minu pisike mull

Häid pühi unustasin kõigile siia sattujatele soovida!
Rõõmsat rahulikku aega
Õnnistatud olemist

Mina alustan tänast teist jõulupüha tööposti otsas. Linn oli hommikul suht uneuimane, telefon ei tirise, mailid on ära vaadatud, uudised ära loetud, mis siis nüüd....
Ja mu hommik algas koerasitahunniku rookimisega köögipõrandal!
sest väljas on nii vastik ilm, et koer arvas heaks siinsamas oma asjad ära ajada. nigu poleks tal suud peas et öelda AUH, NIUTS või midagi sellist ja korraks õues põõsa taga ära käia.
Selle peale ütles ainus täna hommikul msn-is olev isik, et elu ongi selline: alatasa tuleb kellegi kakat koristada.
Eile lugesin jõulukingiks saadud raamatuid, üks oli "Terrassiaiad" või midagi sellist ja ise tellisin Aili Paju "Seda kuuske peab kuulma". Maivõi kui imelised pildid seal on! Lumiste metsade ja härmas okste pilte vaatasin kaua kaua kaua...
Jutud on ka mõnusad. Vanaproual on hea süda ja terav silm.

Mis veel?
Nüüd polegi suurt midagi tükk aega oodata.
Uus aasta kohe hakkab peale, kevadeni on aega, lumeootusega ei taha närvi mustaks ajada.
Kummaline äraolev vaikuse ja hämaruse mull on ümberringi.
Fotograaf siin kõrvallauas vaatab oma arvutis linna peeneima koha jõulupeo pilte. Tuldpurskavad dekoratsioonid toitude all ägavatel laudadel, täidetud põrsakesed, ojadena voolav mullijook, sädelevad tualetid..
Nagu mingi teine universum.
Siin on hall unine vaikus
mis on kestnud terve detsembri. mina jäin jõulustressist ja kiirustamisest puutumata, sest seoses sinisel lehel olemisega sain kolm nädalat rahus puhata. hea on.
Nagu Aili Pajugi ütleb: Talvel puhkab kogu loodus, pole vaja inimeselgi rabeleda.
Mõtlen oma halli mulli sooja turvalise lumesaju nagu klaaskuulis.