test, test

Oo, ma saan blogerisse sisse!
Mingi viis korda olen asjata siin ukse taga koputamas käinud nii kodus kui tööl, ma ei saa aru, kas mingi süsteem on üle koormatud või? Inimesed tahavad oma jõulutundmustest pikalt pajatada?
Mul on selle aja peale kirjutamise tuju sada korda üle läinud.
Täna naasesin just pika tilli kohvikust olles vastu igasuguseid sisekorraeeskirju manustanud kell 3 päeval klaasi punast. Juhe nii koos oli.
A eile ma tahtsin kirjutada Jonny Cashist, laps ütles, et neil musaõps oli lasknud tulevikupillide joonistamise taustaks seda lugu, ma ei mäleta pealkirja a pmst see tema viimane lugu, kus ta on igivana ja meenutab oma elu.
Ma aastaid ja aastaid vihkasin Cashi sest ta on kantrimuusik ja ma vihkasin ja vihkan ikka veel kantrimuusikat
***sest üks mu kunagine peika jumaldas seda ja kuulas vahetpidamata vastikut kantrit, rockabillit, hillibillit või mis iganes, söögi alla ja söögi peale ja kõige jubedam, et ka peale seksi tahtis ta seda kuulata
****
aga nüüd ma olen grõunapp ja Cashil pole teglt häda midagi, eriti vanast peast. Maru armsad on need videod, kus ta koos oma naisega laulab, kangesti tahaks selle Walk the Line filmi ära vaadata, on keegi näinud?

Veel sattusin kogemata vaatama Kriminaalset Venemaad, mida ma eluilmaski muidu ei vaata ja mõnevõrra mõtlikuks tegi noor nunnuke sarimõrvar, kes kirjeldas, kui hea on olla, kui oled naise ära vägistanud ja ära kägistanud, selline võimu ja jumala tunne, jeeah!!
Täitsa huvitav, mis mutrike sellise aju seadistamisel on kinni keeramata jääänud? Aga võibolla on see võimu ja täiusliku kontrolli iha olemas igaühes meis, hoolega rahuajal kinni pitseeritud kuid siiski? Sõjaajal ju igast asju toimub ja mäletagem ka seda usa psühholoogi katset tudengitega, kellest pooled "mängisid" vange ja pooled vangivalvureid?
Ma siin veel mõtiskleks veel oma veinise ajuga aga kojumineku aeg on jõudnud kätte...