vahvad vahvlid

Panen Johansonide plaadi arvutisse ja kavatsen siidi vedada. Jäin täna õigest bussist maha, sõitsin teise bussiga õigest peatusest mööda ja lõin kõigele käega. Saabusin tööle 40 min hiljem ja sellest pole hullu, sest ma olen üpris ebatähtis töötaja.
Eile laenasin ämmalt vana veneaegse vahvliküpsetaja ja üritasin meelde tuletada, kuidas see vahvlitegu käib. Polnud hullu, tulid enam-vähem välja kah, perekond pistis vaniljejäätisega kõik pintslisse.
Vahvlid on traditsioonide hoidjad. Nagu ka kartulipuder isetahtud kotlettidega, kissell kohupiimavahuga ja frikadellisupp. Pika karvaga leebe koer, kelle kaela ümbert kinni hoida. Kass, kes su voodisse jalgade peale magama kerib. Ema kulunud kuid armas värviliste täppidega hommikumantel, millesse end jahedal hommikul mässida. Isa loeb hommikul lehte. Pliidi peal kohiseb veekann. Külmavõetud varbad vastu kuuma ahju. Maalesõiduks autosse topitud kompsud.
Vahvlid.
Minu vaimne turvapesa.
Peaks oma laste käest küsima, millisena nemad meie kodu ja peret näevad. Mis mälufailid neil juba salvestatud on.
.
.
.
Mind painab jälle tunne, et mind pole piisavalt. Prioriteedid kipuvad paigast minema. Iseendast ja maailmast arusaamine kah.
Kui täna otsustasin tööle hilineda, jalutasin Humanast läbi ja tuletasin aega meelde, kui ma olin lastega kodune. Nii seitse aastat jutti. Ei olnud need viimased aastad enam mingi rõõm ega rahuldus.
Niiet tasakaal peab valitsema elus:)
Praegu aga lähen õnnitlema titepuhkusele suunduvat kolleegi. Ja õhtul näituse avamisele. Neljast kunstnikust kolm on mu tuttavad. Tublid olete, Kadri ja Kristel!