Läbi mu hingetõmbeaeg, nuuks...

Eilsest päevast peale lõi mul masendus pea kohal kokku. TÖÖÖÖÖÖLE peab homme minema, niuu niuu niuu!!!! Kuidagi nii ruttu kaob see töölkäimise harjumus ära, mõnus on lihtsalt puhata ja mängida.
Kui ma viimasel nädalal juba suht normaalselt liikuda sain ja tuttavaid kohtasin, rääkisin neile, et olen lugenud raamatuid ja kudunud elu esimesed kindad ja elu teised sokid, teinud fimo ja muid mõnuasju
siis inimestel tuli uskumatu ja hapu nägu ette ning nad küsisid- raamatute lugemine, misasi SEE veel on? Ja kudumine? ilmselt ma pensionile jäädes kunagi hakkan ka neid asju tegema...
Tegelikult masendav. Elu kihutab mööda ja pooli asju teha ei jõua, mida hing igatseb. Ametlik puhkus on 4-5 nädalat aastas, mis kulub reeglina nii ruttu, nagu 5 päeva ja see tempo jätkub kuni oled 60 ja pensile lähed. Ja siis oled võibolla eelnevast 40 aastasest pidevast piitsaandmisest nii omadega läbi, et tegeled kogu ülejäänud sulle antud elupäevad oma kulutatud tervise turgutamise ja ajalehtedele sõimukirjade saatmisega.
Kui ma kuidagi suudaksin leida valemi, kuidas igasse päeva mahutada tööasjad, kodumajapidamise asjad ja siis see müstiline OMA aeg, enne kui Mati Uni sul juhtme seinast tõmbab... On see kellelgi üldse õnnestunud? Ah? Kui, siis öelge mulle ka, pliis!

Niimoodi ma siis kütan end ette üles kaeblikku meeleolusse :(

Aga vahepealsesse aega on mahtunud
Katjuusha rühmas lastega aknakleepsude tegemine, lapsed olid tublid aga see paar tundi väsitas mind hullult ära, nii kiire tempo ja lärm ja muidu sebimine

Mihkli klassi jõulupidu ja nende kooli kirikukontsert. Eriti kõditas vanemlikku uhkust see, kuidas meie laps tuubil täis kirikus poistekoori ees laulis solistina laulu esimese salmi, jeeah, vägev oli!! Ja Ülejõe kooli musaõpsid on tasemel ja meie ansambel Greip on palju etem kui Noorkuu, täiesti arusaamatu, miks nad veel pole kuulsaks saanud.

Punases Tornis oli jõululaat, kus eile lastega töötubades käisime, tegime lõhnavaid kaarte, naeltest siili, õlgedest ingli ja tinutasime klaasehteid. Kohe hea sai olla! See on nii positiivne koht Pärnus, enamus neist seal oma kunste näitavatest isikutest olid mulle tuttavad ja tuttav on ka see isetegemise rõõm ja õhin, üks teatud loominguline pisik veres, millest ei saa vist enam iial lahti. Eks sarnase kiiksuga inimesed sobivad ikka omavahel. Ja suisa veider oli vaadata mammisid, kes sisse trügisid ja uurisid, kas ikka midagi MÜÜAKSE ka või on kõik niisama mõttetu ise pusimine.

Noh, ma püüan nüüd koristama hakata.