oska kommenteerida, kas ta võitleb alati õigete asjade eest aga vähemalt tundub, et tal on süda sees. Ning vähetähtis pole seegi, et Bono on kena meesterahvas…
Ja muidugi suur osa nende loomingust on imho geniaalne. Inimese iseenda otsingutest, armastusest, võitlusest. On nii tormilist rokki kui hinge käristavaid armastuslugusid.
Kui keegi tahab nendega tutvust teha, siis üks best of the best lugusid on minu jaoks kindlasti I have still found what I`m looking for
http://www.youtube.com/watch?v=vMGJ9idwGFU&NR=1
see on live Mehhikos aga laul ise algab alles 2.30 minutil.
Saate ju aru, et sellise kontserdi eest – kallis vanaema, anna andeks, ma enam ei müüks sind maha – mingi paar kuud vett ja leiba süüa poleks mingi probleem!
Leidsin U2 laulmas sama lugu ühes väikeses Harlemi kirikus koos neegrinaiste gospelkooriga, päris omapärane! Näe siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Pr5Qv6By8r4&feature=related

Väga pauerirohke on Vertigo
http://www.youtube.com/watch?v=PaV5UCMsW-8 , minu lemmikoht on 2.40 peal.
Klassika on ka the One, Wih or Without You, The Pride, Where the streets have no names, Sunday Bloody Sunday jne.

Siin on Elevation, aga ma ei saa aru, miks see CSI jura siin ees on.
http://www.youtube.com/watch?v=LTanoGXa4-A&feature=related

Kõik lood muidugi pole asjad. Window in the skies või Beautiful Day on suht igavad poplaulukesed. Ja plaadidki pole vennad.
Aga oleks tore, kui keegi ka oma lemmikute koha pealt siinkohal midagi kostaks. Pange kommentaaridesse mõni oma best of the best link.
Ps. Kes õpetab mind videolinke panema, teen välja. Ma olen mitu korda yuutuubi kasutajaks üritanud regada, ei õnnestu.

Kõik erinevad, kõik võrdsed

Pealkirjalause pärineb mingist kampaaniast.
Eelmisest postitusest selgus, kui erinevalt võib üks ja seesama asi inimestele mõjuda. Sõltuvalt kuuseisust, enesetundest, iseloomust jne.

Tegelikult on sellega maru raske, et kõik inimesed on erinevad.
Mõne poliitilised veendumused on sellised, et kuku pikali.
Mõne usulised veendumused tunduvad täiesti absurdsed. Mõni ei tunnista jumalat ega kuradit.
Mõni jookseb tänavakakluses pikemalt mõtlemata appi, mõni jälle tsuskab sekkujale väitsaga.
Mõni pooldab uriiniravi ja teine jällegi aspiriini.
Mõni loeb koomikseid, teine Dostojevskit.
Mõni peseb kempsupotti sidruniga, teine uhab pudelitäie Domestost nädalas.
Ja kõige imelikum on, et nad kõik teevad enda meelest õigesti.
Mine proovi inimesele öelda, et kuule, sa teed ikka täitsa valesti. Et hull oled peast või, tee ikka nii nagu mina st õigesti.

Ai seda on valus kuulda. Mina näiteks vihastan, kui mulle öeldakse, et ma oma lapsi valesti kasvatan. Mitte et seda tihti tehakse, aga lihtsalt, see solvaks mind.

Nii raske on endast erinevaid isikuid ja tõekspidamisi lasta olla. Mõne nähtuse puhul tahaks kohe tormata Delffi kommentaare paiskama.

Aga elu teeb tihti inimeste kulul nalja.
Mulle näiteks ei meeldinud omal ajal kidurad vinnilised poisid. Paraku meeldisin mina neile :S.
Vähe ma ei kiristanud hambaid, kui TRÜ Klubis diskol ikka ja jälle mõni selline eksemplar mind tantsima võttis sellal kui sõbranned Mait Malmsteni sarnaste kuttidega kepsutasid. Ma olin nohikumagnet!
Punkarid ka ei meeldinud. Tõsi, kui ma oma kalli punkariga 14 aastat tagasi ühel sünnipäeval tuttavaks sain, siis polnud tal harja parajasti peas...
Lastega ei meeldinud mulle suhelda.
Koristamist pidasin elus umbes seitsmendajärguliseks.
IJ-i pidasin maailma kõige lahedamaks meheks.
Aiatööd ei sallinud silmaotsaski.

Elu tegi korrektiivid, nagu mu ema armastab öelda.
Aga näe, ikka veel on nii raske suud kinni hoida ja teiste inimeste elu ning põhimõtteid kommenteerimast hoiduda. Alles üleeile vaidlesin üksi nelja kolleegi vastu, miks Tartu on elamiseks etem linn kui Pärnu. Täiesti, täiesti mõttetu vaidlus aga mina ajasin ennast nii leili sellega!

Täna sain teada, et U2 tuleb Euroopa tuurile.
15 aastat tagasi - mäletan selgesti- kirjutasin päevikusse, et kui U2 tuleks siiakanti kontserti andma, oleksin valmis oma vanaema maha müüma, et sinna saada. Mul oli kusjuures täiesti tore vanaema!
10 aastat tagasi istusin raadio ees ja kuulasin, kuidas Mihkel Raud kiitis, et kes nüüd ja kohe Helsingisse ei sõida, ilmselt U2e iial nii lähedal Eestile ei kuule. Oodake te, mõtlesin. Las mu tited kasvavad, siis.
Ja nüüd... kallist vanaema pole enam, tited on suured, mis siis nüüd?
Kas see on mulle veel tähtis või mitte?
Mida ma nüüd oleksin valmis maha müüma, et neid kuulda?

Selle pika ja segase sõnumiga tahan öelda, et las inimesed olla erinevad, kui nad oma põhimõtetega kellelegi haiget ei tee.
Davaite zit druzna!

Pildi on Krissu kuskilt tõmmanud. Ja kõrrelised mulle blogipäisesse istutas ka tema.

Eksperimenti- alga!

Eksperimendiks vajalik:
film "PS I love You"- olemas
2 pakki salfakaid- olemas
läppar-olemas

Meeleolu- positiivne
emotsionaalne tasakaal- olemas
eelhäälestus- pisut skeptiline
viimasest õnnetust armastusest möödas- 14 aastat
Praegune suhe - toimiv
Eksperimendi eesmärk: selgitada välja, kas eelnimet pisarakiskuja-bestseller suudab minuski silmavee lekkeid esile kutsuda :P

Hiljem...
No mis see siis nüüd on!
Mitte midagi!! Saate aru, mitte pisarapojukestki. Mitte mõtetki ei tekkinud, et nuuks, nii pahasti ja nii kurb ja silma võtab niiskeks. Ma ikka suht kergesti muidu vesistan filmide peale.
Äkki on mulle munad kasvanud???
Ja ma küsisin isegi videolaenutaja (tõsi küll, naissoost) käest, et kas on ikka piisavalt kurb film. Tjah, tunnistas ta, võttis küll nutma.
Ebaaus. Ma tahan ka naine olla!

Filmimuusika meeldis. Ja Iirimaa, ooo. Mul on Iirimaa driim juba väga ammu. Need filmi-iirlased olid nii .... mmmm...
Aga kaunite tunnete suhtes näe olen ma ilmselt immuunseks muutunud :(

PS. Ma leidsin üles oma eelmises postituses kaotatud asja ja Krissu on jälle palavikuta.
PS. I still love you

ekstaole

Ongi koolivaheaeg kohe platsis.
Poisil kõik viied, plikal 3 nelja ka.
Rõõmu rikuvad faktid,
*et mul on vist kadunud üks väga tähtis ja palju maksev asi
*et krissul oli plaanis koos sõpradega sünnat pidada aga tal tõusis eile õhtul jälle palavik üle 38
*et suutsin end eile välja vihastada ühe kulturniku peale. Talle saadeti 4 tillukest kahjutut intervjuu küsimust, mille peale ta vastas 160realise jutustusega oma tublist tööinimeseelust ega nõustunud seda lühendama. Seepeale piiksatasin mina, et suht enesekiituse mulje jätab jutt ja tema muidugi solvus ja mina tundisn süümekaid aga tema puššis edasi ja päeva lõpuks oli mu juhe ikka totaalselt koos. Õnneks lõppes mu päev massaažiga mis oli just see mis vaja aga
*massažist vangutas mu selgroo väljanägemise peale pead ja käskis endaga tegeleda ning vihjas kõhulihastele, mis nigu peaksid selgroogu 12 lüli ulatuses toestama, ai, see oli valus kuulda...
Pffff....

Kuhu põgenevad blogid?

Lihtsalt, täna rullisin oma google readerit ja võtsin mõned nimed maha. Mäletan oma pettumust, kui Karikate emanda blogi järsku kadus. Kas keegi teab, on ta kuskil mujal nüüd?
Polegi kõrvalseisjate asi iriseda, et kus ta nüüd blogi pani. Tahtis ja pani, noh.
Viskas kopa ette võhivõõrastele oma elu näitamine.
Arutasime Mariaga, et mis meie blogidest saab, kui me lusika nurka viskame. Minu paroole ei tea keegi näiteks. Aga ma kindlasti oma mätast ainsagi vihje ega lõppsõnata lihtsalt ära ei kaotaks.

Kunst on pikk!

Mu selg on tollest ümariku kehaosa pial istmise tüüst ikka puhta p-s. Siit ai ja säält oi. Pea nakas kah valotama ega väikse asja perast. Ja õlad, mu meie, mul on orja vaja, kes igal õdagul mu teatud kehaosi mudiks.
Eila sain alles pool 7 koju, käisin näituse avamisel. Ei saa torisemata jätta, et kuigi näitus oli peris lahe, olid talina kunstmikud laua koormanud vaid veinipudelitega, ei vett, ei küpsisepojukestki.... Mitte et see kohustuslik oleks aga mehed, noh, mehed. Rahvas piale pikka päävatööd tuleb ja nigu haukaks ka midagist meeleldi.
Ma seda viga ei tee, et tühja kõhu peale veini kulistan, pärast läen lauluga koju ja tee nõnna libe niigi :D
Vat naiskunstnikud ikka tavaliselt korraldavad mingit frukti või soolapähklit avamisel, on olnud klaverisuurune kandik kartulijahukrõpse, mõni imeline daam on üllatanud ka lavassirullide või kiluvõileibadega. Viiralti värviliste litode näitusel anti eresinist absinti ja liköörikomme, Mongoolia kunstnike dessandi puhul viina ja shampust on ka olnud. A põhiliselt ikka odav vein, valge ja punane lamav rumeenlane.
Muidu mulle avamised meeldivad ja kunstnikud kah. Lahe on vaadata, mida Billeneeve jälle selga tõmmanud ja kas Sirami tualett paljastab seekord dekoltee või ta pikad jalad. Kui tegemist on nongratalaste või muidu poppide-moodsate-sügavamõtteliste kunstnikega, tehakse avamisel ka aktsiooni või tegevuskunsti. Viimati mängisid jänesemaskides mehed sulgpalli. Eelviimati võeti uksel kõigilt sõrmejäljed.

Tegevuskunsti etendused võivad olla jummala ullud aga teistpitte lahedad kah. Pärnu mudaravila mahajäetud maja, eks, kes teab, seal olen ikka igast elamusi saanud. Kõik need pisikesed protseduuritoad mõjuvad niigi tontlikult oma roostes vannide, dusside ja arstiriistade kappidega.
No ja siis on ühe toa lakke riputatud tosinkond surnud kana. Teise põrand kaetud liivaga, millel lesib trikoos naine. Kolmas tuba on üleni kaetud fooliumi ja südamekestega. Neljas täis veetud nööre ja lae all istub paljas mees, kes tinistab nende pingul nööridega. Tühja basseini põhja on laotud kõrkjatest ja surnud kaladest ruut, selles ruudus viskleb järjekordne poolalasti piiga (ps. on talv ja kivipõrand on jääkülm). Koridoris jalutab pikas valges rebitud kleidis piiga, hullunud pilk silmis, ümiseb tasa ja veab nöörist mingit katkist mänguasja...
Ja see pole veel midagi, üks aasta kärsatati kontserdimajas searümpasid ja lõigati neid tükkideks, lendas toorest liha, värvi, vilja ja pudelikilde... ooo, sellest tuli suur skandaal!

Et siis tänu kunstnikele on elu ikka uvitav:D Mis siis, et minu pisike aju alati igas kunstiprojektis mõtet välja ei jaga.

Ja veel tahtsin ma öelda, et mees tegi lapsega eile me aeda iigellumememme aga hommikul oli memmaril nägu peast söödud kõige porgandiga, uuh, jube! Ei tea kas seda tegi meie jobust koer või hullunud varesed. Nood viimased üritasid täna hommikul tihastele mõeldud rasvapallide kallal maiustada ja istusid niitpeenetel oksadel nagu mingid koolibrid, jummel jah näe vist neile kah majanduskriis kohale jõudnud ja püüavad ära tihaseid koondada.
Kui ma õhtuks veel teovõimeline olen, tahan selle Kevadtulebikkagi lumememmetriki ära teha, et panen lumememme tühja kolpa põleva küünla ja mätsin uuesti pea kinni ja siis inimestel on uvitav vaadata leegitseva peakoluga objekti me hoovis :D

ps ja ma seepärast pursin siin mägieestlaste keelt, et mu töö on nii loll paar viimast päeva. Võru keel aitab mul mõistust säilitada ja mäletada, et kusagil on ka teistsugune, päris elu

Kas?

Kas reiki on hea ja õige asi?
Mul on võimalus minna kursustele aga ma natuke kardan, et mingeid energiakanaleid seal avatakse ja midagi pühitsetakse jne. Mul praktilise õpetuse vastu pole midagi, et kuidas tablettideta peavalust vabaneda ja nii aga kui mingid vaimsed õpetused sellega kaasnevad, siis muutun umbusklikuks.
Mitte et ma keha ja maailma energeetikat ei usuks. Igasugused veidrad seadused kehtivad, mida teadus pole suutnud ära seletada.

Raske elu

Elu on vahel nii vaenulik ja hirmutav, kas teile ei tundu?
Haigused ja õnnetused piinavad keha, reetmised, kurbus, mured ja inimeste hoolimatus ning õelus muserdavad hinge. Sõjad, kriisid ja muud jubedused laastavad riike.
Raske on aeg-ajalt meeles pidada ja uskuda, et
* Igal asjal on mõte - kes teab, milleks miski hea on
* Iga asi läheb ükskord mööda - kuigi vahel võib see väljakannatamatult kaua aega võtta
* Mis iganes toimub, Jumal ei lase sinust lahti - kui sina temast lahti ei lase

Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes tema kavatsuse järgi on kutsutud. Roomlastele 8:28

Oh, nii raske on nõustuda, et parasjagu toimuv vastikus "ühtlasi heaks tuleb." Pffff!
Kui see möödas on, siis tagantjärele tavaliselt tundub küll- jah, see oli hea selleks et.
Kuigi ma arvan, et on asju, millega iial ei saa leppida, kuiväga sa ka püüaks.
Näiteks Eliisabeti kiriku pastor (endine) kaotas mõned aastad tagasi autoõnnetuses oma tütre. Õudus.
Aga
Samas olen ise kohtunud mitme naisega, kes on matnud oma lapsed. Ei olnud neil mingit kibestumist. Üks naine oli kirjutanud raamatu ja ta pidas terve pika seminari sellest, mida talle lapse kaotus tähendas. Ja see oli hea sõnum. Leppimise, eneseleidmise ja armastuse sõnum. Ma ei suudaks seda uskuda, kui ma poleks seda naist näinud ja temaga rääkinud.

****
Poisil on täna jälle opp, võetakse traadid käest välja. Õnneks oli mehel vaba päev, saatsin nad kahekesi haiglasse. Mina olen selle koha pealt nõrganärviline. Mees käis Katiga adenoidiopil ka, nii hea, et vähemalt üks rahulik inimene on perekonnas.

Eilne sünnipäevalaps jäi eile õhtuks 38,3 palavikku. Tema, kes oli viimati palavikus 3aastaselt! 5aastaselt olid tuulerõuged ja rohkem pole ta haige olnudki. Ei nohusid-köhasidki. No kõhuviirused on vahel kimbutanud.
Ta ise on ka absoluutselt üllatunud ja õnnetu oma haigusest, sest ta pole sellega lihtsalt harjunud.

Lapsuke

Sünnipäevalaps-naistepäevalaps
12 on nüüd vist paras tiinekaiga küll?
Lemmikud:
must värv, Avril,Vanilla Ninja, rulad, vampiirid (raamat ja film Videvik)

Uus asi

Andke andeks aga pole aega lobiseda.
Mul on nüüd uus asi kodus. Novaluksis oli 1000 krooni pealt 300 peale alla hinnatud. Müüja vaatas mind kaastundlikult ja küsis, et kuidas ma selle ära kavatsen viia.
No, ma ei tea, Jumala abiga, vastasin mina ja lohistasin karbi reipalt uksest välja.
Mitte et ta oleks väga raske olnud aga hiigla suur kobakas. Keset Rüütli tänavat hakkas karp koost lagunema, tassisin ja vihastasin.
Kui karbiga kontorisse jõudsin, oli keel ikka päris vestil. Kolleegid imetlesid asja ja läksid ostsid endale ka kamba peale ühe tuppa ajaviiteks.
Tuttav aitas asja autoga koju viia ja pusisime selle poisiga koos kohe kokku.
Täitsa lõpp kui lahe! Selline hasart tuleb sisse ja nii lõbus on! Mina võitsin Mikut 3:1, Issi Mikut 1:0 ja Miku Krissut 1:0. 300 krooni eest lõbu laialt!
Ah et mis see on?
Lauajalgpall loomulikult :)

Kes mind hoiab :)

Ma ise pakun, et Issand! Mõni tuttav tänab ingleid, kui midagi hästi on, mõni vestleb Universumi Energiaga ja mõni on lihtsalt rõõmus, ilma erilise tänamisvajaduseta.
Eks kõiki väikeseid õnneasju ja toredaid kohtumisi võib lihtsalt vedamiseks nimetada. Mina ei nimeta, aga las teised teevad nii, nagu nemad arvavad.
Lihtsalt...
no kuidas saab juhus olla, et sa otsid mitu aega enda sees lahendusi ja uusi suundi ja siis järsku, ühel päeval, kahe tunni jooksul kohtad sa kolme inimest, kes
1. tuletavad sulle meelde, kes sa oled, mis sind tõeliselt rõõmustab ja mille tegemise oled ära unustanud
2. pakuvad välja enesetervendamise ühe meetodi
3. näitavad omaenda elurõõmust ja siirast heast usust tulvil isikutega, et kõik on võimalik, kui on olemas kirg oma tegevuse vastu.

Muuhulgas käisin tekstiilikunstnik Anu Raua koolitust piilumas ja tegi siirast rõõmu kohata paljusid vanu tuttavaid, kõik sama isetegemise kiiksuga kui sa ise. Inimene on ikka õnnelik endasarnaseid kohates, eks. Ja Anu Raud. Ma ei tea, mis imeinimene ta on. Suurt midagi rääkimata, oma lihtsal, muhedal ja sõbralikul moel kursuslaste vahel askeldades kiirgab ta sellist soojust, et kõigil on ilmatu tore olla. Mulle piisas viiest minutist temaga suhtlemisest ja ma lihtsalt naeratasin paar tundi omaette.

Pagan, see õige eriala ja kutsumuse leidmine on ikka nii tähtis. Elu on liiga lühike, et teha poolkõvalt asju, mida sa tegelikult ei armasta. Aga kui armastada mitut asja korraga? Millele siis keskenduda?

Kas sina teed seda, mida sa oled tegema loodud? Või alles otsid?

hädade leevendamisest ja arenguruumist

Kodusolemist ja tervenemist oli ilmselt mu vaimule rohkemgi vaja kui kehale. Miski tasakaal on tagasi - aga kui kauaks?
Ainult unenäod painavad, midagi on veel lahti harutamata. Ja kehaliselt pole veel kõik ok. Aeg lihtsalt olemiseks ja mõtlemiseks on nii hädavajalik. Kuidas küll seda aega leida teisiti, kui haiguse kaudu? PEAN PEAN- sundusest nädalakski lahtisaamine annab nii palju iseennast tagasi.

Kohalik idamaavana rääkis, et vaimne saast põhjustab ka mürkide kuhjumist füüsilises kehas. Oh, oleks see vaimse saasta vältimine lihtne! Sama lihtne, kui vältida stressi või hmm, hoiduda õhtusest mugimisest või võtta pärast mitut aastat kätte ja minna trenni.
Perearst soovitas seljahädade leevendamiseks võimelda. Ja muigas minu vastuväite peale, et nüüd ma ju haige olin ja kohe ei saa trenni tormata.....
Kohutav, kui mugav võib inimene olla. Ja tahtejõuetu. Ma usun seda täitsa, et haigus annab millestki märku, on see siis puhkusevajadus, sobiv toit või liikumisvajadus.
Aga mina ütlen jajah, ja lasen vanamoodi edasi.
Kõige raskem on võidelda külmkapiga. Ja mitte ainult minul. Õhtul kell 19-23 käib meil elutuba-köök liinil tihe liiklus, kuigi õhtusöögist vaid tunnike möödas. Mind aitaks vaid lehmaketiga taba külmkapi ees.
Aga... mõtle kui tore, kuna on arenguruumi! Oleksin ma pikajalgne blondiin suurusnumbriga 36, mille poole siis püüelda oleks?

See kehtib kõikide ebatäiuslikkuse ilmingute kohta. On arenguruumi! Ja vaata, see on hea! Ma saan valida, veel saan. Vähemalt mul on see illusioon.
Kas võimelda ja vähem süüa või rasvuda, känguda ning haige olla.
Kas raamatut lugeda, omaette mõelda või teleka ees passida.
Kas igale tööle ja tegemisele maksimaalselt keskenduda või ajahädas sipelda ja stressata.
Kas põdeda luhtaläinud suhete ja käestlastud võimaluste pärast või õppida eeskätt ennast armastama.
Kas põdeda asjade pärast, mida sa muuta ei saa või lasta vabaks ja loota Jumalale.
Oo, see viimane asi on eriti hea! Kontrollifriikidele ehk raskem kui oma loomult käegalööjatel ja mittevõitlejatel, nagu mina.

On asju, mida ma olen üritanud enda juures muuta 15. eluaastast peale. Kasvõi seesama maiustamisvajadus või pidev käegalöömine. Pole õnnestunud. Aleksander Pulver tegi mingis loengus isiksuseteste ja ma olin nutma puhkemas, kui rääkis, et oma põhilisi isiksusejooni muuta ei saa. Et ma olen nii palju vaeva näinud oma emotsionaalse labiilsuse ohjeldamiseks aga tolku netu miskit :(
Aga praeguseks ma suudan siiski enam-vähem seda kontrolli all hoida. Vahel petab ära ja suurem osa inimesi ehk ei teagi, et ma olen tegelikult neurootiline tasakaalutu enesekeskne melanhoolik....

vaesusest, jälle..

Tänane Reporter näitas ühte järjekordset vaest ja õnnetut üksikemmet. Kas see hakkabki nüüd traditsiooniks kujunema?
Ma ei saa ise ka aru, miks sellised klipid minus trotsi tekitavad ja blogis urisema ajavad.
Võibolla sellepärast, et paljudel juhtudel on tegemist nii hoolega õpitud abitusega, et 4 minutit teleaega petab vaataja vabalt ära. Täiesti valus, kui paljud inimesed on sotsiaalselt nii oskamatud, et suudavad elada vaid siis, kui sotsiaaltöötaja neid pilpal kannab. Ma olen seda nii mitu korda näinud: oi, vaene inimene, aitame, hoolitseme, anname, teeme. Ja nii kui käsi alt ära võetakse, vajub kõik jälle koost laiali.
Keeldun teleka ees pisarat poetama ja sotsiaaltöötajat maapõhja kiruma, kui ma tegelikke asjaolusid ei tea.
Teine asi on tõesti see, et iga inimene võib mingil põhjusel hätta sattuda. Mulle ei meeldi ühekordsed Anname ära aktsioonid aga mingi keskus võiks küll olla igas linnas ja maakonnakeskuses, kuhu saaks viia ja kust omakorda endale tuua teise ringi asju. Röstrist riidekapini. Ideaalis võiks selline keskus korraldada ka taaskasutust õpetavaid kursuseid (Tallinna keskuses oli ju vist nii?) ja miks mitte ka mingit muud oskusteavet jagada.

tuhkapäev

Jee, ma olen ihuüksi kodus! Ja suisa paar tundi veel olen. Ma kohe ei tea, mida selle õnnega peale hakata!
Kati tahtis ise lasteaeda minna, sest neil on "Kalevipoeg pooleli" ning judotrenn täna.
Eilset päeva sisustasid liulaskmine, lumesõda ja söök. Mõnus. Ilm oli selline pehmeke. Issi ja Krissu toppisid teineteisele lund krae vahele, jõekaldast lasid kõik alla, isegi Miku oma traatkäega ja mina oma ilge köhaga. Linadest meil puudus tulla ei tohiks! Aga pepulauaga hüppekaid teha ei ole hea mõte....
Nii hea on kodus olla. Vahel kõik koos, vahel üksi.

Täna on tuhkapäev ja ma just kavatsen ahju tuhast tühjendada. Huvitav, kas pean sellega midagi erilist peale hakkama?

Aa ja veel tahtsin öelda, et Walk the Line oli üleeile väga mõnus vaatamine, tervelt kolm tundi ei tulistanud keegi. T ütles, et Ray film oli suht sama temaatikaga aga too ajas esimese poole tunniga une peale, Jonny-film oli paraja tempoga.
See oli ka tore, et natuke oli sees kristlikku teemat ja lausa meeldivas võtmes (va see moraalitsevate tädide juures).
Ma vahel lihtsalt tarbetult vihastan, kui igas filmis, kus on tegemist mõne kiriku, preestri või lihtsalt usklikuga, osutub preester salakavalaks ahistajaks, usklik hullumeelsetest ideedest täidetud maniakiks ja kirik vaimuhaigete sektiks :S
Äärmisel juhul on preester filmis abiks vampiiride orkiajamisel või lausub paar lohutavat sõna peategelasele, enne kui too kuulipildujaga taas ametisse asub.
Võibolla ma juhtun lihtsalt valesid filme vaatama...

Makarenkost, väga pikalt

Saingi Pedagoogilise poeemi läbi. Kolm päeva ja üle 600 lehekülje.
Tegelikult oleks esimese osa läbimisest ka piisanud. See räägib kõige rohkem kasvatusest kui sellisest. Mida edasi, seda rohkem läheb sotsialismi ülesehituseks kätte ära. Minu imestuseks läks Makarenko oma suurepärastest tulemustest hoolimata võimulolevate haridusametnikega tülli ja ta söödi koloonia juhataja ametist välja.

Tegevus toimub Ukraina alaealiste pättide koloonias 1920-1927. Too aeg oli Ukrainas keeruline, maa revolutsioonist ja kodusõjast räsitud, nälg, vaesus, tohutult palju pätte, vargaid ja kodutuid.
Sellised vargad ja kaabakad saadeti Makarenkole, et see neist kenad sotsialistlikud kodanikud teeks. Ja kujutage ette, ta tegigi! Kuidas, see huvitas mind kõige rohkem.

Esiteks oli ta ise absoluutselt hull inimene. Peret ei olnud, koloonia ja noored olid tema elu. Alustades poolagunenud hoonetes, elas ta koos teiste kasvatajatega poistega samades tingimustes, talus kogu seda jubedat vaesust samamoodi.
Kui noored nägid tema ihu ja hingega pühendumist ja kirge, avaldas see neile ilmselt muljet.
Füüsilist karistust ta ei pooldanud. Esimese kuue absoluutselt ignorantse päti saabumisel ei suutnud ta end kuidagi kehtestada. Lõpuks kaotas kannatuse ja raputas pealiku korralikult läbi.

"Näen äkki, et ta on kohutavalt hirmunud. Kahvatu, värisevate kätega kiirustas ta mütsi pähe seadma. Ma oleksin teda tõenäoliselt veelgi löönud aga ta sosistas vaikselt, oigega: "Andestage, Anton Semjonovits". Mu viha oli niivõrd metsik ja piiritu, et tundsin: kui keegi mulle veel sõnagi vastu ütleb, torman ma kõigi kallale, lähen tapmiseni, selle bandiidipesa hävitamiseni. Kõik viis kasvandikku seisid vaikides oma voodite juures. "

Kogu oma õilsate kasvatusideede läbikukkumist tundes sai ta siiski aru, et plahvatus mõjus ja kuttidel nihkus peas midagi oma kohale. M ise ütles tagantjärele, et kogu seda lugu ei pea mõistma mitte kui löömingut ja enda jõuga kehtestamist vaid ainult inimlikku viha, ebaharilikku lahendust selle asemel et pätt tagasi komisjoni saata vma. Peale selle tüübid ilmselt said aru, et kogu see töö ja vaev on nende heaks.
Kasvatajate töö oli nii ennastsalgav ja raske, et seda pidi tahes-tahtmata tunnustama. Samuti oli koloonias siiski ilmselt parem kui tänaval.
Kui mõni jälle väga oksi laiali ajas, soovitas M tal lihtsalt tagasi minna sinna, kus probleeme noaga lahendatakse. Mõni läks kah. Aga mõni läks ja tuli tagasi. M andis andeks ja viha ei pidanud. Respekt, et ta ei tundnud erilist huvi poiste mineviku suhtes: mis oli see oli, proovime nüüd siin otsast peale.

Otseselt kasvatamist ja moraalilugemist koloonias justkui polnudki. Kõige lihtsamad asjad: tee tööd, hoia puhtust, ole aus ja arvesta kollektiiviga. Kui koloonia rahva seas oli mingi tasakaal ja moraalinormid paika läinud, siis uustulnukad sulandusid suht valutult.
Polnudki aega mässata, kogu elamine vajas kordategemist, põllud ülesharimist.
Ja kui mingi käkk jälle kokku keeratigi, suutis M ikka kuidagi mingi lahenduse leida. Vahel vihastas end siniseks kah...
Poisid ise suutsid isekeskis süüdlase end nii halvasti tundma panna, et kadus tahtmine pättust korrata.

Veel jäi silma selline seisukoht, et neid poisse ei pea mitte nunnutama, kõige rohkem respekteerivad nad oskajaid inimesi: kel on kindlad käed ja suured teadmised.
"Te võite nende vastu olla äärmuseni kuiv, norimiseni nõudlik, isegi hoolimatult suhtuda nende sümpaatiasse aga kui te hiilgate tööga, teadmistega, kordaminekuga, olge rahulik; nad on kõik teie poolel ega reeda teid. Ja vastupidi- kui lahke, huvitav ja sõbralik te ka poleks, kui teie tööd saadavad nurjumised ja äpardused, ei pälvi te muud kui põlgust."

Töökasvatus iseenesest on võimas asi. See, et sinu eluolu sõltub otseselt sinu töö kvaliteedist. Jätad põllu hooletusse, saaki ei saa. Ei viitsi puutöökojas vaeva näha, magad lagunenud voodis. M hea leiutis oli koondsalgad: loodi miski salk, kes vastutas kindla aja näit põrsalatrite valmistamise eest. Või peedipõllu ülesharimise eest. Igaüks sai kordamööda osaleda erinevates töödes ja kordamööda olid ka salgakomandörid. Jällegi kõige lihtsam asi; teed oma töö ära, vastutad selle eest ja pead suutma ka teised tööle organiseerida. Ja mõjub!
Praeguse aja lapsed, eriti linnas, ei tea minu meelest tööst tihtipeale midagi. Mitte midagi ei juhtu, kui jätad nõud pesemata, koolitööd tegemata. Söök tuuakse ikka sulle lauale ja pannakse puhas pesu voodisse. Nii kodus, lastekodus kui koloonias. Karistada kedagi ei tohi, rohkem on õigusi ja vajadusi kui kohustusi...


Tegelikult oli värskendav isegi see isamaa ülesehitamise teema. No keda ei innustaks, kui sa ise näed, kuidas sinu töö tulemusena midagi saab tehtud, korda ja ilusaks. Tahaks, et sinu riigil läheks ka hästi, tahaks oma panuse anda... Meil valitseb praegu ju tohutu individualismi ajastu. Ähh, riik ja valitsejad on jamad, peaasi, et minul hea oleks. Ehk viimati laulva revolutsiooni ajal oli siinmail ka selline uue lootuse ja rõõmu puhang.

Natuke arusaamatu oli mulle talupoegade teema. Olid seal vaesed head talupojad ja teisalt külakurnajad, kulakud, keda keegi ei sallinud. Maatööd tehti ainult isemajandamise tarvis, kõik unistasid ikka linnas vabrikutes töötamisest.
Küll hinnati ülesharitud maad ja korralikku majandamist aga ainult siis, kui see teenis ühisomandi huve. Iseendale põrsaid kasvatada oli juba kulaklik.
Võibolla sellepärast, et klassivahed olid tollal tõesti nii suured? Äkki kulakud tõesti rikastusid teiste arvelt, kohtlesid sulaseid jõhkralt jne?
Eestis oli vist ikka nii, et need, kes tööd teha viitsisid, olid peremehed, ja ülejäänud sulased. Või ei? On ju ka meil küll neid ahne peremehe Kauka jumala stiilis lugusid. Kes seda õigust enam tagantjärele teab.
Kes ajalugu üldse tagantjärele õigesti tõlgendab. Kui keegi 2009. aastast 100 aasta pärast kirjutab, kui palju interpretatsioonivõimalusi! Mis parteid täpselt mida tegid, millised olid rahva meeleolud... nii erinevaid jutte saaks kirjutada!

Sestap hoidun minagi mustvalgest hindamisest ja ütlen lõpetuseks veel seda, et ajastu dokumendina oli lugeda ülihuvitav. Makarenko stiil on väga rikas ja kohati mahlakas, nauditavalt slaavilik.

Kuidas küll tema koloonial edasi elu läks? Tuli ju paari aasta pärast suur Ukraina näljahäda, siis sõda... Küll tahaks Ukrainasse ka ise reisida.

Siin ka kaks artiklit Makarenko kohta.

http://tartu.postimees.ee/051206/esileht/arvamus/232446_1.php
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9960

ma ei taha ja ma ei saa...

ilus suusailm on õues ja mina passin toas, olemine on parem aga väga veel õue lehvima ma end ei luba. Igav on, ei saa rahus lugeda, sest kõik on kodus ja alalõpmata maandub keegi teleka ette. Oi mind see telekamöla ajab närvi, meil pole ka eraldatud tuba, kus rahus omaette olla. Lapsed ajan iga natukese aja tagant teleka eest minema aga T peale jõud ei käi.
Leidsin kuurist suusad ja panin Kati nende peale. Eile hüppas koer suures elevuses ta näoli lumme aga täna läheb juba suht hästi. Kati vehib aias ringiratast ja poiss teeb kõrval kepikõndi, kuna temal keelasin kategooriliselt talispordi ära - kips ju ikka veel.
Ise vahin ka vahel telekat. Eile vaatasin Dieedidoktoreid. Päris kole, kuidas kaks kiitsakat ja kurja tädi ühele vaesele jämedale neegrinaisele kallale lendasid, talle tema jämesoole sisu näitlikult demonstreerisid ja ta keelt, rasedusarme ja ekseemi kogu ilmarahvale näitasid. Sellise terrori peale kaoks iseendal ka isu ära....

Mai tea, mida teha: sahtleid koristada ei viitsi, lugeda ei saa, telekat vaadata ei taha, õue ei saa, käsitööisu ei ole, lastega mängutuju ei ole :( Tahaks rahus üksi istuda ja olla. Niipalju siis teiste teenimisest.
Paha siga, mitu viga.
Kotlette ja kohupiimakooki telliti õhtuks, ju ma siis pean kargu alla võtma.
ohates ära.

veel tublidusest

Ma ikka veel mõtlen tublidest naistest.
Kahtlemata on mehel väga mugav naisega, kes kõik talle ette ja taha ära teeb. Peremudeleid on väga erinevaid ja kui mõlemad pooled oma rolliga rahul on, siis kõik korras.
Kahtlemata on asi paljuski kultuuris. Eesti naine on see ull, kes sünnituselt heinateole marsib ja eesti mees paistab ka töise enesehävitusega silma. Loen ikka veel Minu Moldaavia raamatut ja sealsete naiste elueesmärk paistab samasugune kodune eneseohverdamine olema.

Minu mees on aastakese töötanud Tatarimaal. Seal oli kombeks, et töölt koju tulnud meest ootab naine pesukausiga, et ta jalad puhtaks pesta. Sel kombel on vist religioosne tagapõhi. T vahel naerab sokke nurka visates, et kas mul ei teki soovi tema varbaid leotada. Tjah, ei teki nagu väga :) Aga kui see ja just see ta õnnelikuks teeks, siis ehk teeks kah.
Mis seal siis veel rääkida moslemi naiste soorollidest või india naiste elust. Meile müstika, eks.
Mulle väga meeldib, kui mees naist aitab. Ja vastupidi. Ma olen puid ladunud, peenraid kaevanud ja põõsaid juurinud. Ja tema koorib kartuleid kui vaja. Normaalne ju. Kuigi meie kooselu alguses ämm pidi pikali kukkuma, kui trehvas T-i köögis mannavahtu kloppimas. Et ikka meeste ja naistetööd. Aga praegu on ju kõik nii teistmoodi...

Kristlik ellusuhtumine väärtustab teenimist vägagi, nii abikaasa, teise inimese kui üldse ühiskonna teenimist. Vastutasu ootamata. Põhimõttel, et kõik mida sa teed teistele, teed sa ka Jeesusele.
Enamasti leian selle mõistliku olevat. Kui sul on perekond, siis teed ju palju asju lihtsalt niisama, armastusest, tagasisaadud kasu mõõtmata. On vaid üks aga- teised pereliikmed peavad asjast samamoodi aru saama. Nii ka ei lähe, et üks vihub teenida ja teised naudivad. Tööl võiks samamoodi olla.

Mul on viimasel ajal oma perekonna teenimisega probleeme, sest raha teenimine võtab suht palju jaksu ära. Aga siis kui kord on jälle viitsimist ja jõudu elamises korda luua, kõiki heade söökide ja silitamisega hellitada, siis seda rohkem rahvas seda ka hindab:)
ˇˇˇˇˇˇ
Rõõmustades ligi nädalase sinise lehe üle, vedasin auuli raamatukogust koju Pedagoogilise poeemi ja Lendas üle käopesa. Pedaggg esimese osa saan kohe läbi ja julm põnev on. Just see, kuidas parajatest jobukakkudest, varastest ja pättidest kenasid nõukogude kodanikke ehitatakse, et mis pedaggg meetodid ja nii. Tuleb välja, et esimese kuue koloonia kasvandiku seas kehtestas Makarenko end paari hea obadusega piki juhtoina sihverplaati. No tal oli jube paha endal :) aga kutid said kohe aru, mis point on.
Järgmistes osades on vist kasvatust vähem ja sotsialismi ülesehitust rohkemˇ, ma ei tea, kas selle tellise lõpuni ka jaksan lugeda. Aga praegu olen põnevusest ja pidevast köhimisest rõngas. Raamat saab miski 1928 aasta kohal otsa, peaks täitsa guugeldama, mis Makarenko kolooniast sai.

Minu lapse klassikoosolek on järgm kolmapäeval ja ma huviga ootan. Kellelegi turja ei lenda (tõtt öelda pole ma antud tegevuses eriti tugev) aga tahaks teada, mis klassijuss ise oma laste kohta räägib. Klassijuhatajaks on noor mees, esimest aastat koolis ja vähemalt Krissu jutu järgi on ta supernunnu, erilahe, niiäge ja mis kõik. Ta isegi ropendab vahel ja kutsub neid tupsukesteks ja ... ühesõnaga VAUUU, seletab Krissu.

Haige ja mõttetu memm

Ilgelt nõme on haige olla.
Ma pole nii kaua aega haige olnud kah. Ikka c-vitamiin.
Luhtus mu lootus paari päevaga terveneda, tuleb ikka perearsti tüüdata. Nohu ja köha ja muu võluv, mis sinna käib. Välja arvatud palavik. No ei tule palavikku kuigi olemine on sant mis sant. Näis, mis perearst ütleb, kui teatan, et mul on nohu...

Haige olles on hea iga asja kallal iriseda. Leidsin ühe toreda artikli.
Sa Kata ära edasi loe :)
Nimelt tabas mind selgusehetk, miks vanad rikkad mehed oma aegunud mudelid noorte naiste vastu vahetavad.
Te kuulake vaid:

Peod ja pillerkaarid pole X-le (27) iial esmatähtsad olnud ja nüüd ongi ta neist rahuliku südamega eemale jäänud, punudes oma lapsukesele koos elukaaslase y-ga (51) pesa. .... Köök on Xi lemmikkoht ja seal veedab ta suurema osa oma päevast. "Y ütles kord, et toob mulle siia välivoodi, sest kui tulen kööki kasvõi korraks, võin end siia pikkadeks tundideks unustada," naerab X.
....Kui mehel on pikk ja väsitav tööpäev selja taga, peab teda soe toit kodus ootama- selles on naine enam kui kindel.
...X ei pea end puhtusefriigiks kuid tema kodu läigib veatult, peegeldades usima perenaise pühendumist. "Kuna olen põhimõtteliselt selle vast, kui mõni võõras naine minu kodus toimetab, pole mulle mõttessegi tulnud koduabilist palgata."
Siis ta räägib, et suurt maja korras hoida polegi lihtne ja raseduse viimastel kuudel läks koristamisele lausa kaks päeva. Ja peale sünnitust on veel keerulisem.
"Üldiselt on kõik kodused tööd kaasa arvatud muruniitmine ja prügi väljaviimine minu ülesanne," räägib ta. Aeganõudvad tööd jätab X nädalavahetusele, kui issi on kodus ja lapsukese järele saab vaadata.

Vau. No kuis too mees ometi säändse proua oskas leida! Naine-unistus. Naine-tippklass. Naine-masin-ema-koduabiline-aednik-printsess.
Natuke nagu nukker on mõelda oma lukskodus askeldavale naisele, kelle kõik unistused on täitunud ja nüüd saab täiel rinnal muru niita ja köögis elada, kuni armastatud mees peale väsitavat tööpäeva puhkab.

Huvitav, miks mina sellega hakkama ei saanud? No sooja süüa olen ikka üritanud teha viimased 12 aastat oma mehekesele aga läikimisest on minu kodu sama kaugel kui Maa Päikesest. Muru on meil nii lahmakas, et niidame mehega kahe peale. Vaipu klopime ka kahekesi. Raha teenime ka kahekesi.
Ma olen ikka üks rahulolematu moor. Sain 6 aastat köögis veeta ja üldse mitte häppi lõpuks. Isegi muru ei viitsi üksi ära niita.
Pff.. mõttetu memm, nagu T mulle vahest naljaviluks ütleb.

Pedagoogiline poeem

Mulle meeldis Makarenko "Pedagoogiline poeem" kunagi väga. Kommunismi ülesehitust ma sealt ei mäleta, mulle avaldas muljet pärastsõjaaegse Venemaa kirjeldus ja see, kuidas hirmsatest pätipoistest said koloonias tublid kodanikud. Muidugi täit tõde ma ei tea, kuidas nende pedagoogilistes kolooniates tegelikult elu oli.

Ma tahtsin siin oma pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt haritud-kogenud lugejatelt nõu küsida.
Järgmisel nädalal on Krissu klassi lastevanemate koosolek. Küsisin lapselt, kas talle teeb miski muret, mis teemast võiks koosolekul rääkida. "Ah, et kuna H tasandusklassi juba kord saadetakse," vastas tema nina kirtsutades. "Ta on kõik õpetajad hulluks ajanud, ise ei õpi tunnis ja teistel ka ei lase, ma vaatasin kord kella- mate õps mölas temaga VEERAND tundi, lubas igale poole saata jne."
H tuli nende klassi eelmisel kevadel. Mina teda näinud ei ole aga tundub tegemist olema tavalise ülikõrge tähelepanuvajadusega poiskesega.

Ma nüüd mõtlen, kas rääkida sellest koosolekul või mitte. Klassijuhataja teab niikuinii. Poisi vanemad ka niikuinii. Ma ei hakka ju neile ütlema- kuulge, viletsalt kasvatate oma poega, ta ajab kõik hulluks. Kiusu pärast võiks ju öelda kah...
Selle poisi ema sõimas mind kevadel telefoni teel ametlikult läbi, kuna kogusin lõpupeoraha, mis oli tema meelest jubetu suur summa. Poisi isa olen koosolekul näinud, no küll laiutas oksi ja oli muidu julm hea mees enda meelest. Mis see pojagi saab teistmoodi olla...
Pealegi puuduvad õpetajal vahendid taolise lapse mõjutamiseks. Eks ju, õpetajad?
Trahvi ei tee, diret ega oma vanemaid ei kardeta, tasandusklass ongi vist ainus võimalus.
Eks need ATHga ja hüperaktiivikud on ajast aega õpse hulluks ajanud. Mäletan oma kooliajast samamoodi hüsteeria äärel käsi ringutavat inka õpsi ja kaardikepi vihas puruks löönud ajaloo õpsi. No mis sa teed poiskestega, midagi ei tee, kui õpsil veel autoriteedi ja ensekehtestamisega probleeme on.

Tavaliselt on äkki nii, et tavalistel vanematel kasvavad tavalised lapsed ja probleemsete vanemate (nii sotsiaalselt kui psüühiliselt) lastel on igast jamasid. Aga ei pruugi nii olla ka. On ju meditsiinilised põhjused, kasvõi hapnikupuudusse jäämine sünnitusell vms.
Eilsel poisi klassi koosolekul ei öelnud klassijuhataja ühegi lapse kohta halvasti, ikka head püüdis igaühe kohta leida. Kuigi on neilgi paar kirstunaela. Ühe ema ma tunnen, nii kena inimene, ei tea, kuis too poisijuss sääne jurakas on. Aga ei tea ju teiste perede asju, kaugelt peresuhteid ja tegelikke olusid ei mõista.
Imestama pani mind aga ühe tüdruku ema, kes käsi ringutades korduvalt kaebas, "nüüd ma naudin oma kasvatuse vilju". Et plika on laisk, oma kohustusi ei täida, sõna ei kuula. No kuis nood viljad siis nüüd nii äkitsi pudenema hakkasid?? Kolmanda klassi lapsuke, ja ema ei saa enam kuidagi? Ja mis tollest teistele vanematele kaevata? Sinu laps ju, sina ise oled kuskil midagi valesti teinud?
Või ma eksin, ja võibki kena pereema leida, et tema kenasse peresse on saabunud eitea kust 9aastane koletis?

Et siis formuleerin küsimused uuesti, äkki keegi leiab huvi vastata.
! Kas Pedagoogiline poeem on/oli hea raamat?
! Kas mul on mõtet koosolekul ulaka klassivenna teema tõstatada?
! Kas kenasse peresse võib saabuda 9aastane koletis?
!Ja kuidas koletisest armas laps tagasi saada?

Pildil minu traakjalg.

Minge metsa

Ma vahel pean endale meelde tuletama, et töö võib lahe olla:) Enne seda koerasõitu olin eelmisel õhtul suht tõbine.
Täna vedasin end kahe mängumaa ühisvastlale Maria tallu. Pea paks, nina tilgub ja kurgus okastraat. Samas on nii lahe, kui juba metsa vahele jõuad ja pilgu ette puuladvad ja samblatutid jäävad, hakkab hea olla. Ponid Rubla ja Trikoloor vedasid kannatlikult lapsi ringiratast, kanget suitsu tossavatel lõketel sai lumise metsa vahel orgi otsas viinereid sussutatud, suured hobused andsid end patsutada ja üldse...
Ürituse kulgedes hakkasid lapsed väsima ja 42 jõmpsikat vanuses 1-5 on suht keeruline iga. Küll on neil pissihäda ja küll joogihäda, küll on emme silmapiirilt kadunud, küll on neid vale tooli peale istuma pandud. Kui midagi ei meeldi, panevad kaaslasele laksu kirja või pistavad röökima, lisaks määrivad rõõmsalt vastlakuklite vahukoort endale pähe ja kallavad hernesuppi emadele sülle :)
Minu tundsin õndsat rahuldust - teiste laste kisa mind ei sega ja enda omad on juba meeldivalt suured. Tublid emad, kes väikelastega jaksavad kodust välja tulla.

Aga maal on ikka nii hea olla... Need peremehed seal rääkisid, et väljamaa turistid tulevad ja anuvad vahel - antagu mingit tööd teha. Ja kui nad siis saavad puid lõhkuda, süles need tuppa vedida ja ahju ka pista, siis on nemad nõnna õnnelikud:)
Mõned turistid kaovad metsa terveks päevaks. Lihtsalt on seal. Ja kui talunikud juba murelikuks muutuvad, ilmuvad pimedas välja, äraseletatud moega ja rahul.
Ma veel nii linnastunud pole aga näe samblatutid metsa vahel teevad ikka tuju rõõmsaks küll.

poolpidune

Minu puhul on haigeksjäämise esimene tunnus vee-uni.
Seekord otsisime mingit kadunud last näkkide riigist. Küll see oli ilus: pikkade kuldsete juustega näkineiud tegid kujundujumist, lõbusad näkipõnnid suplsisid ringi..
Teine tunnus on huvi kadumine kõige vastu.
Nõud jäid nädalavahetusega pesemata, pool pesu masindamata ja elamine kraamimata. Vedelesin ja külmavärisesin voodis aga puhanuks end ei puhanudki.
Ma tean küll, miks kurk valutab ja nina vesistab. Sügavast vastumeelsusest.
Ma hoian sind kodus teki all, et sa SEAL ei peaks olema, väidab kõri.
Ah, ole nüüd, ma käin ikka homme ka veel ära, siis vedeleme, eks, vaidlen mina vastu.
Palavikku pole. Küllap on talv läbi neelatud c-vitamiinid oma töö teinud.
Haiglane seisund on imelik- ühtaegu on kõigest sügavalt ükspuha, teisalt tulevad kõik poolpidused probleemid üles (sest kõik käib närvidele) ja tahaks need kõik korraga läbi raiuda.
Roheline värv siin hakkas ka närvidele käima. Ja lilled. Väljas on 7 miinust!

Kuidas teie oma lapsi karistate?

http://www.parnupostimees.ee/?id=82235

kibedusega ja ilma

"Siin Raplas rabavad mind saatused, mis paljuski on omavahel sarnased ja samas otsustavalt erinevad Rootsi saatustest: "Minu vanemad viidi Siberisse," pihib mulle üks naine püsti seistes, keset elavat teejooojate seltskonda. "Minu viis poega on surnud, kuidas ma võiksin oma kibedusest üle saada!"
Ta küsib seda minult!
"Minu ema päästis mind mahalaskjate käest, ta ise lasti minu silme all maha. Isa oli rindel, minu suguvõsast pole kedagi järel."
"Seitsme aasta pärast, Hrustshovi ajal, tulin Siberist tagasi. Ma jõudsin armuda ja kihluda, siis viidi mu peigmees Afganistani sõtta. Seal läks ta kaduma."
Lühikesed käepigistused, ma kirjutan raamatutesse pühendusi. Kaks daami seisavad naeru kihistades minu kõrval. Üks ütleb: "Mis retsept teil on, et te nii noor välja näete?"
Uudishimu inimeste vastu, naeran ma. See on lihtne ja odav vastus. Õige vastus oleks: Mina ei ole pidanud nägema oma laste tapmist, ja ma pole pidanud lakkamatult hirmu tundma. Ma pole tundnud puudust arstiabist, rohtudest, vitamiinirikkast toidust.
Käbi Laretei, "Otsekui tõlkes"

Jah.
Aga minu vanaisa sai ka elus küllalt vatti. No mitte nii hullult aga ikkagi tuli tal tsaari eest sõtta minna, kus ta jalg läbi tulistati, nõukaajal võeti ära kõik tema maad, metsad ja talu ning suure osa oma elust veetis ta neljakesi kitsas üüri-kööktoas, pere toitmiseks kastivabrikus kaste kokku klopsides ja lisarahaks meestepesu õmmeldes.
Ja ma ei tea leebemat inimest! Mulle ei meenu ühtegi korda, kui vanaisa oleks valitsust sõimanud, koputajatest külainimesi põhjanud või üldse kellestki midagi halba rääkinud. Ilmselt avalikult ei julgenudki siis keegi sõimata aga ikkagi, isegi ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi kapitaalselt vihastanud või endast väljunud.
Ma ei tea, kumb aitab paremini õudusi taluda, vimm ja viha või leplikkus ja päikseline meelelaad.
Mu meelest viha ja kibedus ei lase normaalselt elada, selles puudub edasiviiv jõud. Aga mis teha, kui nii hirmsad draamad on üle elatud ja lihtsalt ei suuda seda unustada ega leppida. Ilma Jumalata on see veel eriti raske.
Samas minu eilne masekas muutus täna vihaks ja seda oli kergem taluda. Päeva lõpuks ajas juba ennast ka naerma. Leppimiseni on veel teed minna...

Siin on ühe Peterburi kunstniku super fotomontaažid, valminud Leningradi blokaadi lõppemise 65. aastapäevaks 29. jaanuaril. Tasub uurimist.
http://sergey-larenkov.livejournal.com/809.html

***2

hommik on õhtust targem.
Ma nägin täna öösel kohutavalt veidrat und.
Lund oli sadanud ja see sulas vaikselt päikese käes. Mina käisin oma tänaval ringi, puust pisike võinuga käes ja puhastasin sellega autosid lumest. Autoomanikud olid pisut üllatunud aga mina ütlesin neile
ah, ma tean küll, et nagunii sulab lumi ise ka varsti ära aga ma lihtsalt tahtsin natuke head teha.
irv irv irv
Head sõbrad, kas te võiksite võinoa mu käest kiskuda, kui mul jälle tekib ületamatu tahtmine sellega maailma kruve kinni keerama minna? :D

***

Kellele minu tööd vaja on?
Mitte kellelegi.

Minu aeg

Pühapäevaõhtu on alati pisut kaeblik aeg, sest vabad päevad on möödas :(
Perekond on pestud ja vooditesse paigutatud. Miku loeb Doktor Dolittle`t, Krissu Nick Hornby Maoli, Katile lugesin Pipit, issi vaatab Rahvuslikku aaret ja mina panin raske südamega käest Käbi Laretei Otsekui tõlkes, et nats blogida ja siis tööd teha ja siis jälle lugeda. Mõnus.
Nädalavahetus oli nii väsitav, et alles hakkan sellest toibuma praegu.
Laupäeval tavapärane koristamise-kokkamise-produktide varumise karussell. Külas käis Tallinna-Karin oma väikese armsa perega. Mõelda vaid, nad sõitsid nii pika maa maha, et tuua mu lapsele üks oluline pilt! Olen tõesti liigutatud! Mul ei käida just tihti külas, sest olen sitt sõber, seepärast on külalised mulle väga oodatud ja rõõmus nähtus. Teiega oli tore, tulge jälle! Siis varun J-le paar õllet, Alexile mänguasju ja Karini vean klaasi sulatama :D.
Õhtul läksin Koolitantsule ja saabusin sealt alles kell 00.15. Linn oli märg, kõle ja täiesti inimtühi...
Täna hommikul oli vaja koguduse kohvi juurde küpsetada kook, kirjutada esmamuljed Koolitantsust, liduda kogudusse ja tagasi, kodus jälle süüa teha, laeni ulatuv virn nõusid pesta, lapsed vanni saata...
Aga nüüd on õhtu, keegi ei taha minust enam midagi, huhh!
""""
Koolitants oli sel aastal minule igav. Oleksin pidanud hommikusele laste- ja vabatantsude kontserdile minema hoopis. Showtantsud sarnanesid lõputule MTV-tantsuvideole, ei midagi uut. Publik elavnes alles tänavatantsude peale ja mul ka hakkas lõpuks siis tore tunne tekkima. Sai näha stiilipuhast breiki ja ipp-opsadi tantsu, stiilseid stoorisid ja efektseid kostüüme. Proffessionaalsust ühesõnaga. Hea!
""""
Ma vaatan, et Laretei on mõnes mõttes samasugune ullike nagu mina, sest ta ei suuda kedagi läbinisti halvaks pidada. Antagu see suureline võrdlus andeks. Ta ei kirjuta ühestki oma elu jooksul kohatud veidrast, isekast, kiiksudega inimesest halvasti. Ta ei pea kellegi peale viha, ei vaata millelegi tagasi tõelise kibestumise ja masendusega. Küll põeb mõne asja pärast aga mõne raske ja tülika sündmuse kohta kirjutab tagantjärele naeratusega.
Loen just seda, kuidas teda hoiatati nõukogude Eesti mornide, salakavalate ja kibestunud inimeste eest. Tema ei taha uskuda: "Ma ei saa ometi ringi käia ja iga inimest umbusaldada, kellega oma kodumaal kohtun!" ...... Jüri aga vastas: "Ära ole kergeusklik! Ära lase ennast ilusa jutuga alt vedada!"
...Pärast nii pikka aega mitme okupatsiooni all olid inimesed harjunud kasutama iga võimalust, et hoiakute ja sõnadega üksteist haavata või alandada, just nagu saaksid nad sellest mingit rahuldust: väikesed portsjonid võimu tähendasid ikkagi võimu, ja kui õnnestus kedagi teist pisutki maha suruda, saavutati sellega võit ja võidi endale lubada teisest tänaval mööda vaadata ja mitte teretada. Võim oli peaasi, seda oli õpetanud Nõukogude kord....
"""
Palju aastaid on mööda läinud aga Eesti inimestes pole minu meelest midagi muutunud. Ikka seesama varjatud kibedus, kadedus ja juba ette halva eeldamine. Imelik.
Aga õnneks ma suhtlen enamasti mõnusate inimestega :D

Fanaatikutele, austusega

Oh, armas Jumal, ikka veel on maailm alles! Ja lund ka sajab. Ilus.
Ja töönädal lõpeb. Imeilus.
Ja pärast ühepäevast jälki kõhuviirust kadus see koos kolm nädalat kestnud jalavaluga.
Super ilus.
Kuidas sa nii ruttu terveks said, küsisid kolleegid. Eks ikka kummelitee ja sõprade palve abiga :D !
Mul oli tohutu stiimul neljapäeva hommikuks jalul olla. Mul oli kokku lepitud käik kelgukoerte kasvandusse. Ja ma sain sinna! Kui lahedad koerad! Nunnukad malamuudid ja veidrad, eresiniste hüpnootiliste silmadega alaska huskyd. Hull kihutamine rakendiga, koerte käppade alt lumepihu näkku pritsimas ja tuul silmist vett välja väänamas. Koertekasvatajadest abielupaar olid väga lahked ja toredad inimesed ja tõelised fanaatikud. Ma armastan heade asjade fanaatikuid, nagu korduvalt olen öelnud.
Tõeliselt emotsionaalne ja tore poolpäev.
Järgmine töönädal tõotab pigem stressi ja rohket ebameeldivat tööd. Aga ma püüan sellest üle olla, sest ootamas on kohtumine järgmise fanaatikuga. Pikisilmi ootan!
Kelle tutvusringkonnas veel fanaatikuid on, palun andke teada!
Ps. Viljandi folgi piletid tulevad kohe müüki. Mitu aastat olen plaaninud minna. Kas keegi võtaks minuga kampa?

ööfilm

No tere ööd, seltsimehed unetud.
Kas keegi peale minu veel ETV pealt Kõva pähklit vaatas?
Kas kõik ETV teisipäevased filmid ongi alati üks häda ja viletsus?
Kolmandat teisipäeva järjest vaatan ETV filmi ja saan halva tuju.
Mitte et see tänane film oleks halb olnud aga piisavalt ebameeldiv.

Järgmisel teisipäeval midagi ead ja positiivset paluks. Meil siin niigi langus ja aasta lõpus kustutatakse tunneli lõpus valgus, niiet vaja on vaimu tõsta kuidagi.

Kas Vashat on keegi vaatamas käinud? Aga seda Happy-Go-luckyt?

Lähen üritan nüüd unes midagi meeldivat näha :S