kellele seda pealkirja vaja on..

Töönädal lõpeb seekord neljapäeval ära ja see on jube mõnna. Lubasin ühel päeval ema sünnipäeval käia Tartus, koos poisiga. Ühe päeva ja ööga ei jõua muidugi mu armsas lapsepõlvelinnas midagi ette võtta aga tühja kah. Suvel võtan. Mul nagunii pole kedagi seal, kellega koos lonkida. Aga ikka tühja kah, ma longiks üksi ka hea meelega, nuusutaks ülikooli ja mälestuste lõhnu ning vaataks ilma ja inimesi.
Armastan Tartut ikka kangesti veel. Seda, et seal toimub alati midagi. Et sa võid seljas kanda mida tahad ja teha ka üldiselt peaaegu kõike mida tahad, keegi ei vaata viltu.
Aga kujutage ette, armastan Pärnut kah juba. Olen nüüd siin elanud üle 10 aasta ja on saabunud faas, et ükskõik kuhu või mis üritusele lähen, ikka on mõni tuttav ees. Pärnus on oma salajane võlu. Parim on see õitsevate pärnade ajal. Või toomingate puhkedes. Või sügisesed tormid. Pärnu üldine uimasevõitu loomus mulle ei istu aga noh, eks me kõik jääme vanemaks... Armsaid inimesi on siin ikkagi.