Võõras mure

Eile sain teada ühe nukra uudise. Samas hea ka..
Pojal on üks sõber, esimese klassi poiss. Armas laps. Pole veel näinud, et nad Mikuga kakleks, isegi Kati võetakse mängu. Mina olen imestanud vaikselt poisi vanemate üle seni. Need elavad lahus aga see ei üllata ju iseenesest, mind tegi valvsaks see, et lapse kohta ei tundnud keegi iial huvi. Suvel oli ta vahel meil terve päeva ja keegi polnud talle öelnud, kuna koju sööma tulla või mis kell õhtul koju laekuda. Ja praegu, koolivaheajal samamoodi, kell pool 10 õhtul küsin, kas sa nüüd ikka tõesti ei peaks koju minema ja ta kuulekalt hakkabki minema. Esimesed korrad pidin teda saatma, sest ta leidis, et ei julge üksi minna. Ma näiteks ei laseks oma seitsmeaastasel lapsel üksi kell 21. 30 koju minna.
Alati vaatab ta huviga, kui me midagi koos oma perega teeme, pakkus end piparkoogitainast rullima ja pliidipuid ritta sättima. Ja alati on ta riided küll uued ja puhtad aga käed irrmus pesemata ja kõht kole tühi, kohe mõnuga istub lauda.
Üks õhtu ma vihastasin ta isa peale, keda ma pole iseenesest näinudki. No tuuakse laps autoga meile mängima ilma minuga kontakteerumata, okei, ju see on minu kiiks, et ma enne Miku kuskile külla lubamist tahan kutsujat näha ja ema või isaga ka paar sõna vahetada. Aga kui ma küsin poisi käest, kuna isa talle järgi lubas tulla ja ta ei tea, neil polnud sellest juttu.... samuti pole tal telefoni, et isale helistada? No peale üheksat õhtul andsin siis lapsele oma telefoni ja õnneks teadis ta isa numbrit peast. Aga miks mina pean sellepärast muretsema, kuidas külaline koju saab?
Lisaks olen mitu aega põdenud lastele tekkinud punnide pärast, kartsin, et kass on kirbud koju toonud või koer. Lasin mürki igale poole, ostsime loomadele kirburohtu. Kui Miku ühel teisel sõbral, kes meie lähedal elab, ka punnid tekkisid, olin kindel, et meie oleme neile kirbud majja toonud. oo õudust! Õnneks on sõbra ema mõistlik inimene ja ütles, et juhtub ikka, neil ka loomi majas palju. Eile aga too ema helistab ja ütleb, et kuule, hoopis too meie laste ühine poiss-sõber on hüppavad asjad importinud. Laps ise olla nende poisile rääkinud, et nende kodus on kirpe nii palju, et ei saa jalgagi maha panna :(
Ja me koos selle teise emaga mõtlesime- tõesti, peale poisi külaskäiku tõesti jälle olid lastel uued hammustused! Nüüd pole ta meil jupp aega käinud ja pole ka lastel uusi kuplasid. Lisaks hakkas küla infootsingumootor ootamatult tööle ja selgusid uued tõsiasjad poisi perekonna kohta, kus on asjad ikka tõeliselt halvasti.
Ma tõesti imestan, et poiss nii armas laps on, kui tal kodus sellised lood on.
...
Küsimus on, mida ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ma tean, et poisil on raske elu ja imelikud vanemad ja kirbud, keda ta toob meiegi koju, kui ta külas käib. Kas ma saadan ta koos kirpudega ukse pealt tagasi, kui ta järgmine kord tuleb? Meie roosasse kodanlasekoju veel mingid probleemid, vuihh?
Ilmselt pole nende kodus asjad ka nii halvad, et peaks lastekaitset tülitama. Kirbud, vähene lapse toitmine ja igasuguse huvi puudumine järeltulija vastu pole ju seaduserikkumine? Ja ma ei lähe ju ka nende ukse taha uurima kuidas lood tegelikult on?
...
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ja mulle meeldib see võõras laps. Kuigi- kas midagi sellest muutuks, kui ta mulle EI meeldiks? Kui poiss oleks selline ropendav ja laiav kuju, oleks mul väga lihtne uks ta nina ees kinni lüüa aga kas ka reageerimata jätta? Aga kellega ma peaksin rääkima ja kuidas, nii, et sellest hoopis kahju ei sünniks?