Kevadest porisesse Eestisse tagasi

Olen õnnelikult kodus tagasi.
Kõik läks nii hästi, kui üldse minna sai, endalegi üllatuseks sain hakkama kõigi nende lennujaamaväravate, ümberistumiste ja linnas orienteerumistega. Koolilaste grupp näiteks tuli hilisema lennukiga, selle lend lükkus edasi 2 tundi ja nad oleksid äärepealt Frankfurt-Strassbourg´i bussist maha jäänud. Mina põdesin hullult, et mul on tagasi tulles ümberistumisel 2 lennuki vahe vaid 40 min, aga meil puhus kõva taganttuul (tegelt ka) ja me jõudsime isegi natuke varem. Ei ainsatki probleemi!
Tänu Jumalale ja kõikidele sõpradele, kes mu peale mõtlesid!
Ilm oli hea, laupäeval otse imeline- 10-15 kraadi sooja, päike, kuldnokad... ja mina oma vatijopega jäin seepeale haigeks. Hakkasin pühapäeval vahetpidamata aevastama ja köhima ja teen seda praegugi.
Europarlamendis oli üsna tore, inglise keelt sai kõvasti harjutada ja prantsuse keele kõlast sai täiesti kõrini. Käisin katedraalis, vana kunsti muuseumis ja uue kunsti muuseumis ning ühe katoliku kiriku teenistusel. Jalutasin jalad paiste, laupäeval mingi 8 tundi jutti väikeste puhkepausidega. Sooritasin mõned ostud. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi raamatu- ega plaadipoodi (sorri, Kata!), küll aga miljon riidepoodi. Kolm neljandikku kauplustest olid riidepoed, ülejäänud kinga-, koti- ja kosmeetikapoed. Mõni üksik toidupood ka, kus mahub ümbes viis sammu sees tegema. Aru ma ei taipa, kust nad teisi asju ostavad?
Ühes riidepoes pandi mu arvele sipsti 7 euri otsa, löödi ühed lastepüksid kaks korda kassast läbi. õnneks avastasin enne, kui poest välja astusin, vabandati ja parandati viga.
Siis kaotasin ma oma rahakoti ära. See oli lahe!
Enne reisi kodus pablades ütles Jumal mulle- lase ennast üllatada! Hmh, okei, leidsin mina. No ja üllatus missugune, kui taas ühes poes avastasin, et olen trammipileti ostmisega sebides rahakoti europarlamendi juurde trammipeatusesse jätnud. Sees 30 euri ja kõige rohkem tegi mulle muret, et seal oli ka id-kaart (pass oli hotellis). Kõnnin, löödud ja vihane, kujutades elavalt ette, kuidas keegi parajasti mu identiteeti varastab. Jõuan ühe kiriku juurde, teen hajameelselt pilti ja susisen omaette tigedalt: oh Jumal, sellist üllatust ma nüüd küll poleks oodanud, miks, oh miks nii! Ebaaus!
Jõuan hotelli, küsin nõu administraatori käest, kes soovitab mul politseisse minna.
Lohisen numbrituppa ja heliseb telefon- teie rahakott on leitud! Meie eesti grupi poisid olid kohe peale mind trammipeatusesse jõudnud ja koti kenasti õpetaja kätte viinud, õnneks oli mul seal paar visiitkaarti ja nii said nad mulle helistada. Super!
Istusin 10 minuti pärast juba koos õpetajatega tänavakohvikus,luristan tomatisuppi ja ujun õnnes ning kergenduses.
Tõesti, Jumal üllatab ägedalt! Rahakottidega on mul üldse mingi värk. Kord kaotasin selle oma kodus, otsisin kaks päeva ja peale koos sõpradega palvetamist leidsin selle täiesti absurdsest kohast üles. Teine kord varastati see mul bussis, avastasin alles kodus, ehmusin koledasti, palvetasin ja ÜHE minuti pärast helises telefon- kas ma oma rahakotile järele ei tahaks tulla.
Jajah, ja kõik need skeptikud, kes arvavad, et ähh, puhas juhus - minu meelest Jumal armastabki meid väikeste juhuste teel juhtida.
Ma kirjutan millalgi edasi, nüüd üritan magada, jõudsin kell 3 öösel koju.

you go, sister!

Ma lähen nüüd natukeseks Euroopasse. Täna õhtul Tallinna, homme varavarahommikul lennujaama. Loomulikult olen end halliks närvitsenud, lisaks hankinud just reisi ajaks ebameeldiva tõve; rääkinud mehele ja lastele tunde, mida kõike ja kuidas nad minu äraolekul tegema peavad; kott on ilgelt raske kuigi seal sees on minu meelest aint paar teksasid, kaks t-särki, natuke sokke, 4 õuna ja 2 grammi kosmeetikat...
Veel on lahendamata küsimus, kuidas Strasbourgi europarlamendi hiigelhoones leida ametnike pluss 600 koolilapse ja õpetajate hulgast 14 eestlasest grupp.
Rahu ainult rahu. Iga päev reisivad maailmas tuhanded inimesed.
Esmaspäevani.

mõttetu vaidlus, kus ma jäin kaotajaks

Viltida oli tore. tegin jupi sinist vilti ujuvate kaladega, sinna peale tikkisin pärlid ja õmblesin koti peale. Veel tegin puna-valge salli, millega ka suht rahule jäin. Villatunnetus hakkab tekkima, olen käpp, jeee!! :))
Millalgi peaks eputamise mõttes pildid üles riputama aga meil läpakast pudenes netiühendus välja. Kadus ära noh ja aru ei saa, miks.
Muidu olen nats väsinud. Reisiärevus on sees, sebin veel infot koguda, lisaks tööl mitu venima jäänud tööd ja tegevusrikas nädal lasteaias: vanavanemate pidu, sõbrakarneval, lisaks tüdrukud täna hambaarstile, ühel lapsel jutukese jutustamise võistlus, teine peab nädala lõpus kuskile laulma minema, organiseerimistööd on palju.

Eile koguduses alfa-kursusel räägiti, miks peaks piiblit lugema. Pärast nn grupivestluses anti ette küsimus, kas ja mis asjad piiblis on raskusi tekitanud ja kahtlusi.
Mhh. Muidugi on. Ma lausa ei ole nõus Jumalaga mõne asja koha pealt. Sorri, boss!
Näiteks abielueelse seksi keelamine.
Punastamise koht...
Vaidluses sain muidugi pähe, sest ma pole abielus ega midagi. Neid, kes süütuna abiellusid ja kirglikult seda põhimõtet kaitsesid, oli 5 ühe vastu...
No nende kasuks räägivad argumendid nagu:
Mõtle kui nõme, kui kõikide suhetega enne abielu kaasneks ohjeldamatu kirgedele järeleandmine, niigi on palju aborte, suguhaigusi ja neist tingitud viljatust aga ka soovimatuid lapsi. Süütult abiellumine aitab hoida moraali ja kaitseb nii naist, meest kui tulevikus sündivaid lapsi. On vähem purunenud südameid.
Kahe süütu inimese abiellumine on püha. Puhtus, nii nad ütlevad. Hea kohe, kindel tunne.
Kui sa pole kellegi teisega peale oma abikaasa seksinud, siis sul ei teki nii hõlpsasti mõtet (kiusatust), et kuidas teistega ka oleks, sul ei teki kiusatust võrrelda, äkki keegi on parem, armsam, sobivam.
Keskendud suhtele ühe inimesega st paned rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Valid suurema hoolega abikaasat, sest see on kogu eluks.

Head argumendid. Ma olen täitsa nõus nendega. peaaegu.
Kahtlemata ma soovitaksin oma lastele pigem seda teed kui kontrolliks, kas neil on peole minnes kondoomipakk taskus.
Aga. Siis peaksin ma ka oma eelneva elu valeks tunnistama ja siiralt kahetsema. Ma ei suuda teha seda. Vähemalt mitte siiralt, Jumalale valetamata.
Kui ma saaksin aega tagasi keerata, okei, meelsasti leiaksin kena mehe, kes jagaks mu põhimõtteid ja abielluks temaga süütuna. Mine sa tea, ehk saaks hea olema. Aga see pole nii... Ma tõesti pole küll uhke oma mõnele suhtele enne praegust elujärku aga need tegid minust selle, kes ma praegu olen! Tänu neile ma tean, mida ma suhtes (ka seksis) oluliseks pean, tänu sellele "võrdlusmaterjalile" olen kindel, et mul on just selline mees, kes on mulle õige. Samas- mõni vajab ehk õige leidmiseks 60 partnerit?
Raske juhtum. Mina ei saa kunagi tunda seda, mida neitsina abiellunud ja nemad jälle ei mõista seda, mida mina tunnen.
Näiteks antakse Eevale 20aastaselt esimest korda kommi. Ütleme, et draakoni kommi. Aga ainult draakoni kommi. Noh, hea magus asi, eks, väga meeldib! sööngi seda ja ainult seda 40 aastat.
Annale antakse ka kommi aga mitmeid sorte. Oo, draakon on hea küll aga trühvlikommid on palju paremad! Ja kõige rohkem maitseb mulle ikka batoonike!
Kommide juurde jäädes oletaksin mina, et
a) Eeva ikka mõnikord mõtleb, et kuidas küll batoonikesed maitsevad
b) Anna ostab poest tõenäoliselt ikka ja alati batoonikesi

Ma ei taha Jumalaga vaidlema hakata, aga mul võib ju oma arvamus olla, eks?
Minu meelest on see aus, kui seda tunnistan, sest ma ei taha silmakirjalik olla.
Enamiku teiste asjade maailma asjade kohta langeb mu arvamus Piibliga siiski kokku...

Mis raamat on su öökapil?

Eile oli maru imelik ilm- kõik asjad ühekorraga. Päike paistis eresinises taevas, siis tulid tumehallid ähvardavad pilved ja sadas lund aga päike paistis ikka edasi. Kõva tuul ja külm oli.
Täna kisub pilve. Aga mina olen enivei rahul, sest ma lähen neljaks tunniks nunoviltima, juhhei! Loodan, et läheb paremini kui eelmine kord, siis lõikasin ühe töö pärast ise juppideks, sest polnud selline, nagu ma tahtsin ja teise töö sõi üksi kodus igavlev koer ära...
Sain Triinult raamatumängu- võta käeulatuses olev raamat, kirjuta sealt suva koha pealt lahtitehtud lehelt esimene, viimane ja pöidla alla jäänud lause.
Mul on käeulatuses kaks suht mõttetut raamatut aga ma ei lähe riiulilt midagi peenemat ka otsima...
Esimene on lastekas, Meie lapse unejutud, koostanud Anne Parksepp.
Kõik olid kohkunud, nende viimane lootuski läks nurja.
Sõnajalg hiilgas kui imeline tulevärk, tema keskel säras kaunivärviline õis kui kalliskivi.
Sortsi käed langesid alla, selg vajus küüru ja jalad hakkasid tõusma.
Siin raamatus on eestiaegsed lastejutud, praeguses kontekstis tunduvad need jube suhkrused ja moraliseerivad, mulle üldse ei meeldi aga Kati kuulab meelsasti.
Teine.
Kohustuslikud kodutööd ei mõju alati tujutõstvalt ja väsinud olemist ei paranda ruumi hallivõitu värvilahendus.
Köögi ehitamine on kallis ettevõtmine ja raha ei raatsi keegi asjatult tuulde loopida.
Kui abikööki ei tehta, on hea, kui köögi kõrvale kuulub vana hea sahver-panipaik, sest ikka koguneb potte, panne, lauanõusid, kuivaineid ja ka supipott mitmeks päevaks tehtud supiga- kõik need ei taha sugugi kööki ära mahtuda.
Ivi-Els Schneider, Eesti kodu.
Kuna ma ei suuda õhtul voodis viimasel ajal enne magamist enne kahe lehekülje lugeda enne kui ära kukun, siis tahtsin vahelduseks lihtsalt mõnda pildiraamatut vaadata.
Ostsin selle raamatu paar aastat tagasi, kui mul suur kodukujundamise tuhin oli aga praegu vaatan- ei ole ikka ia raamat.
Tekstid on laialivalguvad, mõnes kohas jälle liiga detailsed, kord kirjutab, kui tore on pere seltsis jaaniõhtut pidada, lõhnavad kased jms ninnunännu, siis jälle kaks lehekülge basseini rajamist. Pildid on ilma inimesteta, enamuses modernsed ja minimalistlikud beez-pruunid kodud, minu jaoks steriilsevõitu.

Sihuke iriseja olen.
Aga see sahvri-panipaiga jutt tekitas hulga mälestusi. Sellest tahaks kohe pikemalt kirjutada aga praegu pole aega, nõudepesu, ahi kütte, masin pesema, pesamuna vanaema juurde ja padavai viltima.

Raamatumängu palli viskan edasi Annikile, Claarale ja Ristole.

SEE päev

Täna on siis juba 8 minutit SEE päev, kus sõpradele mõista antakse, et sorry kuigi me ajapuudusel eriti ei kohtle ega suhtle, less is more ja olge ikka olemas kui mul teid vaja on ;)
Ma neid ninnunännu värke ei armasta viimasel ajal. Pole mul seekord tehtud ei kingitusi ega kaardikesi. Mage sõps olen, ma tean.
Ma kingituste asemel püüan
minna külla sõbrale, kes palvetab minu eest alati, ükskõik kui sügaval mudas ma pole ja oma leebel moel annab mulle usu ja lootuse tagasi
minna külla sõbrale, kes oskab mulle igas praktilises probleemis nõu anda ja kui võimalik, annab ka mõne päris nõu, st asja, mis mu mure lahendab. Ma pole tema titat neli kuud näinud...
teha valmis sünnipäevakingitus sõbrale, kes tunneb mind paremini kui ma ise, on näinud kõiki mu pubeka põdemisi ja neiuea õhkamisi, teab alati, millistele minu nuppudele vajutada. Ma lubasin selle asja juba jõuluks talle valmis nikerdada..
anda üks asi sõbrale, kes on mulle nii palju elutarkust ja jõudu sisendanud, et ilma temata oleksin emana poole kehvem tegija.
lihtsalt helistada sõbrale, kes vist enam polegi lähedane sõber aga tal on kindel koht minu elus

Ja siis veel blogisõbrad, lehva-lehva!

Au reliktidele!

Miks mulle kuidagi meelde ei jää, et peale halamist tuleb jälle keksimise aeg?
Juba kirjutasin, et Proovikalt sain positiivse emotsiooni.
Kaks päeva olen külas olnud noorte tehnikamajas ja see on nii ergastav olnud!
Ma LAAVIN TÄIEGA -nagu Krisu ütleb :) fanaatikuid.
Neid onusid ja taate, kes tehnikamaja jubedates 50aastatesse pidama jäänud disainiga tubades poisinolke välja õpetavad. Täiesti fantastiline, et peale öid ja päevi arvuti taga konutavate või niisama tänavatel aega surnuks löövate kuttide on ka selliseid poisse, kes nikerdavad aasta otsa teha üht puust lennukimudelit, või putitavad poolsurnud ziguleid ja moskvitse, et nendega rallitada, või ehitavad palksauna või lihtsalt võtavad kätte ja tulevad jala Viljandist Pärnusse (au skautmeister Asso Kommerile) või mingid 10aastased pägalikud, kes treipingi taga suure mõnuga pärnapuust kabenuppe treivad?
us ku ma tu

Ps. Laps kirjutab oma blogis sellist slängi, et mine nässu, aga ta oskab pilte väiksemaks lõigata ja linke panna, mina, khm, väga ei oska...

emme on uims

Täiesti lahe elamus oli Proovikas eile! Purjus teismelisi ei kohanud, küll aga palju muusikale pühendunud noori. Suurepärane, kui inimesed on pühendunud, ükskõik mis alale.
Sick of Sorrow on siis uus bänd (Järvakandist), mille nimi tasub meelde jätta. Ma ise neid ei kuulnud aga žürii kiitis neid ülivõrdes.
Koju jõudes sai veel T-ga muljetatud, magama sain alles pool 1. Pool 2 hakkas Kati oksendama ja see võttis tükikese ööst enda alla.
Tulemus: ajasin hommikul üles vale lapse! Krisu pidi minema kooli teiseks tunniks, Miku esimeseks aga kuna Krisu oli mulle eile karmilt meelde tuletanud, et vaata et sa mind üles ajad, marssisin just tema tuppa kell 7. Kuulsin, et ta läheb teiseks tunniks ja magasin õndsalt edasi kuni 45 min pärast Krisu küsib- a Miku ei lähegi kooli või?
Njah, öösel tuleb ikka magada. Mitmed aastad tagasi samasuguses uneudus ärgates püüdsin tita-Kati asemel äärmiselt hämmastunud nelja-aastasele Mikule lutti suhu toppida:)

Ikka kurtmise lainel, kui juba siis juba, eks

Noh, eelmisest paanikalisest sissekandest on nats aega mööda läinud..
Maru hea on olla, kui paha on möödas! Aga vererõhk on ikka kõrge ja elujõust pakatavat tunnet just pole. Eriti suur madalseis on tööl. Tundub, et kõik hiilgavad ideed on mind maha jätnud, ma ei tee suurt midagi ja kui teen, tulevad vead sisse ja asjal pole sädet sees.
Ma tegelt armastan oma tööd, kui järele mõelda; olen tänulik võimaluse eest kohtuda uute inimestega, käia siinseal, kuhu muidu ei satuks, kollektiiv on suht okk ja eriti põhjust viriseda pole. Aga igapäevatöö kulutab hirmsasti, see et pidevalt nõutakse uudiseid, intervjuusid ja päevateemasid ning kui neid parasjagu pole, on halvasti. Mulle ikka meeldiks, et võiks nädal aega rahulikult mõne teema või pikema loo kallal nikerdada.
Kõige nõmedam on, kui kirjutad midagi ja sul on tegelikult sellest asjast või teemast ükskõik. TÄIESTI ükspuha.
Teist asja kirjutad südamega ja ikka tuleb välja, et nagu musta auku. Paar netikommentaari ja kõik. Järelikult on teistel ükspuha.
Aegajalt rusub mind ka ameti halb reputatsioon. Automaatselt pannakse SLOga või Kroonikaga patta ka kõik muu meedia, (no Eesti Ekspress ehk mitte) ja väidetakse- masendus, veri ja seks müüb, reporterid kõik ainult selle peal väljas ongi, kirjutab igaüks, kes tahab st "korralikke", õppinud ajakirjanikke on vähe (mina ju pole ka "õige"), kirjutatakse tellimusartikleid jne. Ma võin ju väita, et minu kohta see ei käi aga üks viga ja saad ikka nii ülemuselt kui netikommentaatoritelt piki pead.
Siis tekibki tunne- ähh, miks peaks üldse kirjutama? kellele seda vaja on? Leht on täna jutuaine ja komme tulehakatus pliidi all.
Üleeile üks tüüp ütles mulle- aitäh positiivse loo eest, see oli isegi liiga positiivne. Et nagu mida? Mina kirjutasin seda, mida mulle räägiti, tundus see hea või halb, mina emotsiooni juurde ei pannud. Ilu on vaataja silmades.

Njahh, aga ma ei oska ka midagi muud teha. Tee iga töö, mida sa teed, pühendades see Jumalale...
Lähen tööle, noortebändide konkursile. Mitte et mind vaimustaks mõte pimedal vihmasel pühapäevaõhtul kodust välja marssida, selmet maanduda raamatuga voodisse teki alla.. vähemalt näeb igast karvaseid ja sulelisi tüüpe.
Krisu ei lase mul arvutis olla, piniseb siin kõrval, et tahab oma blogisse minna. Jajah, tema nõudmisel tegin talle oma blogi, pealkiri on "Pubeka pihtimused"
(jajaa, tee mulle reklaami, kisab laps ja mu nimi on Krissu mitte Krisu)
et siis musahulluke.blogspot.com

paanika-jaanika

Kurtmise aeg!
Eile hakkas keset päeva lambist pea kumisema. Ja läks aina hullemaks, nagu elektriliinid umiseks peas. Jalutasin alla apteeki, lasin vererõhku mõõta- 139/90, mis on minukese jaoks ilmselt üleliia. Olin nõutu ja õnnetu, ostsin mingid apteekri soovitatud rahustavad tilgad ja helistasin perearsti nõuandeliinile. Oioi, seda on teievanuse jaoks palju jah, öeldi seal. Minge laske perearstil kohe kontrollida kolesterool, veresuhkur, silmapõhjade rõhk, ehk ka neuroloogil käia. Kõrgenenud vererõhk ja koljusisene suurem rõhk (mida umisemine näitab) võivad olla ka mõne väga raske haiguse tunnuseks kuni ajukasvajani välja.
Ma olen koolilapsest peale hüpohondrik, eksole. Ja kui mulle öeldakse, et see võib olla misiganes ajukasvajani välja, mõtleb normaalne inimene, et ähh, ilmselt mul niisama stress, mina aga olen kindel, et kasvaja jah, mis see muud ikka on!
Ma saan aru, et ma olen lollakas, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ausalt ei saa. Ja ma veetsin õhtu masenduses kössitades. Täna püüan õhtul perearstile pääseda.
Maru õnnetu olen ka seep, et pidin täna Tallinnasse põnevale konverentsile minema, mille nüüd (hirmust keset pealinna näoli lompi kukkuda ja maha surra) ära tühistasin. Tööle ka hommikul ei läinud. Ma ei tea, mida ülemusele öelda- sorry, ma ei tule tööle ja ära ka ei sõitnud, mul pea kumiseb?
Nii ootasin konverentsile minemist!

Tean, et pean oma hirmudele vastu astuma. Seda on varem ka juhtunud- tuleb mingi suva tervisehäda ja ma langen kohe. Hoolega ärapeidetud paanika pääseb välja. See vist alkohoolikute sugulaste levinud primal fear- kaotada olukorra (oma keha, mõtete, tervise) üle kontroll. Sa võid planeerida, läbi mõelda, enda meelest kõik endast sõltuva ära teha ja siis raks! kukub kõik mingil iks põhjusel kokku.

Me ei saa sõita maale, sest X kukkus jooma.
Ma ei saa sõpradega välja minna, sest Y on üksi pudeliga kodus ja ma ei tea, mida ta ette võib võtta.
Ma ei saa haiglas oma valvekorra ajal peaaegu terve öö magada, sest üks haige suri, ja ma pean teda surnukuuri lükkama.
Ma ei saa minna külla, reisile, kontserdile, sest laps jäi haigeks.
Ma ei saa minna konverentsile, sest mu faking peas toimub mingi faking asi ja mul paha olla.

Olen enda meelest tubli ja tasakaalus, saan oma eluga hakkama ja siis ujuvad jälle välja neetud unenäod, kus ma lähen mööda silda, mis keset jõge sügavasse vette ära kaob. Või samuti korduv unenägu, kus kõnnin mööda haiglakoridori ja kõrval palatites lamavad surevad inimesed ning ma tean, et mina ei saa midagi parata ja üks voodi seal ootab ka mind...

See on minu tühine egoism. Minaminamina, ma ei saa hetkel oma kohustusi täita, ma ei saa hakkama, mul on mugav haigeks jääda, andke mulle palun sinine leht ja laske mul palun kodus teki all nutta.
Aga ma pean end jalule ajama, sest mul on lapsed ja on vaja veel vähemalt mingi 15 aastat veel maailmas olemas olla. Mitte et see minust endast sõltuks...
Aitab enesehaletsusest. Igaüks peab oma hirmudega ise hakkama saama.
In God We Trust.

kooki ja kurki

et miks ma jälle tööajal blogin...
Sest ma kodus ei taha arvuti poole ka vaadata!
Käisime ühes nooblis restoranis sõbrapäevamenüüd pildistamas. Rukolasalat, vägigalett (miski salat vormi sees), shokolaadikook ja trühvlid. Vähe me ei vesistanud suud fotograafiga, aga maitsta saime ainult magustoitu. Jupike kooki kahepeale, garneeringuks supilusikatäis jäätist korvikese sees ja üks maasikas füüsalilõikudega. Oli hea küll...
Väsisin päris ära. Mind ahistavad lumivalged laudlinad ja lakkamatult naeratavad teenindajad. Mitte et ma kodus küünarnukkidega laual supi sisse roniksin aga ikkagi. Kõht jäi tühjaks ja tuli Kadri kapsalõhnalises interjööris seenekastet peale süüa.
Eile külas meeldis mulle palju rohkem- armsa noorpaari lihtne kodu, mida täitis muusika ja armunud olemise fluidum. Tiramisu ja värske kurk dipikastmega.
Shokolaadikoogi kavatsen siiski läbi proovida, kui õhtul retsepti saan.

Nõid puu sees keedab printsessi

Kati eile lasteaiast tulles:
*Me käisime Tuuliga nõiapuu juures ja läbipaistev valge nõia käsi tuli puu seest välja ja tahtis meid kinni võtta, meie hammustasime seda ja ta pidi lahti laskma.
* kui see oli läbipaistev käsi, kuidas sa siis nägid, et ta valge oli?
*Ta vahepeal läks valgeks. Aga siis nõid röövis ühe printsessi ära ja peitis puu sisse, tahab temast suppi keeta. Meie Tuuliga läheme homme ja päästame ta sealt puu seest ära. Kui nõid on ta supi jaoks juba ära keetnud, siis valame printsessile võluvett peale ja ta ärkab ellu.
*Aa, nagu neis vene muinasjuttudes, kus tsaaripojale kasvas peale surmavee valamist pea tagasi otsa ja peale eluvee valamist ärkas ta ellu?
*Ei, lihtsalt võluvesi. Nõid ei ole teda veel tükkideks teinud ju.

Selline verine mäng siis. See tsaaripoja jutt läks talle hinge, sest mitu õhtut mängisime seda. Mina olin surematu Kashtshei hobune, Kati istus mu seljas, mina komistasin ja ütlesin, pagan, tsaaripoeg röövis jälle Maarja Meretütre ära. Kati -Kastsei seepeale küsis- kas me jõuame talle järele? Vabalt jõuame, vastasin mina, enne võime vilja maha külvata, viljast jahu teha, jahust kooki teha ja selle ära süüa, ikka saame nad kätte. Kaks korda saimegi kätte, Kati nuhtles virtuaalse mõõgaga tsaaripoega (Mikut) ja toimetas Maarja koju. Kolmas kord ütlesin mina- oh tont, nüüd ei teagi, kas saame kätte, tsaaripoeg on võluhobuse hankinud. Saime kätte küll aga võta näpust, tsaaripoeg tegi Kastseile üks-null ja Kati varises patjadele siruli. Kuna meil oli tsaaripojaga peata Kastseist tiba hale, tegime muinasjutu lõpu ümber- pritsisime talle peale eluvett, vana surematu võttis kargu alla ja lubas edaspidi heaks hakata. Häppi end!

Täna lähen lastega päris-Maarjale külla. Ma pole nii ammu kellelgi külas käinud... Meil pole ka keegi sada aega "ametlikult" külas käinud. Lastel käivad küll vahetpidamata sõbrad külas, mulle vahel K tuleb pika lunimise peale või laste sõprade ema või ämm. Aga harva, tõesti harva.
Tööpäeva õhtul pole lihtsalt aega ega jõudu, nädalavahetusel on igast üritused, koristamised, koerajalutamised, pühapäevakool... ja nii juhtubki, et mõnda sõpra pole pool aastat näost näkku näinud.
Päris üksik tunne tuleb peale, kui mõtlema hakata.

Süüdlaslik..

Inimene võib teha vigu.
Päev otsa arvuti taga kudenud inimene võib seda rohkem vigu teha.
Kõik asjad ei tule väga hästi välja.
Mõni asi ei tule üldse välja.
Üldjuhul ei ole sellest midagi hullu. Mõnikord võivad inimesed tigedaks või kurvaks muutuda. Mõneks ajaks. Mõnikord päris pikaks ajaks.
Mõnikord ei ole viga otseselt enda tehtud aga oleks olnud minu võimuses seda muuta.
Hea, et ma arstiks ei õppinud, ma muretseksin oma tegude tagajärgede pärast ennast mõne aastaga hulluks.
Iga kord ei tule häid mõtteid.
Mõnikord ei tule pikka aega häid mõtteid.
Mõnikord võib vilets teostus nii mõnegi hea idee ära nullida.

Ühesõnaga, katsume nüüd ohkamise lõpetada ja edasi marssida. Ja kui enam ei taha või ei jaksa marssida, tuleb ametit vahetada....
Aga ikkagi teeb nukraks, kui sa näed palju vaeva ja üht-teist läheb ikkagi nässu:(

Oli tormine öö. 12 röövlit istusid ümber lõkke ja üks ütles...

See pilt peab postituse lõpus olema ja omaarust ma sinna ta ka panin..
Hull torm on õues. Vihm, tuul ja muidu ebaõdus.

Mind natikene ajab närvi, et mul teisepoolega biurütmid võnguvad erinevalt. Kell 21 panen mina magama järeltulevat põlvkonda. Siis laskun alla korrusele ja avastan tavaliselt teleka eest magava mehe. Togimine, nügimine ja raputamine annavad lühiajalise teadvuse selginemise efekti. Eksole. siis ma vaatan üksi telekat või loen raamatut või olen arvutis ja kukun kell 24 magama. Kell 02.00 virgub mees ja kolib minu kõrvale voodisse. Minu togimine, nügimine või raputamine kutsuvad esile lühiajalise teadvuse selginemise või ropu sõimu serbohorvaadi keeles. Nii väidab mees.
Tuleb ette, et kass äratab mind kell 2 öösel. Siis viskan ta aknast välja (esimese korruse aknast, kuigi vahel on kõva kiusatus teha seda teise korruse omast) ja enam ei saa magada. Padi on kõva ja tekk on paha ja mees laiutab ja norskab.
Intellektuaalsetest vestlustest, massaazist ja teadagi veel millest ei tule niukeste biorütmide juures miskit välja....
Kass vahib mulle otsa ja näub etteheitvalt juba pool tundi. Lähen teda jälle akna kaudu õue läkitama aga õues on ropp ilm ja pooleteise minuti pärast istub ta niikuinii tagasi akna taga, sitsib tagakäppadel ja kopsib-kraabib oma mudaste käppadega klaasi.
Väljas läheb torm hullemaks. Vaja ikka mees oma voodisse saada, see parim tormikaitse:)

koolitants

Ühes Youtube video kommentaaris oli keegi vaimustunud fänn kirjutanud: Thank you God for creating Sade! Thank you for her wonderful voice and beauty!
Jah, Sade on meeldiv laulja ja üldse on hea vahel mõttes Jumalat tänada mõne inimese eest. Kuigi kogu seda värki maailmas, mille eest tänada, ei jõua muidugi üles lugeda.

Mina olen siiamaani eufoorias eilsest Koolitantsu Pärnumaa päevast.
Thank you God for creating such enthusiastic young people, who made Koolitants!!!

Väikesed on muidugi vahvad. Neil lähevad sammud sassi aga nad on nii uhked, et saavad laval olla, ja tublid, et on suutnud üldse nii kaua trenni teha ja asjad selgeks õppida. Tore on vaadata, kuidas iga rühm on oma õpetaja nägu.
Keskaste on natuke igavam. Sammud on selged ja rütmitunnetus ka, aga ennast välja elada laval veel üldjuhul ei osata. Veel on laval kriipskõhnu ja paksukesi, kõik tahavad, kõik püüavad, kõik pingutavad. Selles vanuses jääb juba mõnele tantsijale silm peale- siit hakkab midagi tulema!
Gümnaasiumiaste on kõige põnevam. Staažikaimad rühmad on koos käinud juba aastaid ja nende liikumine on nii ühtlane nagu sõduritel rivis. Selles vanuses on tantsima jäänud ainult tõsised fännid, neil on välja kujunenud oma stiil ja ideed, ühine hingamine ja rõõm, rõõm, rõõm liikumisest. Paksukesed on ennast peenikesteks tantsinud või uue huviala leidnud, pikad aeglased tüdrukud on õppinud ennast käbedamini liigutama. Tants on andnud kõvasti enesekindlust- laval ei saa olla häbelikult, maha vaadates, ebakindlal sammul. Nad on ilusad, treenitud ja julged!

Mulle hullupööra meeldib vaadata, kui keegi teeb midagi kirega, südamest. Või noh, tegelt kirega pikamaajooksu vist ei meeldiks vaadata. Aga tantsu- lõputult!
Laval sai näha kummiparandust ja mustlastantsu, türgi estraadi saatel idamaist tantsu ja üleni musta riietatud nutunaisi regilaulu saatel. Kasutati maske, vihmavarjusid, mänguautosid ja nukke, silte ja eesti trikoloori... mida iganes.

Eelmisel kevadel sai Krissu on rühmaga finaali ja me käisime Tallinnas lõppkontserdil. Selle afterpartyl tantsiti end muidugi oimetuks, nii suured kui väikesed. Kõige lahedam oli vaadata sheikimisvõistlust: kahel platvormil kaks tantsijat, siis järgmised kaks jne kuni parimad omavahel mõõtu võtsid. Kellele publik suuremad detsibellid välja karjus, see võitis. Need parimad olid ikka sellised tantsijad, et kuku pikali... Rahvas karjus ja plaksutas nagu arust ära!
Ja milline fiiling!
Oli just aprillijura järgne laupäev, kõigil vanematel närvid läbi. Mõtlesime veel, kas ikka sõidame. A sõitsime ikka! Meiegi rühmas mitu vene ema, sama murelikud ja sama pühendunud, kõik olime üks tiim. Afterpartyle ilmus äkki kamp vene noormehi. Mul hakkas imelik. Sonid silmil, käed küünarnukini taskus, täiega sünged näod ees. Parajasti näitasid põrandal end breikarid, niisama, oma lõbuks, rahvas vaatas neid ümberringi. Jõmmid ka vaatasid. Kuni ühekorraga võtsid kätte, ja hakkasid kah breikima! Ja pinge maandus hetkega...

Make dance, not war!
Ootan nüüd pikisilmi märtsi, kui piirkondlik tantsupäev tuleb.
Ja Krissu sai poolfinaali, juhhuu!!!

hommik

Iga päev algab isemoodi.
Tänane hommik algas rämeda kõhuvalu, kempsujooksmise ja tüliga. Ei ole hea oma päeva edasi kerida meenutades poja peale pisarateni vihastamist ja meelepahas karjutud sõnu.
X-i jaoks algas hommik vahetpidamatu helistamisega. Üks tüdruk ei tulnud esimest korda hommikuks koju ja ei võta ka telefoni. Muretsevale emasüdamele pole vist eriti kasu sõprade kinnitusest, et noortel ikka juhtub.
Eilne päev lõppes minul ja T-il koerapesemisega. Lotte jäeti õue ja tema läks õe poole... niipalju siis elektririhma katsetuste mõjust.
Aga päike võttis kätte ja tuli välja. Paneb kohe imestama pärast mitmepäevast jubedat vihmavalingut.

Tänase päeva laul on Peter Gabrieli ja Kate Bushi Don`t give up
you`r not the only one
don`t give up
you can make it

päev päev päev

ja nüüd on õhtu.
X-i laps magab kodus peatäit välja, minu laps pole enam mu peale vihane. Ma polnud täna õhtul eriti hea lapsevanem, sest lõpetasin kodus läpakas üht pikka tööd ja ei saanud süveneda laste kädinasse mu ümber.
Üks laps tahtis mu kaisus õhata oma klassivenna järele ja ohata järjekordse tüli üle parima sõbrannaga
Teine laps tahtis seljamassaazi
Kolmas laps tahtis voodis mu ümber hüpata ja unejuttu kuulata..
no juttu ma nats lugesin isegi.

silmad väsinud, tahaks nüüd unes midagi eriti lahedat näha.
ööööö...

reit ja guugel-muugel

Ma olen praegu täielise emotsionaalse laksu all!
Plika on süüdi.
Mitu päeva nuiab- tahan reiti, tahan reiti. No issi meil mängukas ei luba enam käia, et mitte uusi koledaid viiruseid arvutisse tuua ja krisu ei oska peale juhmide multikate vahtimise arvutis enam midagi teha. Mina mõistmatu mutt ajan sõrad vastu- rate on mõttetu, mõttetu ja veelkord mõttetu!
Äkää, mossitab laps, a meil kõigil klassis on, saadaru, KÕIGIL peale nelja nohiku, kellest üks olen mina. Miks ma ei või?
Sest, sest, sest see on MÕTTETU!!! Tahad sa nii kangesti, et mingid suvalised tüübid hakkavad sind vahtima ja võimalik, et nilbeid kirju saatma? Teeb see sind õnnelikuks, kui keegi kirjutab sinu kohta- pandav tibi?
Misasi on pandav?
No, ......, no.... et seksikas.
Ma tahaks ikkagi reiti.
nõu komments.

Lähen mina täna õhtul siis vaatama, et mis reidis ka toimub ja kas tõesti krisu klassi a, b, c ja d on kasutajateks reganud.
Ei leidnud kedagi.
A leidsin, et saab koolide kaupa inimesi otsida. Otsisin kohe oma kooli välja ja oma lennu ka. Pold kedagi. Kõdud noh, meie pilte võib ajalehe juubilaride rubriigist ilmselt tõenäolisemalt leida kui ratest. Läksin kooli kodukale, kus polnud ka kaua käinud. Appi kui lahee!!! kilkasin nagu krisu avastades tuttavaid pilte. Oo, see õps ikka veel koolis! Nii vana! Ja too ka- ma arvasin, et ta juba meie lennu lõpetades jäi närvivapustusega pensioniootele! Tühjagi, peast hall küll aga endiselt sadulas.
Ja minu esimene klassijuhataja, verinoor pikajalgne neiu on nüüd 50aastane soliidne proua..
Need õpetajad, keda mäletasin ikka rõõmsate ja sümpaatsetena, vaatavad ikka piltidelt sama rõõmsalt vastu.

Siis guugeldasin paari klassikaaslast, üht kunagist silmarõõmu (ehh, ikka veel nii nunnu!) ja lõpuks naljaviluks ka iseennast.
Avastasin, millistesse imelikesse kohtadesse olen toetusallkirju andnud. Avastasin, kui imelikesse kohtadesse on minu töid üles riputatud. Mingile Loitsulehele, sisustusportaali, lemmikloomaportaali, halleluuja (?)portaali, mõni intervjueeritav oma kodulehele jne. Hästi palju oli Tarbija 24s, mul polnud sellest õrna aimugi, et nad võivad igalt poolt sedasi asju korjata. Äää, kahju, et selle eest raha ei saa.. huvitav, miks ei saa? äkki mu tööandja saab? või kuulub Tarbija samasse kontserni?

Naljakas, milline jälg meist netti maha jääb. Hästi ühekülgne. Samas hea ju on, et ei saa teada laste arvu vms iskiliku kohta. Säilib illusioon turvalisusest. Teisest küljest jälle arvan, et kui sa ikka tahad kedagi Eestist üles otsida, siis leiab kah.

to be (ill) or not to be

Jään haigeks- ei jää haigeks?
Mitu päeva selline udu sees olemine, nohu ei ole, köha ei ole, kurk on nats valus aga nii vilets on olla:( Pea ja kõht valutavad.
Kolleegid ütlesid, et ma ei näe eriti põdur välja. Pole usutav, naeris üks. Ähäh, kui te mind õhtul kell 20 kodus patjadel lebamas näeksite, nii põdur, et maas vedelevat kommipaberit ka üles ei jaksa võtta!
Sellistel päevadel ma unistan, et võiksin olla vabakutseline, kelle kaastöid kõik kõvemad väljaanded palavalt ootavad:))))) Tuleb tuju, kirjutan, loon ja lehvitan, tuleb tuju, lebotan ja joon kisselli!!
Ma kardan, et pigem see esimene tuju mulle väga tihti peale ei tule. Vabakutselisena äraelamiseks peaks Murutar oleme, kes vihiseb 7 päeva nädalas ringi.

Sileaju loeb potterit

Ma olen nädalavahetusega üsna rahul. Hoolimata ikka veel valutavast kurgust, millele on lisandunud tilkuv nina.
Laupäeval viskasime jõulukuuse välja, sest jah, see juhtus- T pani paika elutoa aknalaua ja aknapaled ka, aga päris valmis pole see ikkagi, mingeid ribasid on veel kuskile vahele vaja. Boonusena paigaldati ka kardinapuu! Ma ikka veel näpistan end ega usu oma silmi!!

Siis tuli külla Kata ja me mängisime lastega terve õhtu lauamänge: Aliast, Elu on ilus ja Farlanderit. No ma selleks just Kata kutsusingi, et teha kindlaks, kas ma olen tõesti erakordselt halva õnnega mängija või on mul see osa ajust sile, mis vastutab Farlanderi nuppude paigutuse eest:(
Paraku, ilmselt kehtib see viimane variant, sest mina suutsin hõivata 3 riiki, Krissu 6, Kata 8 ja Kati 12! Viieaastane tegi jälle pähe mulle, aru ma ei või.. Leidsime Kataga, et see on matemaatikute mäng, seega meil pole seal midagi teha :(
Lisaks jäin ma viimaseks Elu on ilusas ja ilmselt ka Aliases, sest ma vahepeal küpsetasin pirukaid ja karjusin koera peale, kes nätsutas kassi meie toolide all ja viskasin iga 10 minuti tagant aknast välja kassi, kes kitkus koera ninast ja kulmudest.. mu tähelepanu oli mõnevõrra hajunud, ju nõu..

aga pühapäeval paistis päike, ma haakisin oma kolm vagunit sappa ja viisin nad pühapäevakooli. Tegid küll algul mossis nägu aga kokkuvõttes neile pärast meeldis, nagu ikka ja Kati andis mulle Noa laeva seiklustest üksikasjaliku ülevaate.
Kogudusesse minek on nagu tervisejooks: kõige raskem osa on panna jalga ketsid. Kui juba oled kohal ja kulged, siis ise ka imestad, miks enne polnud tuju minna.

Pärast läksime mere äärde jäämägesid vaatama, vahva oli ja lapsed ronisid hoolimata minu hoiatuskisast igasuguste krõbisevate pragude peal aga õnneks seekord keegi jalgu märjaks ei saanudki.

Õhtul proovisime koera peal elektrikaelarihma. Saab näha, kas efekt on püsiv.

Aa, ja väljapaistvaim saavutus on viimase Potteri klotsi kolme (või oli see nelja?) õhtuga läbilugemine. Mingi paar aastat tagasi veetsin nii mõnedki öötunnid Potteri seltsis, pmst on mul kõik osad loetud, lapsemeelne nagu ma olen. Esimene raamat oli suht titekas, edasi läks toredamaks. Mind võlus see detailideni läbimõeldud maailm, mille JKR on valmis meisterdanud, kõik need erinevad võluvidinad ja hookuspookused, aina uued huvitavalt joonistatud tegelased. Esimestes raamatutes oli huumorit ja hoogu, mulle meeldis väga! Niipea aga, kui Harryl puberteet peale hakkas, vajus kuidagi ära, alates 4 või 5 raamatust vist. Kutt oli kogu aeg vihane ja murelik ja trotslik, nalja enam ei saanud, uusi eredaid tegelasi ei lisandunud, võlutrikid hakkasid korduma ja üleüldse.
Viimase (HP ja surma vägised) raamatu esimene pool möödus ikka väga pikaldaselt, lugesin, haigutasin ja sundisin ennast, eelmiste osade asjad oli meelest läinud ja ei suutnud enam aru saada, kus mis ja miks toimub. Nagu ilma alguseta kriminull. Mulle ei meeldi kriminullid! No raamatu keskelt läks asi põnevamaks ja kandis lõpuni välja, mis oli aga ootuspärane ja hollivuudilikult ninnu-nännu.
Paljud kristlased ei salli väga Potterit ja kogu seda võlukunsti-värki, samas Sõrmuste isand on jälle heas kirjas. Minu meelest on see liialdus, muinasjutt on muinasjutt. Ning Harry ohverdas lõpus oma elu, et teisi päästa, piibellik ju, või ei? Kes vaidleks minuga, pliis?

Ja Triin! kui Oskar, kes nüüd on küll juba 7aastane, tõesti end ka sellest viimasest osast läbi näris, siis anna talle edasi minu siiras tunnustus. Respekt! Vabalt võib ilmselt Sõrmuste isanda talle pihku pista. Või Sõda ja rahu :)

kukk boa kõhus ja surnud koer

Oli vaja mul õhtul poes SLÕ esikaant vaadata! Oli mul vaja Reporterist seda lollakat klippi vaadata sellest õnnetust surnuksnälginud koerast ja tema ilmselt ajukahjustusega perenaisest.
Meelerahu läinud :(
Ma olen ilmselt natuke kiiksuga, sest ma juba pisikese kidura koolitüdrukuna tormasin ükskõik kui suurtele poistele kallale, kes kasse või koeri kiusasid. Ükskord lõi koerajuss selle peale mulle hambad säärde...
A ma neist naabritest ei saa ka aru. Kui sul kuu aega koer ulub ja niuksub kõrvalkorteris, siis ei võeta midagi ette, alles siis kui laibahaisu hakkab tulemà?
Koera perenaisest ei oska ma midagi arvata. Nagu ei oska ma midagi arvata lapsepeksjatest või vägistajatest. "Neil pole lihtsalt mõistust," arvas Miku. Arvan, et mõistus on olemas aga süda on puudu. Ja seda viga juba remontida ei saa.
Loomulikult on värdjaks kasvamisel mingid põhjused. Karm lapseiga... Mis iganes.

Aasta aega tagasi korraldasin koos sõbraga väikese abiaktsiooni, kogusime riideid ja lasteasju ühele perele, kus suht asotsiaalsed vanemad. Ma loomulikult teadsin, et see kõik ei tähenda tegelt midagi. Ei lahenda probleemi.
Pere kolis linna ja varsti kuulsin neist kõikidelt oma tuttavatelt sotsiaaltööga tegelevatelt isikutelt. Päris koledaid asju kuulsin. Viiest lapsest kaks vanemat püüti kodust ära saata internaati aga on kuulda, et neil ei lähe seal kuigi hästi.
Nad on juba ilmselt kahjustatud psüühikaga, öeldi mulle.
Kolmel väiksemal aga pidavat ikka veel silmad särama. Viimati otsiti neile kasuperet.

Ma tundsin kaua aega lihtsalt suurt viha nende laste ema vastu, kõige selle põhjal, mida ma kuulsin. Kuidas ta võib, mis õigusega saab üks ema oma lastele nii teha!
Rääkisin sellest ühele rootsi sotsiaaltöötajale, kes suvel siin riskilastega tegelemas käis.
Jenny on fantast mutt, ma kirjutasin temast loo kah.
Aastaid elas ta tänavatel, talle said osaks kõikvõimalikud alandused, ärakasutamised ja vägivald. 16aastaselt ta lapsendati ning järgnes mingi 10 aastat psühhiaatreid, psühholooge ja teraapiaid. Ja Jumal.
Uskumatu, aga Jenny sai oma minevikust lahti! Praegu töötab ta just selliste lastega, nagu ta ise oli. Kasvatas veel kaks aastat nelja mustanahalist poissi kasulastena.
No ja ma küsisn, kuidas ta suudab mitte tunda sügavat viha ja põlgust oma klientideks olevate laste vanemate vastu.
Need inimesed ei olegi oma elus tundnud midagi muud peale viha, põlguse ja ükskõiksuse, ütles Jenny. Nende vanemad kohtlesid neid nii, nemad kohtlevad nõnda oma lapsi ja see on surnud ring, kui lapsi sellest välja ei kista.

Mina võin siin blogiskis vahutada maailma kitsaskohtadest niipalju kui kulub, kasu ei sünni sellest essugi. Pahad inimesed heaks ei hakka ja mina ei oska/jõua/taha? midagi teha, et pahategusid ilmas vähemaks jääks.
Ja jutt väikesest eateost igas päevas ei ole tõsiselt võetav.
Ma olin jah täna abivalmis:
sõbranne helistas ja palus mul otsida üles Minizoo pealik, kuna sõbranne ema kukk olla jäänud põduraks ja kuna kellestki kodus tema mõrvajat ei ole, tahetakse ta Minizoo boadele eineks annetada! Leidsin kontakti, helistasin.. rahu kukevanamehele..

A loomapiinajatele andke molli, kui näete! Väga ebakristlik aga mina paremaid lahendusi hetkel ei näe.

pilt

Kata maalis mulle pildi. Soovisin kirevat ja detailirikast pilti, kus askeldavad tillukesed olevused. Kata ütles, et olevuste asemel tulid tal hoopis inimesed ja olgu siis pealegi, mulle meeldivad inimesed ka :)
Pilt sobib meie segasumma suvila stiilis elamisse hästi. Ma aint natuke umbusklikult vaatasin neid kahekesi pingil istujaid, et me T-ga enamasti sedasi kaelakuti ja helgel pilgul järeltulevat põlve jälgides ei istu aga Krissu ütles- ah, mis sa ajad, istute küll mõnikord, ma olen ise näinud!
Mulle meeldib.
Aitähh, Kata!

oh ilma ja inimesi

Edulood jooksevad mul sabas!
Peale seda kauni kodu lugu kohtusin eile üsna erilise naisterahvaga.
Üle 50 aasta vana sale daam, pikkade punaste juuste ja pimestava naeratusega. Proua läks 12 aastat tagasi mehele püstirikkale ameerika ärimehele, see oli naise kolmas abielu ja ta kasvatas enne üksi kolme poega, mitmel kohal tööd rabades. Ameeriklane oli 17 aastat vanem kuid galantne, hoolitsev, armastav ja visa ning naine asus elama Las Vegasesse. 12 aastat reisimist üle kogu maailma (mehel on igal pool kinnisvara), viis keelt suus, õpingud ülikoolis, laste koolitamine...
Praegu peatub ta Eestis, et rahulikult lõpetada oma teise raamatu kirjutamist ja oodata nende uue kodu valmimist Uruguais. Sinna, ookeani kaldale kerkib maja, kus tema saab suurte akendega toa vaatega rannale, seal tema hakkab istuma ja kirjutama oma kolmandat raamatut...
Peale kahetunnist intervjuud, mille jooksul minul õnnestus küsida umbes viis küsimust, olin oimetuks räägitud. Jutukas proua.
Ei tore, kui keskealine end ribadeks töötanud üksikema oma õnne leiab.

Kaks lauset kurguvalust :)

Terve perekond põeb. T on pesamunaga haiguslehel, nad mõlemad tegelevad parasjagu nohu, köha ja kurguvalu kõikvõimalike eri vormide ja staadiumide läbipõdemisega. Suuremad on ebamäärases poolterves olekus, küll valutab neil kurk, küll kõht. Ja minagi hankisin endale täna hommikuks kena kurguvalu. Söön homoöpaatilisi pille ja juurdlen, kas ma tahan kodus haige olla või mitte. Kodus olla- jah! haige olla- eip!

Oli aeg, kui lapsed olid pidevalt haiged. Enamus väikelaste emasid teab seda rutiini: nädal lasteaias, kaks haigena kodus. Ma arvan, loodus paneb ise selle asja paika, et ema peab lapsega rahus kodus olema, mitte pikki päevi tööl veetma. Aga teadagi raha on alati vaja ja kuna kodused sokki kuduvad ja lapselapsele tähti õpetavad vanaemad on kõva defka praegusel ajal, siis pingestavad tuhanded emad kuidagi väikeste laste kõrvalt tööl käia, süda mures ja mõtted mujal.

Kogu see süsteem oleks kordi lihtsam, kui meie riigis oleks levinud emade osalise tööajaga töötamine. Inglismaal räägiti mulle, et seal on väga tavaline asi kui emad või muud inimesed, kes ei taha erinevatel põhjustel täiskohal rabada, käivad tööl mingi kaks päeva nädalas või mõned tunnid päevas. Töökäsi on vaja ja kõik on ok!
Mine siin kuskile tööd küsima ja avalda soovi kaks päeva nädalas töötada- haha! Enamus naisi ei julge ilmselt end tööle pakkudes iitsatatadagi, et neil on eelkooliealised lapsed kodus!
A võibolla hakkab see asi meil muutuma. Ei seisa ju enam järjekordi tööandjate ukse taga.

Mihkliga oli meil eriti hull, võibolla sellest, et ta läks kaheselt lasteaeda. Temal tekkisid kõritursed, angiin ja koledad köhad. Esimene aasta oli sulaselge mõttetus teda lasteaias hoida. Kohutav, kui tihti ta haige oli! Siis paari aasta pärast lisandus veel alatasa tatine Kati ja mitte vähe mul katus ei sõitnud, kui nad eraldi ja koos JÄLLE vähemalt kord kuus haigeks jäid. Meeleheide sada kraadi. Perearst lohutas, et las läheb mõni aasta mööda. Valasin pisaraid ja ootasin...
Mihkel lõpetas peale kooliminekut oma põdemised üsnagi ära. Nipet-näpet ikka aga mitte nädalate viisi palavikku ja muid süsteeme. Katil lõigati adenoide ja temal kah on paranenud asi. Ptüiptüiptüi...
Aga Krissu pole siiani haige olnud. Ma arvan ükskord kaheaastasena oli tal palavik. Mõnikord valutab kõhtu ja pead.

Ise olin ka lapsena suht põdur. Kuna ma ei käinud lasteaias, tabas ühiskollektiivi pisikute rünnak mind esimeses klassis. Kord lõppesid meil tunnid varem ja ma pidin ema, kes mind autoga koju viis, tund aega ootama. Rõivistus aga pidas korda mingi vanema klassi plika, kes demonstreeris mõnuga oma võimu ja ajas mind õue ootama. No ja tookordsed talved olid ikka midagi muud kui praegune vilets rannailm. Jäin vägevasse kopsupõletikku, olin kuu aega haiglas. Sellest ajast peale hakkas pidev bronhiitide rida, mis ei lõppenud enne reisi Gruusiasse, Grigoletti puhkekodusse. See asus Poti linna lähistel ja osutus täiesti ametlikult NSVL kõige suurema sademetehulgaga piirkonnaks..

Igatahes peale seda hakkasime vanematega igal suvel Pärnus mere ääres suvitamas käima. Reede õhtul või laup hommikul piiluti murelikult taevasse, kas on pärnu ilm või pole. Kui päike lõõskas, pakiti hiiglaslikku punasesse reisikotti hunnik makarone, purgisuppe, leiba, Turisti einet, kurki ja tomatit. Lisaks poola telk, tilluke gaasipliit ja kolm punasest kummist täpilist täispuhutavat madratsit. Kogu kola laaditi lehmapruuni Ziguli Luksi peale, võimalusel võeti peale ka mõni sõber või sugulane ja retk läks lahti.
Suvitamisprotsess toimus Tahkurannas, seal, kus praegu Pätsu ausammas on, kiriku lähedal. Tol ajal ei eksisteerinud veel eramaa märke ja igaüks lõi oma laagri laiali, kuhu soovis. Väga palju telke tavaliselt ei olnud. Kaks päeva vedeleti hommikust õhtuni päikese käes vaheldumisi vees mulistamisega. Ei teadnud siis keegi midagi UV-kiirgusest ega päikesekreemidest, pühapäeva õhtul loksus Tartu poole seltskond punanahkasid ja hapukoore hais heljus kodus veel päevi peale suvitusreisi.
Jahh... aga külmetushaiguseid me pere peale neid mereskäike tõesti peaaegu enam ei põdenudki.
Kuni tolle ajani, kui ma Pärnusse elama kolisin.. paradoks!

Tahtsin lihtsalt öelda kolm lauset, et näe, tõbi kipub kallale ja vaat, kuhu oma lobisemisega välja jõudsin. Vanus vist sealmaal, et tekib vajadus memuaare kirjutama hakata!

jänes mis jänes:(

Ma saaks minna tasuta reisile neljaks päevaks. Tegelt ka.
Aga. Ma pean üksi minema lennukisse, istuma ümber, loodetavasti kohale jõudes leidma hotelli ja järgmisel päeval kuidagi toimetama end Euroopa parlamenti. Ja siis kõik see vastupidises järjekorras. Ehk siis kõik see, mida täiesti tavalised tuhanded eurooplased iga päev täiesti pingevabalt teevad.
Mul ainuüksi neid ridu kirjutades hakkasid praegu käed värisema............... (see .. on värin)............
Ma pole kunagi üksi kuskile lennanud! Ma olen üldse elus kolm korda lennanud- esimene kord klassiga Piirissaarde, teine kord vanematega Batumi (10aastaselt) ja kolmas kord 3 aastat tagasi sõbrannaga Inglismaale. Ma ei tea sedagi, kuhu kohver antakse ja mis letist piletit-broneeringuid küsitakse:( Ilmselt istun ma valele lennukile ja sõidan kogemata Aafrikasse.
Kuigi sõbrad tuttavad julgustavad igati, on ikka jube. Üks tuttav küsis- mis üksi, eralennukiga lähed või?

Põige paralleelmaailma

Eile sattusin paralleelmaailma.
Või siis esimesesse eestisse.
Tööülesanded viisid mind ühte majja, mis sai kodukujunduskonkursil mingi preemia. Olime meie, kaks telekanalit, üks ajakiri ja missis president ihukaitsja ning tütrega. Kuna majas peeti just tol päeval pesamuna sünnipäeva, oli mingil ajahetkel koos ehk 40 inimest, ma arvan.
Maja ees oli rivistunud selline dziipide rida nagu kasiinoärimeeste klubiõhtul..

Paralleeluniversum oli valge. Valged seinad, kardinad, köögimööbel, laudlinad, nahkdiivanid, teisel korrusel ka karvased vaibad. Selles valges maailmas elas viieliikmeline täiuslik perekond: asjalik isa, kes hoidis süles pesamuna, pesi nõusid ja hakkis köögis lillkapsast. Mööblit teha oskab ta ka.
Kaks tütart-printsessi, pikajuukselist, lokilist, heade kommetega, roosades satsilistes printsessitubades. Kolmas sihvakas vaoshoitud teismeline noormees, kes sundimatult lastega askeldas. Ja ema: sale, pikajuukseline, perfektse jume ja figuuriga imekaunis koduperenaine, kes näilise kergusega hoidis ohjes sünnipäevaseltskonda, näitas maja, suhtles vabalt ja südamlikult nii presidendiproua kui ajakirjanikega ning jõudis veel võluda lauale toidud ja lastele mängud-joonistusasjad.
Pesamuna sai 2aastaseks ja sünna oli lumehaldjate stiilis. Kõikjal hõljusid, jooksid ja paterdasid ringi valgetes kleidikestes või siidpükstes lapsed, tiivad seljal laperdamas, kellukesed kleitidel tilisemas, hõbedased kuusekarrad ja suled vaikselt kostüümidelt pudenemas.. Ka täiskasvanud olid valgetes riietes ja pereema tualett oli lihtsalt jalustrabav - lihtne lõhikutega maani kleit pluss hiiglaslikud roosalt sädelevad haldjatiivad seljal.
"Meie lastel on alati stiilisünnipäevad," rääkis tiivuline Arwen. "Pipid on olnud, piraadid, karneval, lauamängude eri, lõbustuspargi eri, rattamatkad... Tavaline lauatagaistumine on meil ehk ainult suurte inimeste sünnipäevadel."
Kui küsisin, kas valges maailmas elamine ka palju energiat nõuab, vastas haldjanaine ohates- ma ainult küürin, ja näitas oma natuke katkiste sõrmenukkidega käsi. Aga kuna valge rahustab ja tekitab avarat muljet, pole ta ka nõus mingi teise värviga
Kogu maja sisekujundus, värvid ja vormid on perenaise välja mõeldud, samuti disainis ta ise oma haldjakleidi... keskkooli lõpus!!

Hiljem rääkisin, et minulgi on kolm last ja ta päris: kas mul on ka tunnet olnud, et enam ei jaksa?

Jahh...
Selline kodu siis. Nagu kataloogis.
Nii perfektne, et ei usuks, kui ise poleks oma silmaga näinud!
Pühkisin kodus kööginurgast kokku järjekordse koerakarvade kuhjakese, kloppisime mehega koera auguliseks näritud koridorivaipa, pesin natuke kriimulist köögiseina...

Huvitav, mis nippidega sellist valget universumit luuakse? Mitte et ma seda igatseks, minu ideaalmaailm oleks pigem rõõmsalt kirev aga lihtsalt ma ei saa aru, KUIDAS?
Ilmselt elavad paralleelmaailmas üliinimesed...

Elu edetabelid

Soovide edetabel:
1. Et mul oleks boyfrend
2. Et mul algaks puberteet
3. Et lõpeksid maailmasõjad
4. Et enam ei tapetaks CITESI loomi
(CITES on ülemaailmne kaitstud liikide organisatsioon)
5. Et maailmas poleks enam nälga
6. Et koolis poleks enam vaja õppida algebrat


Edetabeli autor, kohe varsti 11aastaseks saav lapsuke ütles mulle eile, kui avaldasin kerget imestust punktide 1 ja 2 üle ja soovitasin tal lapsepõlve nautida:
"Ma ei taha enam oodata, kuni ma suureks saan! mul on tunne, et kui algab puberteet, siis tuleb päris elu, praegu on mingi nõme ootamise aeg, kõik nagu seisab paigal."

Ma olin tänulik usalduse eest ja ei hakanud tema illusiooni purustama, et kui sa oled 15, tahad olla juba 19, et kool oleks oleks läbi ja algaks ELU. Siis oodatakse TEDA, sest temaga kohtumisest saadik algab UUS ELU. Siis oodatakse, kuni laps sünnib, hakkaks ta juba käima, läheks ta juba kooli. Ühel päeval ta lähebki ..

..ja vaatab emale ükskord suurte kurbade silmadega otsa, teatades, et ei jõua suureks saamist ära oodata.

1.19

Lihtsalt hämmastav, kui nobedasti näpud nuppudel jooksevad kell 00-01 öösel! Ja tekst, mida sai töö juures tundide viisi venitatud nagu tat.. tarretist, hüppab nüüd suurema vaevata ise arvutisse.
Kuigi ma tean, et tööd koju võtta on paha-paha.
Ma aint soovin, et ma poleks peale tööasjade lõpetamist sorkinud blogosfääris ja leidnud olavimarika blogi. I ja I eksivihkajate ja verbaalmaniakkide partei on taas uue liikme saanud... nüüd tahaks käsi pesta või midagi.
Huvitav, kas saab siis kergem, kui eks netti risti lüüa? Kas endal paha ei ole järeldades et
A Lugejad leiavad, et mees, kes sellise nõiaga on nii kaua koos elanud pole mitte märter vaid luuser ja otsustusvõimetu supinahk?
B Lugejad leiavad, et mees, kes kõike oma lapse nimel väidab talunud olevat, teeb sellesamale lapsele karuteene tema ema kõikvõimalikul viisil mutta tampides?
oh jah. Loogika pole minu tugevaim külg ja aru ma sellest asjast ei saa.
T `aks nüüd.. magada...

A-sõnad

Ei tule eriti hästi välja.
Organiseeritud elu, ma mõtlen.
Rahaplaneerimine ei tule välja, pere toidulaua nädala aja peale ette planeerimine ei tule välja, vähem söömine ei tule välja, isegi piisav ööuni ei tule välja.
Eile läksin heas usus kell 23 magama, lootes ärgata hommikul värskena kui tehasest tulnud. Seekord saboteeris kass mind.
Kesk minu magusaimat und kell 3 öösel otsustas tema veidi meeldivalt aega veeta ja hakkas mu voodi all käpaga mingit pallikest veeretama. Siis istus voodi kõrvale ja näugus mulle kõrva. (Maria, sul oli julmalt hea joonistatud video selle kohta oma blogis, viitsid pane link kommentaari).
Lohisen trepist alla, kass kaenlas ja leian eest elutoas Tiina Pargi tervisesaadet esitava teleka, põleva laelambi ja magusasti norskava mehe.
Mees diivanilt voodisse aetud, ei tulnud mul loomulikult enam uni peale. Geniaalsed tööalased ja niisama vilosoofilised mõtted käisid peas üht ja teistpidi ringi...

Eilne msn-vestlus näiteks. Mille käigus ilmnes, et ma pole oma elus kordagi kellelegi armastust avaldanud. Ma mõtlen konkreetselt nende kolme sõnaga. Lastele muidugi olen aga mitte seda ma ei mõtle.
Läbi lillede olen küll mõista andnud.
Minule on avaldatud. Ja palju. Aga. Seda tegi just see inimene, kellele ma ei saanud samade sõnadega vastata. Ja teades selle olukorra piina, kui sulle need A-sõnad kõrva sosistatakse ja sa oled sunnitud ütlema- aitäh, kullake või mhm või midagi muud ebakohast, pole ma ise riskinud seda situatsiooni luua.
Ja pole ka oma kaasat pinninud sellepärast. Ei ole ma A-sõnu temalt kuulnud... kah nii, mõnikord läbi lillede. Eestlased, noh!

Eile K-ga tulid jutuks trikid, mida minu pärast on tehtud.
Näiteks Eesti teisest otsast kohale sõitmine selleks, et valentinipäeval tuua mulle punane roos, öelda kolm A-sõna, keerata kannapealt ringi ja sõita 250 km tagasi
Või minu kätel viiendale korrusele kandmine (siis ma olin võrdlemisi peenike neiu)
Või minu jaaniöösel paksu metsa sõidutamine, käsikaudu kütte otsimine ja pool ööd lõkke ääres istumine- sest mulle tuli selline tuju
Või 150 km kauguselt mulle värske suitsulatika toomine- sest tooja arvates võis see mind rõõmustada
Päris armas, kui tagantjärele mõelda:)
Aga ühegagi neist muljeavaldajatest-trikitajatest pole ma 12 aastat koos elanud...

Ma olen ka aru saanud, et mehed avaldavad armastust ka teisiti kui A-sõnadega.
Kaelaehe jõuludeks, sõnadega - kõige kallimale ikka kõige kallim kingitus
Massaaz, kui pea ikka tõeliselt valutab
Nõude pesu, söögitegu ja laste-loomade kantseldamine, kui olen sunnitud voodis lamama ja lonkama
Minu eest tõmbamine ja tagant lükkamine, toetamine ja julgustamine, kui ma rippusin Tatrates ühe neetud püstise, vihmast libeda ja talla veerevate kividega mäe küljes, hirmust ja väsimusest pisaraid valades
jahh...

A-sõnad tunduvad kuidagi ebaolulised nende asjade kõrval.
Või mitte?

Läbikukkunud koerajumal

Lotte..
Ta tegi seda jälle.
Poiss lasi ta hommikul viieks minutiks pissile õue ja neljandal minutil oli ta kadunud. T pani jope selga, võttis jalutusrihma, paar krõbinat ja läks järele. Pereliige ju ikkagi. Seal ta oligi: kaks tänavat edasi elava õe juurde aeda pugenud ja kargles taaskohtumise ekstaasis ringi.
Selgituseks: Lotte õde Roosi elab meie lähedal ja tema peremehed on meie sõbrad, nemad võtsid Roosi varjupaigast enne ja nädal hiljem tõime meie Lotte.
T kutsus, meelitas krõbinaga- ei midagi.
"Minus kihvatas," rääkis T. "Mina hüüan, kutsun, ta ei tee väljagi. Roosi tuli hoopis jooksuga minu juurde, liputas saba. Siis on jah meie koer ja sõber, kui kõht tühi on, aga kui midagi huvitavamat silmapiiril paistab, siis adjöö."
Käskis Krissul võtta krõbinakoti ja talle järele viia. Mis mõtet on koera üritada pidada, kui tema ei taha meie koer olla?
Krissu muidugi nuttis mis jõrin ja tõi koera, porise ja alandliku koju.
Päev otsa koer koduarestis.
Minul meel must ja hing haige.
See on nii solvav! See teeb haiget! Me pakkusime hulkurile kodu, ta karv läigib, tal on suur aed jooksmiseks ja paremad palad meie laualt, mängime temaga, jalutame (noh ok, viimasel ajal palju pole jalutanud), lapsed kallistavad teda, ta on armastuse ja hoolitsusega ümbritsetud. Kõik, mis temalt nõutakse, on ilus olemine ja meie juures püsimine. Aga ei.. plangu taga on tõeline elu! Teised koerad, toredad porilombid ja mõnusalt lehkavad prügihunnikud...

Kas mitte Jumal pole tundnud inimeste suhtes sama?
Sa nikerdad valmis ilusa liigi, annad kodu ilusasse kohta ja eeldused elada igavesti rahus ja külluses aga ei... nad lähevad tülli, tapavad üksteist, punuvad intriige, valetavad ja ei tee sinust enam väljagi. Kuigi ainus, mis neil paluti teha, oli Isa Juures Olla.
Nagu ma ise ei oleks samamoodi pununud vales suunas, saba uljalt lehvimas, põnevasse ja muretusse maailma, mis siis, et miski visa hääleke väidab- ei, seal pole seda, mida sa otsid!
Ja siis, porise ja õnnetuna tulnud Jumala juurde tagasi, tunnistades- ei olnud jah, anna andeks...

Õhtuks oli mu pahameel mõnevõrra lahtunud. Läksin koos Lottega õue, kõndisin tal igal pool sabas. Jalutasime koos aianurka. Lotte vaatab mulle otsa, liputab korra hajameelselt saba ja -
vedrutab nõtkelt otse mu nina all üle aia.
Kaob silmist.
Jalutan siis Roosi aia juurde, teadmata, kas nutta või naerda. Teen natuke mõlemat.
Roosi juures teda pole. Kõnnin koju tagasi. Tulen väravast sisse- Lotte istub trepi peal!
"Ma olen vaimselt nii väsinud, et tahaks nädal aega kuskil puhkekodus veeta," ütlen mehele. "Võta Lotte ka kaasa," vastab tema..

Mul on vanematekodus olnud kokku kolm koera. Eks olid kõigil oma veidrused aga kõik nad kolm kokku ka ei ole mulle sellist peavalu valmistanud, kui see üks neljajalgne, ja seda ainult kuue kuuga.

Me tahame, et oleksime koerale Jumalaks. Et isegi siis, kui värav on lahti, või kui aedagi poleks, hooliks ja austaks ta meid niivõrd, et püsiks meie juures. Nähtamatu armastuse sidemega, mitte koleda keti otsas või plangu taga. Mis siis, et värviline maailm kutsub. Armastus on see, mis loeb.
Sama käib ka inimese ja Jumala kohta. Ma loodan, et Jumal pole pidanud minu pärast vihaselt vanduma (kuidas ja milliste sõnadega võiks Jumal kurja vanduda?) või kurvastama, kui ma olen jälle silmapiirilt kadunud.
Mitte hirmust ei taha ma ära kaduda.
Armastus on see, mis loeb.

Tunnistan end koera Jumalana läbikukkunuks.
Raske on Jumal olla.

Mees vs jõulupuu

Mis päeval see jõulukuusk välja piab viidama? Kolmekuninga?
Haha
Meil seisab!
Mina esitasin oma meeskale nimelt ultimaatumi: enne mina kuuske elutoast ei eemalda, kui eelpoolnimetatu paneb paika elutoa aknalaua ja teeb aknapaled ka kipsiga ära. Uued aknad said meil ette...äää... suvel 2006?
Masaanaru, et on vaja raha teenida ja siis veel teisest kohast raha teenida ja siis natuke puhata ja mängida ka aga ausalt, mind nii kohutavalt häirivad need paljad aknakõrvased, kust soojustusvill välja tilpneb.
Jaa, ma OLEN talle maininud, kuiväga see mind häirib. Mhmhh, ma olen ilusti väljendanud tundeid, et see on mulle oluline, et see asi saaks tehtud. Mkmmm, ma pole irisenud! Mhmhh, ma OLEN kannatlik olnud. Ta saab aru ja ütleb, et ei tule vaim peale... Viimasel ajal on see meil ühine huumoriteema. Kui ta küsib, kuna õhtuks süüa saab, küsin ma vastu- kuna sa aknapaled ära teed.
Sõbranne tuli külla ja küsis- oo, seal nurgas on teil aknalauad, uued või? Homeeriline naer minu ja mehe suust...
Mina ei oska lihtsalt enam välja mõelda, mis nipiga motiveerida täiskasvanud inimest tegema asja, mida ta ei taha ega viitsi teha. On keegi motiveerimiskoolitusel käinud? Ahh?
Sestap siis kuusk.
Ma arvan, järgmiste jõulude tarvis me uut kuuske otsima ei pea. Pole head halvata, eksju?

uniuniuni

ETV pealt oli eile päris huvitav dokkar unetusest. Rezzizzööör aina rääkis oma uinumisraskustest ja pidevast väsimusest, mina aga haigutasin aina rohkem ja rohkem, kuni kell 23 enam silmi lahti hoida ei jaksanud.
Pugesin voodisse ja nautisin mõtet, et mina magan nagu nott ja tunnen mõnu ainuüksi mõttest oma tatrapadjale.
Ja siis hakkas peale. Peaegu magasin, kui üle minu ronis T oma voodipoolele, ta polnud ka viitsinud lõpuni vaadata. Siis hakkas koer all koridoris mingit eriti krõbisevat asja närima. Mõne aja pärast imbus kass meie tuppa ja hakkas oma viimase aja lemmikmeelelahutusega tegelema: ronib laste tubadesse, aknalaudadele, kapi taha ja lõpuks meie voodi alla ja näub seal omaette. Midagi, ohates voodist välja, kass kaenlasse ja aknast välja (esimese korruse aknast).
Jäin magama. Kell 3. 40 tahtis Kati pissile.
Jäin magama. kell 6.30 otsustas mees üles tõusta.
Jäin magama. kell 7.00 hakkas telefon piiksuma. äratasin koolilapsed üles.
Jäin magama. Peaaegu. kell 7.15 läksid lapsed trepist alla ja huilgasid kättemaksuks mu voodi kõrval EMME ÄRATUS, EMME ÄRATUS!!
Eksole. Ma siis andsin alla ja tõusin üles.
Mis aga kokkuvõttes tõendab ikkagi, et magama JÄÄMISEGA pole mul probleeme. Igast asendist, iga kell, palun, vabalt!

See aeg, kus sai õhtul magama mindud siis kui uni tuli ja hommikul üles ärgatud kui tunnid-loengud hakkasid, sai läbi koos Krissu sünniga.
Krisu kisas esimesed kolm kuud gaasivaludes, mina mäletan tollest ajast ennast zombina, kes öösel niigi iga paari tunni tagant titega üleval istus ja end näpistas, et mitte lapsega koos voodiservalt maha mütsatada. Päeval sai kilomeetrite kaupa toas ringi kõnnitud, karjuv titt süles, lisaks tänaval käruga vantsida, sest sel kombel magas ta mõnuga.
Oleks mul siis olnud unetu mees, oo, ma oleks rahul olnud!
Kusjuures mu mees küll ei kuule, kui laps öösel häält teeb. Mina ärkan iga krõpsu peale kohe üles.
Poiss oli õega võrreldes kukupai. Panid diivani peale, magas
magas
magas
ära võis meelest minna, et laps majas on.
Ja Kati jälle karjus ka päris palju.
Sellest ajast peale olen õppinud und kõrgelt hindama. Ma ei tea, mis tunne on hommikuni voodis pöörelda, küll aga mäletan hetki, kus keset ööd kõige, KÕIGE magusamat und tuleb taas tõusta, et võtta voodist pissine või täisoksendatud lina, anda palavikurohtu või lohutada hirmuunenäost ärkajat.
Olen seejuures vahel pisaraid poetanud ja ikka endale kinnitanud, et see aeg saab ükskord mööda. Ja saab kah. Üha vähem peab niimoodi öösel tõusma. Halleluuja!

Kui kell 23 ilusti magama minna, puhkab hommikuks välja küll.
Eriti hea unerohuna mõjub minu meelest magava lapse süles hoidmine. Super! Uni otse imbub su sisse. Või magav kass. Kassid oskavad niivõrd rahuloleva ja süvenenud näoga magada, et võimatu on mitte ise haigutama hakata.
T-l on lugu halvem, ta on 10 aastat vahetustega tööl käinud ja nüüd jõudnud seisu, kus aju ei saa enam aru, kas on öö või päev ja kas tuleb maha rahuneda või edasi kütta. Minagi olen öösiti tööl kunagi käinud ja ei tahaks seda aega enam tagasi.
Uni on hea. Magamatus on paha.
Aga kas ja kuidas too rezzizzööör oma unetuse lahendas, seda ma ei saanudki teada.

PS PS Lugupeetud tulevased lapsevanemad, asi ei pruugi olla üldse nii karm, kui minul, tean kümnete kaupa oma noort elu maha magavaid titasid, lihtsalt mulle üle ühe selliseid ei jätkunud:)

test jälle

Minu blogisk sattus millegipärast blogtra-sse, pärast kerget paanikat astun nüüd samme, et see sealt ära saada.
Loodetavasti õnnestus.
Mitte et mul fännide vastu midagi oleks (edev ka ju ikka), aga anonüümseid masse kogu netiavarustest, huh, pliis mitte.

......

fDLBrWOZCx

Isekas ja tige

..olen, kuigi ei tahaks olla.
Kõik algab väikestest asjadest.
Hommikul ei jaksa tõusta, et lapsi kenasti kooli saata "võileib kotti, suudlus palgele" stiilis. Selle asemel lihtsalt vedelen voodis viimase võimaliku uneminutini. Ja lapsed lähevad kooli ilma sallita või hommikuse kakaota. Täna hommikul keeldusin isegi poisile sokke otsimast, üks 8-aastane inimene peaks olema ehk juba võimeline oma riietusesemete eest hoolt kandma?
Ja olles uniselt valmis lõpuks uksest välja astuma, ilmnes, et eile ostetud imeilusal tumeroosal kelgul pole istumiseks patja. Pesamuna tõi toast siis nutsu keeratud voodilina... ei oleks, ei oleks olnud vaja selle peale karjuma hakata. Ma ei tea, miks ma kisasin.. häbi on.
Ja jälle ei jõudnud ma hommikul koera jalutada.
Ja jälle ei jõudnud ma köögist korra üle käia, et kassi-koerakarvade hangekesed kokku pühkida.
Õhtul koju jõudes teen söögi ära ja lihtsalt tukun telku ees tund aega.
Oot, Kata ütles selle kohta, et parem maga ausalt 15 min kui tukasta teleka ees.

Täna hommikul tööle tulles libisesin ja oleks peaaegu uppi kukkunud. Nägu läks kohe nalja täis.
ELEVUS
Elevus on see, millest praegu puudu jääb, ja see laseb asemele sigineda uimase väsimuse ja negatiivsed emotsioonid.
Tuli meelde, kuidas kunagi peale kooli sai ronitud iga lumehange otsa ja lastud liugu igal jäätunud lombil. Suusatunnid olid küll piin, sest selleks pidi kogu krempliga linna teise otsa sõitma. See-eest nädalavahetuse omaks lõbuks suusatamine oli puhas rõõm.
kuidas küll saaks seda uuesti kogeda- parajalt mõnusa külmakraadiga sukelduda värskelt aetud rajale Variku metsa, päike kõditamas nina läbi kuuselatvade ja lumekuhjakesed krae vahele potsatamas
***
Reaalis kipub lumi juba sulama ja ma pole lastega veel kelgumäelegi jõudnud :(
***
Eile küsib Krissu:
"Saaksin ma sünnipäevaks läpaka?"
"Tohoh!"
"Meil üle poole, ausalt, ÜLE POOLE klassist said jõuludeks läpakad!"
"No aga meil on läpakas."
"A see pole minu oma, ma saaks selle oma tuppa viia ja mängukoopas rahus olla ja pilte alla tõmmata."
"Ma ei arva, et oleks hea mõte lubada lastel pidevalt oma toas ninapidi arvutis istuda, pealegi on läpakas ikka päris kallis, me issiga ei jaksa seda osta praegu ja see poleks ka mõistlik, kuna meil on ju kaks arvutit juba kodus."
"No aga kuidas teiste vanemad jaksavad osta siis? X näiteks, neid vennaga ju kasvatab ainult ema?"
"Aga neil on isa välismaal tööl, ju ta siis tahtis lastele sellise kalli kingituse teha. Mis teha, mina ei teeni nii palju, luuser olen."
"Ära hakka, sa ei ole luuser... ma ju tahan läpakat.."
"Alles sa tahtsid sünnipäevaks kitarri?"
"Ja sina ütlesid, et siis peab kitarritunde võtma hakkama, aga ma ei viitsi veel mingisse muusikakooli minna, mul on isegi trenn."
"Kas sa lootsid, et kitarr mängib ise ennast ja õppida pole vaja?"
"Ma ei tea:( Mida ma siis sünnipäevaks võiksin tahta? Ma tahan veel rotti aga kuidas saab nii teha, et meie kass teda ära ei söö? Mind ei ole ju päeval kodus.."
(hakkab nutma)
***
Ma ei mäleta, kuidas lugu lõppes, mingit lahendust me igatahes ei leidnud.
Tont, peab siis tõesti 10-11aastastel oma sülearvuti olema?
Nõiamoor on vastu!

Nii hea!

Veel eile õhtul olin mina paanikas. Mul polnud suurt midagi nimelt täna tehtavasse ja homme ilmuvasse lehte oma täidetavale kohale panna. Ainult mõned ehku peale asjad. Ja ma ei jäänud õhtul isegi magama, kuigi vältisin hoolega tööteemalisi mõtteid. Mees kannatas taas unetuse all, sõimas puhtast kadedusest kassi ja koera, kes panevad magusat und tundide viisi, igast asendist ja nii rahuloleva näoga..
Vaatasime koos Face Offi ja isegi natuke miskit libahundi filmi aga nii meeleheitel ja nii unetud me ka polnud, et seda lõpuni vaadata. T hakkas kõva häälega voodis lambaid lugema, mina peksin teda, et ta vait jääks ja mul magada laseks kuni pidime mõlemad naerukrampide pärast voodist välja kukkuma.
A ma tahtsin hoopis seda rääkida, et tänu Jumalale, kes kuulis mu palveid ja tänu pisikestele toredatele kokkusattumustele ja tänu ühele suurele heale inimesele sai homne külg nagu muuseas juba kell 13 valmis ja kolleeg laekus ka tööle, juhhei!
Lisaks sadas maha
LUMI
LUMI!
LUMI!!!
ja ma olen maru rahul!

Valus muusika

http://www.youtube.com/watch?v=SmVAWKfJ4Go
Selline lugu, et mina ei oska videot üles laadida, eriti tööarvutis, kus itimees kohe turja kargab, kui midagi kinni kiilub.
Aga Cashi "Hurt" lõikab täna kuidagi eriti valusasti.
Samaoodi Poguesi "The fairytale of New York."

Ise ka ei saa aru, mis täna hinge valutama paneb. Kõik need teistele meelega ja ilma meeleta haiget tegemised vist.
Mu poeg nuttis eile pikalt patja. Sõber ei jäänud talle ööseks, kuigi algul lubas jääda. Ja meie issiga süüdistasime teda salaja kommisöömises. Rumal lugu, kui issi kapi otsas seisnud trühvlikarp on äkki tühi ja kolm paari suuri ümmargusi silmi vaatavad otsa, ühest suust oma täielikku ilmsüütust vandudes. Keegi neist valetab aga kes?
Jube, oleme siis jõudnud sellesse staadiumi, kus vanemad enam ei tea kõike, mis lastel teoksil. Usalduse defitsiit..
Tööl pole midagi oma küljele panna. MI DA GI! Ma ise ka imestan, kuidas ma mõne tunniga suutsin lehekülje ära täita.
Taskus sügelevad kinkekaardid ja ma käin juba kolmandat tiiru Seppälas midagi normaalset leidmata. Kuidas on võimalik, et ilmatu suures poes EI OLE midagi osta?
Tõmban virinale pidurit ja loodan, et Apollos läheb paremini.

Veel üks laul sobib täna: Foo Figters "The Pretender". See aitab siis hästi, kui on nii vihane olla, et pritsib juba kaane vahelt välja. Kui Cash ohkab niisama, siis Foo Fighters virutab ja südamest.

head käesolevat!

meie sidisime kenasti viiekesi kodus, kassist-koerast rääkimata. Üle tüki aja ei läinud külla ega kutsunud külla st mina kutsusin aga tagajärjetult.
Hea oli. Vedelesime isekeskis, sõime kuna tahtsime ja mida tahtsime, vaatasime tvd ka tülideta. Kell pool 9 õhtul avastasid lapsed, et on laekunud LUMI, nad paiskusid õue ja naasesid sealt kell 23.15, et pool tundi võileibu süüa ja taas õue ilutulestikule tormata. Ma olin ka kaua õues. Tegime lumesõda, lumelaternat, lumejänest, lõket ja igast muud möllu. Lumelaternat me polnud kunagi varem teinudki ja maru ilus sai, selle sisse paigutasin rahuldustundega oma palju raha maksnud aga jubedalt seebilõhnalise küünla, mida toas põlema ei saanudki panna, nii kange luhvt oli.
Ilutilustik (nagu Kati seda kunagi nimetas) oli äge, shampuse asemel jõime kõik õues lumise aiamööbli peal teed :)
Pesamuna enam paugutamist ei karda, isegi koer kannatas suure osa saluudist õues koos meiega välja, siis läksid kärtsud päris kõvaks, koer muutus pisut murelikuks ja viisime ta tuppa.
Sedasi.
Nüüd tööl ja lõbustused mõneks ajaks piiratud..
Take care you all!

Võõras mure

Eile sain teada ühe nukra uudise. Samas hea ka..
Pojal on üks sõber, esimese klassi poiss. Armas laps. Pole veel näinud, et nad Mikuga kakleks, isegi Kati võetakse mängu. Mina olen imestanud vaikselt poisi vanemate üle seni. Need elavad lahus aga see ei üllata ju iseenesest, mind tegi valvsaks see, et lapse kohta ei tundnud keegi iial huvi. Suvel oli ta vahel meil terve päeva ja keegi polnud talle öelnud, kuna koju sööma tulla või mis kell õhtul koju laekuda. Ja praegu, koolivaheajal samamoodi, kell pool 10 õhtul küsin, kas sa nüüd ikka tõesti ei peaks koju minema ja ta kuulekalt hakkabki minema. Esimesed korrad pidin teda saatma, sest ta leidis, et ei julge üksi minna. Ma näiteks ei laseks oma seitsmeaastasel lapsel üksi kell 21. 30 koju minna.
Alati vaatab ta huviga, kui me midagi koos oma perega teeme, pakkus end piparkoogitainast rullima ja pliidipuid ritta sättima. Ja alati on ta riided küll uued ja puhtad aga käed irrmus pesemata ja kõht kole tühi, kohe mõnuga istub lauda.
Üks õhtu ma vihastasin ta isa peale, keda ma pole iseenesest näinudki. No tuuakse laps autoga meile mängima ilma minuga kontakteerumata, okei, ju see on minu kiiks, et ma enne Miku kuskile külla lubamist tahan kutsujat näha ja ema või isaga ka paar sõna vahetada. Aga kui ma küsin poisi käest, kuna isa talle järgi lubas tulla ja ta ei tea, neil polnud sellest juttu.... samuti pole tal telefoni, et isale helistada? No peale üheksat õhtul andsin siis lapsele oma telefoni ja õnneks teadis ta isa numbrit peast. Aga miks mina pean sellepärast muretsema, kuidas külaline koju saab?
Lisaks olen mitu aega põdenud lastele tekkinud punnide pärast, kartsin, et kass on kirbud koju toonud või koer. Lasin mürki igale poole, ostsime loomadele kirburohtu. Kui Miku ühel teisel sõbral, kes meie lähedal elab, ka punnid tekkisid, olin kindel, et meie oleme neile kirbud majja toonud. oo õudust! Õnneks on sõbra ema mõistlik inimene ja ütles, et juhtub ikka, neil ka loomi majas palju. Eile aga too ema helistab ja ütleb, et kuule, hoopis too meie laste ühine poiss-sõber on hüppavad asjad importinud. Laps ise olla nende poisile rääkinud, et nende kodus on kirpe nii palju, et ei saa jalgagi maha panna :(
Ja me koos selle teise emaga mõtlesime- tõesti, peale poisi külaskäiku tõesti jälle olid lastel uued hammustused! Nüüd pole ta meil jupp aega käinud ja pole ka lastel uusi kuplasid. Lisaks hakkas küla infootsingumootor ootamatult tööle ja selgusid uued tõsiasjad poisi perekonna kohta, kus on asjad ikka tõeliselt halvasti.
Ma tõesti imestan, et poiss nii armas laps on, kui tal kodus sellised lood on.
...
Küsimus on, mida ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ma tean, et poisil on raske elu ja imelikud vanemad ja kirbud, keda ta toob meiegi koju, kui ta külas käib. Kas ma saadan ta koos kirpudega ukse pealt tagasi, kui ta järgmine kord tuleb? Meie roosasse kodanlasekoju veel mingid probleemid, vuihh?
Ilmselt pole nende kodus asjad ka nii halvad, et peaks lastekaitset tülitama. Kirbud, vähene lapse toitmine ja igasuguse huvi puudumine järeltulija vastu pole ju seaduserikkumine? Ja ma ei lähe ju ka nende ukse taha uurima kuidas lood tegelikult on?
...
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ja mulle meeldib see võõras laps. Kuigi- kas midagi sellest muutuks, kui ta mulle EI meeldiks? Kui poiss oleks selline ropendav ja laiav kuju, oleks mul väga lihtne uks ta nina ees kinni lüüa aga kas ka reageerimata jätta? Aga kellega ma peaksin rääkima ja kuidas, nii, et sellest hoopis kahju ei sünniks?

Aasta eelviimane päev

Pole mingit soovi teha mingeid kokkuvõtteid või plaane või uusaastasoove. Oli nagu oli. Tuleb nagu tuleb. Nagu Jumal annab. Ma pole väga seda "Võta elu oma kätte ja valluta aina uusi mäetippe, viisaastakute plaanide kaupa" tüüpi isik.
Las Peep Vain süstib eestlastesse saavutusvajadust, kui ta arvab seda vaja olevat.
Mul täitsa piisab sellest, kui kõik samamoodi edasi läheb, kui 2007. aastal.
Kusjuures algab roti aasta, mitte et ma astroloogiat 100% usuks kuid siiski. Ma ja mees mõlemad rotid. Eile siis õhtul arutasime, kuidas Igor Mang igas lehesabas taas uueks aastaks igast jõledusi ennustab (tuleb teil meelde, on ta kunagi saabuvaks aastaks ka midagi head ennustanud? Täitsa on tahtmine mõni tema eelmise aasta lõpu üllitis üles otsida ja vaaadata, mida ta selleks aastaks ütles..)
..
noh, ja me mõtlesime, et rottidel peaks roti aastal küll ea olla olema, loogish, eks? Ja tuletasime meelde, kas 12 aastat tagasi, 1996 roti aastal olid meil head ajad. Nii.. mina lõpetasin ülikooli, kolisin Pärnusse, sain elu esimese täiskohaga töö. T vihtus mööda eestit katuseid panna. Kahepeale panime aluse järeltulevale põlvkonnale (Krissu sündis järgm aasta kevadel). Tegemist kui palju!
Samas kerge too aasta küll polnud, vastupidi. koolilõpetamine on alati raske, elukohavahetus ka, lisaks olid igavesed vastikud jamad meie mõlema töökohal ja ka meie tolleaegse korteriga.
Kokkuvõttes said 1996. aastal läbi suurte raskuste tehtud mitmed tähtsad valikud ja algused, mis pikemas perspektiivis on viinud positiivsete arenguteni.
...
Huvitav, kuidas teistel rottidel läks?
...
Igatahes pole ma praegu küll huvitatud mingitest uutest algustest. Tasakaal sobib täitsa hästi. Samas- nagu minu tahtmisest midagi oleneks...

Viimased kollased uudised ütlevad, et Laine Jänes ja Katrin Karisma on oma abikaasade poolt maha jäetud, peale 20aastast abielu. No peab ikka suur tüdimus tekkima kooselust, et vajadus otsast alata sunnib selles eas veel nooremat naist otsima! 20 aastaga võiks kahe inimese liit juba nii kindel olla, et mingid elutormid ei suuda seda lõhkuda. Või võõrdumine ja lahkukasvamine hoopis?
Nujah. Vähem räägitakse neist paaridest, kes on 40 aastat koos elanud. Kadunud Jaan Kross oma Elleniga. Jüri Arrak. Eee.. kindlasti keegi veel.
...
Soovin ühe uusaastasoovi hoopis ühe teise inimese jaoks. Hästi salajase.

neljajalgne nuhtlus

Vaikne meeleheide allakirjutanu poolt.
Koer noh.
Viimane nädal oleme olnud palju kodus, nunnutanud koera (kassi ikka ka) päris piisavalt. Tulemus:
Nädala jooksul on ta kaks korda kööki pissinud, kord sittunud ja neli korda oksendanud (no oksendamine tuli ilmselt seedehäirest)
Nädala jooksul keeldub ta üksi õues üle viie minuti veetmisest, selle asemel ilmub meie elutoa akna taha järjekindel haleda ilmega koeranägu ja akendele lisandub aina uusi kriime ja ilajälgi
Nädala jooksul on ta umbes 4 korda küla peale jalutama siirdunud. Täna leidis mees ta poe juures tiirutamas ümber kimbatuses ja purupurjus kohaliku punkari
Täna hiilis ta seni rangelt keelatud territooriumile elutoas ja sättis kogu oma mudakäpalise olemise pidulikult tugitoolis sisse
ja nii edasi
ja nii edasi
Mina ei suuda enam, ütles mees. Annaks või kellelegi ära. Enam ei jõua ta jamadega tegeleda.
Mina olen lihtsalt meeleheitel.
Tema õde elab päevad läbi oma perenaise juures õues, ei põgene kuskile isegi üle liibakil aia. Tõsi küll, seal on teine koer seltsiks.
Gabriel, mis meist saab?

minu pisike mull

Häid pühi unustasin kõigile siia sattujatele soovida!
Rõõmsat rahulikku aega
Õnnistatud olemist

Mina alustan tänast teist jõulupüha tööposti otsas. Linn oli hommikul suht uneuimane, telefon ei tirise, mailid on ära vaadatud, uudised ära loetud, mis siis nüüd....
Ja mu hommik algas koerasitahunniku rookimisega köögipõrandal!
sest väljas on nii vastik ilm, et koer arvas heaks siinsamas oma asjad ära ajada. nigu poleks tal suud peas et öelda AUH, NIUTS või midagi sellist ja korraks õues põõsa taga ära käia.
Selle peale ütles ainus täna hommikul msn-is olev isik, et elu ongi selline: alatasa tuleb kellegi kakat koristada.
Eile lugesin jõulukingiks saadud raamatuid, üks oli "Terrassiaiad" või midagi sellist ja ise tellisin Aili Paju "Seda kuuske peab kuulma". Maivõi kui imelised pildid seal on! Lumiste metsade ja härmas okste pilte vaatasin kaua kaua kaua...
Jutud on ka mõnusad. Vanaproual on hea süda ja terav silm.

Mis veel?
Nüüd polegi suurt midagi tükk aega oodata.
Uus aasta kohe hakkab peale, kevadeni on aega, lumeootusega ei taha närvi mustaks ajada.
Kummaline äraolev vaikuse ja hämaruse mull on ümberringi.
Fotograaf siin kõrvallauas vaatab oma arvutis linna peeneima koha jõulupeo pilte. Tuldpurskavad dekoratsioonid toitude all ägavatel laudadel, täidetud põrsakesed, ojadena voolav mullijook, sädelevad tualetid..
Nagu mingi teine universum.
Siin on hall unine vaikus
mis on kestnud terve detsembri. mina jäin jõulustressist ja kiirustamisest puutumata, sest seoses sinisel lehel olemisega sain kolm nädalat rahus puhata. hea on.
Nagu Aili Pajugi ütleb: Talvel puhkab kogu loodus, pole vaja inimeselgi rabeleda.
Mõtlen oma halli mulli sooja turvalise lumesaju nagu klaaskuulis.

Inglaste mõnuaine

...ehk lemon curd ehk sidrunivõi.
Võta 2 sidrunit, riivi peene riiviga koore kollane osa kaussi ja pigista mahl ka välja (see on tüütuim osa). Sulata vesivannil 100 g võid, lisa 200 g suhkrut (ma vist panin veidi vähem)ja sidrunivärk, sega hoolsalt. Siis lisa kolm lahtiklopitud muna ja sega eriti hoolsalt, kuni möks hakkab paksenema, nii rammusa hapukoore sarnane võiks olla. Vesi peab vesivannis peaaegu keema aga segu ennast keema lasta ei tohi. Valmis tema ongi, pane kuumalt purki ja limpsi kauss puhtaks.
Tarbida jahtunult röstsaia ja kange musta teega.
Minul rösterit ei ole, panen puupliidi peale fooliumi ja paar saiaviilu otse sinna peale. Mu inglise sõbral on hiiglaslik gaasiküttel pliit, kus on spetsiaalne röstimisplaat saia jaoks, teise plaadi peal keeb alati kannuke vett tulise tee tarvis. Inglased panevad ikka mitu teepakki kannu sisse, uhavad piima ja suhkrut kah.
Seal ostsin ma sidrunimöksi poest purgiga (pluss sidruni- ja apelsinimarmelaad, mmm, sellist mujal ei tehta) aga oma rõõmuks sain teada, et seda saab ise ka eduliselt keeta.
Seekord tuli mul mögin suurepäraselt välja, parajalt kreemjas ja helekollane, just nii rammus, et paned saia peale õhukese kihi ja rohkem ei tahagi aga ka nii mõnusalt sidrunine, et limpsid pärast salaja veel teelusikatäie niisama peale.
Kindlasti igaühele ei maitse aga mina ja mu pere armastab seda hullupööra.

Pühad

Tubli jupp jõulu on vahepeal möödunud.
Kati jõulupidu lasteaias, meie laps mängis nunnut muhu rahvariietes Tüdrukut (pildil).
Vanemad käisid külas, kingitused, niisama koos mõnus.
Jõuluõhtul käisin lastega meie pisikeses kodukoguduses. Ilm oli ebameeldiv, rahvast polnud palju aga kena oli laulda ja teisi kuulata. Katjuusha jäi mu süles kitarrimuusika saatel magama ja nohises õndsalt kogu oma esimese jõuluteenistuse. Suuremad laulsid kenasti kaasa. Ausalt öelda oli see mu esimene jõuluaegne kirikuskäik üle 11-12 aasta, sest vahepeal on lapsed väikesed olnud, kodused kohustused kinni hoidnud ja vabandusi küll ja veel.
Kui mul veel lapsi polnud, tulin T-i juurde jõuluks külla ja tema läks sõpradele jõuluvana tegema. Minul oli igav ja jalutasin Eliisabeti kirikusse, kus oli metsikult rahvast ja kõik arusaamatu üsnagi. Siis tuli T tagasi ja viimases kohas käisime kahekesi, tema oli J. vana ja mina elevil Lumehelbeke. Ülejäänud õhtu möödus kahekesi, nii õnnelikud ja armunud kui me siis olime...
Nüüd on meid kenake hulk :)
Jõudsin lastega koju ja ukse taha oli J. Vana paar suurt kotti jätnud, nende sisu uurimine ja laulu- ning luulenumbrite kuulamine võttis tükk mõnusat aega.

Täna vedeleme niisama. Midagi EI PEA tegema. Arvuti jäi meie laste ahastuseks haigeks, issi ei luba läpakas runescapet ega mängukoobast käima panna, muidu jääb äkki seegi viirusesse.
Mina tegin inglaste parimat leiutist. Vaatab, kas saab pilti panna.

test, test

Oo, ma saan blogerisse sisse!
Mingi viis korda olen asjata siin ukse taga koputamas käinud nii kodus kui tööl, ma ei saa aru, kas mingi süsteem on üle koormatud või? Inimesed tahavad oma jõulutundmustest pikalt pajatada?
Mul on selle aja peale kirjutamise tuju sada korda üle läinud.
Täna naasesin just pika tilli kohvikust olles vastu igasuguseid sisekorraeeskirju manustanud kell 3 päeval klaasi punast. Juhe nii koos oli.
A eile ma tahtsin kirjutada Jonny Cashist, laps ütles, et neil musaõps oli lasknud tulevikupillide joonistamise taustaks seda lugu, ma ei mäleta pealkirja a pmst see tema viimane lugu, kus ta on igivana ja meenutab oma elu.
Ma aastaid ja aastaid vihkasin Cashi sest ta on kantrimuusik ja ma vihkasin ja vihkan ikka veel kantrimuusikat
***sest üks mu kunagine peika jumaldas seda ja kuulas vahetpidamata vastikut kantrit, rockabillit, hillibillit või mis iganes, söögi alla ja söögi peale ja kõige jubedam, et ka peale seksi tahtis ta seda kuulata
****
aga nüüd ma olen grõunapp ja Cashil pole teglt häda midagi, eriti vanast peast. Maru armsad on need videod, kus ta koos oma naisega laulab, kangesti tahaks selle Walk the Line filmi ära vaadata, on keegi näinud?

Veel sattusin kogemata vaatama Kriminaalset Venemaad, mida ma eluilmaski muidu ei vaata ja mõnevõrra mõtlikuks tegi noor nunnuke sarimõrvar, kes kirjeldas, kui hea on olla, kui oled naise ära vägistanud ja ära kägistanud, selline võimu ja jumala tunne, jeeah!!
Täitsa huvitav, mis mutrike sellise aju seadistamisel on kinni keeramata jääänud? Aga võibolla on see võimu ja täiusliku kontrolli iha olemas igaühes meis, hoolega rahuajal kinni pitseeritud kuid siiski? Sõjaajal ju igast asju toimub ja mäletagem ka seda usa psühholoogi katset tudengitega, kellest pooled "mängisid" vange ja pooled vangivalvureid?
Ma siin veel mõtiskleks veel oma veinise ajuga aga kojumineku aeg on jõudnud kätte...

Läbi mu hingetõmbeaeg, nuuks...

Eilsest päevast peale lõi mul masendus pea kohal kokku. TÖÖÖÖÖÖLE peab homme minema, niuu niuu niuu!!!! Kuidagi nii ruttu kaob see töölkäimise harjumus ära, mõnus on lihtsalt puhata ja mängida.
Kui ma viimasel nädalal juba suht normaalselt liikuda sain ja tuttavaid kohtasin, rääkisin neile, et olen lugenud raamatuid ja kudunud elu esimesed kindad ja elu teised sokid, teinud fimo ja muid mõnuasju
siis inimestel tuli uskumatu ja hapu nägu ette ning nad küsisid- raamatute lugemine, misasi SEE veel on? Ja kudumine? ilmselt ma pensionile jäädes kunagi hakkan ka neid asju tegema...
Tegelikult masendav. Elu kihutab mööda ja pooli asju teha ei jõua, mida hing igatseb. Ametlik puhkus on 4-5 nädalat aastas, mis kulub reeglina nii ruttu, nagu 5 päeva ja see tempo jätkub kuni oled 60 ja pensile lähed. Ja siis oled võibolla eelnevast 40 aastasest pidevast piitsaandmisest nii omadega läbi, et tegeled kogu ülejäänud sulle antud elupäevad oma kulutatud tervise turgutamise ja ajalehtedele sõimukirjade saatmisega.
Kui ma kuidagi suudaksin leida valemi, kuidas igasse päeva mahutada tööasjad, kodumajapidamise asjad ja siis see müstiline OMA aeg, enne kui Mati Uni sul juhtme seinast tõmbab... On see kellelgi üldse õnnestunud? Ah? Kui, siis öelge mulle ka, pliis!

Niimoodi ma siis kütan end ette üles kaeblikku meeleolusse :(

Aga vahepealsesse aega on mahtunud
Katjuusha rühmas lastega aknakleepsude tegemine, lapsed olid tublid aga see paar tundi väsitas mind hullult ära, nii kiire tempo ja lärm ja muidu sebimine

Mihkli klassi jõulupidu ja nende kooli kirikukontsert. Eriti kõditas vanemlikku uhkust see, kuidas meie laps tuubil täis kirikus poistekoori ees laulis solistina laulu esimese salmi, jeeah, vägev oli!! Ja Ülejõe kooli musaõpsid on tasemel ja meie ansambel Greip on palju etem kui Noorkuu, täiesti arusaamatu, miks nad veel pole kuulsaks saanud.

Punases Tornis oli jõululaat, kus eile lastega töötubades käisime, tegime lõhnavaid kaarte, naeltest siili, õlgedest ingli ja tinutasime klaasehteid. Kohe hea sai olla! See on nii positiivne koht Pärnus, enamus neist seal oma kunste näitavatest isikutest olid mulle tuttavad ja tuttav on ka see isetegemise rõõm ja õhin, üks teatud loominguline pisik veres, millest ei saa vist enam iial lahti. Eks sarnase kiiksuga inimesed sobivad ikka omavahel. Ja suisa veider oli vaadata mammisid, kes sisse trügisid ja uurisid, kas ikka midagi MÜÜAKSE ka või on kõik niisama mõttetu ise pusimine.

Noh, ma püüan nüüd koristama hakata.

Sellega ma siis kogu kodusistutud aja olen tegelenud....

Fimoehted viin kõik Eesti Loomakaitse Seltsi jõulumüügile Port Artur 2te, saadud tulu läheb Pärnu Loomade varjupaigale ja kutsun kõiki üles kah isetehtud asju sinna viima. Kellele need vidinad meeldivad, minge ostke ja otse minult võib ka küsida samina@hot.ee
Põhust pärg on tehtud Pihlaka talus, tikitud kujund eelmisel aastal Käsitöökojas Tiina õpetusel :)
Mustsõstrakook on minu selle nädala hitt, ilmatu hea kukkus välja!

Head ja halvad ostud

Lohistasin ennast täna ostukeskusesse, kulutasin valusalt palju raha eiteamille peale..
Sestap just sobilik aeg põrgatada järjekordset blogipalli Claaralt headest ja halbadest ostudest. Point on siis loetleda 3 head ja 3 halba ostu, ükskõik, kas hiljuti või kunagi varem.
Halbadest ostudest meenuvad esmajärjekorras kõikvõimalikud mänguasjad. Kunagi kui ma olin noor ja kogenematu ema, ostsin ma odavaid mänguasju ja lasteriideid, sest raha meil tavaliselt polnud ja 10 aastat tagasi oli valik ka nigelam kui nüüd.
Niisiis:
1 nukud, millel paljast pealevaatamisest käed-jalad küljest ära kukuvad, liba-legod, mis a) ei kinnitu üksteise külge üldse või b) kinnituvad jäädavalt, lahti saab vaid peitli ja haamriga; kummist vanniloomad, mille kilest väljapakkimisel vallandunud lõhnad meenutasid keskmist sorti keemiarünnakut; misiganes plastist mänguasjad, millel esimese kahe tunniga murdub küljest kõige olulisem ja loomulikult asendamatu jubin; elektroonilised lelud, kus läheb rikki ma ei teagi mis, tagajärjeks öösel ja päeval lakkamatult laulda üürgav tilluke jõuluvana või pinisev rallimäng. Alles eelmisel nädalal virutasin vastu maad ühe mänguvurri, mis oli 48 tundi riidekapis vanade teksaste kuhja sees viisikest veeretanud, see imeasi nimelt ei käinud lahti ka :)

2 Lapse saapad, mille kontsad kulusid olematuks viie päevaga. Samasse rubriiki võib lisada mu enda kingad, mille ostsin kunagi mingi sooduskampaania ajel Tartu kaubamajast, reklaamlauseks oli "ainult paljajalu on odavam", mhm, mina olin paljajalu juba nädala pärast..

3 hulk dekoratiivkosmeetikat, mida ma hetkelises meelesegadushoos olen ostnud (no selle jõulupeo tarvis ma ju pean nina puuderdama) ja pool aastat hiljem minema viskan.

4 kuigi kolmest peaks piisama
sorri, Tupperware-tüdrikud, aga pooled asjad, mida ma teie meelitusel ostnud olen või kingiks saanud,(sest ma olen kergesti mõjutatav)seisavad juba neli aastat kapis ja ma võtan neid vaid tolmupühkimiseks välja. Tupperware kausid-topsid on head aga keedumuna keevast veest väljaõngitsemise lusikas, oliivide ja kokteilkirsside purgist väljaõngitsemise eee ... asi ja segisti, kuhu mahub ehk vaid poissmehe jaoks sirtsuke omleti toorainet, vaat nende valmistamise jaoks maharaiutud vihmametsast on küll kahju.

Ei saa pidama ja pean ära mainima ka Viisnurga kummutid-kapid, millel on pudenenud küljest enamus nuppe ja eest ära kukkunud pooled sahtlilauad. A need ostsime nii 8 aastat tagasi, ehk on neil nüüd kvaliteet paranenud.

Midagi positiivset ka.
1 Jube huvitav, aga mõned riideasjad ning jalanõud püsivad koos kah! Rekord kuulus Kommunaari suvesandaalidele, millega sai kõpsutatud tubli 7-8 aastat. Nike tossud pidasivad vastu 2 aastat, enne kui Slovakkia mägedes trampimisele alla andsid.
Üks kombekas, millest kahjutundega hiljuti loobusin, elas üle vähemalt nelja lasteaialapse sügisesed pori sees roomamised ja pepu peal liugu laskmised ja ikka nägi välja nagu uus. Ei lasknud vett ega muda sisse ega midagi. European kids oli firma ja kaltsukast ostetud.

2 Viking Windowsi puitpakettaknad on lihtsalt suurepärased ja väga-väga ilusad, maksavad kolmandiku võrra plastikutest rohkem aga nad on seda väärt.

3 Pajumäe talu jogurtid ja kohupiimakreemid on need, milleta minu turulkäik ei möödu.

4 @Home paksud küünlad, põlevad aeglaselt, ei tossa, sulavad tilkumata ja lõhn on ka mõnna.

Oma väärt ja masendavatest ostudest võiksid edasi blogida Elsa ja Anniki ja Kata ja Tiina ja Triin ja .. noh, kes iganes! Hinnad peaks vist ka juurde panema aga seda ma ei pea oluliseks.