weak weekend

..mis sisaldas mõnusat külaskäiku maale, külaskäiku haiglasse üht imeilusat titte üle vaatama, aiatöid ilgelt vastikus tuules, ja tööasjus külastatud suht igavat üritust.
Ma läksin kolmeks tunniks kodust ära ja naastes oli koridor kaetud porikihiga, kraanikausis kõrgusid peaaegu kõik meie majapidamise nõud ja... ähh, virin ja kiun.
Jänene on otsustanud oma vana vaibakese võtta kasutusele välikempsuna, ning nii kui keegi selle pabulatest tühjaks kallab (sest need veerevad vaibalt ka mujale toas), nuusib ta vaipa murelikult, ajab silmad punni ja pingutab kohe uued rosinad peale. Samuti on võtnud ta oma südameasjaks (või pigem taguotsaasjaks) teha kena kodune metsaalusele sarnanev paigake meie diivanist. Nii kui telekat vahtiv perekond valvsuse minetab, vedrutab ta end diivanile ja kiirustab seda loikude ja pabulatega katma...
"Kas meie jänesel head omadused ka on?" küsis Mihkel täna hommikul mõtlikult. "No ikka," leidsin mina. "See, et ta liigutab oma pikki kõrvu, väristab nina ja hüppab sülle. See, et ta on jänes."
Lugesin Gerald Durrelli "Noa laeva", mis on ta raamatutest üks nõrgimaid aga mulle meeldib ikka. See tuletab meelde, et me oleme vaid üks veidralt mastaapselt paljunenud ja levinud liik tuhandete teiste seas, kellel kõigil on oma funktsioon ja eesmärk siin maakeral.