Eile sain teada ühe nukra uudise. Samas hea ka..
Pojal on üks sõber, esimese klassi poiss. Armas laps. Pole veel näinud, et nad Mikuga kakleks, isegi Kati võetakse mängu. Mina olen imestanud vaikselt poisi vanemate üle seni. Need elavad lahus aga see ei üllata ju iseenesest, mind tegi valvsaks see, et lapse kohta ei tundnud keegi iial huvi. Suvel oli ta vahel meil terve päeva ja keegi polnud talle öelnud, kuna koju sööma tulla või mis kell õhtul koju laekuda. Ja praegu, koolivaheajal samamoodi, kell pool 10 õhtul küsin, kas sa nüüd ikka tõesti ei peaks koju minema ja ta kuulekalt hakkabki minema. Esimesed korrad pidin teda saatma, sest ta leidis, et ei julge üksi minna. Ma näiteks ei laseks oma seitsmeaastasel lapsel üksi kell 21. 30 koju minna.
Alati vaatab ta huviga, kui me midagi koos oma perega teeme, pakkus end piparkoogitainast rullima ja pliidipuid ritta sättima. Ja alati on ta riided küll uued ja puhtad aga käed irrmus pesemata ja kõht kole tühi, kohe mõnuga istub lauda.
Üks õhtu ma vihastasin ta isa peale, keda ma pole iseenesest näinudki. No tuuakse laps autoga meile mängima ilma minuga kontakteerumata, okei, ju see on minu kiiks, et ma enne Miku kuskile külla lubamist tahan kutsujat näha ja ema või isaga ka paar sõna vahetada. Aga kui ma küsin poisi käest, kuna isa talle järgi lubas tulla ja ta ei tea, neil polnud sellest juttu.... samuti pole tal telefoni, et isale helistada? No peale üheksat õhtul andsin siis lapsele oma telefoni ja õnneks teadis ta isa numbrit peast. Aga miks mina pean sellepärast muretsema, kuidas külaline koju saab?
Lisaks olen mitu aega põdenud lastele tekkinud punnide pärast, kartsin, et kass on kirbud koju toonud või koer. Lasin mürki igale poole, ostsime loomadele kirburohtu. Kui Miku ühel teisel sõbral, kes meie lähedal elab, ka punnid tekkisid, olin kindel, et meie oleme neile kirbud majja toonud. oo õudust! Õnneks on sõbra ema mõistlik inimene ja ütles, et juhtub ikka, neil ka loomi majas palju. Eile aga too ema helistab ja ütleb, et kuule, hoopis too meie laste ühine poiss-sõber on hüppavad asjad importinud. Laps ise olla nende poisile rääkinud, et nende kodus on kirpe nii palju, et ei saa jalgagi maha panna :(
Ja me koos selle teise emaga mõtlesime- tõesti, peale poisi külaskäiku tõesti jälle olid lastel uued hammustused! Nüüd pole ta meil jupp aega käinud ja pole ka lastel uusi kuplasid. Lisaks hakkas küla infootsingumootor ootamatult tööle ja selgusid uued tõsiasjad poisi perekonna kohta, kus on asjad ikka tõeliselt halvasti.
Ma tõesti imestan, et poiss nii armas laps on, kui tal kodus sellised lood on.
...
Küsimus on, mida ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ma tean, et poisil on raske elu ja imelikud vanemad ja kirbud, keda ta toob meiegi koju, kui ta külas käib. Kas ma saadan ta koos kirpudega ukse pealt tagasi, kui ta järgmine kord tuleb? Meie roosasse kodanlasekoju veel mingid probleemid, vuihh?
Ilmselt pole nende kodus asjad ka nii halvad, et peaks lastekaitset tülitama. Kirbud, vähene lapse toitmine ja igasuguse huvi puudumine järeltulija vastu pole ju seaduserikkumine? Ja ma ei lähe ju ka nende ukse taha uurima kuidas lood tegelikult on?
...
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ja mulle meeldib see võõras laps. Kuigi- kas midagi sellest muutuks, kui ta mulle EI meeldiks? Kui poiss oleks selline ropendav ja laiav kuju, oleks mul väga lihtne uks ta nina ees kinni lüüa aga kas ka reageerimata jätta? Aga kellega ma peaksin rääkima ja kuidas, nii, et sellest hoopis kahju ei sünniks?
Võõras mure
Monday, December 31, 2007
Posted by ritsik at 12:18 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Head uut aastat teie perele!
Väga keeruline lugu. Midagi ei oska soovitada. Vat välismaal oleks täiesti normaalne, et teatad lastekaitse ametnikule. Aga Eestis on see ekstreemsus. Laps on täiesti kaitseta. Ja ega armastama ei saa nii või teisiti sundida. Nagu kirjutati ka viimases Ekspressis kuidas poiss oli täiesti hooletusse jäetud. Ja polegi midagi teha, kuni asi täiesti üle piiri läheb.
Nii kahju.
tegelikult on seaduslik alus lastekaitsesse pöördumiseks täiesti olemas (v6imalik hooletusse jäetud laps). kindel muidugi ei saa olla. kuid laste puhul eelistatakse nö positiivse vea v6imalust (sekkutakse ja selgub, et asi korras) negatiivsele (hädas laps jääb abita).
tausta kontrollimise tulemus s6ltub suuresti lastekaitsetöötaja professionaalsusest (ja tegelikult tema inimlikust poolest ka). Eesti lastekaitsjatest räägitakse hirmulugusid. v6ibolla olen sinisilm, aga mitte k6ik neist ei ole ju ometi üksk6iksed ametnikud v6i v6imu kuritarvitajad.
1 v6imalus on veel - inimene, kel süda 6iges kohas, saab ise vanematega kontakti v6tta. mitte sekkujana, vaid pigem selleks, et saada kinnitust v6i selgust, mida edasi teha. Sa ütlesid ka - on normaalne, et peale laste suhtlevad rohkemal v6i vähemal määral ka nende vanemad.
keeruline lugu nii v6i teisiti :(
Loomulikult võid sa lastekaitsetöötaja poole pöörduda. Kui elad Pärnu linnas, siis soovitan pöörduda lastekaitse peaspetsialisti Tõnu Poopuu (tel 444 8124) poole - minu arvates on ta professionaalne sotsiaaltöötaja.
AGA,selle info põhjal, mis sa siin blogis kirjutasid, võib järeldada, et ainus, mis sotsiaaltöötaja teha saab, on (korduvalt) kodu külastada ning vanema(te) tähelepanu pöörata ilmnenud probleemidele.Sain ma õieti aru, et poiss elab isa juures, peres füüsilist vägivalda ei tarvitata, laps on puhas ja söönud, pere on majanduslikult kindlustatud (nt isal on auto) ja kui isale helistada, siis ta tuleb lapsele järele?
Samas tuleb sul ja su perel endal otsustada, kas soovite, et see poiss sinu pojaga suhtleb või mitte. Sest kirbud võib saada ka õues koos mängides, koolis või kus iganes selle poisiga kokkupuuteid on.Ja suurest hulgast kirpudest on päris raske lahti saada - see nõuab korduvat mürgitamist, eelkõige põrandate pesemist vastava pesuainega, riiete sagedast pesemist jne. Ja kui ka selle poisi naabritel on kirbud, siis on selles kodus kirpudest lahti saamine suht lootusetu üritus.
JA SAMAS ma mõtlen, et sellele poisile on suur õnn, et tal on selline sõber nagu sinu poeg, sest sina ja su pere lubate tal osa võtta oma pere tegemistest ja te muretsete tema pärast.
Ei saa öelda, et poiss oleks puhas ja söönud, samas ilmselt ema eeldab, et kus tema järeltulija iganes ka aega veedab, antakse talle seal süüa ikka.
Vägivalla teema kohta ei oska öelda, poiss ise midagi rääkinud pole..
Arvan, et kui ta meile jälle tuleb, leian ma mingi põhjuse nende pereema poole sisse astuda. Ei julge enne oma silmaga olukorra nägemist lahmima hakata ja kusagile kaebama joosta.
Olen nõus, et siiski suhtlevad laste taustal ka lapsevanemad. Ja ise palun ka lastel alati küsida, kas vanemad on külastusega nõus ja kui kauaks.
Muidugi on ikka erandeid ja ka kombed on erinevad.
Külalapse koduelu kohta arvan, et on siiski hooliv, kui Sa tunned taktitundeliselt huvi selle lapse elu-olu kohta. Ta on ju Sinu lapse sõber ja pole juhus, et just teie koju sattunud.
Taktitunnet ja hoolimist Sulle selles asjas.
Post a Comment