Vaikne meeleheide allakirjutanu poolt.
Koer noh.
Viimane nädal oleme olnud palju kodus, nunnutanud koera (kassi ikka ka) päris piisavalt. Tulemus:
Nädala jooksul on ta kaks korda kööki pissinud, kord sittunud ja neli korda oksendanud (no oksendamine tuli ilmselt seedehäirest)
Nädala jooksul keeldub ta üksi õues üle viie minuti veetmisest, selle asemel ilmub meie elutoa akna taha järjekindel haleda ilmega koeranägu ja akendele lisandub aina uusi kriime ja ilajälgi
Nädala jooksul on ta umbes 4 korda küla peale jalutama siirdunud. Täna leidis mees ta poe juures tiirutamas ümber kimbatuses ja purupurjus kohaliku punkari
Täna hiilis ta seni rangelt keelatud territooriumile elutoas ja sättis kogu oma mudakäpalise olemise pidulikult tugitoolis sisse
ja nii edasi
ja nii edasi
Mina ei suuda enam, ütles mees. Annaks või kellelegi ära. Enam ei jõua ta jamadega tegeleda.
Mina olen lihtsalt meeleheitel.
Tema õde elab päevad läbi oma perenaise juures õues, ei põgene kuskile isegi üle liibakil aia. Tõsi küll, seal on teine koer seltsiks.
Gabriel, mis meist saab?
neljajalgne nuhtlus
Thursday, December 27, 2007
Posted by ritsik at 9:25 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Sul on aeg pöörduda koerapsühholoogi juurde. Tegelikult pakuksin sulle välja, et sa teed ajakirjandusliku eksperimendi mõne koerakasvatajaga. Kas sinu kohutavast koerast saab ükskord väga nunnu ja armas kutsa või ei saa.
Häid ja vajalikke nippe on vaja teistelgi koera omanikel.
Ja kui ajaleht või mõni ajakiri seda ei taha siis blogist oleks seda kõike ikka huvitav lugeda ja lõpuks võibolla ka kamba peale kellegagi raamat kokku panna.
Ära nii lihtsalt alla anna.
ohh...
ma täitsa mõtlen selle peale.
Kusjuures eilse päeva krooniks kinkis ta mulle veel hiiglasliku aurava hunniku keset kööki :(
Tütred tegid mulle massaazi õhtu läbi, et emme tükkideks ei plahvataks.
Post a Comment