Täienduseks eelmisele postile-
mkm, ei peatunud hetk seal, kus vaja. Öösel ärkasin pesamuna oksendamise peale ja veetsin õdusa tunnikese lapates kokku reostust meie magamistoas, lobistades vannitoas ja kraadides õnnetut last...
Järgmisel päeval õnneks oli Katil juba parem olla. Moraal, nagu ikka, peitub tõsiasjas, et kui teil on kõik hästi, ärge muretsege, see läheb mööda!

Täna on hästi see, et päike paistab juba peaaegu suvise jõuga. Halvasti on see, et midagi pole minusugustel põdejatel selga panna.
Käisin lõunavaheajal raamatupoes, et hankida ideid lapse kinkekaardi realiseerimiseks. Tulin sealt niugudes välja :(
Ma ostsin ühe odava raamatu "Suured lapsed. Keeruline iga. 7-13." aga ullult palju raamatuid, mis mind valju häälega hüüdsid, jäid poodi.
Ilusaid uusi eesti autorite lasteraamatuid (a noh, poisil vähemalt kinkekaart). Värvilised lille- ja taimeraamatud. Psühholoogiat. Retseptiraamatud, kaantel hunnitud magustoidud. Romaaaaane, Nobeli preemia 2006 Lumi ja palju, palju, palju muud.
Ohe, ma ütlen, ja veelkord ohe.
Lohutasin ennast pakikese cerniidi-savi ja kolme klaasnööbiga. Juhuks, kui tekib moment oma kurbtus käelisesse tegevusse uputada.
Ma käin tööl ja saan täitsa norm palka aga ei saa aru, kuhu mutiauku raha kaob. Lasteaia 500le kuumaksule lisaks maksin eelmisel nädalal veel Krissu kolmepäevase tantsulaagri 500 krooni, viltimiskursuste 200, tagantjärele Kati võimlemistrenni 300, telefon, no poisi sünnale kulus ka mõnevõrra...
ja ongi viimane 1000 krooni käsil ning kuu lõpuni veel üks, kaks, .... üksteist päeva. Järjekordne säästureziim peab käivituma.
Sestap julgesti vennad nüüd tööle!

Lihtsalt mai

Üks imeilus maipäev
kus kohustusi ei ole
päike paistab terve päeva
sooja on 18 kraadi
sain odavalt uued kingad
käisin ehete viltimise kursusel
niitsin muru nagu hull, niiduki, vikati (mhm, ma oskan küll) ja murukääridega
sõitsin jalgrattaga läbi aina rohelisemateks muutuvate aedlinna tänavate
kõikjal toomingate, niidetud muru ja vorstisäristamise lõhn
paar päeva veel ja siis hakkavad õunapuud ka õitsema
õhtu ja ööbik laulab akna taga
ja homme on ka veel vaba päev

hetk peatu siin
palun

lapsed kes kui vangis eland hüppavad nüüd rõõmuväel

Mihkli sünna eelmisel nädalal. Sünnip laps on rohelise dressipluusiga.

tüübid

Viimasel ajal on meil huvitavaid tüüpe toimetuses käinud.
Peale 9. mai üritust ilmus fotograafi käest pilte küsima viisakas ja sümpaatne Vana Võitleja, kes nägi välja täiesti hurmav oma pika halli korralikult kammitud habeme ja kummikutesse topitud viigipükstega. Üritusel oli tal seljas aurahadega kirjatud pintsak, no tõesti kena!

Vahel lendab meilt läbi Kati Murutar, punupatsid lehvimas, kaenlas alati rahulolev titt ja sabas veel mõned lapsed. Küll toob ta oma kaastöid, kord siunab Kroonikat, või räägib oma uuest näidendist. Peale Kati külastust hõljub toimetuses tema energiavoog veel kaua.

Eile käis pilte küsimas pisike vanake, uppumas oma tolmumantlisse ja näost kõhn ja kaame nagu kummitus. Vanake osutus legendaarseks raadiotöötajaks FL-ks, kes hoolimata kõrgest east (no meie fotograaf, kes aasta pärast pensionile läheb, tundus tema kõrval punapõskse poisipõnnina) tatsas käbedalt ringi, läppar portfellis, silm säras peas ja jutt jooksis nii libedalt nagu mõnel praegusel dj-l.
Meile Siljaga jagas ta ohtralt meelitusõnu ja saatis pärast isegi karbi kreemiliköörikomme, lihtsalt sellepärast, et me oleme NIIVÕRD ILUSAD!

Siis käis meil tsirkusemees. Mul oli Krissu seal. Mustaverd jässakas mees astus sisse, põrnitses meid ähvardaval ilmel ning ütles kurjakuulutavalt: MA NÄGIN, ET SIIN OLI LAPSI. KAS TEILE TSIRKUS MEELDIB??!!
Eee, oleneb.., piiksatasime meie.
Sellepeale saime täiesti enneolematu võimaluse tellida pileteid juunikuus Vallikäärus toimuvale tsirkuseetendusele "Idamaine öö" või midagi sellist. Ja siis veel absoluutselt eksklusiivse pakkumise novembris toimuvale Kuklatsovi kassitsirkuse etendusele, kuhu piletid maksivad tühipaljad 500 krooni...
Võttes meilt lubaduse kindlasti esmaspäeval helistada, kui me välja mõtleme, mitut piletit tahame, tüüris härra majesteetlikult uksest välja.

Eelmisel nädalal, kui Silja kirjutas toreda loo andekatest lastest, käis meil mitmeid paduandekaid geeniusi. Mulle jättis mulje vinniline noormees, kes istus Silja vastas poolteist tundi ja puistas oma ideid tuumafüüsikast, kvantosakestest, koolisüsteemist... Lõpuks minul sai tööpäev läbi ja läksin koju, Silja aga jäi veel kuulama. Huvitav, kes sellest poisist võiks saada?

Kunstnikke käib meil kah. Kirjanikke, luuletajaid, hulle kah. Eriti täiskuu kandis. Tore tuba on meil!

mis mulle jäneste juures ei meeldi

Jäneste (kaasa arvatud küülikud) juures ei meeldi mulle see, et nad on absoluutselt tuima näoga. Ta on tuima ja ülbe näoga, kui sa lased ta hommikul kell 6.30 puurist välja pärast pool tundi altkorruselt kostnud raevukat puurijäramist.
Ja sellesama näoga, kui sa koristad ära umbes 569 junni, mida ta on paari tunni jooksul vabalt ringi lipates endast väljutanud, ning kinnitad puuriseinale tagasi veepudeli, mille ta ajaviiteks on puurist välja visanud.
Ja täpselt sellesama näoga on jännar, kui ta vahib koos meiega õhtul vaiba peal telekast uudiseid, multikaid ja muusikat.
Ja kusjuures ikka sellesama näoga, kui sa istud ta kõrvale põrandale ja sügad sada tundi tema kõrvadevahet ja paksu hiirehalli keret.
Ja võta või jäta, sellesama ilmetu näoga ja võbiseva vuntsiga närib ta su näpu vahelt porgandit, ajab taga kassi ja kihutab võimaluse avanedes koridorivaiba serva oma uut kempsu rajama.
Vot see mulle jäneste juures ei meeldi.

***

tegelt tahtsin pilte üles panna aga fotokal on akud tühjad. Ja praegu saaks laheda pildi, kuidas meie kass trambib meeleheitlikult ühe akna tagant teise taha pooleldi täis suuga kuidagiviisi näugudes sest tal on HIIR hambus, ja ta tahab tulla tuppa seda meile pidulikult esitlema ja vaibale asetama. Mina, südametu, ei lase!

emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.

ilu ja harmooniat paluks!

Eile oli mul töö mõttes tore olla.
Esiteks käisin stilistiga (kes mulle hurmavat kleiti parasjagu muide õmbleb) Portas moekülje jaoks pildistamas. Kaks ilusat ja isikupärast neidu panid selga
1. erepunase kittelkleidi
2.valge-kuldse heegeldatud kleidi
3.valged kintspüksid valge vesti ja punase topiga
4.mustad retuusid rohelisekirju trikoopluusiga
5. punase valgete täppidega kahara trikookleidikese
6.valge ja musta piduliku komplekti.
Endal hakkas lausa piinlik oma teksade ja vormitu kampsuni pärast. Nii palju ilusaid riideid on maailmas... a kui ma hommikul viimasel minutil katiga ratta pakikal lasteaia poole kiman, siis ma nigu lehvivat kleidikest väga selga ei taha panna.
Lisaks enamus sellest, mis modellide seljas nii vapustav näib, pole seda teps mitte lihtinimeste küljes. 17aastasel pole veenilaiendeid, lastekandmisest veninud kõhtu ja maanaise matsakat puusa, nende varbad ei hakka kõrgetest kontsadest valutama ega kõhuke puusapükste värvli vahelt põranda suunas voolama...
Aga midagi korralikumat peaks selga panema küll!

Teiseks käisin kunstikoolis vaatlust tegemas ja nii positiivset kohta ja emotsiooni pole tükk aega saanud. Kui kõik inimesed oskaksid näha ilu enda sees ja maailmas enda ümber ning püüaksid ettetulevaid ülesandeid ning probleeme loovalt lahendada, siiis oleks maailma poole parem paik.

õues

Vastukaaluks eelmisele tasakaalutule nädalavahetusele on seekordne vaikne ja töökas. Ootamatult meie õuele saabunud päikesepaiste tingis selle, et mees tiris mul juba kell 8 hommikul teki pealt ja ärgitas aiatöödes osalema. Aega läks aga asja sai, pool 11 vedasin ka end viimaks õue. Tuppa kell pool 8 õhtul .. vahepealse lõunapausiga. Harisin peenramaa üles aga peenraid enam ei jõudnud teha.
Mihklil sõltub kodutöödes aitamisest lisaarvutiaeg, niiet tema kaevas hoolega maad. Plikad vedasid rohkem siidi. Issi tegeles küttepuudega, ämm rehitses midagi. Poole päeva paiku saabus igale lapsele 1 külaline ja õhtuni välja käis õues kõva madin. Tuhnisid liivakastis, loopisid palli ja lendavat taldrikut, ronisid puu otsas, ajasid üksteist taga, maadlesid muru peal ja vaatasid niisama selili maas ujuvaid pilvi. Kärsatasid puupulga otsas vorste ja saiaviile. Meie naabritel võis küll kopp ees olla kõvast lärmist.
Mina kaevasin sel ajal peenraääri sirgeks ja rõõmustasin vaikselt - nii mõnus, kui õu on rõõmsaid lapsi täis! Säutsuvat elu, nagu üks mu lastetu sõbranna vaikse kibedusega kunagi märkis.
Õhtul laekus tuppa kolm väsinud, tolmust, liivast, tahmast, mullast, lõkkesuitsulõhnalist jõnglast. Vann, banaanikokteil ja voodisse. Kati vaeseke kustus juba kell 7 diivanile ära, et pühapäeva hommikul kell pool 7 taas ringi kepsutama hakata. Pool 7, oeh, isegi sati pealt ei alanud multikaid nii vara :(
Tegelt ise ka ei raatsi kaua magada, kui kauaoodatud päike hommikul silma paistma hakkab.
Kevad...

Feed up

täiega villand on poliitikast.
Üritasin perefoorumis selgitada, et üleüldine vahkviha ei ole edasiviiv jõud ja pideva üksteise süüdistamise ja allkirjade kogumise asemel võiks juba hakata konstruktiivsetele lahendustele mõtlema. Ühtlasi väitsin, et pole mõtet üldistada ja rahvusi vastandada, see on vesi vaenlase veskile.
A iga minu lause peale kirjutati kolm vastuväidet vastu.
Naiivikud, inimeste riigist välja saatmine või soojalt soovitamine neil seda teha - ka ju ei tööta.
Mõelge parem, inimesed, mida edasi teha!
Ja meie pastor ka ütles, et igasugune vihkamine on vaenlasele rõõmuks, tema mõtles sellega hingevaenlast.
Mina käisin täna õpilastööde näituse avamisel ja vennastusin vene kooli kunstiõpsiga, kellega kahes keeles arutasime laste fantaasia ja loomingulisuse üle.
A võibolla ma elan lihtsalt roosas mullis?

fimopisik ei põhjusta fimoosi...

mis on teatavasti eesnaha kitsenemine:) Siin on kahe viimase päeva tegevus.

mhh, ma ei saa praegu aru, mispidi need pildid siin jooksma hakkavad..

Anyway

0.Kata disainitud maasikakommised pärlid, nämm

1.Krissu tehtud pärlid

2.Minu shokolaadikarva pärlid täpselt sama tooni kleidi juurde

3.Kati ei viitsinud enam pärleid teha ja veeretas niisamakoogikesi

4. Minu roosa-punane komplekt, tehtud täpselt pakis olnud juhendite järgi

5.Valge-laikudega käevõru, minu tehtud, ka juhendi järgi

6.Krissu kaelakee, ise mõtles välja ja keevitas kokku

7.Kati tehtud pärlid peale ahjust väljumist, neist tuli kee

8.Krissu looming jälle, need mustvalged on eriti ilusad

Pean mainima, et kui mina juhenditest näpuga järge ajasin, siis plikad tegutsesid põhimõttel vähem möla, pikem samm ja tegid mulle loomingulise lähenemise poolest igatahes pika puuga ära. Nemad hakkavad tegema ja vaatavad, mis välja tuleb.

A noh, eks ma siis neilt õpin!

ull nädalalõpp

Nädalavahetus on olnud üllatav.
Neljapäeval või oli see kolmapäeval hakkasid venelased mässama oma pronkssõduri ümber ja toimus ilge pardakk. Kõik rahvas oli ilmses sokis sedavõrd suurest jubedike jõugust.
No ja meie Krissuga pidime ju Koolitantsu finaali minema laupäeval, täiega närvis olin. Vahtisin ka telkust ja netist aina koledamaid ja halvaendelisemaid uudistepealkirju..
Aga sõit oli ülimegatore! Meie pundis oli kaks vene tüdrukut oma emadega, kes üsna nukra olemisega. Kontserdil oli vene truppe, üks ida.virumaalt jäi siiski tulemata, vanemad polnud lubanud. Aga asjata - sest kogu üritus oli vahva, kõik lastetantsud omamoodi lahedad ja rahvas sõbralik. Vene trupp sai teleka publikuhääletusel esikoha ja ovatsioonid saalist kohapeal samuti, sest akrobaatiline kava oli tõesti proffessionaalne. Meie lapsed olid telekas, jee jee jee!
Afterpartyl olime ainsad "väikesed" suurte keskel pidutsemas. Ilma alkoholita peol oli mõnus muusika ja saalitäis noori, eestlasi ja venekaid ka, kes võrdse rõõmu ja mõnuga tantsu vihtusid. Olid sheikimisvõistlused, bänd, breikarid taidlesid saalis isekeskis ja meie 11 plikuskat olid kui arust ära, loopisid ka tukka, sheikisid ja kargasid elu eest.
Linn oli laupäeva õhtu kohta suht väljasurnud, nägime hulgaliselt politseinikke, ja üht tüüpi pandi just kongi.
Kokkuvõtteks: kui inimesed on normaalsed ja intelligentsed ning tegelevad oma asjadega, pole minu meelest mingit vahet mis rahvusest nad on. Vallandunud on suur üldine venelaste vihkamine aga mina keeldun sellega kaasa minemast sest neid märatsevaid jobusid on ikkagi vaid mingi osa (kuigi tuleb välja, et suurem, kui keegi osakas aimata) ja enamus venelasi on kenad rahulikud ja sõbralikud inimesed. Nagu kasvõi meie naabrid.
Oh, ja nädalavahetuse parim osa oli saabunud fimo-pakk, millest suurema osa koos tütardega täna juba ära lahendasin. Jupid on valmis, homme hakkan kokku nikerdama ja siis pildistan kah, eputada vaja ju!

Naudin endiselt täiega puhkust, eile tegin mannavahtu, ostsin kõigile Vanilla Ninja jätsu, endale ühe salasokolaadi ja selle kohutava kalorihunniku osalisekski kulutamiseks tegin plikadega õhtul pooleteisetunnise rattaringi. Sõitsime ei tea kuhu metsa vahele, kus ei olnud enam autosid, maju ega inimesi, aint hämarduv ilus õhtu, hiirekõrvul puud ja linnulaul... see oleks olnud jube ilus ja kirgastav kui iga saja meetri tagant poleks mingid ilged prügihunnikud nähtavale ilmunud. Pliidid, autokummid, olmepraht ja isegi voodi kraavides ja metsa all, öak! "Nii lollid inimesed," kommenteeris Kati. Isegi nelja-aastane saab aru, et nii teha on rõve, kuidas siis suured inimesed ei saa????
Siis surfan blogides ja leian no nii ägedaid fimosid http://www.eberhardfaber.com/Jewellery.EBERHARDFABER
et ma niutsun lihtsalt...
Tellisin Helmehaldjast 300 krooni eest fimo ja jään nüüd ootama, kannatamatusest lauda kraapides.

puhkus ning elurõõm!

Nädal aega puhkust, shalallalaaa!
Kusjuures juhuslikult on mehel kah oma talvepuhkuse nädal pooleli. Nii me siis koos "puhkame", mitu päeva oleme kraaminud ja koristanud ja asju ümber paigutanud. Meile pandi reedel nett sisse koju, satt ja pealekauba ja käis kõva juhtmevedamine ning kombineerimine.
Esimesed õhtud olid kurvad. Kodus hauavaikus-kes nohistab arvuti taga (meil ju läpakas ka, küll me oleme moodsad onju), kes vahib satika 78 kanalit... Mikul on antud luba nädal otsa olla arvutis niikaua kui tahab. Nii õnnelikku poissi pole mina kaua aega näinud! Aga järgmine nädal pean mingi piirangu välja mõtlema, muidu kodus marsruudil telekas-arvuti-külmkapp-voodi kulgedes ei mahu ta varsti uksest ka enam välja.
Mina ise satti ei viitsi vaadata, arvutist vahetan msn-is sõpradega mõne sõna ja külastan perefoorum.com i.
Mõtlen, kas üritada töökirju ka koju suunata, siis on ju veel raskem töölt tulles juhet seinast ajul saada...
A jah sel tehnikaajastul, mis meie kodus kestab, eraldun ajakirja või raamatuga teisel korrusele või koristan tasapisi sahtleid. See nii meditatiivne tegevus, kui harva teha:)
Mingi näputöö kavatsen ka varsti ette võtta. Ootan Helmehaldja fimo-pakki.
Tänane hommik oli nagu maasikas. Viisin Kati lasteaeda, pidid täna tsirkusesse minema. Jalutan koju, teen koffi ja kaks tervislikku võileiba, köögiaken on lahti ja linnud lärmavad mis jaksavad. No ja polegi rohkem õnneks vaja! Istud üksi köögis, jood piimaga kohvi ja mitte midagi EI PEA TEGEMA! Mitte kuskile ei pea kiirustama, lapsed tulevad koolist alles mitme aja pärast, pooleli lugusid ei ole, täiega suva, millest leht homme kirjutab, isegi pesemata nõusid pole kraanikausis.
Seda seisundit tahan säilitada hästi kaua. siis ka kui tööle jälle tarvis minna. A sellele ei mõtle veel-ups, just mõtlesin!

Liinast

eile õhtul vedasin aias aiakäruga laiali 14 koormat mulda. Rehitsesin ja loopisin labidaga ka. Toas vedasin jännu puuri teise tuppa ja panin voodile uue puhta katte. Jäin kell 11 magama, et ärgata kell 1 öösel ja jupp aega unetult vähkremise asemel hakata homse töö asju läpparisse kirjutama....
Tegelt ei lasknud mul magada loomepalavik :) Käisin lugu tegemas ääretult huvitava, rikka ja ilusa rootsieestlasest piigaga ja see elevus kestis minus veel ööselgi edasi, kuni ma kõige tüütumad sundmõtted kirja panin.
Pangadirektorist isa tütar elab 120 aastases kaptenist vanavanavanavana jne isa majas jahtsadama ääres, imekenasti restaureeritud valgusküllases korteris, ühtaegu vahemerelise ja eestilikus stiilis kodus.
Töötab moedisainerina ja töötab oma kollektsiooni kallal. Käis just prantsusmaal ja armus (esimest korda elus, teadsa, sosistas ta) pariislasest maalikunstnikku, keda ta loodab siia meelitada.
Jõime külma kohvi ja mugisime kohupiimakooki Vuhti galeriist pärit sulanud või karva tassidelt.
Seljas oli neiul musta topi peal nats auklik kadunud vanaema valge pitspluus, teksased mustriliste villaste põlvikute ja pasteldega. Võluva ja kerge arrogantsiga seletas ta, kuidas kaubamajadest pole mõtet riideid osta, tema teeb ise või kammib kaltsukaid. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta tuhiseb kogu oma viikingikasvu juures mööda Rüütli tänavat türgi vanakraamipoest ostetud sinikuldse kleidiga (vaata, see on ju nii vana ja otsast lõpuni käsitsi õmmeldud!), pastlad jalas, meekarva juuksepahmakas lehvimas.. Pärnakad vaatavat tihti talle järele, imestas ta. Ammulisui, lisan mõttes mina. Ta on nagu haruldane ja suure õiega lill siin uimases linnas.
Rõõsapiimajumeline, merekarva silmist kord teravaid, kord unelevaid pilke pildudes.
Täna on Liina sünnipäev, sõbrad ja sugulased kinkisid talle vana musta värvi külgkorviga mootorratta, et ta saaks Kihnus sellega paremini ringi kimada (Neil vist osteti sinna maalapp).
Palju õnne! Vahel ma tõeliselt armastan oma tööd.

Meie laste toad

Tahtsin üle hulga aja mõne pildi panna. Maalingud on tehtud sügisel meie laste mitmekülgselt andekate lapsehoidjate Kata ja Maarja poolt.

weak weekend

..mis sisaldas mõnusat külaskäiku maale, külaskäiku haiglasse üht imeilusat titte üle vaatama, aiatöid ilgelt vastikus tuules, ja tööasjus külastatud suht igavat üritust.
Ma läksin kolmeks tunniks kodust ära ja naastes oli koridor kaetud porikihiga, kraanikausis kõrgusid peaaegu kõik meie majapidamise nõud ja... ähh, virin ja kiun.
Jänene on otsustanud oma vana vaibakese võtta kasutusele välikempsuna, ning nii kui keegi selle pabulatest tühjaks kallab (sest need veerevad vaibalt ka mujale toas), nuusib ta vaipa murelikult, ajab silmad punni ja pingutab kohe uued rosinad peale. Samuti on võtnud ta oma südameasjaks (või pigem taguotsaasjaks) teha kena kodune metsaalusele sarnanev paigake meie diivanist. Nii kui telekat vahtiv perekond valvsuse minetab, vedrutab ta end diivanile ja kiirustab seda loikude ja pabulatega katma...
"Kas meie jänesel head omadused ka on?" küsis Mihkel täna hommikul mõtlikult. "No ikka," leidsin mina. "See, et ta liigutab oma pikki kõrvu, väristab nina ja hüppab sülle. See, et ta on jänes."
Lugesin Gerald Durrelli "Noa laeva", mis on ta raamatutest üks nõrgimaid aga mulle meeldib ikka. See tuletab meelde, et me oleme vaid üks veidralt mastaapselt paljunenud ja levinud liik tuhandete teiste seas, kellel kõigil on oma funktsioon ja eesmärk siin maakeral.

vahvad vahvlid

Panen Johansonide plaadi arvutisse ja kavatsen siidi vedada. Jäin täna õigest bussist maha, sõitsin teise bussiga õigest peatusest mööda ja lõin kõigele käega. Saabusin tööle 40 min hiljem ja sellest pole hullu, sest ma olen üpris ebatähtis töötaja.
Eile laenasin ämmalt vana veneaegse vahvliküpsetaja ja üritasin meelde tuletada, kuidas see vahvlitegu käib. Polnud hullu, tulid enam-vähem välja kah, perekond pistis vaniljejäätisega kõik pintslisse.
Vahvlid on traditsioonide hoidjad. Nagu ka kartulipuder isetahtud kotlettidega, kissell kohupiimavahuga ja frikadellisupp. Pika karvaga leebe koer, kelle kaela ümbert kinni hoida. Kass, kes su voodisse jalgade peale magama kerib. Ema kulunud kuid armas värviliste täppidega hommikumantel, millesse end jahedal hommikul mässida. Isa loeb hommikul lehte. Pliidi peal kohiseb veekann. Külmavõetud varbad vastu kuuma ahju. Maalesõiduks autosse topitud kompsud.
Vahvlid.
Minu vaimne turvapesa.
Peaks oma laste käest küsima, millisena nemad meie kodu ja peret näevad. Mis mälufailid neil juba salvestatud on.
.
.
.
Mind painab jälle tunne, et mind pole piisavalt. Prioriteedid kipuvad paigast minema. Iseendast ja maailmast arusaamine kah.
Kui täna otsustasin tööle hilineda, jalutasin Humanast läbi ja tuletasin aega meelde, kui ma olin lastega kodune. Nii seitse aastat jutti. Ei olnud need viimased aastad enam mingi rõõm ega rahuldus.
Niiet tasakaal peab valitsema elus:)
Praegu aga lähen õnnitlema titepuhkusele suunduvat kolleegi. Ja õhtul näituse avamisele. Neljast kunstnikust kolm on mu tuttavad. Tublid olete, Kadri ja Kristel!

kellele seda pealkirja vaja on..

Töönädal lõpeb seekord neljapäeval ära ja see on jube mõnna. Lubasin ühel päeval ema sünnipäeval käia Tartus, koos poisiga. Ühe päeva ja ööga ei jõua muidugi mu armsas lapsepõlvelinnas midagi ette võtta aga tühja kah. Suvel võtan. Mul nagunii pole kedagi seal, kellega koos lonkida. Aga ikka tühja kah, ma longiks üksi ka hea meelega, nuusutaks ülikooli ja mälestuste lõhnu ning vaataks ilma ja inimesi.
Armastan Tartut ikka kangesti veel. Seda, et seal toimub alati midagi. Et sa võid seljas kanda mida tahad ja teha ka üldiselt peaaegu kõike mida tahad, keegi ei vaata viltu.
Aga kujutage ette, armastan Pärnut kah juba. Olen nüüd siin elanud üle 10 aasta ja on saabunud faas, et ükskõik kuhu või mis üritusele lähen, ikka on mõni tuttav ees. Pärnus on oma salajane võlu. Parim on see õitsevate pärnade ajal. Või toomingate puhkedes. Või sügisesed tormid. Pärnu üldine uimasevõitu loomus mulle ei istu aga noh, eks me kõik jääme vanemaks... Armsaid inimesi on siin ikkagi.

kevadet kah

Laupäeva veetsin terve maja aknaid puhtaks küürides. Pühapäeval aitasin mehel puid teha ja kolasin laste + Kataga rannas ringi. Vedelesime liivakünka veere peal, ninad päikese poole ja tundsime elust mõnu. Kõik olnud, olevad ja tulevased probled nii kaugel, huh, selline seisund võiks kesta ja kesta ja kesta...
Peale selle, et kati kukkus jäämäe peal käe katki ja nad õhtuks hullu kanti ära väsisid, oli mõnna päev.
Näost olen puhta punapalg, kreemi päikesefaktor polnud vist piisav.
Aga ilm on külm, tolmune ja päikeseline.

Mantlike, mantlike

Nädalajagu õhtuid tikkimist ja valmis ta saigi. Sajakrontsasest kaltsukamantlist sai kunst... Aga mida ma nüüd õhtuti tegema hakkan?

noorte kiituseks

Käisime pühapäeval vaatamas Pärnu kunstide maja noorte tehtud muusikali: Kaari Sillamaa "Puujala ja Ükssilma sõda".
Tüki sisu iseenesest primitiivne aga laulud-tantsud olid väga head ja noorte toimetamist ja energiat laval lausa lust jälgida. Osalesid linna parimad lauluhääled, kui nii võib öelda, needsamad noored, kes pidevalt solistide, nooretebändide jms konkursse võidavad siin. Ma olen absoluutselt kindel, et "Greibi" tüdrukud Ülejõe koolist laulavad sama hästi kui Nele-Liis Vaiksoo, Kaire Vilgats ja teisedki.
Üle tüki aja tundsin uhkust Pärnu üle! Kahju ainult, et need parimad hääled on kõik abituriendid ja kaovad kardetavasti suvel Pärnust kus...
Mu lastele ka meeldis. Mul salajane lootus, et kui ma neid niukseid asju vaatama vedin, kasvab neis ka huvi teatri ja kaunite kunstide vastu.
Ja Mihkel hakkab ehk julgemalt laulma, sest Jumal on talle andnud hea muusikalise kuulmise ja ilusa hääle aga hirmsa häbelikkuse ka. Kui seda vahel õnnestub murda, esineb ta täiega lahedalt!
Jee, tulevase superstaari mamma :)

kevadümin

Tjah, et tere kevadet siis!
Ilm on mõnevõrra soojenenud, koerasitt kenasti lume alt välja sulanud ja päev toredasti pikenenud. Kevad saabus 12 tundi tagasi.
Mõned inimesed - nimesid nimetamata :) -väidavad, et neil on kevad peas ja hormoon laes ja üleüldse igatepidi imelik olemine.
Ma ei tunne veel midagi. Higistan ühe pika loo kallal, mis valmis ei taha saada, ootan uusi lahedaid teeemasid. Õues tahaks küll rohkem olla a millal? Nädalavahetusel on pidevalt külm ja vihmane olnud.
Mul keerab enamasti maikuus ära kui ööbikud lärmavad ja taimestik lõhnab ning õitseb.
A sinna on veel aega!

osavad näpud

Nädalavahetusel käisin külas ja käidi meil kah külas. Mõnus oli igatepidi.
Kristeli ja Kadri osavatest näppudest inspireerituna (ühel oli seljas iseõmmeldud seelik isekootud riidest, teisel kleit) hakkasin eile õhtul mantlile hobuseid tikkima. Kole kõverik tuli esimene välja...aga vahet pole. Armas ikka.
Mulle nii meeldib, et inimesed oskavad ise midagi ilusat teha.
Ja siis veetsin mõnusa õhtu K pool, tinistades veini ja mirtot. Kuna just hommikul olin ühinenud Kaalujälgijate sektiga, elasin välja oma frustratsiooni ja hävitasin pitsat ning shokolaadi põhimõttel "uus elu hakkab homme st pool tundi võib veel õgida".
Guugeldasime vanu klassivendi. Paljud olid pangas, mõni oli müügimees, mõni fie, üks oli politsei huviorbiidis, üks paistis silma tohutu bridzihuviga. Nii veider. Inimeste elud, ma mõtlen. Kes millega elu sisustab, mis kellelgi üldse korda läheb.
Mis jälg minust maha jääb? Ja minu lastest?

Kaalujälgimisest mõni teine kord. Kõht ja põis on pidevalt vett täis ja tänahommikune pahaaimamatult tööl tarbitud viineripirukas (nominendid tegid välja) andis 6 punkti, sama palju kui lõunasööginorm!!

sünnat natuke

Sellised kenad tordid. Kassitort pole mu enda tehtud.

Ja see on meie Vedru ahjus, ilmselt ta leidis, et soojade süte peal on hea.

talvekott

...on vaat selline, ma ammu juba tegin selle aga alles nüüd sain üles pildistatud ja pildi arvutisse joonistatud. Pärlid peaks ka seal peal olema või midagi aga vaim ei tule enam peale. kevad ka juba, vildist kott ei eruta enam väga.

Ja üldse, kui ma keset tööpäeva käsitööblogidesse ära upun, siis pole enam vähimatki tahtmist laua taga istuda, tahaks kohe koju tõtata ja igasuguseid asju teha.

seanahavedamise kümmeminut:)

Täna on mul üle mitme nädala aega.
Silja on tööl ja minu kiired asjad on kõik ära tehtud. Nüüd tuleb juba ise vaadata, mida kirjutada. Mõnes mõttes hea, mõnes halb... aga ma ei julge enam midagi soovida, las tööd tuleb, nagu parajasti tuleb.
Õhtuti olen nii väsinud, et peale söögitegemise ja lastekarjatamise ei jaksa enam midagi teha. Täna hommikul äratas mind rõõmus päikesepaiste kell 6, ei raatsinud isegi voodis vedeleda vaid tõusin üles, tegin lastele vorstivõileibu, triikisin ära pesu, mis 2 nädalat oli toanurgas vedelenud, pesin ära õhtused nõud, panin pesumasina käima jne. Kokkuvõttes tegin ühe tunniga enne tööleminekut ära palju kasulikku, tubli, eksju, tubli olen, pai-pai:)
Lapse sünna sai peetud kenasti. Maja oli rahvast täis, neiud kekutasid ajalehetantsu teha, mängisid hasardiga minu organiseeritud mänge, hävitasid viinereid ja limonaadi, viktoriini tegime ja. Krissu oli sõbrannede ja kingituste üle väga õnnelik ja Mikul ka oli rõõmus tuju. Poisid vaid vahepeal vajusid ära natuke. Ma loodan, et veel pole see aeg, kui peab hakkama eraldi poistest sünnasid tegema.
Neiud olid mõned nii vurhvi löödud et. Tantsisid ka ilmatu seksikalt. Kui mina, eideke, veel noor olin, siis ei pidanud kümneaastased juba pandavad välja nägema.... lapsed võiksid ikka lapsed ka natuke aega olla.

Märtsilapsed
on mulle väga armsad. Ja neid on palju: mees, tütar, parim sõbranna ja parim sõber kunagine, mitmeid tuttavaid peoga peale. Tundelised isiksused kõik, igaüks omamoodi, mõni varjatud kujul. Raske on nendega, iial ei tea, kuna ja mille peale nad solvuda võtavad, mis mõtted ja tunded nende peakestes liiguvad.
Samas nende headus ja emotsioonide sügavus on praeguses maailmas haruldane nähtus. Sellep nad ongi mulle armsad!

pärast lillelist kalapäeva

ma täna nii unine sest kell 5 öösel ärkasin üles ja ei jäänud enam magama
jäin kell 6 ja 5 minuti pärast hakkas jänes puuri närima
ta annab nii teada et valge on ja hommik ja laske mind puurist välja jooksma ja vaipa junnistama
viskasin puurile teki peale aga nagunii vaja üles tõusta
eilne naistepäev oli kena
oma mees tõi taime tööl mehed pirukaid ja roose
kuna oli krissu sünna oli palju sebimist mõni teine kord kirjutan märtsilastest
ja homik nüid nii unine
nõud pestud lapsed laiali saadetud
jänes pingutab ja paiskab endast viimased valangud et ma ikka saaks midagi mõnusat teha enne tööleminekut
istun tööl ja ootan küljendust et saaks koju magama minna

märts lörts

Polegi tükk aega postitanud...
Kiire on olnud ja veidi ebaõnne ka. Nimelt õnnestus mul jälle viga teha ühes uudise pealkirjas. Jutt oli sellest, et geograafiaolümpiaadil võidutsesid Koidula kool ja ühisgümnaasium. No ja mina panin pealkirja, et võidutsesid koidula ja hansagümnaasium...
No ülemuse üsna pahase pilgu all olla polnud veel kõige hullem. Vabandasin ette ja taha ja panin vabandusnupukese lehte ka. Helistas kuri geograaf-aineõpetaja. Kirjutas ületoimetuselise maili veel 1 väärikas õpetaja. Ja kui vabandus oli juba ammu ilmunud, tõi ülemus mulle veel ühe käsitsi kirjutatud kirja, kus seisis, et vaatamata lehes ilmunud vabandusele ei saa tema hing ikka rahu, et oi kui hull viga ikka.
Tsiteerides: " Ehk käib ajakirjaniku laps või tuttav õpetaja hansakoolis? Või on ajakirjanikul ajude asemel kartulipuder? Miks P Postimees häbistab ennast selliste ajakirjanike palgal pidamisega?"

Ajakirjaniku amet toob kaasa palju vahvat: kohtumised suurepäraste inimestega, oma ala fanaatikutega, lihtsalt meeldivaid kontakte, alati värskeima info, mis linnas sünnib, kümned uued tuttavad, petliku tunde, et sa tead mõnest valdkonnast midagi, vahel ka kirjutamisrõõmu.
AGA ma ei suuda ära harjuda sellega, et paljudele inimestele on reporteri amet midagi musta ja alatut. Ajakirjanikud valetavad, laimavad, armastavad räpaseid saladusi, on parteide, raha ja tont teab veel mis mõjude poolt kallutatavad.
Minu esimese PP-s ilmunud uuriva loo esimene kommentaar oli: lp. XX (mina), sittuge palun püksi.
Ja ma vaatan teisi reportereid, kes tegelevad üpris teravate ja inimesi erutavate teemadega- no nemad saavad pidevalt mööda päid ja jalgu nii et koliseb! Meie mõnedel esinumbritel on välja kujunenud omad kindlad vaenlaste, vihkajate ja lihtsalt ebasümpaatiate "klubid" lausa. Need annavad tuld netikommentaarides, kuluaarivestlustes ja igal pool, kus saab teada anda, et ajakirjanik X on lurjus.
Nendega võrreldes on mul veel hästi läinud. Aga ikkagi teeb meele mustaks. Reporterid on ju ka kõigest inimesed, kes teenivad leiba, saavad vahel asjadest erinevat moodi aru ja vahel-kujutage ette-isegi eksivad!
Vot.
Aga eile oli mul selline veider juhtum, et läksin Kadrisse sööma, astub mu juurde üks nooremapoolne naine, naeratab teretab ja ütleb: aitäh asjaliku artikli eest, meile kõigile väga see meeldis!
Kusjuures mul pole õrna aimugi, kes ta oli ja mis artiklist käis jutt...

Ei taha tegelt tööst kogu aeg kirjutada, lihtsalt on praegu selline periood. Kolleg on jätkuvalt haige ja mina higistan meie külje kallal. Kuidas asjad välja on tulnud, mina ei tea. Nagu eelmine kultuuritoimetaja ütles-ah, keegi nagunii seda külge ei loe. Kui just mingit skandaali pole kunstnikud korraldanud. Netikommentaare kah meie küljel on üliharva.

Pererindel muutusteta. Jänes situb põrandale, kass tahab kogu aeg süüa, toad on kogu aeg segamini, toiduraha kulub hullu moodi, kati kisab kogu aeg, miku on tõre ja mossis, krissu saab homme 10aastaseks. Raamatuid lugeda, trenni minna ja tekstiilikoja kursustel käia pole aega.
Uni lööb kell 22 nuiaga pähe.
Täna tulin jala tööle. Linnud laulsivad.

jõudsingi...

..., jõudsingi midagi positiivset ära oodata!
Nädalavahetusel tundsin ennast võrdlemisi tõbiselt, köhisin, tatistasin ja uimerdasin. Ei saanud toimetuse talvespordipäevale ega midagi, ääää....
Aga ega ma seepärast voodis olnud-reedel koristasin, pesin ja poodlesin, laupäeval koristasin ikka veel, käisin lastega kelgutamas, pühapäeval käisin koguduses. Noja polnudki aega põdeda. Pühapäeva õhtul lõi selline PMS ka veel üle pea kokku, et oli hull tahtmine asju puruks visata ja nutta ja sõimata ja muidu juukseid katkuda. Esmaspäeval oli kõik õnneks möödas, tuju hea ja maailm ilus. Pühapäeval kaebasin sõbrannele, et tööl käia ei viitsi enam, kõik on ära tüüdanud. No palveta, et sa saaksid tööl midagi uut kogeda, soovitas sõbrants. Midagi erinevat ja värskendavat.
Mul oli nii hull PMS toopäev, et ei tahtnud palvetada isegi mitte.
Erinevat ja värskendavat tahaks muidugi. Saingi. Kujutage ette, esmaspäeval helistati, et Silja jälle haigeks jäänud, seekord lausa 40 palavikku! See tähendab, et mina saan selle au ise kultuurikülge toimetada nädal aega. Suures ehmatuses palusin kolmest ühe külje ära jätta. Esimesega sain kenasti hakkama, tundub, et reedene tuleb ka välja. Ei tea, mis järgmisel nädalal saab...
Siljast on muidugi kahju. Juba kolmas päev tohutult suure palavikuga. A mulle tuleb see suht tundmatus kohas vette viskamine ilmselt kasuks, ise otsustamine, planeerimine ja muu. Hirmutav ja huvitav kah.
Ja täna on palgapäev ja ma sain PREEMIAT! Hooletusse jäetud koerast tehtud uudise eest. Jube rõõmus olen! Lisarahake muidugi rõõmustab, et saab üles tuppa ruloo osta ja öösel ei paista tänavalatern enam pähe. Olulisem veel on moraalne tunnustus - ma ikka saan vahel midagi hästi tehtud ka!
Ilus asi on olnud ka see, et mind külastas sõbranna Inglismaalt, Karina. Käis tütrega siin meie koguduse talvelaagris ja hüppas ka meie poolt läbi. Nii hea oli ammuse sõbraga kohtuda! Karina oli üks esimesi sõpru, kelle ma Pärnus kümme aastat tagasi leidsin. Tema kaudu ka palju teisi. Pärast Karinaga (kes oli samamoodi alles siia tulnud) kohtumist ei tundunud Pärnu enam mulle suletud ja ükskõikse linnana. Nagu "Väikeses printsis": ma armastan kõrbe, sest ma tean, et seal kasvab üks lill. Või oli seal rebane?....Vaja uuesti lugeda.

käkk

Tegin nii ullu käki nagu enne veel teinud pole.

Nimelt panin kirjutades pisitillukest uudisnuppu Cardo Remmeli suurperedele pühendatud kontserdist, täiesti vale kellaja ja kujutage ette - ka kuupäeva! Kontsert ise on täna õhtul aga neile vihastele inimestele, kes homme hommikul kell 10 kontserdimaja ette kogunevad, tuleb mul vist ise minna laulma ja tantsima....

Mina ei tea, miks sellised asjad peavad just minuga juhtuma. Kolleegid küll lohutasid, et ikka juhtub, üks tegi haput nägu et NIIMOODI eksida.

Ma ei taha selle peale enam mõelda. Kustutan oma mälufaili ära selle koha pealt. Mida ei mäleta, seda pole olnud.

No ja jänes (ma ju ikka kirjutasin, et saime taaskasutatud jänese?) meil teeb omakorda jõudumööda elu huvitavaks. Poiss unustab teda pidevalt oma tuppa lahti ja jänks hüppab talle voodisse, laseb aga junne ja vedelat vahest kah. Lisaks öösel ei viitsi enam puuri minna, närib vihaselt puuriserva ja tõstab hammastega toidusõime edasi-tagasi. Kolin-ragin missugune ja miku ei saa magada.

Lisaks on lapsed külma ilma ja kurguvalu tõttu vahelduva eduga kodus olnud päeval ja issi, kes hommikul töölt tuleb, ei saa omakorda magada.

Kõik närvilised, pooltõbised ja vihased.

Mina olen kolm korda esimest korda ja ihuüksi (Silja telefonijuhendamisel) kultuurikülge kokku pannud, selle üle olen uhke. S oli haige ja kõik väga lahked mu vastu, tõid isegi lugusid ja.

Ok, ma ei taha musti meeleolusid enam kauem siin levitada, homme on meil vaba päev ja ehk esmaspäev on natuke helgem.

lumine päevake

Üks ilus külm talvepäev, kui öösel pärast pikka lumetut aega sadas lõpus vaimustav värske paks lumi maha...

näputöö

Sõbrapäev on küll ammu möödas aga näe sellised südamed läksid töö juurde tädidele sünnadeks, roosa äärega randmesoojendajad Katale ja oranžiga teme sõbrannele. Praktiliselt ühe õhtuga saavad valmis, kaunistamine võtab veidi aega. Ahjaa, koeravillast on see kole pruun lõng.

kahe- ja neljajalgsed sõbrukesed

Sõbrapäev..
saladuslik pakike hommikul padjal, jalutuskäik käsikäes hämarduvas linnas, õhtusöök kahele küünlavalgel, punane vein tilisevas kristallklaasis...
heh, unistada ju võib:) Tegelikkus järgmine:
Laste tehtud kaardikesed ja kallistused
varahommikune telefonikõne sõbralt
tööl kolme sünnipäevalapse kaetud laud salati ja hapukoorekoogiga kohvipaus veinikohvikus k ja k-ga, jagasime trühvleid ja mõnusat aega
kiire töötegemine, mille tulemus lehte ei mahtunudki aga mille tulemusena ei jõudnud ma ka Metsamoori loengule:(
palgapäev, lapsele uued tantsusussid, virn maksmata arveid, toidukottide käe otsas koju lohistamine, valmistoit ja kiiruga Portast rabatud tort, mille maitse vastas täpselt selle odavale hinnale
kodus kulus õhtu Krisu tantsuriiete parajaks õmblemisele ja tema inglise keele sõnade õpetamisele (kolmandal korral kirjutas õigesti küll)
pärast kümnekordset korrutamist "pange asjad kokku, hambapesu ja voodisse" õhtujutu lugemine
katile tsiteerisin tema soovil miku beebiraamatut
siitmaalt mäluauk, omateada pikutasin korra enne hambapesu aga kui teadvusele tulin oli uus päev juba pool tundi tiksunud...
uus päev algas siis öösel kui uniselt lõpuks alla kööki hambapesusse lohisesin.
Lasin sisse kassi, kes akna taga koputas nagu ikka. Kalpsab tuppa, paneb põrandale HIIRE ja vaatab mulle võidurõõmsalt otsa! Kiitke nüüd, vaatke kui tublilt ma teile kassi teen!
Ei old mina mitte rahul paraku. Pistsin karjuma "Kao siit oma hiirega", rabasin kinni kassi, hiir hambus, (kassil) ja üritasin solvunult rapsivat tüüpi kinni hoides teise käega akent avada, et nad õue visata. Tutkit!
Pudenesid laiali nii hiir kui kass, hiir tõmbas vasakule ära ja mõnda aega ajasime Vedruga koos teda taga.
Taix tuli ka asja vaatama. Hiir jugas segast seisu ära kasutades kööki tugitooli alla, mispeale Taix tegeles tükk aega vanade ajalehtede, kaotatud sokkide ja isegi pliidi alt puude laialiloopimisega urisedes, et mina ei mõista elamist korras hoida. Häh!
Seepeale lidus hiirejuss esikusse tema tööriistapuntra alla (hahaa!), kust nad Vedruga ta jälle välja suitsutasid. Sedakorda haihtus pöidlapikkune vend hiir kuskile külmkapi alla ja sinna ta jäi.
Mina siis koristasin öösel kell 1 lahinguvälja sarnast kööki, itsitamisest kõveras, Taix sõimas kassi moluks ja läks magama, kass vahtis meile suuril silmil otsa ja näugus kaeblikult. Luuser!
Siuke valentinipäev oli mul ja ega ma miskit muud oodanudki :)

Vaarikule vastu ...

Lähen intervjueerima Andrus Vaarikut ja olen hirmust ja aukartusest kange: Andrus Vaarikut! Mul pole õrna aimugi, mida temalt küsida! Tema, kes ta on meedias nii üleekspluateeritud, küll on harutatud tema rolle, küll eraelu, tütart, alkoholismi, habrast vaimlis-hingelist tasakaalu... Mina olen tema jaoks vaid järjekordne tüütu leheneeger ja tema on mulle keegi, keda lapsest peale telekast fännatud on.
Ah missa põed, ütles S. Te mõlemad ju huumoriinimesed!
?
Mina olen naljainimene?
Kivirähk ja Juur on huumoriinimesed, mina olen niisama armetu enda lõbuks plõksija.

töökad naised

Lugesin viimast Eesti Naist vihast ja hakkasin pahaselt särtsuma. Minul viskab üle see inimeste tubliduse ülistamine, ausalt! Järjekordne pereema, kes kantseldab viit last, kellest paar haiged, lisaks majapidamine, ja hooldab ka voodihaigeid ämma-äia.
"Jah kui hilisõhtul vahel heegelnõela kätte võtan, siis tuleb meelde, et see on esimene kord päeva jooksul, kui rahulikult istuda saan," kirjeldab tubli pereema. Huvitav, kas ta siis kempsupoti peale ka rahus istuda ei saa? küsib minu õel ja laisk pool.
Jajaa, see pole muud kui must kadedus, ise olen laisk ja lohakas, ei viitsi iga kord isegi lapse kooliminekuks ennast voodist välja venitada. Vahel olen küll tubli, tõusen ennne seitset, panen pliidi kütte ja teen röstsaiu...
Aga ikkagi: minu meelest ei ole enda selline tööga tapmine õige. Loo peategelane teostas oma unistuse ja ostis overlok-õmblusmasina. õmblemine on temale hobi. OK, võibolla ta tõesti on ääretult vastupidav ja võimekas inimene, kõrge energiatasemega. A miks keegi talle ei ütle, et puhka ka ikka vahepeal? Eestlased rabelevad niigi kogu aeg viimase piiri peal, ajakiri õpetagu vahel nats vabamalt võtma!

uus ja vana

Laupäeval ostsin uue madratsi.Uus voodi vedeles kokkupanemist oodates juba paar kuud, vana lahtikäiv diivan, mille peal magasime, vajus üha enam lohku. Diivan sai ostetud Miku dekreedirahadest- 7 aastat tagasi niisiis, juba teisel eluaastal sai selle üks raamiosi müravate laste poolt puruks hüpatud (kui aus olla, siis tegi seda teismeline naabriplika, enda laste mass oli tol ajal veel väike).
No ja paar viimast aastat on õnnetu diivan aina rohkem auku vajunud, lisaks sellele kahe väiksema lapse poolt põhjalikult ja korduvalt täis pissitud. Sestap võite ette kujutada sära minu silmas ja õnne minu hinges, kui suutsin ometi uue madratsi osta! Kuna teinepool oli harvaesinevalt vastutulelikus meeleolus, siis vedasime teise korruse suurest toast minema kõik prussijupid, kaablirullid, ketaslõikajad jne, mina küürisin ja pesin ja pakkisin päev otsa, siis T haamerdas ja liimis kortsus kulmul tunnikese ja-
laupäeva öö magasime juba uues voodis ja koguni võib nimetada, et uues toas, sest kolikambrist on nüüd siiski suht elamisväärne paik saanud. Panime vaiba maha ja kolisime Kati kah oma voodikesega üles. Kuna suur õde-va õel individualist - vingus ja väänles nii hirmsasti, et tema ei taha Katit oma tuppa asju kiskuma, siis paigutasime Kati suurde tuppa, nurga taha nii öelda.
Ma olin kokkuvõttes õhtuks läbi kui läti raha, kobisin kuuma vanni ja lasin lastel ise muhvineid küpsetada. Mida nad hirmsa tüli ja nutu saatel 75% õnnestumisega ka tegid. Siis lugesin uues voodis raamatut ja olin jube õnnelik. T keeras magama ja ütles, et tema ei saa küll aru, on siis parem magada või ei. Mina magasin ausalt öeldes kohutavalt halvasti: korra ajas mind üles Kati, kes pissis, korra Mihkel, kes nägi halba und, siis T, kes ronis kempsu, siis mina ise kempsu...
Eile polnud ka parem lugu:( ! Voodi on taevalik ja pehme aga magada ei saa, unenäod on mingi kräpp kogu aeg. Jama. Ometi on pea põhja poole ja kõik.
Teine uus asi on elusasi kõigeparemasi. Jänes.
Janneema võttis ühelt poisilt tagasi oma kingituse, sest poiss on suureks saand ja ei huvitu jänesest enam. Tema annetas nelja-aastase lommakese siis meile.
Kuna krissule on lubatud LOOM neljandas klassis, siis loovutas ta armulikult jänku mikule. Poiss oli hullult elevil, passis kaua aega puuri ees, oodates kuni jänes välja tuleb. Loomake oli suht julge, kalpsas puurist vaibakesele, jättis sinna "rosinaid" ja näris talle ulatatud kõrrekesi. Kuna kass Vedru tunneb ebatervet huvi, on poisi toa uks kinni ja päevaks puur ka. Eks siis paistab, mis saama hakkab.

lemmikmehed...

Eile käisin tööasjus munitsipaalpolitseis. No ja sattusin õkva prõlla oma kunagise lemmikturvamehe jutule:), ta oli mu turvamees Valgeranna kämpingus töötamise ajal. Tundsime üksteist ära üle 12 aasta ja ajasime koos ühte tööasja.
Nii tore oli!
Öösel nägi Miku paha und, karjus ja ajas mul paariks tunniks une pealt sellega. Lesisin ja mõtlesin, kui tore aeg seal kämpingus mul oli. Püüdsin meelde tuletada, miks too turvamees mulle siis meeldis. Jutt meil sobis maru hästi ja lahe oli üksildastel õhtutel valvuriputkas lobiseda. Väga seksikas oli mõelda, et üks MEES valvab ja kaitseb mind:))) noh, kämpingut ka ikka.
Ja siis mõtlesin, millised mehed mulle üldse meeldivad. Jõudsin järeldusele, et hea süda ja terav keel on kohustuslikud. Kõik mu lemmikmehed on sellised! Kui mees suudab mind naerma ajada-super! ja kui tema minu teravmeelsuste peale naerab-veel parem.
Igast muud asjad on muidugi veel. Aga kui samad asjad naerma ei aja, pole mitte mingit perspektiivi ei suhtel ega sõprusel.
Ammu pole mul ühtegi meessõpra enam, kellega suhelda. Kahju! Töö juures siin on ka niuksed pealiskaudsed kontaktid. Pole ühtegi hingesugulast leidnud. Mõned tüübid mulle imponeerivad teistest rohkem, millegipärast on need kõik sellised tüübid, kelle huumorimeel teistele peale ei lähe, neid peetakse isekateks ja õelateks. A mulle must huumor meeldib. .. Ilmselt olen kah isekas ja õel.

Et siis mis uudist?
Midagist.
Lumi on maas ja ilm on külm. Kaalun ja kaalun, kas osta lastele suusad.
Või hoopis uus korralik madrats uue voodi jaoks. Ma olen ikka võimatult halb majandaja, ükskõik kas mul on vähe või palju raha, otsa saab see kosmilise kiirusega ikka. Ja siis T õiendab, et ma raiskan. Tahaks ju perele ikka rõõmu teha - ostad kooki ja kommi, viimati käisin isegi raamatupoes. Kohutavalt raske on endale riideid osta. Mul lihtsalt ei mahu pähe, kui palju raha mõne tühise seeliku või pluusi eest küsitakse, mis aasta pärast pealegi moest on läinud.
Just kevadel ostsin endale säravpunase jaki, mulle kangesti meeldis ja öeldi, et sobis ka. 600 eeku maksis, minu jaoks jube kallis. Aga rahul olin.
Ja nüüd, vähem kui aasta möödas ja mu lemmikjakid ripuvad samas poes "soodne leid" rubriigis ja maksavad 150 eeku.... vähe ei aja närvi!
Oleks mul õmblusmasin korras,nats aega ja fantaasiat, taaskasutaksin vanu riideid ja kaltsuka kraami. Mõnuga.
Just käisin poes ja avastasin, et särkpluusid on moes. Oleks nüüd mõni ema vanadest särkpluuskittelkleitidest alles....
ema riietest on mul kaks asja meeles: eresinine lilledega kleit, täpselt sellise lõikega, nagu praegu müügil ja tumepruun nailonmantel, mida kutsusin lumivalgekese mantliks. Oli selline taljesse, alt laienev ja karvaste äärtega. Ja iginoor lumises aias kiiskava päikese käes seisev ja muretult naeratav ema, tema lõhn mantlis esikus. Mul on endal peaegu samasugune mantel praegu.
Helistaks õige emale!

kuulsuste tähesäras

Eile ja täna võtsin osa sellisest üritusest nagu seminar-konverents teemal kuidas lapsed arvuti- ja telemeedia maailmast tagasi lugemise ja raamatute juurde tuua, sõna vastu taas huvi äratada. Ehk nagu üks ettekandja ütles: kuidas inimesed masinate võimusest jälle tagasi tuua, nagu robotite ulmekas!
Üritus iseenesest oli väga huvitav, esinesid Tiia Toomet, Contra, Arvo Valton, Harri Jõgisalu, Jaanus Vaiksoo, Heiki Vilep, Leelo Tungal, Kärt Hellerma jpt. Ahjaa, Ilon Wikland oli aukülaline. Mul oli au teha teha Wiklandi ja Tunglaga intervjuud, suhtlesin ka Vaiksoo ja Toometiga. Sain tohutu emotsionaalse laengu, sest kõik nad on inimeste ja kirjanikena mulle nii suured eeskujud, inimestena olid nad ka äraütlemata toredad ja meeldivad....
Ja muidugi Wikland, kes on 77 aastat vana aga nii käbe muti et otse uskumatu! Ta rääkis, et ta ise ka huviga vaatab, kui kaua talle on veel aega antud töötada, ta on kõik muud projektid lõpetanud, veedab aega ainult joonistades ja veel kord joonistades, et veel teha nii palju kui saab.
Toomet tuleb Tartu Mänguasjamuuseumist ära, sest tunneb, et see etapp on läbi ja tahaks rohkem kirjutada. Sama tahab kangesti ka Tungal, kes kurtis, et ka nii tahaks Heast lapsest ära tulla, et oma asjadega tegeleda.
See on üks võimas sund ja tuli, mis paneb kirjutama, maalima, joonistama, muusikat tegema nii, et see on kõige tähtsam asi su elus.

ilu ja loomingut, ruttu!

Sattusin lolli peaga käsitöölehekülgedele ja siis foorumisse ja siis blogidesse. Nüüd arvutan mõttes kokku, mis staffi mul kodus on, mida saaks tükkideks lõikuda, kokku liimida, õmmelda, värvida, pärlitada. Tänahommikused blogilehitsused panid lausa silmad põlema ja käed värisema, tekkis tahtmine otsekohe koju tormata ja midagi LUUA.
See pole miski kuuskümmend rida ajalehes, mis päeva pärast pliidi alla rändab või netiavarustesse kaob. See on käegakatsutav, pehme, soe, ilus ja särav....
Eile oli täielik nullpäev, pms ja haigeksjäämise tunne, tulin poolest päevast töölt ära. No küll oli ea! Sain teada, et kell 3 paistab päike palju soojemini ja mõnusamalt kui kella 12-se lõunapausi-kähkuka ajal või kell 5 juba loojudes. Nägin koolist koju tulnud lapsi ja nemadki olid rõõmsad mind nähes. Õpetasin Mikut viinereid praadima. Lugesin lehte ja tukastasin. Ja kui palju energiat mul õhtuks tekkis! Tarbisin ka gripp-heeli 8 tabletti ja täna hommikul lausa lendasin tööle, eilsest masendusest ei jälgegi!
Eile ootasin bussi hommikul ja ütlesin Jumalale: kui sa tahad mind kasutada, saada mu juurde keegi, kellele Sinust rääkida. Ja paari tunni pärast astub X mu kabinetti ja küsib - noh, kus su jumal on siis?
Igal pool, ütlen mina.
Seal vä? ja näitab suitsuandurit
Seal ka, ütlen mina.
Kui suitsu teen, hakkab läbi anduri rääkima muga, jah?
Ikka hakkab:) Ta jälgib sind!

friday freedom

Töönädal taas õnnelikult selja taha jäetud.
Otse imekombel pole kalendris homseks kirjas ainumastki üritust, mida leht peaks kajastma, ei ainustki sünnipäeva, ei ainustki kohustust peale tavapärase koduperenaisenduse. Freedom!
Täna olen alles tööl, sest naudin seda imetillukest hetke kus selle nädala töökohustused on lõppenud ja kodu omad alles ootavad mu kojujõudmist. Akna taga möllab tõeline lumetuisk - äge! mida mina soojast kabinetist vaatan, kodus on külm ja elamine hoolimata meie meeleheitlikust kütmisest soojaks ei lähe.
Töökohustustest rääkides tunnen heameelt vaid ühe kohtumise üle sel nädalal. Käisin puuetega ja haigete laste vanemate tugigrupi koosolekul. Mõtled oma elu üle et mul ei hullu ju midagi viga, bla bla bla...
Üldse ei. Ma tundsin rõõmu sellest, kuidas need naised üksteist toetasid. Nagu üks piltilus sihvakas venelanna ütles: ma arvasin, et ma ise saan ainult ennast aidata. aga kui gruppi tulin, leidsin enda seest üles valu, mis oli seal olnud 18 aastat ning lasin selle lahti.
Tema vaimupuudega poeg oli 18-aastane ja naise kenas näos olid sügavad murekortsud.

Tegelt ma ei saa aru, miks ma kogu aeg tööasju kirjutan. Sattusin lugema Oskari ja Leena-Mai blogi- nii äge oli! Ma kogu aeg kaklen oma lastega viimasel ajal, ei tahagi seep vist kirjutada.

Ja veel. Eile hüppas meil kontoris uksest sisse Kivisildnik, näpus kuhjake uhiuusi raamatuid "Torti ja aborti". Ise säras nagu jõulukuusk. Mõtlesin: kui imehea tunne võib olla, kui sul on sinu enda kirjutatud raamat peos... või hoopis hirm, kas su lapsukest omaks võetakse?
Ulmekirjanik Jüri Kallasega tegin ka meiliintervjuu. Tema kurtis, et viimasel ajal üldse eesti autorid ulmet ei kirjuta. Mina jälle mõtlen: asi siis üks fantastiline jutt kirjutada pole...
Ambitsioonid.
Ja mida mul siis nii väga maailmale öelda oleks?

lumi sadas alla

Lumi sadas tegelt juba laupäeval maha. Nii suur rõõm oli! Tõeliselt hea ja ilus õues olla. Tänaseks on siis see imeollus maas olnud juba mitu päeva ja nigu jahe on hakanud....
Eile jõudsin koju kell pool seitse, hingeldavana, toidukott käe otsas kõlkumas. Pidin tegema vaatlust õhtul. No ja kuna issi oli tööl, tõi krissu õe lastaiast koju aga muude asjadega jäävad nad hätta. Helistavad siis mulle kell kuus: emme! meil on külm, kõht on tühi ja külmkapp on tühi!!!!
Kappangi siis läbi pimeda õhtu kodu poole juhendades telefoni teel, et kui külm on, pugege ometi teki alla ja vaadake videot. Hea meel, et tööpäev läbi, samas süda rahulolematu, et peab see elu kõik just niimoodi käima.... Küsisin siis pärast laste käest, et kumba te tahate, kas tööl käivat ema, kes teenib mõnusalt pappi mõnusate asjade ostmiseks või ema, kes kenasti iga päev lapsi sooja toa ja supiga ootab? Ee, mõlemat tahaks, arvati selle peale.
Täna ka upun töösse ja püüan blogeerimisega seda ebameeldivat momenti edasi lükata. Peale tööd pean jälle minema ühele kohtumisele kell 5, õnneks on issi kodus. Seega tuba on soe ja suppi suudavad nad ehk ka ise ära soojendada.
Kuid siiski- maeitea kas mina olen mingi eriline äpu, kes ei oska tööd ja peret ühendada vä?
Kati siin köhib mitu päeva aga olen teda vastutustundetu emana lasteaedikusse tirinud, sest mees on tööl ja artiklid on vaja kindlateks päevadeks ära teha igal juhul. Niiet annan talle homöpaatilisi tablette, näen rõõmuga et mõjub ja samas loodan salakesi, et äkki saab sinist lehte võtta... aga mitte enne homset..
täielik kahestumine.
Pidime täna tööl puhkusegraafikud kirja panema, mul alles augustis ja see tundub kümnete aastate kaugusel olevat:(
Varsti on sõbra- ja vastlapäevad, siis juba vabariigi aastapäev. veits vaheldust vähemalt.

ei enam sõimu ja viha

Viimasel ajal ma nii tige kogu aeg. Mõtlen inimestest halvasti, räägin kah.
Pole vaja oma halba energiat teistele kaela kallata.
Mul siin oli 1 heategevus vahepeal. Sõber maakler leidis ühe koleda maja kus elasid sodi sees viis lapsukest koos mitte eriti teotahteliste vanematega. Organiseerisime siis natuke abi.
Sõber ostis midagi, mina panin töö juures paar selle kodu pilti suure ringi emaili, et kes tahab aidata, toogu nodi.
Täiega jõledad pildid olid tegelt. Tahtsin siia ka ühe üles panna aga ei riskind, eesti nii väike.
Kriibib hinge, et on selliseid peresid. Loomulikult on alati olnud aga kui mõni just sinu turvalisse ellu sisse juhtub, teeb kurvaks.
Inimesed olid head, mulle toodi mingi 12-14 pakki, riideid, mänguasju, kommi, raamatuid. Ma vaevu mahtusin oma laua taha. Oli neid, kes põlastasid ja lubasid kondoome kinkida, oli neid, kellele läks väga hinge ja tahtsid veel midagi nende heaks teha.
Aga mida? Ema ümber kasvatada? Lapsed lapsendada? Raha anda? Asjad on ju alati ainult asjad...
No me saatsime eile laadungi teele ja kuuldavasti olla see palju rõõmu teinud ja tänati kõiki väga.
Ma tõesti püüan hinnangutest hoiduda aga .... milles lapsed süüdi on kui inimene omaenda eluga hakkama ei saa? Mis õigus on lapsi sünnitada kui nad ei lähe sulle korda peale seda kui lasteraha arvele laekunud?
Ei ma ei tea olukorda muidugi lähemalt, ma niisama üldistan. Ja ei mölise rohkem. Mul pole kah mingit õigust kommenteerida tegelt. Ma isegi pole ise käinud seal.
Ja oodatud rõõmu asemel tehtud heateost kriibib ikka hinge- need olid ju kõigest asjad...

naised

Statistikaameti arauanne 2006
kõrgkooli lõpetas 2005. aastal 100 mehe kohta 235 naist
2000 aastal oli 100 mehe kohta 194 naist

0-3 aastaste lastega kodusolevatest naistest töötab 1/3
4-14 aastaste lastega emadest töötab 79%

1/5 0-14 aastaste laste emasid pole eluga väga rahul, tahaks rohkem kodule aega leida
39% emadest tahaks pigem veel rohkem tööd teha

perele ja kodutööle kulutab 0-14 aastaste ema päevas 6-9 tundi
isa 2,5 tundi

Ja mis sellest kõigest järeldub?
Et elu on raske. Pingutama peab, õppima, kodutöid tegema. A kus see kirjas on, et elu kerge peab olema?
Nii tihti on tunne, et mind ei jätku igale poole. Mis sellest üle aitaks? Ikka vastus valmis: keskendumine ühele asjale korraga.
Näiteks kirjutama artiklit tööajal siin targutamise asemel:) !

ööseks juhe seinast välja

Öösel kella kahest neljani on kõige lollim aeg ärgata.
Kella kaheks on läbi ka kõige põnevam raamat või film ning muud vooditegevused ka. Ja õnneks pole ma lüpsja ega pagar, et peaks tõusma kell neli. Kahest neljani sureb öösiti kõige rohkem inimesi, millegipärast jäävad kell 1-2 haigeks lapsed. Kõriturse ja oksendamised algavad vähemalt minu lastel punktipealt kell 2 öösel.
Sel imelikul ajal on sügav uni ja ärkamiseks vaid kaks põhjust: pissihäda või halb unenägu.
Mind äratas eile öösel pissile küsiv laps ja iseenda hirmuuni. Teema oli kümneid korda läbinähtud - mina põgenen pahade eest (seekord päästsin väikest isepäist printsessi), lukustan enda järel aina uusi uksi ja pahad, röövlid, sõdurid vms lõhuvad järjest need uksed maha ning jõuavad juba kannule. Siis ma unes libisen neist mööda ja pistan mööda tänavaid punuma (seekord siis printsess- kes oli vahepeal Katiks muutunud- kaenlas). Tavaliselt pääsen.
Ainult ükskord leidsin unes seda julgust, et astusin röövlitele vastu ja viskasin nad aknast välja nagu Pipi.
Ma ei tea, mille eest need põgenemised unes toimuvad, ja mis on see alateadvuse koll, mis mind tegelikult taga ajab. Tahaks teada. Kolli laiaks lüüa.
Teine õuduteema on vee ületamine. Jõgi või porine meri, kõikuv, libe, piireteta või jõe keskel vette kaduv sild, mille pean ületama , vahel ujuma, vahel ronima. Huhh...
Ja üleuldse, tööteemad külastavad mind viimasel ajal öösiti. Kas teen intervjuud, olen tööl vms. Jube väsitav. Kusjuures ei ole tööl suurt stressi ega midagi, keegi ei sõima, tähtajad on täidetud, kõik ok. Õhtul kodus ei mõtle ma tööle üldse. MIKS, tont, ma siis ei saa ööseks juhet seinast välja endal tõmmata? Hommikul ärkan ja olen unenägudest puruväsinud.
Jajah, nii see läbipõlemine algab, teadis Kata. No aga mida ma sinna teha saan?
Äkki keegi teab nõu?

solvumisest

Mulle ei meeldi, kui keegi minu peale viha peab. MSN-is teatati mulle, et ei soovita suhelda minu haigete naljade pärast. Noh, võibolla ma tõesti läksin üle piiri ja ülehindasin isiku huumorimeelt. Samas mu meelest on see suht mõttetu asi, mille peale solvuda. Isik ise ei tunne mingeid piire teiste narrimisel, aasimisel, nokkimisel ja mõnitamisel...
Aga kõigil meil võivad olla oma varjatud hellad kohad. Ja sorry, kui ma tõesti solvasin. No mis teha, kui isegi vabandust vastu ei võeta?
Eile vaatasin "Enam paremaks minna ei saa". See teravkeelne poolhull vanapapi (Nickolson), kes kõik oma repliikidega õhku ahmima pani. Päris head kildu oli kohati, kuigi lõpp kiskus imalaks nagu ikka. Mulle teeninduses selliste tüüpide kohtamine teeb üldjuhul nalja :)

Minu ja Krissu tehtud rõngassabalised inglid köögiaknal koledat ilma põrnitsemas

esmaspäeva kuldne hommik

Täna otsustasin enne blogi kirjutada ja siis tööasju. Muidu läheb vaim pealt ära.
Ma täna hommikul olen nimelt enda üle tõsiselt uhke.
Ei puhanud kuidagi nädalavahetusel välja. Ilmad nii pimedad, vihmased ja koledad, kui veel olla annab. Juba kuid kestab see lõputu november. Jõulukuuse viskasin välja, toad koristasime jne, pühap kook läks nässu ja magama sai liiga hilja, ohtlikult palju veini joodud.
Esmaspäeva hommik oli tänu sellele muidugi eriti kaeblik. No tõeliselt kaeblik, akna taga ladistab vihm, lapsed kriunuvad, et ei taha kooli (kes üldse sellise ilmaga kuskile tahaks minna peale palmisaare?)...
Aga ma tõusin juna enne seitset, kohv keeras natuke olemist eredamaks.
Ja siis seisan lasteaia juures bussipeatuses, IKKA sajab vihma, külm, tööleminek, hhhh, jube...
Ja siis ma kujutasin ette, et minu sees ja ümber lehvib üks õnnevine. Selline udune, soe ja mõnus. Jumala armastus, kui soovite. Panin silmad kinni ja vine muutus piimjast kuldseks, veel soojemaks ning omandas mõnusa magusa apelsinise lõhna. Seisin selles isiklikus kuldses pilves, soe hakkas ja rõõmus meel. Jõudsin tööle, heegeldasin koosoleku ajal roosasid lilli (´Mis sa nii usinasti kood seal-muigas ülemus).
Mitte mingit mõtet ei ole musta udu enda ümber mõelda.
Nüüd tööle!

head käesolevat

Aasta tuli nagu ikka: sõbrad, söök ja ilutulestik. Mis oli tegelt vähenähtav selles linnaosas, kus viibisime. Aga ikka on tore vaadata ja sedagi, kuidas lapsed vaimustusest hing kinni kilkavad.
Kolm päeva täiega logeletud.
Kui tuleb tuju, loen, limpsin veini ja söön hallitusjuustu peale. Lapsed ka uimased, öö ja päev segi, üks magas, teine magas, kolmas magas. Sellega, kes parasjagu üleval oli, sai meeldivalt suheldud. Ükshaaval on nad täiesti mõõdukalt head lapsed.
Mees magas päevad läbi.
Pole eriti tahtmist uusaastaplaane teha. Aastalõpu ja pühadeeufooria on asendunud argipäevaga: ela nüüd ja praegu, tee tööd ja armasta seda...
Ja täna pole nagu kiuste tööl midagi teha, pea valutab pikaleveninud veinijoomisest, teemasid pole ja ei tule kah. Kuigi ma tean, et see nii ei jää.
Ja veel. külas olles sai suheldud rasedate ja titemammadega, huh, kui rahulolev tuju mul oli! Sealsamas K-i pool olen veetnud tunde taga ajades trepi ja klaasvitriinide poole roomavat titte, lahutanud paariaastaseid kaklevaid jõnglasi, kussutanud last magama...
Läbisaanud aasta oli vist esimene üle kümne aasta, kus ma tundsin, et mul on meeldivalt suured lapsed juba. No väikesed lapsed on ka lahedad. Aga üheksa aastat väikelapsi võtab võhmale, minu vähemalt. Õnne kõigile noortele emmedele!
Ikkasealsamas külas räägiti arvutinõrkustest, kes mängib hullult, kes kolab foorumites, kes loeb ja kirjutab blogisid. "Ei mina saa aru, miks inimestele need (blogid) meeldivad," ütles X. "Miks ma peaksin oma elu teiste silme alla laotama ja teiste omasid uurima."
Ju see ikka kiiks on, ma päevikut pidanud vaheaegadega 15. eluaastast peale.... Hea on iseendaga rääkida tegelt. Ja kunagi hiljem lugeda, kuidas elu on muutunud.

Head aastalõppu!

Meie jõmpsikud jõuluvana kingikastis.
Kahjuks keeldub arvuti ülesloaadimast minu ja toimetuse arvutigraafiku ühisloodud jõulukaarti, kus reas meie kõik, kassist rääkimata.

jahh, ma nägin lumevalgust..

...ükskord, kui ma polnud laps
ilmapervest ilmaperve
läbi päeva üle öö

Niisuke ilus laul on Johansonide plaadil, mis mulle sõbervana jõuluks tõi. Ma ei viitsi pead murda, kuidas linki saaks panna, nende kodukal seda laulu pole kah...

Meil aga ple ei lund ega valgust. Vähemalt mitte välist.
Jõulu peale tagasi vaadates oli meeldiv. Soe tuba, mõnus söök, jõuluvana tegi tasemel soorituse, esitasime ühislaule isa-poeg ja ema-tütar vanale. Ilusad kingitused, rõõmsad lapsed. Mis sa hing ikka oskad tahta.
Kunagi ükskord, kui lapsed on juba nii suured, et jõuluvana kõige tähtsam pole, tahan ma jõuluks metsa minna. Loodan, et olen oma lapsed endasarnasteks kasvatanud - no vähemalt head osad minust on väärikalt edasi kandunud - ja nad tahavad kaasa tulla. Äkki isegi mees tuleks. Ja koer, kes meil siis kindlasti oleks.
Aga selline jõul peaks olema, et paksud hanged igal pool. Kas vaikne ja tähine või vastupidi, padulund sajaks. Ei ole midagi rohkem vaja, kui vaikust, metsa, lund ja taevast. Siis saaks lume sisse küünlaid panna, termosest teed juua ja

lihtsalt

olla.

Minu lapsepõlve kodu lähedal on Variku mets ja kuigi ta vaeseke on viimastel aastatel taandunud linnaserva ees, hõre ja reostatud, tunnen ikkagi ta järele igatsust. Muul ajal ma metsas ei käinud, küll aga talvel suusatamas. Mul on peas palju ilusaid mälufaile kirjaga "Talvel metsas suusatamas".
Selge päikest kiirgav päev, lumi sätendamas kuuskedel ja kriuksuvad suusarajad kaugusse sinetavat teed näitamas. Või sulapoolne ilm, puude otsast krae vahele kukkuvad lumemütakad, kiirelt hämarduvas õhtus kodu poole vehkimine. Isa määris suusad ära ja ema ootas pärast sooja teega.
Kunagi käisime isegi perega suusatamas, kui isa veel paks ei olnud ja emal süda tervem.
nii väga kui ma nende lumeta talvede puhul ka südant kõvaks ei tee ja kinnita, et põhiline on sisemine valgus, tuleb ikkagi vaikne hirm peale: äkki on meie kliima ikka nii p..s, et neid imelisi talvesid ei tulegi enam?

Uusaastasoove kirja panna tundub siinkohal kohatu. Pisikesed egoistlikud soovikesed võtta veidi kaalus alla, mitte tööl aru ja head emotsiooni kaotada, perekonna psühhokliimasse investeerida...
Tahaks lihtsalt, et kõik oleksid terved ja rõõmsad. Kallitel inimestel läheks hästi. Endal kah:)
Ja et maailm oleks tuleval aastal rohkem korras. Lumi sajaks siis kui õige aeg on. Armastus ei lõpeks otsa. Ja Jumal vaataks kõige peale oma õnnistava pilguga...

Aga need on jõulumeisterdused, mida tegin Kunstnike Majas tasuta seminaril. Punased asjad ripuvad kodus kuldse paela otsas, inglikese kinkisin kolmeaastasele tüdrukukesele, kes on paranenud (loodetavasti alatiseks) halvaloomulisest vähist. Olgu inglid alati sinu ümber, Emily!

Ja nüüd ma lähen tõesti kodu poole, sest kõik karjuvad HÄÄID JÕULEEE ja põgenevad toimetusest nagu uppuvalt laevalt. Mind hoiab siin kinni vaid see, et mul on tänase päeva tilluke kümmeminut iseendale, nii kui koju jõuan, hakkab õhtusöögi tegemine, kingituste pakkimine jne...ja see kestab vähemalt esmaspäevani.

Aga nautigem seda aega, sest enne tervet aastat seda ei tule!

siin ta nüüd jälle tuleb....

Ja vat niimoodi see jõul siis sel aastal tulebki. Suurepäraseid mõttevälgatusi on mul viimastel päevadel tekkinud, mida kõike blokki panna aga ei saanud aega neid

üles tähendada...

Sellel pildil olen mina Siljaga ja erinevalt temast olen ma nagu joonlaua alla neelanud ja hoian kramplikult raamatukuhjast kinni. Raamatud- sest kultuuritoimetus, noh...

Aga teine pilt oli veel koledam.

Ühesõnaga ilusaid pühi kõigile, kes lugema juhtuvad, ärge tehke koledast ilmast väljagi ja otsige jõuluvalgust iseendast. Jumalaga võiksite ka vestelda. Ei pea kirikusse minema, saatke kasvõi mõttes e-mail Talle.

kodukolle

see küll eelmise aasta pilt, kus meie valge kass Vedru ennast kuskil punaseks oli tooninud aga aktuaalne ikka: põhiasi köögis on pliit, tuli põleb, kass nurrub ja soe on.

pime päev

Mu puhkus on läbi ja saabunud karm argipäev. ..
Tänasel pimedal hommikul jõudsin ennast juba sada korda seaks vihastatda täiesti mõttetute asjade peale nagu ühe lapse järjekordne köha, teisel piss voodis, kolmandal kuupilet kadunud, lisaks auk sukkpükstes, pesemata tassid jne. Ühesõnaga- tundus, et tuleb sitt päev. Aga poole hommiku pealt tegin töös pausi ja surfasin perefoorumis, leidsin need naljalingid ja naersin nagu hull. Kolleeg tuli, vaatas, kuidas ma arvuti taga kõõksun, silmad märjad ja küsis murelikult, mis viga. Suutsin talle vaid näpuga arvutisse osutada ja jooksin kempsu rahunema. Tagasi tulles naeris tema kah, nii et tuba kajas.
"Too peenralt tilli ja kutsu isa tuppa" oli see põhinali...
Näedsiis, kui lihtne on tuju parandada.
Aga puhkus oli megamõnus. Keegi ei jäänud haigeks, sain käia juuksuris ja osta kinke, veeta suurepärane pärastlõuna kahe harvakohatava armsa sõbraga, oo jaa, ja maalida esimest korda elus klaasi, teha kursustel vildist südameid ja valgest riidest ingleid...
Koristada köögi kõik sopikesed, pühkida rasvasest tolmust puhtaks kõige ülemised riiulid (seda tehaksegi ju kord-kaks aastas, sestap pidulik sündmus:) ),
keeta lastele hommikuks kakaod ja küpsetada õhtul pannkooke- sest ei väsinudki õhtuks ära.
Tjahh, hea oli, otsa sai. Enne suve seda õnnist aega enam nautida ei saa, kui just töölt kinga ei anta. Õnneks lähenevad talvised pidustused, kah veidi vabu päevi.
Põhiline tähelepanek: kui tuju rõõmus ja värvilised tuled igal pool ripuvad, ei häiri üldse, et väljas mingi mudaaeg võimutseb ja hommik läheb otse õhtuks üle.

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=96&postdays=0&postorder=asc&start=15

www.perefoorum.com :: Vaata teemat - Natuke nalja

http://www.perefoorum.com/viewtopic.php?t=1702

Ära muretse!

Kati jäi viirusse, oksendas ja kõht lahti. No ikka juhtub. Ja eile mul maru vilets olla, sees pöörab, nõrkus, meeleheide...
A mind on õnnistatud budistliku ilmavaatega ülelaua-naabriga. "Ära muretse," ütles ta, kui nägin vaeva esietenduse kirjutamisega. "Ära üldse muretse." ütles ta, kui arvasin, et äkki pean lapsega homme koju jääma. "Ära muretse," ütles ta, kui kurtsin, et kõhus keerab.
Mind ajas lausa naerma! Miks ma ei peaks muretsema, kui mul on paha olla ja igast probleemid ujuvad välja?
Aga kodus pärast, kui mul oli veel paham olla, ütles üks hääleke mulle ikka - ära muretse. Ja see aitas. Hea hakkas. Täna on juba tervis ok ja tuju rõõmus :)
Minusugusele paniköörile ongi hädasti vaja, et keegi tuletaks meelde
ÄRA MURETSE!
Homsest lähen nädalasele talvepuhkusele!!!!

läheneb jõul

... vääramatult.
Kuna keegi nigunii mu blogi nigunii eriti ei loe, kirjutan südamerahus siia üles oma ostunimekirja.
1. lapsed.
oehh...
laps nr1. tuleb vist see witchi nukujuss ära osta. Ja öösärk. Taskulampi ja susse ka tahetakse. vaatame.
laps nr2. tema tehab netti. Mida ta ei saa. Sest ta on niigi arvutisõltlane. Äkki miski kosmoselego?
laps nr3. Tema tahab seda jõledat roosat telekas nähtud poni, kes niutsub ai laav juuu. Seda elukat ma oma koju heameelega ei laseks... Äkki on mingi muu variant, rohkem hobuse moodi, teate ju - hobune, valge või pruun, teeb hobusepabulaid ja hüüab ihhahahaa?
Ema- mingi mõnna raamat?
Isa- pole õrna aimugi, mida. tervisliku toitumise käsiraamat?
Mees- temal oleks mingit mündialbumit ilmselt vaja a need on lõpp kallid. Mees on ka kallis... Mõtleme veel.
Sõbrad.
kaks asja on mul ostetud. Veel on mul plaanis meisterdada midagi vahvat.
Lisaks küpsetan piparkooke ja kaunistan.
Võibolla heegeldan.
Ma soojendan ennast mõtte paistel, et järgmisel nädalal algab pisike puhkus ja ma saan LIHTSALT OLLA! Võibolla siis teen pisikesi mõnusaid päkapikuasju.
Vedelen hommikul kümneni voodis. Toon värske koogi ja ajalehe. Koristan ja keegi segamini ei aja. Ootan koolilapsi sooja tervisliku lõunaga. Lähen täitsa üksi linna. Juhhei!
Ma ainult palvetan, et keegi haigeks ei jääks, siis on mu plaanidel vesi peal. Kes jõuaks lugeda neid pikki sombuseid päevi ja öid kodus koos köhivate, palavikus, tatiste, oksendavate lastega, rohupudelid riiulil reas, poolmagamata, lapsed ise ka tüdinenud ja virilad....
Kuigi ega ma siiani jah plaane ei tee eriti, sest tean, et iga hetk võivad need mürinal kokku kukkuda, milleks siis ennast unistustega üles kütta.

Laup käisin pereseminaril, millest kirjutan millalgi. Jäi 1 mõte meelde: sellest päevast peale, kui laps sul sünnib, pead leppima mõttega, et su süda asub nüüdsest rinnast väljaspool.
Teeb keegi neile haiget, teeb see sulle palju rohkem haiget.
Aga kui nende väikesed südamed rõõmustavad, on sinu süda ka õnne täis.
Otsisin eile ühele oma südamele kooli turvamehe. Siiralt loodan, et see aitab.
Lohutab ka see, et kõik kolm hinge on Jumala käes seifis. Kati tegelt teoreetiliselt pole... See on parim elukindlustus, mida suudan neile anda.
Kord kui poiss oli terve päev jubedas palavikus hõõgunud ja mina juba mõttes asju pakkisin haiglasse sõiduks, ütles Jumal mulle: ära muretse, teda hoiavad tugevamad käed, kui sinu omad!
Hommikuks polnud palavikust jälgegi.

Teraapia

Kuhu iganes blogisse ma ei kiika, igal pool ainult masendus ja depressioon. Mis toimub?
Mitte et ma ise rõõmust keksiks. Keskpärane sügishall olemine tavapärase väsimuse, tervisehädade ja pereprobledega.
Lund ei ole, vaat mis. Korra tuli, narris paar päeva, tekitas lootusi ja läks jälle.
Kui lumi on maas, on kõigil tegemist enda soojendamise ja teejoomisega, suur osa energiast läheb enda kehetemperatuuri säilitamise peale, vigiseda pole aega nii palju.
mul on kuuris suusad ja kelgud. Nii tahaks neid tegevusse rakendada!
Kui mina veel noor olin, siis sügise lõpus läks külmaks ja lumi tuli maha. Kevadel sulas ära. Nii lihtne. Aga nüüd...
Mis teraapiasse puutub, siis:
*küünlad ja lambid
*küpsetamislõhnad
*soe tekk, pehme padi
*jõulukinkide ostmine (praegu on veel mõnus, paari nädala pärast juba stressav)
ja sa võid vaikselt oma sõprade salasoove välja peilida, et mitte 22. dets õhtul täielises meeleheites osta poes paar salatikaussi või iluküünalt
*hea on uurida advendikontsertide ja ürituste eelreklaame ja planeerida tasapisi ette
*Mingid jõulumeisterduste kursused leidsin
*noh, trenn ka abiks alati.. kui seal käia, mitte sellest aasta otsa unistada nagu mina

Võta vahel aega ringi vaadata
veel ei ole hilja elu eladaaaa - see on 1 imal poplaul, mida raadio ketrab aga sõnum on ea, tuleb nii välja!

tahaks veel nalja

üldiselt masendavalt halli novembrikuu taustal oli eelmisel nädalal kaks vahvat asja. Esiteks Viljandi Ugala "Koturnijate" külalisetendus. Tegelt stoori oli võrdlemisi nõrk mu meelest ja hoolimata noorte ägedate näitlejate energiast ei kandnud päris ühtlaselt välja.
Aga oli ka momente, mis pisarateni naerma ajasid. Priit Võigemasti on peale nunnu väljanägemise õnnistatud ka superhea koomikutalendiga. Tal ei pruugigi midagi erilist teha aga iga paus ja kulmukergituski mõjub kohutavalt naljakalt.
Ja teine asi oli see, kuidas meie toimetuse neli marti käisid linnavalitsuses marti jooksmas. Seljas kunagise lavastuse Peer Gynt trollikostüümid, mis olid nii võikad oma hallituseroheliste tilbenduste ja kõlkuvate suguelunditega, et ajasid hullult naerma. Ja kuidas nad veel Isamaa ja Res Publika peole sisse imbusid ja Mart Laari ja Mart Alliku tantsima vedasid... võib vaid kahju tunda, et ise ei saanud kaasa minna.
Tahaks veel nalja! Loodetavasti Borati film täidab mu ootused homme.
Soovitage veel naljakaid raamatuid ja filme!

on the top

Kui ma selle mäe otsa ronitud sain, siis ma saan kõiksugu muude asjadsega ka hakkama!

kui palju on piisav

Kui palju teatriskäimist on piisav?
Kas kõik uus- ja külalislavastused ja vahel teise linna sõit ka?
Või kord-paar hooajal? Või kord aastas?
Või linnukese pärast- iseenda isiksuse arendamise plaanis, et näe, lähen Kauka Jumalat vaatama?

Kui palju sõprust on piisav?
Kas paar inimest, kellel igal ajal võib helistada?
Kas kümme inimest, kellega õhtul välja minna?
Kas sada tuttavat, kellele tänaval tsau viibata?
Või teadmine, et keegi vahel su peale mõtleb? Kümned nimed messeris? Või reaalne sõber, kes võtab kätte ja tuleb ka kinno, kui kutsud? Keegi, kes on näinud sind nii õnne tipus kui maoli mudas - ja sind sealt välja tirida juukseidpidi?
Enamuse ajast oled niikuinii üksi iseeneses. Mis siis, et rahva seas.

Kui palju Jumalat on piisav?
Kord aastas kirikus käia? Kord kuus koguduses? Äkki isegi palvetad iga päev?
Palvetad iga päev? Palvetad siis, kui midagi pahasti on? Karjud ta peale ja poole kui tõeline häda käes on?
Kiidad, kui kõik hästi läheb?
Või elad temaga koos oma igapäevast elu tööl, kodus, kus iganes? Pidevalt kukla taga teadmine, et someone watches over you?
Teadmine, et kord küsitakse su käest iga su teo ja -õu mai gaad- mõtte üle?

A seda ma tean, kui palju lapsi on piisav. Kolm. Ausõna!

sain kahe aga selle eest on mul hea süda!

Sellel nädalal olen mingi kaks täpsustust juba kirjutanud ja korra ämbrisse astunud.
1. mitte intensiivravi kliinik vaid teenistus
2.mitte Pärnumaa fotokonkurss vaid niisama näitus, mis siis, et auhindu anti
3.pärnumaa hooldusravihaiglaid ei ühendu vaid arutavad jätkusuutlikkust...
Sellistel hetkedel mõtlen, et mina ei taha seda tööd teha. Mina tahan kirjutada ilusaid pikki emotsionaalseid ja toredaid lugusid ilusatest asjadest ja inimestest. Punkt.
mitmetelgi hommikutel tundub, et äkki ei käiks üldse tööl. Sest kõht valutab, tuba on segamini ja külmkapp tühi, lehed lugemata, raamatud (pool ikka lugemata) raamatukogusse viimata.
Mingi kompromiss peab ju maailmas olema?
Et palju, noh, ok, piisavalt raha, kui tuleb vaim peale, siis teed ööd, ülejäänud aja oled meeleheiteta koduperenaine, käid kinos, trennis, ilusalongis (mis siis, et ma nagunii ei käiks), teatris, loed raamatuid, jalutad laste ja koeraga jne jne
Ahh... mis see halamine aitab.

lumi lumi lumi

esimene lumi, mis kestma ei jää...
Lapsed olid hommikul täiesti pöörased, ei olnud neil aega multikaidki lõpuni vaadata ega hommikukrõbinaid süüa-õue, õue! Veetsin paanilise pooltunnikese tuustides kottidest kastidest käpikuid ja saapaid. Ja läinud nad olidki, veeretasid õues suurimas üksmeeles lumepalle.
Isegi Kati hommikune jonn läks erakordselt kähku üle.
Endal ka tuju helge hommikusse astudes. Vähe on õnnelikuks hommikuks vaja: näputäit lund ja mõnda vaimustunud lapsejussi, kes tuletavad sulle meelde, mis on tõeliselt tähtis.
Aga eile käisin hullumajas. See oli võrdlemisi sünge käik. Tampisime fotograafiga uduvihmas ja poris tükk aega ümber maja, leidsime lõpuks õige ukse ja õige inimese. Ants sättis tegelasi võimalikult apetiitsesse poosi (seda ta oskab:) ), pani ravimeid täistopitud ja kustunud pilguga noormehe trepikäsipuule istuma. Ma tõesti kartsin, et veel üks minut ja pudeneb sealt alla nagu kott. Naistegelane seevastu oli ilus ja kaastundlik nagu ingel...
Trepile loovis veel 1 patsient, kõhn nagu kont, vikerkaarevärvilises kitlis, valges näos põlesid punaste ringidega ümbritsetud silmad.... kõhe natukene.
Saage kõik terveks, eks!

lugege, kodanikud!

Aga mina lugesin läbi ühe raamatu!
Doris Lessingu "Hea naabri päevik". Minu puhul on raamatulugemine üsna eriline tegevus, enamasti leian aega hädapärast värske "Kodukirja" diagonaalis lugemiseks. Ehkki ka seda saab mõnusaks teha: Teki alla, teetass kõrvale, küünal põlema ja siis loed, vaatad pilte ja unistad, kuidas ka sinu kodu millalgi hakkab nii lahe välja nägema.
Mis puutub raamatumuljetesse, siis see pani mind mõtisklema vanadusest, teiste inimeste eest hoolitsemisest, isekusest ja isetusest.
Kui ma olen (oleksin) 92 aastat vana, kas ma siis oleksin tegus ja reibas proua, kes sõbrannedega mööda kontserte ja ekskursioone vehib, või depressioonis haige raevukas mutt...
Ma käisin ka üht viimase variandi tädi hooldamas mõnda aega. No täpselt nagu sellest raamatust! Aga me saime koos kenasti läbi ikkagi.
Aga eks kõikide vanemad jäävad kogu aeg vanemaks. Öeldakse ju, et 50-nestel on elus enamasti üks raskemaid perioode: vaja veel materiaalselt toetada lapsi, samas oma vanemad vajavad juba hooolitsemist ja tuge, enda tervis hakkab tunda andma-üleminekuaeg jne.
Nüüd tahaks jälle midagi lugeda! Huvitav, mida võiks raamatukogust küsida....