Liinast

eile õhtul vedasin aias aiakäruga laiali 14 koormat mulda. Rehitsesin ja loopisin labidaga ka. Toas vedasin jännu puuri teise tuppa ja panin voodile uue puhta katte. Jäin kell 11 magama, et ärgata kell 1 öösel ja jupp aega unetult vähkremise asemel hakata homse töö asju läpparisse kirjutama....
Tegelt ei lasknud mul magada loomepalavik :) Käisin lugu tegemas ääretult huvitava, rikka ja ilusa rootsieestlasest piigaga ja see elevus kestis minus veel ööselgi edasi, kuni ma kõige tüütumad sundmõtted kirja panin.
Pangadirektorist isa tütar elab 120 aastases kaptenist vanavanavanavana jne isa majas jahtsadama ääres, imekenasti restaureeritud valgusküllases korteris, ühtaegu vahemerelise ja eestilikus stiilis kodus.
Töötab moedisainerina ja töötab oma kollektsiooni kallal. Käis just prantsusmaal ja armus (esimest korda elus, teadsa, sosistas ta) pariislasest maalikunstnikku, keda ta loodab siia meelitada.
Jõime külma kohvi ja mugisime kohupiimakooki Vuhti galeriist pärit sulanud või karva tassidelt.
Seljas oli neiul musta topi peal nats auklik kadunud vanaema valge pitspluus, teksased mustriliste villaste põlvikute ja pasteldega. Võluva ja kerge arrogantsiga seletas ta, kuidas kaubamajadest pole mõtet riideid osta, tema teeb ise või kammib kaltsukaid. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta tuhiseb kogu oma viikingikasvu juures mööda Rüütli tänavat türgi vanakraamipoest ostetud sinikuldse kleidiga (vaata, see on ju nii vana ja otsast lõpuni käsitsi õmmeldud!), pastlad jalas, meekarva juuksepahmakas lehvimas.. Pärnakad vaatavat tihti talle järele, imestas ta. Ammulisui, lisan mõttes mina. Ta on nagu haruldane ja suure õiega lill siin uimases linnas.
Rõõsapiimajumeline, merekarva silmist kord teravaid, kord unelevaid pilke pildudes.
Täna on Liina sünnipäev, sõbrad ja sugulased kinkisid talle vana musta värvi külgkorviga mootorratta, et ta saaks Kihnus sellega paremini ringi kimada (Neil vist osteti sinna maalapp).
Palju õnne! Vahel ma tõeliselt armastan oma tööd.